1.väljendab heameelt 2023. aasta finantshuvide kaitse aruande ja selle asjakohaste järelduste analüüsi üle ning kiidab selles esitatud soovitused heaks;

2.jagab seisukohta, et liidu finantshuvide tulemuslik kaitse nõuab kiiremat digitaliseerimist, mis hõlbustab teadmiste jagamist, andmetele juurdepääsu ja andmetöötlust, ning see parandaks pettustevastase võitluse struktuuri üldist juhtimist; on seisukohal, et nii EL kui ka liikmesriikide ametiasutused peaksid koostöö hõlbustamiseks suurendama digivahendite kasutamist;

3.kordab, et pettustevastase võitluse struktuuri paljude osade tegevuse mõõdetavam ja tulemustele suunatum juhtimine on nii liidu finantshuvide tulemuslikul kaitsmisel kui ka pettustevastase võitluse struktuuri tõhususe hindamisel keskse tähtsusega;

4.tuletab meelde, et uurimisi läbiviivate nii ELi kui ka liikmesriikide tasandi haldus- ja õigusasutuste vaheline tihe koostöö on väga oluline; kordab oma muret, et olukord ei ole endiselt optimaalne, eelkõige seoses pettuse- ja õigusnormide rikkumiste kahtluste avastamise ja nendest teatamisega ning nende järelmeetmetega, mille puhul on liikmesriikide vahel märkimisväärsed erinevused; julgustab seetõttu liikmesriike võtma liidu finantshuvide kaitsmisel ennetavat lähenemisviisi ja tõhustama teabevahetust oma riiklike ametiasutuste vahel ning ELi organite ja ametitega, sealhulgas selleks, et õigeaegselt kindlaks teha tekkivad riskid ja pettusesuundumused ning nendega tegeleda; rõhutab asjaolu, et pettustevastane võitlus nõuab terviklikku ja põhjalikku lähenemisviisi, mis hõlmab pettustevastase võitluse tsükli kõiki etappe ning kajastab liidu finantshuvide kaitseks kehtestatud arvukaid, omavahel seotud ja üksteisest sõltuvaid osalejaid ja protsesse;

5.märgib, et ELi ja liikmesriikide pädevate asutuste teatatud pettuse- ja õigusnormide rikkumise juhtumite koguarv (13 563 juhtumit) suurenes 2023. aastal võrreldes 2022. aastaga (12 455 juhtumit) märkimisväärselt 9 %; peab kahetsusväärseks asjaolu, et see on kõigi aegade kõrgeim tase ja kajastab ühtlasi viimase viie aasta kasvutendentsi; märgib lisaks, et nende juhtumitega seotud üldine rahastamine oli 2023. aastal oluliselt suurem (1,9 miljardit eurot) kui 2022. aastal (1,77 miljardit eurot), suurenedes 7,3 %; tunnistab, et paljude programmide rakendamise mitmeaastase tsükli tõttu on viie aasta keskmisel põhinevad võrdlused asjakohasemad kui aasta kaupa tehtavad võrdlused, et teha kindlaks reaalajas olukorrad ning koostada suundumuste ja mustrite usaldusväärne analüüs; peab seetõttu kiiduväärseks, et 2023. aasta finantshuvide kaitse aruandes viidatakse aastate 2019–2023 tulemustele; märgib, et õigusnormide rikkumiste arvu ja rahastamise suurenemine, mis ei anna positiivseid tulemusi, toob esile vajaduse viia eelarved vastavusse pädevate institutsioonide tulemusnäitajatega;

6.väljendab muret 2023. aasta finantshuvide kaitse aruandes esitatud mitmeaastases analüüsis kirjeldatud üldise stsenaariumi pärast; rõhutab, et praegune olukord õigustab pingutusi, mida on tehtud selleks, et tagada piisavate vahendite tulemuslikum kasutuselevõtmine ja nende tõhusam kasutamine, mis nõuab paremat juhtimist ja koostööd; rõhutab, et pettus, korruptsioon ning demokraatia, õiguse ja õigusriigi põhimõtete rikkumine on omavahel tihedalt seotud ja nende vastu ei saa võidelda eraldi; kutsub eelarve, pettusevastase võitluse ja avaliku halduse volinikku ning demokraatia, õigusküsimuste, õigusriikluse ja tarbijakaitse volinikku üles tegema kiiremas korras tihedat koostööd, et käivitada algatused pettustevastase võitluse struktuuri meetmete ja tulemuste mõõdetavaks ja käegakatsutavamaks muutmiseks, ning esitada need kooskõlas volinikukandidaadi kuulamisel võetud kohustusega Euroopa Parlamendile; soovitab luua tugevama koostoime komisjoni eelarve peadirektoraadi ja teiste komisjoni peadirektoraatide vahel, kes tegelevad õigusriigi ja muude ELi väärtuste kaitsmisega, eelkõige õigus- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadi, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraadi ning regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi vahel, tagamaks, et kõik osakonnad töötavad nende süsteemsete probleemide tulemuslikumaks lahendamiseks pigem koos kui üksinda;

7.kordab oma nõudmist muuta finantshuvide kaitse aruanded, mida peetakse ka pettustevastase võitluse struktuuri juhtimise vahendiks, terviklikumaks, et anda põhjalik ülevaade kõigi asjaomaste osalejate vahelisest koostoimest, teha kindlaks parimad tavad ja kõrvaldada puudused; on teadlik, et nagu on rõhutatud 2023. aasta finantshuvide kaitse aruandes, on liidu finantshuvide kaitse pettuste, õigusnormide rikkumiste ja muu ebaseadusliku tegevuse eest usaldatud tegevuslikust seisukohast liikmesriikide ametiasutustele, OLAFile ja Euroopa Prokuratuurile, ning väljendab heameelt selle üle, et OLAFi ja Euroopa Prokuratuuri järeldused on integreeritud 2023. aasta finantshuvide kaitse aruandesse; nõuab pettustevastase võitluse struktuuri komponentide vahelise koostoime põhjalikumat analüüsi ning meetmete võtmist pädevate asutuste tõhususe suurendamiseks, et vähendada pettusi ja õigusnormide rikkumisi; nõuab selle tervikliku lähenemisviisi edasist täiustamist, et anda selgem, täielikum ja konkreetsem ülevaade liidu finantshuvide kaitse üldisest seisust, hõlmates kõiki pettusevastaseid meetmeid nii riiklikul kui ka ELi tasandil;

8.väljendab heameelt OLAFi uurimiste tulemuslikkuse üle, eelkõige seoses antud soovituste arvu suurenemise (309 soovitust võrreldes 275 soovitusega 2022. aastal) ja rahaliste vahendite sissenõudmiseks soovitatud kogusummaga (1 043,8 miljonit eurot võrreldes 426,8 miljoni euroga 2022. aastal), arvestades stabiilset arvu algatatud juhtumeid (190 juhtumit 2023. aastal ja 192 juhtumit 2022. aastal) ja lõpetatud juhtumeid (265 juhtumit 2023. aastal ja 256 juhtumit 2022. aastal); juhib eelkõige tähelepanu sellele, et aastatel 2019–2023 avastati üle 88 % õigusnormide rikkumistest, mis tuvastati võimaliku pettusena ja mis olid seotud eelarve otsese täitmise raames välja makstud kuludega, OLAFi uurimiste põhjal; peab kahetsusväärseks, et uurimiste pikal kestusel võib olla negatiivne mõju, kuna see lükkab edasi parandusmeetmete algatamise; kordab oma nõudmist, et Euroopa Parlamendile esitataks terviklikud ja piisavalt üksikasjalikud andmed summade kohta, mille komisjon on OLAFi esitatud finantssoovituste alusel tegelikult tagasi nõudnud; kutsub komisjoni üles lisama järgmistesse finantshuvide kaitse aruannetesse OLAFi kohta sihtotstarbelised osad, et töötada välja üksikasjalikum analüüs ja aruandlus tema tegevuse ja sissenõutud summade kohta;

9.väljendab heameelt selle üle, kuidas alates 2021. aasta juunist tegutsenud Euroopa Prokuratuur on oma tegevust edasi arendanud ja laiendanud, mida näitavad ilmekalt algatatud uurimiste arv (1 371 uurimist võrreldes 865 uurimisega 2022. aastal), pooleliolevate uurimiste koguarv (1 927 uurimist võrreldes 1 117 uurimisega 2022. aastal) ja süüdistuste arv (139 süüdistust võrreldes 87 süüdistusega 2022. aastal); hindab Euroopa Prokuratuuri aruannete üksikasjalikkust, mis võimaldab saada asjakohast teavet paljude suundumuste ja olukorra kohta osalevates liikmesriikides; nõuab Euroopa Prokuratuuri tõhususe suurendamist, nii et see kajastuks ka sissenõutud summades, mitte ainult uurimiste arvus;

10.rõhutab lisaväärtust, mida ELi asutused annavad liidu finantshuvide kaitsele ja pettusevastasele võitlusele, eriti piiriülese kuritegevuse puhul, nagu on näha ka Euroopa Prokuratuuri ja OLAFi tegevustulemustest 2023. aastal; kordab oma nõudmist, et kõigile pettusevastases võitluses osalevatele asjaomastele ELi osalejatele oleks tagatud piisavad vahendid, ning tuletab sellega seoses komisjonile ja nõukogule meelde, et iga uurimisele ja pettusevastasele tegevusele kulutatud euro tagastatakse ELi eelarvesse;

11.väljendab muret selle pärast, et Euroopa Prokuratuuri teatatud käibemaksupettustega seotud märkimisväärne rahaline kahju avaldab kahjulikku mõju liikmesriikide eelarvetele, kujutades endast samal ajal ohtu õiglasele maksustamisele ja ettevõtjate vahelisele ausale konkurentsile ühtsel turul; rõhutab asjaolu, et käibemaks on oluline ressurss ka liidu eelarve jaoks; on seisukohal, et Euroopa Prokuratuuri tegevuse finantsmõju kvantifitseerimisel on asjakohane võtta arvesse liidu omavahendite süsteemi aluseks olevate sätete keerukust Nõukogu 14. detsembri 2020. aasta otsus (EL, Euratom) 2020/2053, mis käsitleb Euroopa Liidu omavahendite süsteemi ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2014/335/EL, Euratom (ELT L 424, 15.12.2020, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/dec/2020/2053/oj).; juhib tähelepanu taaste- ja vastupidavusrahastu programmidega seotud uurimiste arvule (233) ja hinnangulisele rahalisele kahjule (1,86 miljardit eurot); nõuab seetõttu piisavate meetmete võtmist nii riiklikul kui ka ELi tasandil;

12.kutsub komisjoni üles töötama välja ja rakendama lahendusi, mis võimaldavad võtta järelmeetmeid OLAFi soovituste ja Euroopa Prokuratuuri süüdistuste suhtes, neid analüüsida ja mõõta nende tegevuse tegelikku mõju liidu eelarve kaitsmisele, pidades silmas nii halvasti hallatud rahaliste vahendite sissenõudmist kui ka saamata jäänud vahendite sissenõudmist, et tulemustele suunatud poliitikakujundamist paremini põhjendada; kutsub komisjoni üles teavitama Euroopa Parlamenti Euroopa Prokuratuuri süüdistuste tulemustest;

13.märgib, et teabevahetus ja läbipaistvus on pettuste ja korruptsiooni vastu võitlemisel möödapääsmatud; rõhutab kodanikuühiskonna, meedia ja uuriva ajakirjanduse kaasamise tähtsust teadlikkuse suurendamisel; rõhutab meedia ja uuriva ajakirjanduse keskset rolli võitluses pettuste, korruptsiooni, huvide konfliktide ja avaliku sektori vahendite muu väärkasutamise vastu; on seisukohal, et meedia kaitsmine poliitilise surve ja mõju eest on äärmiselt oluline, et kaitsta selle sõltumatust ja rolli demokraatia ja avaliku sektori vahendite usaldusväärse haldamise järelevalvajana;

14.rõhutab, et avaliku sektori vahendite haldamisel on oluline roll läbipaistvusel; julgustab komisjoni ja liikmesriike suurendama rahaliste vahendite kasutamise läbipaistvust, sealhulgas vahendite lõplikke saajaid puudutava teabe osas;

15.rõhutab, kui oluline on avaliku sektori asutuste roll pettuste suhtes nulltolerantsi kultuuri edendamisel, ning märgib, et teabevahetus ja läbipaistvus on pettuste ja korruptsiooni vastu võitlemiseks hädavajalikud; rõhutab kodanikuühiskonna, erasektori, meedia ja uuriva ajakirjanduse kaasamise tähtsust teadlikkuse suurendamisel; julgustab komisjoni toetama nimetatud osalejaid kooskõlas ELi põhiõiguste ja õigusriigiga koolitusprogrammide, rahastamise ja muude meetmete kaudu, mis on vajalikud, et tagada nende sõltumatus välismõjust ja ebaseaduslikust riiklikust jälgimisest, hirmutamisest ja katsetest õõnestada nende legitiimsust; kutsub komisjoni üles käivitama kogu ELi hõlmavat üldsuse teadlikkuse suurendamise kampaaniat võltsuudiste, väärinfo ja süvavõltsitud sisu ohu kohta ELi rahastatud projekte mõjutavates pettusejuhtumites;

16.väljendab muret Euroopa Prokuratuuri ja Europoli antud selge hoiatuse pärast, et kõige olulisemate piiriülese pettuse juhtumite taga on üha enam kuritegelikud organisatsioonid; märgib, et Euroopa Prokuratuuri aastaaruande kohaselt oli ta 2023. aasta lõpuks uurinud 209 finantshuve kahjustavat õigusrikkumist, mille olid toime pannud kuritegelikud organisatsioonid; mõistab, et organiseeritud kuritegevus mõjutab märkimisväärselt liidu ressursse ja et liidu finantshuve kahjustava pettuse ulatust, eelkõige eelarve tulude poolel, saab seletada üksnes raske organiseeritud kuritegevusega tegelevate rühmituste suure osalemisega; on teadlik, et praegused analüüsi- ja aruandlusvahendid ei võimalda seda kvantifitseerida viisil, mis võimaldaks rahuldavalt hinnata kehtivate meetmete ja poliitika tulemuslikkust või puudusi; kutsub komisjoni üles võtma kiiresti kõiki vajalikke meetmeid analüüsi- ja aruandlusprobleemi lahendamiseks;

17.on seisukohal, et asjaolu, et asjaomaseid ELi õigusakte ei ole paljude liikmesriikide riigisisestesse õigusaktidesse tõhusalt üle võetud, ja asjaolu, et liikmesriikide õigusaktid ei ole ühtlustatud, annavad organiseeritud kuritegelikele rühmitustele võimaluse viia liidu finantshuve mõjutavates valdkondades läbi mitmeid ebaseaduslikke piiriüleseid tegevusi; kordab seetõttu oma varasemaid üleskutseid vaadata läbi nõukogu raamotsus 2008/841/JSK organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta ELT L 300, 11.11.2008, lk 42, ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_framw/2008/841/oj. ja võtta kasutusele organiseeritud kuritegevuse uus ühine määratlus, võttes eelkõige arvesse korruptsiooni, vägivalla, ähvarduste või hirmutamise kasutamist majandustegevuse või hangete üle kontrolli saamiseks;

18.juhib tähelepanu 2023. aastal korraldatud Eurobaromeetri uuringule, mis käsitles kodanike suhtumist korruptsiooni ELis 2023. aastal ja mille tulemused näitavad, et korruptsioon on ELi kodanike ja ettevõtjate jaoks tõsine probleem; on seisukohal, et suurkorruptsioon, sealhulgas ELi institutsioonides, ei mõjuta mitte ainult liidu finantshuve ja ELi majandust tervikuna, vaid vähendab ka kodanike usaldust ELi ja liikmesriikide demokraatlike institutsioonide vastu; rõhutab, et organiseeritud kuritegelikud rühmitused kasutavad üha enam korruptsiooni, et imbuda avalikku haldusse ja saada majanduslikku kasu;

19.juhib tähelepanu sellele, et seoses korruptsioonijuhtumitega oli Euroopa Prokuratuur seisuga 2023. aasta lõpp uurinud 131 kuritegu (2022. aastal oli juhtumeid 87) ja et aastatel 2019–2023 teatasid 11 riiki komisjonile rikkumisjuhtumite haldamise süsteemi Elektrooniline süsteem, mis on välja töötatud liikmesriikides avastatud pettustest ja muudest õigusnormide rikkumistest teatamiseks ja mida kasutab 35 riiki. kaudu 65 juhtumist ning et selliste juhtumitega seotud teadaantud õigusnormidevastaselt makstud summa on ligikaudu 50,5 miljonit eurot; kutsub komisjoni üles nõudma, et Euroopa Prokuratuur teavitaks Euroopa Parlamenti, kui suur osa sellest 50,5 miljonist eurost on sisse nõutud;

20.märgib, et liikmesriikides on kehtestatud korruptsioonivastased strateegiad; nõuab nende strateegiate hindamist ja korrapärast läbivaatamist; rõhutab, kui oluline on võtta arvesse ja täielikult järgida korruptsioonivastase võitlusega seotud riigipõhiseid soovitusi;

21.tunnustab pingutusi, mida komisjon teeb liidu rahaliste vahendite haldamisel huvide konflikti juhtumite ennetamiseks ja käsitlemiseks; märgib, et aastatel 2019–2023 teatati rikkumisjuhtumite haldamise süsteemi kaudu 419 huvide konfliktiga seotud juhtumist (2018.–2022. aastal oli neid juhtumeid 375), mis puudutasid kokku ligikaudu 112 miljonit eurot; rõhutab, et kontrollikoda on oma audititöös Kontrollikoja 10. jaanuari 2019. aasta eriaruanne 01/2019 „Võitlemine pettustega ELi raha kasutamisel“, punktid 23–28, 16. mai 2019. aasta eriaruanne 06/2019 „ELi ühtekuuluvuspoliitika kulutustega seotud pettuste vastu võitlemine“, punktid 47–57 ja 13. märtsi 2023. aasta eriaruanne 06/2023 „Huvide konflikt ELi ühtekuuluvus- ja põllumajanduskulutustes – Raamistik on olemas, kuid läbipaistvus- ja avastamismeetmed ei ole piisavad“, punkt 80. märkinud, et huvide konflikti peamine teabeallikas on rikkumisjuhtumite haldamise süsteem ning et selles registreeritud andmete hulk ja kvaliteet on liikmesriigiti erinev; rõhutab, et kui liikmesriigid peavad huvide konflikti suurema pettusejuhtumi vähemoluliseks osaks, ei teata nad sellisest juhtumist kui huvide konfliktiga seotud juhtumist; kutsub komisjoni üles tegema vastu vajalikke algatusi, tagamaks et eespool nimetatud olukordadest teatataks rikkumisjuhtumite haldamise süsteemis järjekindlalt ja piisavalt üksikasjalikult; nõuab, et huvide konflikte käsitlevaid sätteid kohaldataks viisil, mis tagab õiguskindluse, põhineb selgel ja proportsionaalsel riskide hindamisel ning võimaldab pädevatel asutustel neid sätteid praktikas kohaldada;

22.märgib, et 2023. aastal oli traditsiooniliste omavahenditega seotud pettuste ja muude õigusnormide rikkumiste koguarv (5 118 juhtumit võrreldes 4 661 juhtumiga 2022. aastal) 10 % suurem kui viie aasta (2019–2023) keskmine, kuid summa vähenes 12 %, st 478 miljoni euroni (võrreldes 783 miljoni euroga 2022. aasta lõpul); peab kahetsusväärseks, et kuigi andmed näitavad, et rahaliste vahendite sissenõudmine muude õigusnormide rikkumise juhtumite puhul on paranenud (82 %), on vahendite sissenõudmise määr pettusejuhtumite puhul sama, st 25 %, mis on endiselt madal ja liikmesriikide vahel ebaühtlaselt jaotunud;

23.juhib tähelepanu sellele, et komisjon leidis 2023. aastal, et ainult viies uues mahakandmisaruandes, mille liikmesriigid talle esitasid, oli rahuldavalt tõendatud, et traditsioonilised omavahendid olid kadunud asjaomastest liikmesriikidest olenematutel põhjustel ja et nad ei olnud kahju eest rahaliselt vastutavad; märgib seevastu, et 81 juhul, mille kogusumma oli peaaegu 69 miljonit eurot, leidis komisjon, et liikmesriigid ei olnud rahuldavalt tõendanud, et traditsioonilised omavahendid olid kadunud neist olenematutel põhjustel, ning et seetõttu olid nad kahju eest rahaliselt vastutavad; järeldab seetõttu, et traditsiooniliste omavahendite kogumist liikmesriikide poolt on võimalik parandada;

24.rõhutab, et on oluline, et liikmesriigid täidaksid oma kohustust koguda traditsioonilisi omavahendeid, et tagada ELi kulutuste rahastamise koormuse õiglane jaotus liikmesriikide vahel ja säilitada majandustegevuses osalejatele ühtsel turul võrdsed tingimused; kutsub liikmesriike üles suurendama pingutusi, et parandada sissenõudmise valdkonnas pärast käibemaksualaste õigusnormide rikkumiste ja pettuste avastamist oma riiklike haldusasutuste tegevuse tulemuslikkust, et suurendada ELi eelarvesse laekuvate traditsiooniliste omavahendite summat; tunnistab, et käibemaksu alalaekumine ei ole seotud üksnes pettuse ja maksudest kõrvalehoidmisega, vaid hõlmab ka maksejõuetuse, pankroti, haldusvigade ja maksude seadusliku optimeerimise tõttu saamata jäänud käibemaksu; on siiski veendunud, et käibemaksupettused, näiteks varifirmadega seotud ühendusesisene pettus, aitavad käibemaksunõuete rikkumisele oluliselt kaasa, ning kordab oma üleskutset käsitleda seda küsimust digitaalsete vahendite, käibemaksureeglite pettusekindluse tagamise ning riiklike maksuhaldurite ja pädevate ELi uurimisasutuste vahelise tihedama koostöö kaudu;

25.võtab teadmiseks kehtiva õigusraamistiku koostööks OLAFi, Euroopa Prokuratuuri ja Eurofisciga; kutsub komisjoni üles kiirendama kehtiva õigusraamistiku läbivaatamise protsessi, et luua selge õiguslik alus Eurofisci ja Euroopa Prokuratuuri vaheliseks otseseks koostööks; julgustab OLAFit kasutama võimalikult palju ära vastastikuse haldusabi tavade pakutavaid võimalusi tollipettuste ja nendega seotud käibemaksupettuste avastamiseks ja tuvastamiseks ning teatama sellistest juhtumitest viivitamata Euroopa Prokuratuurile; rõhutab, et 2023. aastal tuvastas Euroopa Prokuratuur käibemaksupettuse ligikaudu 20 % oma menetluses olevate juhtumite puhul (873 juhtumit), mis on pärast hangetega mitteseotud kulupettusi (1 586 juhtumit) sageduselt teine kuriteoliik; väljendab muret kuritegelike organisatsioonide üha suurema osalemise pärast käibemaksupettustes ning tuvastatud seoste pärast seda liiki pettuste ja muude väga raskete kuritegude, näiteks rahapesu vahel;

26.kordab oma üleskutset komisjonile vaadata läbi finantshuvide kaitse direktiivis sätestatud 10 miljoni euro künnis, millel on suur mõju Euroopa Prokuratuuri tegevusele käibemaksupettuse juhtumite puhul; on seisukohal, et selle künnise arvutamise metoodika erinev tõlgendamine muudab olukorra ebaselgeks; rõhutab, et praegune künnis piirab heidutust ja võimaldab kurjategijatel otsida kõige nõrgemat jurisdiktsiooni, et vältida Euroopa Prokuratuuri sekkumist; on veendunud, et finantshuvide kaitse direktiivi läbivaatamisel tuleks see künnis kas kaotada või seda oluliselt alandada; kutsub komisjoni üles selle ajani andma piisavaid juhiseid arvutusmeetodi kohta juhtumite puhul, mis eelnevad finantshuvide kaitse direktiivi muutmisele;

27.märgib, et eristatud piirkondlike ja valdkondlike andmete puudumine käibemaksu alalaekumise kohta takistab selliste valdkondade kindlakstegemist, kus pettuse ja maksudest kõrvalehoidmise oht on kõige suurem; kutsub komisjoni üles võtma käibemaksu alalaekumise mõõtmiseks kasutusele ühtlustatud süsteemi, mis hõlmab territoriaalset ja valdkondlikku mõõdet, võimaldades seeläbi töötada välja pettusevastased strateegiad, mis põhinevad kindlamalt tõenditel ja on sihipärasemad;

28.rõhutab OLAFi ja Euroopa Prokuratuuri vahelise tulemusliku ja tõhusa koostöö tähtsust selles konkreetses tulusektoris ning on seisukohal, et piisav tuvastamine ja andmete edastamine OLAFi poolt Euroopa Prokuratuurile võib suurendada käibemaksu- ja tollitulude kogumist ELi eelarvesse ning aitaks vältida nende kahe asutuse töö kattumist;

29.rõhutab, et IT‑süsteemide killustatus liikmesriikide maksuhaldurite vahel takistab käibemaksupettuste vastase võitluse tulemuslikkust ning piirab riiklike ja ELi ametiasutuste vahelise koostoime potentsiaali;

30.on mures ühise põllumajanduspoliitika raames nii 2023. kui ka 2022. aastal nii maaelu arengu kui ka põllumajanduse toetamise valdkonnas avastatud pettuste ja õigusnormide rikkumiste suure määra pärast; märgib, et andmed kinnitavad varasematel aastatel kindlaks tehtud mustreid ja riske; täheldab, et ajavahemikul 2019–2023 suurenes maaelu arengu valdkonnas teatatud pettusejuhtumite arv, peamiselt programmitöö perioodil 2014–2020 avastatud õigusnormide rikkumiste suurema arvu tõttu; märgib, et ajavahemikul 2019–2023 suurenes muude õigusnormide rikkumiste arv maaelu arengu valdkonna programmide rakendamise käigus pidevalt;

31.täheldab, et ühtekuuluvuspoliitikas on programmitöö perioodil 2014–2020 teatatud muude õigusnormide rikkumiste arv ja rahasummad palju väiksemad kui need, millest teatati programmitöö perioodi 2007–2013 esimese kümne rakendusaasta jooksul; juhib tähelepanu sellele, et pettuste avastamise määr Pettuste avastamise määr arvutatakse kui pettusejuhtumitega seotud summade protsent tehtud maksete kogusummast. Muude õigusnormide rikkumiste avastamise määr arvutatakse kui muude õigusnormide rikkumistega seotud summade protsent tehtud maksete kogusummast. (0,53 %) programmitöö perioodil 2014–2020 on sarnane programmitöö perioodiga 2007–2013, samas kui õigusnormide rikkumiste avastamise määr (0,67 %) on palju madalam kui programmitöö perioodil 2007–2013 registreeritud määr (2,5 %); märgib, et üksikud õigusnormide rikkumised, mis hõlmavad suuri summasid, mõjutavad pettuste avastamise määra oluliselt; nõuab pettuste avastamise määra ja pettuste esinemise vahelise seose täiendavat selgitamist;

32.väljendab heameelt OLAFi analüütilise aruande üle „Fraud and irregularities by areas of the cohesion policy – comparing risks“ (Pettused ja õigusnormide rikkumised ühtekuuluvuspoliitika valdkondades – riskide võrdlemine), milles viidatakse kuni 2023. aasta detsembrini liikmesriikidelt saadud teabele programmitöö perioodi 2014–2020 kohta ja milles määratakse kindlaks valdkonnad, kus pettuserisk on eriti suur (nt investeeringud keskkonda, kliimamuutuste vastu võitlemisse ja üleminekusse vähese CO2 heitega majandusele, teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni); märgib, et pettusejuhtumite summad olid kõige suuremad keskkonnakaitse ning teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja innovatsiooni valdkonnas;

33.kordab oma muret pikkade haldusmenetluste pärast teatatud pettusejuhtumitega tegelemiseks; juhib tähelepanu sellele, et keskmiselt kulus aastatel 2019–2023 ühise põllumajanduspoliitika raames pettusekahtluseni jõudmiseks peaaegu neli aastat alates õigusnormide rikkumise algusest, ning lisaks peaaegu kolm aastat, et juhtum pärast komisjonile teatamist lõpetada; toonitab asjaolu, et ühtekuuluvuse puhul kulus aastatel 2014–2020 keskmiselt umbes poolteist aastat, et jõuda toime pandud pettuse kahtluseni, ja lisaks üle kahe aasta, et juhtum pärast komisjonile teatamist lõpetada; palub komisjonil intensiivistada liikmesriikide ametiasutustega dialoogi ning anda neile soovitusi haldusmenetluste kestuse lühendamiseks;

34.märgib, et eelarve otsese täitmise puhul aastatel 2019–2023 nimetati OLAFit pettusejuhtumite avastamise allikana 88,4 % sissenõudmiste puhul, mis vastab 92,1 %‑le sissenõutud kogusummast; palub komisjonil esitada selget teavet andmete ja kiire sissenõudmise tõhustamiseks võetud meetmete kohta, sealhulgas andmeid pettuste ja muude õigusnormide rikkumiste sissenõudmise üldise taseme kohta;

35.rõhutab, et kui hoolimata ennetusmeetmetest avastatakse pettusega seotud või pettusega mitteseotud õigusnormide rikkumisi, siis kaitseb liidu finantshuve sissenõudmine, võimaldades ELi poliitika nõuetekohast rakendamist ja rahastamisnõuetele mittevastavate väljamakstud kulude hüvitamist; rõhutab kontrollikoja eriaruande 07/2024 Euroopa Kontrollikoja 7. mai 2024. aasta eriaruanne 07/2024 „Õigusnormide vastaselt tehtud kulutuste tagasinõudmine Euroopa Komisjoni poolt – Süsteemid võimaldaksid kulutusi tagasi nõuda suuremas mahus ja kiiremini“. järeldusi perioodi 2014–2020 kohta, mille puhul teatatud õigusnormide vastaselt tehtud kulutused moodustasid 14 miljardit eurot, mis tuleb tagasi maksta sissenõudmise teel; rõhutab vajadust sissenõudmisprotsessi kiirendada, kehtestades selged tähtajad ja määrates viivituste eest karistused, et rahalised vahendid tagastataks ELi eelarvesse võimalikult kiiresti; kutsub komisjoni üles tegema ettepanekuid asjakohaste meetmete kohta, et anda täielikku teavet õigusnormide vastaselt tehtud kulutuste ja nendega seotud parandusmeetmete kohta;

36.rõhutab järelmeetmete tähtsust pärast vajalike parandusmeetmete võtmist, et õppida pettusejuhtumitest ja parandada menetlusi sarnaste juhtumite vältimiseks tulevikus; peab sellega seoses oluliseks, et liikmesriigid võtaksid juhtumite suhtes põhjalikke järelmeetmeid, analüüsides pettust soodustavaid tegureid ning hinnates vajadust oma juhtimis- ja kontrollisüsteemid vastavalt läbi vaadata;

37.mõistab, et kuna nõukogu ei toetanud tema algatusi 2004. ja 2014. aastal, ei ole komisjon valmis esitama uut õigusakti ettepanekut vastastikuse haldusabi kohta ELi kulutuste valdkonnas, kus praegu seda tava ette ei nähta; julgustab komisjoni kasutama ära OLAFi määruse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrus (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (ELT L 248, 18.9.2013, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2013/883/oj). läbivaatamist, millega juba antakse OLAFile liikmesriikide meetmete koordineerimiseks suuremad volitused, et kehtivaid sätteid selle lünga kaotamiseks edasi arendada;

38.märgib, et kodanikuühiskonna organisatsioonid on elujõulise demokraatliku ühiskonna oluline osa, mis tagab erinevate seisukohtade laialdase kajastamise avalikes aruteludes; tunnistab, et need organisatsioonid võivad saada liidu rahalisi vahendeid, mis toetaksid nende tööd demokraatliku dialoogi ja üldsuse kaasamise tõhustamisel; märgib, et EL on kodanikuühiskonna organisatsioonide üks maailma suurimaid rahastajaid; rõhutab, et sidusrühmade kohtumiste läbipaistvus on demokraatliku terviklikkuse alus ja seda tuleks kohaldada võrdselt kõigi ELi institutsioonidega tegelevate üksuste suhtes; rõhutab, et sellise suhtluse selge dokumenteerimine ja avalikustamine tugevdab üldsuse usaldust ja demokraatlikku vastutust; rõhutab, et lobitöö peaks olema läbipaistev ja kõik osapooled tuleks täielikult avalikustada; märgib, et mõned eelarvekontrollikomisjoni liikmed on väitnud, et komisjoni poolt kõikide eri tüüpi toetusesaajatega sõlmitud toetuslepingute taga on üksikasjalik lobitöö, mida võib tõlgendada kui võimalikku sekkumist liidu institutsioonide sisemisse otsuste tegemisse; võtab teadmiseks kontrollikoja hiljutise eriaruande valitsusvälistele organisatsioonidele antava ELi rahastamise läbipaistvuse kohta Euroopa Kontrollikoja 7. aprilli 2025. aasta eriaruanne 11/2025 „Valitsusvälistele organisatsioonidele antava ELi rahastamise läbipaistvus – edusammudest hoolimata ei ole üldpilt ikka veel usaldusväärne“., milles märgitakse küll, et ELi rahaliste vahendite kasutamine valitsusväliste organisatsioonide toetamiseks on seaduslik, ja kinnitatakse, et see on kooskõlas ELi õigusliku läbipaistvuse nõuetega, mis on sätestatud ELi finantsmääruses, kuid juhitakse samal ajal tähelepanu asjaolule, et tuleks teha rohkem, et parandada kõigi toetusesaajate saadava ELi rahastamise läbipaistvust; kutsub sellega seoses komisjoni üles rakendama kontrollikoja soovitusi seoses ettevõtjate enesedeklareerimise kontrollimisega ELi finantsläbipaistvuse süsteemis ning jälgima ennetavalt, kuidas toetusesaajad järgivad ELi põhiväärtusi ja -põhimõtteid; tuletab ka meelde kontrollikoja eriaruannet 05/2024 Euroopa Kontrollikoja 17. aprilli 2024. aasta eriaruanne 05/2024 „ELi läbipaistvusregister annab lobitöö kohta kasulikku, kuid piiratud teavet“. teha rohkem pingutusi kohapealsete kontrollide parandamiseks; võtab murega teadmiseks kontrollikoja tähelepaneku, et lobistid võivad olenemata oma õiguslikust vormist finantsteabe avalikustamise vältimiseks valida, millisesse kategooriasse nad kuuluvad; märgib, et EL on kodanikuühiskonna organisatsioonide üks maailma suurimaid rahastajaid; rõhutab, et ELi läbipaistvusregistri sekretariaat peab tõhustama oma süstemaatilist kontrolli üksuste üle, kes kuulutavad end valitsusvälisteks organisatsioonideks, platvormideks, võrgustikeks ja muuks selliseks; märgib, et selline süstemaatiline kontroll võiks põhineda kriteeriumide kogumil, sealhulgas mittetulunduslik staatus, avaliku huviga seotud eesmärgid ja sõltumatus, et suurendada usaldust kõigi ELi läbipaistvusregistris registreeritud üksuste vastu, ning seda tuleks toetada rangete aruandlus- ja läbipaistvusnõuetega;

39.on seisukohal, et ELi kulutuste rakendamismudelite hindamisel tuleks arvesse võtta erinevate pettuse- ja muu väärkasutuse võimaluste tõenäosust; kutsub komisjoni üles tagama, et tulevastes ELi rahastamisvahendites, eelkõige 2027. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus võetaks arvesse taaste- ja vastupidavusrahastu ülesehitusest ja rakendamisest saadud õppetunde, sealhulgas selle kohta antud kontrollikoja ja Euroopa Parlamendi soovitusi; rõhutab, et taaste- ja vastupidavusrahastu rakendamisel tuvastatud puudustest, sealhulgas pettuse, topeltrahastamise ja läbipaistvuse puudumise oht, tuleb ELi tulevaste finantsraamistike puhul õppust võtta; on vastu taaste- ja vastupidavusrahastu mudeli kordamisele selle praegusel kujul ning rõhutab, et mis tahes tulevase tulemuspõhise rahastamisega peavad kaasnema oluliselt rangemad kaitsemeetmed, läbipaistvusnõuded ja pettuste ennetamise mehhanismid, et tagada ELi vahendite usaldusväärne haldamine;

40.hindab pingutusi, mida komisjon on teinud 27 taaste- ja vastupidavuskava läbivaatamisel, et kohaneda energiaturu häiretega pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse; märgib, et kava „REPowerEU“ lõimimine taaste- ja vastupidavuskavadesse peaks aitama vähendada sõltuvust Venemaa naftast ja suurendama Euroopa võimekust end ise varustada;

41.tuletab siiski meelde, et taaste- ja vastupidavusrahastu rakendamises võib täheldada viivitusi, ning kutsub komisjoni üles jääma valvsaks, eelkõige taaste- ja vastupidavusrahastu olelusringi lõpu poole, tagamaks, et liikmesriigid kaitsevad piisavalt ELi finantshuve ja et ELi maksumaksjate raha kasutatakse asjakohaselt;

42.rõhutab tugevate juhtimis- ja kontrollisüsteemide tähtsust pettuste ennetamisel, kuna need heidutavad kurjategijaid avaliku sektori asutusi petmast; väljendab muret kontrollikoja korduvate tähelepanekute pärast, mis osutavad püsivatele puudustele liikmesriikide kontrollisüsteemide rakendamisel, kuna see ohustab maksetaotluste aluseks olevate täielike ja täpsete andmete kättesaadavust, juurdepääsu nendele taotlustele kontrolli eesmärgil ning liikmesriikide kontrollisüsteemide tulemuslikku toimimist, et kaitsta ELi finantshuve; peab kahetsusväärseks, et mitmes liikmesriigis ei toiminud kontrollisüsteemid riiklike taaste- ja vastupidavuskavade rakendamise alguses täielikult, ning rõhutab, et sellised probleemid ohustavad taaste- ja vastupidavusrahastu maksete korrektsust ja ELi finantshuvide kaitset; kutsub komisjoni üles tagama, et liikmesriigid kõrvaldaksid viivitamata oma kontrolliraamistikes tuvastatud puudused, ning et ta rakendaks kontrollikoja poolt talle esitatud soovitusi;

43.täheldab, et komisjoni taaste- ja vastupidavusrahastu kontrolliraamistik tugineb peamiselt liikmesriikide vastutusele ELi finantshuvide kaitsmise eest; kutsub komisjoni üles pöörama jätkuvalt suurt tähelepanu sellele, kuidas liikmesriigid täidavad konkreetseid auditi- ja kontrollieesmärke, mis on lisatud nendesse taaste- ja vastupidavuskavadesse, mis ei olnud töökindlad, ning jätkama pingutusi vastutuslünkade täitmiseks; võtab teadmiseks meetmed, mille komisjon algatas pärast kontrollikoja soovitusi mõne liikmesriigi kontrolli- ja aruandlussüsteemides tuvastatavate puuduste kohta; nõuab tungivalt, et juhul kui liikmesriikide kontrollisüsteemides esineb endiselt puudusi, siis komisjon võtaks vajaduse korral otsustavaid ja kiireid meetmeid ning kasutaks täielikult ära taaste- ja vastupidavusrahastu määruse sätteid;

44.märgib sügava murega, et kontrollikoja eriaruandes 14/2024 leiti, et taaste- ja vastupidavusrahastu keskkonnahoidlike kulutuste kliimamõju võis olla kuni 34,5 miljardi euro võrra ülehinnatud, kusjuures mõnel projektil oli energiasüsteemi ümberkujundamisele minimaalne mõju või see tõi isegi keskkonnale kahju, suurendades samal ajal ka pettuseohtu;

45.nõuab, et ELi eelarve ning taaste- ja vastupidavusrahastu raames kehtestataks keskkonnahoidlikele investeeringutele selged ja mõõdetavad kriteeriumid, mis tagab, et rahalisi vahendeid saavad ainult projektid, millel on märkimisväärne ja tõendatud keskkonnaalane ja majanduslik kasu, ning millega seejuures suurendataks vastutust ja projektide pikaajalist kestlikkust, vähendada samas pettuste riski;

46.täheldab, et taaste- ja vastupidavusrahastu puhul on finantshuvide kaitse 2023. aasta aruandes märgitud komisjoni teatatud pettusekahtluste arv (15) ja auditite arv (13, võrreldes 2022. aastal tehtud 16 auditiga), kuid see ei hõlma Euroopa Prokuratuuri uurimiste väga suurt arvu (233 uurimist olid seotud taaste- ja vastupidavusrahastu programmidega, mille hinnanguline rahaline kahju on 1,86 miljardit eurot); on mures pettuse-, korruptsiooni-, topeltrahastamise ja huvide konfliktide juhtumite arvu võimaliku suurenemise pärast lähiaastatel ja nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tegutseksid kiiresti, et tagada taaste- ja vastupidavusrahastu vahendite usaldusväärne haldamine ja õiglane jaotamine;

47.kutsub komisjoni üles kehtestama kõigi taaste- ja vastupidavusrahastuga seotud juhtumite puhul kohustusliku pettustest teatamise IMSi kaudu, tagades, et taaste- ja vastupidavusrahastu vahendeid mõjutavad õigusnormide rikkumised ja pettused registreeritakse süstemaatiliselt ja neid jälgitakse; märgib murega läbipaistvuse puudumist taaste- ja vastupidavusrahastu vahenditega seotud pettustest teatamisel ja nõuab kindlalt, et kõik liikmesriigid täidaksid standarditud aruandluskohustusi;

48.palub OLAFil jätkata oma riskianalüüsi, mis tehti 2023. aastal liikmesriikidele kättesaadavaks koos taaste- ja vastupidavusrahastu riskiraamistiku ajakohastatud versiooniga ning liikmesriikide ametiasutustele mõeldud koolituste ja seminaridega; toetab IMSi kasutamist taaste- ja vastupidavusrahastuga seotud õigusnormide rikkumistest teatamiseks; kordab oma üleskutset komisjonile, ELi spetsialiseeritud asutustele ja organitele ning liikmesriikidele teha aktiivset koostööd ja suhelda, et tagada ELi finantshuvide kaitse NGEU rakendamisel;

49.täheldab, et komisjon on võtnud taaste- ja vastupidavuskavade suuniste osana vastu Komisjoni teatis „Suunised taaste- ja vastupidavuskavade kohta“ (C(2024)4618). IV lisa taaste- ja vastupidavusrahastu raames tehtavate vähendamiste ja sissenõudmiste raamistiku kohta; mõistab, et makse vähendamine on teostatav, kui makseid ei ole veel tehtud; tuletab meelde, et taaste- ja vastupidavusrahastu töö lõpeb 2026. aastal; juhib tähelepanu sellele, et sissenõudmist tuleb alustada ainult siis, kui osamaksete tegemine on lõppenud; tunneb muret asjaolu pärast, et see ühtekuuluvusfondide rakendamise mudelist laenatud sissenõudmismenetlus on osutunud äärmiselt tulutuks ja sellest on praeguses mitmeaastases finantsraamistikus loobutud; peab äärmiselt kahetsusväärseks asjaolu, et 2023. aasta lõpuks ei olnud ABACis taaste- ja vastupidavusrahastuga seotud sissenõudekorraldusi ning et liikmesriikidel ei ole endiselt kohustust teatada taaste- ja vastupidavusrahastuga seotud õigusnormide rikkumistest IMSi kaudu;

50.kordab, et läbipaistvusel on oluline roll petturlike skeemide paljastamisel ja petturite tegevuse tõkestamisel; kordab oma rahulolematust komisjoni poolt taaste- ja vastupidavusrahastu raames kasutatud mõiste „vahendite lõplik saaja“ tõlgendusega; lükkab komisjoni puuduliku ja eksitava tõlgenduse Komisjoni vastused kontrollikoja 2. septembri 2024. aasta eriaruandes „Taaste- ja vastupidavusrahastu vahendite kasutamine – Kavandatust aeglasem edenemine tähendab riske meetmete lõpuleviimisel ja seega ka taaste- ja vastupidavusrahastu eesmärkide saavutamisel“, lk 4. tagasi; märgib, et isegi komisjoni suuniste Komisjoni teatis „Suunised taaste- ja vastupidavuskavade kohta“ (C(2024)4618). kohaselt on „vahendite lõplik saaja“ nn viimane üksus, kes saab taaste- ja vastupidavusrahastu meetme jaoks rahalisi vahendeid, ning et ühtegi algset või vahendavat vahendite saajat, näiteks üksnes vahendite jagajatena tegutsevaid ministeeriume või ameteid, ei tohiks pidada nn viimaseks üksuseks; palub komisjonil veel kord nõuda, et liikmesriigid esitaksid teavet „vahendite lõpliku saaja“ või „viimase üksuse“ kohta, ning mitte aktsepteerida liikmesriikidelt teavet nn teise tasandi vahendite saajate kohta, mis ei ole kaasseadusandjate vahelise kokkuleppega kooskõlas; kutsub komisjoni üles oma suuniseid läbi vaatama, esitades juhtumeid ja näiteid, mis võivad sätet selgitada ja olla riiklike ametiasutuste jaoks kindlaks eeskujuks, et toetada piisavat läbipaistvuse taset ja ühetaolist tõlgendamist kõigis liikmesriikides; rõhutab, et kui komisjon keeldub jätkuvalt täieliku läbipaistvuse tagamisest, peab Euroopa Parlament kaaluma nõuete täitmise tagamiseks kõiki olemasolevaid meetmeid;

51.tunneb muret kontrollikoja arvamuse Kontrollikoja eriaruanne 22/2024 „Topeltrahastamine ELi eelarvest – Kontrollisüsteemides puuduvad olulised elemendid, et leevendada suurenenud riski, mis tuleneb taaste- ja vastupidavusrahastu kuludega sidumata rahastamismudelist“ ja kontrollikoja aastaaruanded ELi 2022. aasta eelarve täitmise kohta. pärast, mille kohaselt suureneb oht, et ELi vahendeid kulutatakse samale meetmele kaks korda ja eraldatakse samale meetmele kaks korda; mõistab, et vastavaid meetmeid sarnastes valdkondades, nagu transpordi- ja energiataristu puhul, rahastatakse nii ELi eelarvest kui ka taaste- ja vastupidavusrahastust, sest ELi pandeemiast taastumise fondist rahastatakse meetmeid, mis sarnanevad tavapäraste ELi programmidega hõlmatud meetmetega; tunnistab, et taaste- ja vastupidavusrahastu ja muude ELi vahendite vastastikune täiendavus on lubatud, kuid märgib, et selle tulemuseks võib olla vahe-eesmärkide saavutamine, mida rahastatakse täielikult muudest fondidest kui taaste- ja vastupidavusrahastu, sest taaste- ja vastupidavusrahastu ei ole seotud tegelikult kantud kulude hüvitamisega, vaid soodustab pigem eesmärkide ja sihtide saavutamist; rõhutab, et erinevad juhtimistasandid, killustatud IT‑maastik ja piiratud andmevahetus või andmekaevevahendite, näiteks ARACHNE kasutamine takistavad topeltrahastamise avastamist ning seetõttu võivad olemasolevad kontrollimehhanismid olla selle suurenenud riski nõuetekohaseks maandamiseks ebapiisavad; on seisukohal, et otsese juurdepääsu puudumine taaste- ja vastupidavusrahastu vahendite lõplike saajate täielikule loetelule piirab komisjoni suutlikkust avastada võimalikke topeltrahastamise juhtumeid; on veendunud, et mõne liikmesriigi võetud ettevaatusabinõu, et vältida taaste- ja vastupidavusrahastu kombineerimist muude ELi vahenditega, aitab topeltrahastamise ohtu vähendada; palub komisjonil suurendada sellega seoses kontrolli;

52.täheldab, et liikmesriigid võivad lisada oma taaste- ja vastupidavuskavadesse meetmeid, mille hinnangulised kulud puuduvad või mille hinnangulised kulud on null Komisjoni talituste 22. jaanuari 2021. aasta töödokument „Suunised liikmesriikidele. Taaste- ja vastupidavuskavad“ (SWD(2021)0012).; juhib tähelepanu ka sellele, et need nn kuluvabad vahe-eesmärgid on peamine võrdlusalus taaste- ja vastupidavusrahastu vahendite eesmärgipärase kasutamise hindamisel; mõistab, et nende nn kuluvabade või nullkuludega vahe-eesmärkide maksed tehakse pärast vahe-eesmärkide saavutamist, olenemata kantud kuludest, kooskõlas „kuludega sidumata rahastamise“ lähenemisviisiga taaste- ja vastupidavusrahastu raames; märgib siiski, et selliste vahe-eesmärkide tõttu on taaste- ja vastupidavusrahastu makstud vahendite usaldusväärse haldamist võimatu kontrollida, kuna need vahendid makstakse välja seoses vahe-eesmärgiga, mille jaoks neid ei ole eraldatud; kutsub komisjoni üles ümber mõtestama oma eelduse, et nn nullkuluga meede ei saa põhjustada topeltrahastamist, olenemata sellest, kas selle rakendamiseks kasutatakse ka muid ELi vahendeid; kutsub komisjoni tungivalt üles tugevdama kontrolli nn nullkuludega meetmete üle ja andma liikmesriikidele suuniseid selle kohta, kuidas käsitleda asjaomaste meetmete finantsstruktuuri, et sellist riski vältida;

53.kordab oma üleskutset komisjonile säilitada piisavad järelauditi menetlused ja pöörata pärast makse tegemist suurt tähelepanu tagasipööramise ohule, et saavutada varem auditeeritud ja rahuldavalt täidetuks loetud eesmärgid;

54.võtab järelmeetmeid 2022. aasta veebruaris algatatud ja 2023. aasta septembris lõpetatud ombudsmani strateegilisele algatusele, mis käsitles taaste- ja vastupidavusrahastu läbipaistvust ja aruandekohustust, ning mille tulemused ta täielikult heaks kiidab; väljendab heameelt komisjoni ja ombudsmani vahelise dialoogi üle, mille eesmärk on tegeleda tuvastatud mitteoptimaalsete olukordadega, eelkõige seoses tulemustabeliga ning taaste- ja vastupidavusrahastuga seotud dokumentide ennetava avaldamisega;

55.väljendab heameelt finantsmääruse uuesti sõnastamise ettepaneku suhtes saavutatud poliitilise kokkuleppe üle; on veendunud, et varajase avastamise ja menetlusest kõrvalejätmise süsteemi (EDES) kohaldamisala laiendamine eelarve jagatud täitmisele ning õigusliku aluse vastuvõtmine ARACHNE kasutamiseks kogu ELi hõlmava andmekaeve- ja riskihindamisvahendi mudelina tugevdab ELi finantshuvide kaitset; tuletab meelde varasemates raportites esitatud üleskutseid tagada, et kõik liikmesriigid kasutaksid andmekaevevahendeid, eelkõige ARACHNEt, et tagada õigeaegsete ja hoolikate aruandlusstandardite järgimine;

56.jagab seisukohta, et IMS – süsteem, mille kaudu liikmesriigid annavad komisjonile aru ELi eelarvet mõjutavatest õigusnormide rikkumistest ja pettustest – võib suurendada koostalitlusvõimet komisjoni muude organisatsiooni tasandi vahenditega, nagu ARACHNE ja EDES, ning digivahenditega liikmesriikides; palub, et teda teavitataks pärast finantsmääruse uuesti sõnastamist EDESi‑IMSi liidese edusammudest ning IMSi andmete võimalikust kasutamisest andmekaeve- ja riskihindamisvahendis (ARACHNE);

57.kordab oma nõudmist suurendada andmesüsteemide koostalitlusvõimet ning ühtlustada liidus aruandlust, järelevalvet ja auditeerimist; on teadlik koostalitlusvõime valdkonnaülesest olemusest ja hindab koostalitleva Euroopa määruse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. märtsi 2024. aasta määrus (EL) 2024/903, millega kehtestatakse meetmed avaliku sektori koostalitlusvõime kõrge taseme tagamiseks kogu liidus (Koostalitleva Euroopa määrus) (ELT L, 2024/903, 22.3.2024, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2024/903/oj). vastuvõtmist;

58.toonitab leide kontrollikoja 6. juuli 2023. aasta ülevaates 04/2023 „ELi vahendite haldamise digiteerimine“; tuletab meelde digitaliseerimise positiivset mõju pettuste ja õigusnormide rikkumiste ennetamisele ja avastamisele ning ELi vahendite haldamisele, kontrollile ja auditeerimisele, sest see võimaldab lihtsamat ja kiiremat juurdepääsu andmetele ja kaugmeetodil ristkontrolle, piirates seeläbi kulusid, vähendades kontrollide ja kohapealsete kontrollide vajadust;

59.tunnistab, et reaalajas toimiv ja andmepõhine majandus toob märkimisväärset kasu liidu finantshuvide kaitsele, vähendades samal ajal ELi avaliku sektori asutuste ja piiriüleselt tegutsevate ja kauplevate ettevõtjate halduskoormust; nõuab, et EL ja liikmesriigid parandaksid andmete jagamise tulemuslikkust, luues digitaalse ökosüsteemi, mis võimaldab standarditud, struktureeritud ja masinloetavate andmete sujuvat, reaalajas ja turvalist liikumist ettevõtjate ja ametiasutuste, eelkõige riiklike maksuhaldurite vahel, et piirata pettuse ja maksudest kõrvalehoidmise võimalusi;

60.jagab seisukohta, et digitaliseerimine peaks olema iga pettustevastase strateegia keskmes ning eelkõige tuleks see integreerida riiklikesse pettustevastastesse strateegiatesse, et võimaldada koordineerimist strateegia osade vahel ja võtta arvesse uutest tehnoloogiatest tulenevaid ohte;

61.on veendunud, et digitaliseerimine pakub võimalusi pettustevastase võitluse võrgustiku juhtimise käegakatsutavaks parandamiseks ning et teabevahetuse ja juurdepääsetavuse hõlbustamise kaudu aitab see parandada teatamist, võimaldades seeläbi allesjäänud takistuste paremat mõistmist ning otsustajate ja kaasseadusandjate õigeaegsemat ja terviklikumat reageerimist; väljendab heameelt asjaolu üle, et üle poole liikmesriikidest on astunud samme, et teha kindlaks oskuste nappus digiüleminekus ja sellega tegeleda, eelkõige mis puudutab digitaliseerimist käsitleva teabe ja sellele juurdepääsu puudumist; julgustab liikmesriike ja pettustevastase võitluse struktuuris osalejaid jätkama oskuste nappusega tegelemist meetmete abil, mis hõlmavad muu hulgas teadmiste jagamist, koolitust ning oskusteabe ja oskuste laiendamist digitaliseerimise valdkonnas;

62.väljendab heameelt pettustevastase võitluse struktuuri paljude komponentide pingutuste üle tehisintellekti ja masinõppe pakutavate võimaluste hindamisel ja edasiarendamisel õigusnormide rikkumise tuvastamisel ja avastamisel ning tõhususe suurendamisel nii analüüsi kui ka klassikaliste haldusülesannete täitmisel; kordab, et inimhinnang peab jääma iga protsessi keskseks tunnuseks; lisab, et tehisintellekt võib olla pettustevastases võitluses pöördelise tähtsusega, võimaldades suurte andmekogumite kiiret analüüsi ning tõhustades pettuste avastamist ja pettusemustrite tuvastamist; tuletab meelde, et tehisintellekti edukas kasutamine sõltub kõigi sidusrühmade tulemuslikust koostööst ja kvaliteetsete andmete kättesaadavusest, mida toetab ARACHNE tulemuslik kasutamine; nõuab tungivalt, et komisjon töötaks Euroopas tehisintellekti arendamise nimel, et säilitada andmesuveräänsus ja tagada tugev andmekaitse, mis on kooskõlas tehisintellekti käsitlevas määruses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuni 2024. aasta määrus (EL) 2024/1689, millega nähakse ette tehisintellekti käsitlevad ühtlustatud õigusnormid ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 300/2008, (EL) nr 167/2013, (EL) nr 168/2013, (EL) 2018/858, (EL) 2018/1139 ja (EL) 2019/2144 ning direktiive 2014/90/EL, (EL) 2016/797 ja (EL) 2020/1828 (tehisintellekti käsitlev määrus) (ELT L, 2024/1689, 12.7.2024, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2024/1689/oj). ja isikuandmete kaitse üldmääruses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2016/679/oj). sätestatud põhimõtetega; kutsub kõiki pettustevastases võitluses osalejaid üles tugevdama koostööd, et võimendada tehisintellekti tulemuslikku ja vastutustundlikku kasutamist pettustevastases võitluses;

63.tunnistab kasvavat ohtu, et pettuste uurimisel võib olla tegemist sisuga, mille puhul hankemenetluste, finantstehingute ja tõenditega manipuleerimiseks on kasutatud tehisintellekti; kutsub komisjoni üles seadma prioriteediks selliseid teadusuuringuid ja poliitikameetmeid, millega võidelda tehisintellektil põhinevate pettuste vastu, sealhulgas süvavõltsimistehnoloogia ja tehisintellektil põhinevad desinformatsioonikampaaniad, mis võivad ohustada finants- ja pettusevastaseid mehhanisme; kutsub komisjoni üles tegema ettepanekuid rangemate õigusnormide ja karistuste kohta üksustele, kelle puhul leitakse, et nad kasutavad tehisintellekti finantspettuse toimepanemiseks või hõlbustamiseks, sealhulgas tehisintellektil põhinevad rahapesuskeemid, lepingute võltsimine ja digitaalse identiteedi vargus hankemenetlustes;

64.tunnistab tehisintellekti kasutamise tähtsust, et parandada liikmesriikidega vahetatavate andmete kvaliteeti ja terviklikkust; väljendab sellega seoses heameelt OLAFi tegevuse üle, sealhulgas iga-aastastes finantshuvide kaitse aruannetes esitatud soovituste, liikmesriikidega peetavate struktureeritud kahepoolsete dialoogide, komisjoni pettustevastase võitluse strateegia tegevuskava läbivaatamise ja nendele küsimustele keskenduva institutsioonidevahelise teabevahetuse üle;

65.nõuab lisaks sihtotstarbelist kogu ELi hõlmavat algatust tehisintellektil põhinevate pettuste avastamise mehhanismide väljatöötamiseks OLAFis, Euroopa Prokuratuuris ja Europolis, et suurendada tõhusust ELi eelarvet kahjustavate finantskuritegude jälgimisel ja ennetamisel; soovitab luua kogu ELi hõlmava rakkerühma, mis koosneb OLAFi, Euroopa Prokuratuuri, Europoli ja riiklike pettusevastase võitluse üksuste esindajatest ning keskendub konkreetselt digitaalsetele pettuseohtudele, sealhulgas süvavõltsitud tehnoloogiale, tehisintellekti loodud võltsdokumentidele ja sünteetilistele identiteedipettustele; rõhutab, et see rakkerühm peaks välja töötama parimad tavad ja jagama neid liikmesriikidega;

66.rõhutab vajadust suurema piiriülese koostöö ja andmete jagamise mehhanismide järele liikmesriikide vahel, et võidelda tehisintellektil põhinevate pettuste vastu, eelkõige sellistes suure riskiga valdkondades nagu käibemaks, toll ja finantsabi jaotamine; julgustab looma ELi ühist luurekeskust, et jälgida tehisintellektiga seotud petturlikku tegevust reaalajas; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles integreerima tehisintellekti ja andmeanalüüsi pettuste avastamise süsteemidesse, et tagada riiklike ja ELi tasandi andmebaaside koostalitlusvõime, kuid säilitada samal ajal tugevad andmekaitsemeetmed;

67.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama tehisintellektil põhinevate pettuste avastamise vahendite puhul rangeid läbipaistvus- ja auditimeetmeid, et vältida kallutatust, algoritmidega manipuleerimist ja väärkasutamist finantsjärelevalvesüsteemides; nõuab tungivalt, et pettustevastase võitlusega tegelevate asutuste jaoks töötataks välja tehisintellekti eetikasuunised, et tagada vastutus;

68.nõuab kohustuslikku kohtuekspertiisi kõigi finantspettuse juhtumite puhul esitatud digitaalsete tõendite kohta, et tagada uurimistes kasutatavate dokumentide ning audio- ja videomaterjalide autentsus;

69.toonitab asjaolu, et ELi pettustevastase võitluse struktuur (AFA) on institutsiooniline liitstruktuur, mille eesmärk on avastada, ennetada ja tõkestada pettusi ja muid ELi finantshuve kahjustavaid väärkäitumise vorme, ning mis põhineb mitmetasandilisel koostöövõrgustikul, mille esimene tasand (OLAF, Euroopa Prokuratuur, Europol, Eurojust, AMLA, komisjon, kontrollikoda ja Euroopa Investeerimispank (EIP)) põhineb horisontaalsel koostööl ELi institutsioonide, organite ja asutuste vahel, samas kui teised tasandid põhinevad vertikaalsetel suhetel ELi ja riiklike ametiasutuste ning ELi ametiasutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel; juhib tähelepanu sellele, et AFA on aastate jooksul arenenud mitme eraldiseisva otsuse kaudu, mis on viinud üksuste uuendusliku võrgustiku loomiseni; rõhutab, et nende viimaste aastate koordineeritud tegevusest on saadud väärtuslikke kogemusi, mida tuleks asjaomaste määruste tulevasel läbivaatamisel arvesse võtta; rõhutab, et Euroopa Prokuratuuri loomisega rajati esimene Euroopa prokuratuuriasutus, mis võimaldab kiireid ja vahetuid kriminaaluurimisi ja süüdistuse esitamist, ning et ameti operatiivtegevuse esimestel aastatel saadud õppetunnid tuleb asjakohaselt integreerida õigusraamistikku, et olemasolevaid vahendeid ja ressursse täielikult ära kasutada; rõhutab, kui olulised on selged volitused ELi eri institutsioonide, organite ja asutuste vahel, et minimeerida kattuvuse ja dubleerimise ohtu ning tagada seeläbi AFA toimimise tõhusus;

70.hindab kõrgelt asjaolu, et 2023. aasta finantshuvide kaitse aruandesse on lisatud OLAFi ja Euroopa Prokuratuuri peamised haldus- ja õigusalased tulemused, mis järgnes Euroopa Parlamendi arvukatele üleskutsetele esitada terviklikum aruandlus AFA komponentide tegevuse kohta; on siiski seisukohal, et käsitleda tuleks kahe aruande laadi, ulatuse ja üksikasjalikkuse erinevusi ning et koostöövaldkonnad tuleks selgelt välja tuua; on arvamusel, et erinevused OLAFi, Euroopa Prokuratuuri ja finantshuvide kaitse 2023. aasta aruande andmetes on praeguses olukorras põhjendatud; rõhutab, et liikmesriikide aruandvad asutused võivad kriminaaluurimistest aru anda ainult siis, kui asjaomased õigusasutused annavad neile selleks loa, ning see tähendab, et kuigi Euroopa Prokuratuur ja OLAF esitavad andmeid aktiivsete uurimiste kohta, ei ole neil sageli võimalik neid andmeid IMSi andmebaasi sisestada, kuna on vaja kaitsta konfidentsiaalsust ja tagada uurimiste nõuetekohane läbiviimine; mõistab, et nende juhtumite tulemuseks on lahknevused andmetes (nn delta), mille saab kõrvaldada alles siis, kui uurimine on lõpetatud ja asjakohased andmed lisatakse komisjonile esitatavasse aruandesse, et need saaks lisada tulevasse finantshuvide kaitse aruandesse;

71.väljendab heameelt selle üle, et komisjon võttis 2023. aasta mais vastu korruptsioonivastaste meetmete paketi, mis hõlmab ettepanekut võtta vastu direktiiv korruptsioonivastase võitluse kohta; on veendunud, et korruptsiooni ennetamist ja selle eest vastutusele võtmist tuleb tõhustada, ning kutsub komisjoni üles tegema suuremat järelevalvet meetmete täitmisele pööramise üle liikmesriikides;

72.väljendab heameelt korruptsioonivastase võitluse võrgustiku loomise üle, mis tuli esimest korda kokku 20. septembril 2023, usub, et suure korruptsiooniriskiga piirkondade kaardistamine võib aidata mõjusalt kaasa ELi korruptsioonivastase strateegia edasiarendamisele;

73.rõhutab õigusriigi kui ühe liidu põhiväärtuse tähtsust ja rõhutab, et õigusriigi tingimuslikkuse mehhanism on äärmiselt oluline tagamaks, et liikmesriigid järgivad jätkuvalt õigusriigi põhimõtteid; kordab, et on väga mures õigusriigi olukorra pärast teatavates liikmesriikides, sest see on juba ise väga suur probleem ja võib tekitada ka liidu eelarvele suurt kahju; kutsub komisjoni üles tagama, et selle mehhanismi kõiki elemente rakendatakse rangelt ja kiiresti, kui liikmesriigid rikuvad õigusriigi põhimõtteid ja kui see mõjutab või võib mõjutada liidu finantshuve; rõhutab lisaks, et õigusriigi olukorra hindamisel liikmesriikides on vaja eri vahendite vahelist sidusust;

74.märgib, et komisjoni neljandas, 2023. aasta aruandes õigusriigi kohta, mis võeti vastu 2024. aasta veebruaris, on esitatud eelmise aasta õigusriigi aruande soovituste järelmeetmed; tunnistab, et korruptsioonivastases võitluses on mitu liikmesriiki ajakohastanud oma riiklikke strateegiaid ja/või tegevuskavasid või algatanud nende läbivaatamise, samas kui teised on reforminud kriminaalõigust, et korruptsioonivastast võitlust tugevdada; täheldab, et paljudes liikmesriikides on korruptsioonivastase võitluse peamine takistus prokuratuuri piiratud ressursid; kutsub komisjoni üles jätkuvalt julgustama ja toetama liikmesriikide pingutusi kriminaalmenetluste reformimiseks ja tõhustamiseks ning muude aruandes tuvastatud probleemide lahendamiseks; tuletab komisjonile meelde tema käsutuses olevaid mõjusaid vahendeid õigusriigi edendamiseks, nagu rikkumismenetlused, rahastamise tingimuslikkus ja Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikli 7 kohased menetlused, ning eeldab, et neid kasutatakse täielikult; rõhutab sellega seoses, et uue finantsmäärusega kehtestatakse tingimuslikkus, mis on seotud ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtustega, ning kutsub komisjoni üles seda kohaldama, eelkõige juhtudel, kui liikmesriigi vastu on juba algatatud rikkumismenetlused ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste rikkumise eest, kuna see tähendab, et tunnistatakse rikkumise jätkumist, mis võib mõjutada ka liidu eelarve usaldusväärset finantsjuhtimist;

75.võtab teadmiseks komisjoni otsuse mitte lõpetada meetme kohaldamist, mis kehtestati 15. detsembri 2022. aasta nõukogu rakendusotsuse (EL) 2022/2506 (mis käsitleb meetmeid liidu eelarve kaitsmiseks õigusriigi põhimõtete rikkumise eest Ungaris) ELT L 325, 20.12.2022, lk 94, ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_impl/2022/2506/oj. artikli 2 lõike 2 kohaldamiseks, ootab, et komisjon ja nõukogu tühistaksid vastuvõetud meetmed üksnes juhul, kui kogutakse tõendeid selle kohta, et Ungari valitsuse võetud parandusmeetmed on praktikas osutunud mõjusaks, ning eelkõige, et juba võetud meetmete puhul ei ole täheldatud tagasiminekut; mõistab hukka ähvardused, nagu spionaaž, millega ELi institutsioonide töötajad, näiteks OLAFi töötajad Ungaris toimuvate uurimislähetuste ajal kokku puutuvad; rõhutab, et selline tegevus kahjustab tõsiselt õigusriiki ja ELi institutsioonide usaldusväärsust; nõuab jõuliste kaitsemeetmete kiiret kehtestamist ELi institutsioonide lähetatud töötajate kaitsmiseks; kutsub Ungari ametivõime üles võtma viivitamata konkreetseid meetmeid, et kaitsta kohtusüsteemi sõltumatust, kaitsta meediavabadust ja täielikult rakendada komisjoni õigusriigi olukorda käsitlevas aruandes esitatud soovitusi demokraatliku kontrolli ja tasakaalu taastamiseks; nõuab tungivalt, et nõukogu jätkaks ELi lepingu artikli 7 kohast menetlust Ungari valitsuse vastu;

76.rõhutab, et õigusriigi austamine, sealhulgas korruptsioonivastane võitlus, on ühtse turu keskkonnas oluline tegur, mis soodustab investeeringuid, majanduskasvu, tööhõivet ja innovatsiooni ning kaitseb väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid (VKEd) ja piiriüleselt tegutsevaid ettevõtjaid; rõhutab, et komisjon vastutab eri liikmesriikide taaste- ja vastupidavuskavadesse integreeritud õigusriigiga seotud vahe-eesmärkide täitmise range kontrollimise eest, sest see on vahendite väljamaksmise tingimus; tuletab meelde, et demokraatia, õigusküsimuste ja õigusriikluse volinik, kes teeb tihedat koostööd hiljuti ametisse nimetatud eelarve, pettusevastase võitluse ja avaliku halduse volinikuga, kannab üldise tingimuslikkuse korra täieliku kohaldamise eest peamist vastutust; kutsub komisjoni üles mitte kasutama liikmesriikidega dialoogi ega katsemenetlust tähtajatu vahendina, et vältida tegelike rikkumismenetluste algatamist; kutsub lisaks komisjoni üles, et ta seaks esmatähtsale kohale horisontaalsed rikkumised, mis mõjutavad ELi finantshuve, eelkõige seoses finantshuvide kaitse direktiivi ja Euroopa Prokuratuuri määrusega Nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määrus (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel (ELT L 283, 31.10.2017, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2017/1939/oj) .; väljendab heameelt komisjoni poliitilistes suunistes esitatud avalduse üle õigusriigi tähtsuse kohta ELi vahendite jaoks ning eelarve, pettusevastase võitluse ja avaliku halduse voliniku võetud kohustuse üle kehtestada järgmises mitmeaastases finantsraamistikus õigusriigi kaitseks tugevad kaitsemeetmed;

77.on seisukohal, et praegu ühissätete määruses sisalduva ELi lepingu artiklis 2 sätestatud ELi ühiste väärtuste kaitset tuleb veelgi tugevdada; kutsub komisjoni üles uurima, kuidas saaks välja töötada horisontaalsete eeltingimustega samaväärse mehhanismi ELi eelarve kõigis valdkondades, et siduda laiem poliitikavaldkondade valik kõigi ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtustega; kutsub komisjoni üles uurima võimalusi siduda rahastamine õigusriigi tingimustega ja viia lõpule vajalikud reformid, et tagada terviklik lähenemisviis, mida kohaldatakse horisontaalselt kõigi ELi fondide suhtes; kutsub komisjoni üles järgima terviklikku lähenemisviisi ja esitama esmajärjekorras ettepanekuid liidu õigusriigi vahendite edasiseks tugevdamiseks, sealhulgas õigusriigi tingimuslikkuse karmistamiseks praegusel programmitöö perioodil kasutatavate vahendite puhul;

78.on seisukohal, et korruptsioon on lahutamatult seotud rahapesuga ning et rahapesu on organiseeritud kurjategijate ebaseadusliku tegevuse üks olulisemaid võimaldajaid, kuna see võimaldab neil kanda oma kuritegelikul teel saadud tulu üle seaduslikku majandusse; tunnistab, et liikmesriikide erinevad õigussüsteemid ja liidu rahapesuvastase raamistiku killustatud kohaldamine on rahapesu ennetamist, avastamist ja selle vastu võitlemist raskendanud; väljendab sellega seoses heameelt rahapesu ja terrorismi rahastamise vastast võitlust käsitleva ambitsioonika õigusaktide paketi vastuvõtmise üle, millega ühtlustatakse riiklikud õigusnormid ja tõhustatakse seeläbi kollektiivset rahapesuvastast võitlust kogu liidus; väljendab heameelt uue Rahapesu ja Terrorismi Rahastamise Tõkestamise Ameti (AMLA) asutamise üle; on seisukohal, et uuel ametil on uues rahapesuvastases raamistikus oma koordineerimis- ja järelevalvekohustuste kaudu keskne roll; tuletab meelde, et rahapesu ja terrorismi rahastamine on lahutamatult seotud, ning nõuab, et Euroopa Prokuratuuril, OLAFil ja kontrollikojal oleks nende nähtuste vastu võitlemises suurem roll;

79.jagab seisukohta, et finantsmääruse uuesti sõnastamine tugevdas ELi finantshuvide kaitset; juhib tähelepanu sellele, et varajase avastamise ja kõrvalejätmise süsteemi kohaldamisala on laiendatud nii, et see hõlmaks eelarve jagatud ja otsest täitmist ning looks uusi kõrvalejätmise aluseid; väljendab heameelt õigusliku aluse kehtestamise üle riskihindamise ja andmekaeve vahendi jaoks, mida peaksid kasutama kõik liikmesriigid ja kõigi eelarve täitmise viiside puhul; peab kahetsusväärseks, et mõlemad meetmed jõustuvad alles 2028. aastal ja alles alates järgmisest mitmeaastasest finantsraamistikust, mis tähendab, et mitmel järgneval aastal puudub ELi vahendite lõppsaajate suhtes täielik läbipaistvus ning oluline võimalus kasutada neid andmeid korruptsiooni- ja pettusevastaste kaitsemeetmete tugevdamiseks;

80.hindab kõrgelt komisjoni 2019. aasta pettustevastase strateegia ajakohastatud tegevuskava Komisjoni 11. juuli 2023. aasta teatis „Komisjoni pettustevastase võitluse strateegia tegevuskava 2023. aasta läbivaatamine“ (COM(2023)0405), millele on lisatud komisjoni talituste 11. juuli 2023. aasta töödokument „Tegevuskava 2023. aasta läbivaatamine“ (SWD(2023)0245). vastuvõtmist; märgib, et see hõlmab 44 meedet, mis on jagatud seitsme teema vahel, mis hõlmavad eelkõige digitaliseerimist, koostööd, taaste- ja vastupidavusrahastut, tollipettusi ning teadlikkuse suurendamist eetiliste ja pettusevastaste kultuuriküsimuste valdkonnas;

81.juhib tähelepanu sellele, et liidu pettustevastase võitluse programm on ainus rahastamisprogramm, mis on spetsiaalselt ette nähtud ELi finantshuve kahjustavate pettuste vastu võitlemiseks, ning et see pakub kõigi liikmesriikide ametiasutustele, kes moodustavad pettustevastase võitluse struktuuri välistasandi, asjakohast toetust pettustevastase võitluse tugevdamiseks; märgib, et liidu pettustevastase võitluse programmil on paindlikkus, mida on pidevalt muutuva pettusevastase maastikuga kohanemiseks vaja, ning et see on kooskõlas kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku seitsmeaastase perioodiga (2021–2027); märgib, et seni on 55 % pettustevastase võitluse programmi kogu täitmisest digipöördele kaasa aidanud;

82.kutsub komisjoni üles tuginema pettustevastase võitluse programmi edule ning julgustab eelarve ja pettusevastase võitluse volinikku kaaluma seda programmi mudelina, mida tuleks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus laiendada, kooskõlas missioonikirjas esitatud ülesandega tagada toetus liikmesriikide pingutustele kaitsta liidu finantshuve;

83.väljendab heameelt esimese pettustevastase võitluse programmiga liitumise taotluse üle, mis saadi 2023. aastal ühelt ELi mittekuuluvalt riigilt, nimelt Ukrainalt, kellega peeti läbirääkimisi Ukraina osalemist programmis käsitleva assotsieerimislepingu üle, mis võeti vastu 2024. aasta märtsis;

84.väljendab muret selle pärast, et komisjoni programmi „Herakles III“ viimases vahehindamises leiti aspekte, mis võisid programmi tulemuslikkust pärssida, eelkõige asjaolu, et teatavate liikmesriikide haldusasutustel puudusid vahendid, mis võimaldaksid neil programmi haldusnõuetega toime tulla;

85.võtab teadmiseks Euroopa Prokuratuuri korduvad üleskutsed tugevdada pettustevastase võitluse struktuuri asjaomaste komponentide avastamissuutlikkust ning tuletab meelde, et kooskõlas pettustevastase võitluse strateegiaga tuleb pettuste avastamise vahendina rõhku panna andmeanalüüsile; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on ühtlustada mõisted, et saada võrreldavaid andmeid kogu ELis; julgustab komisjoni tugevdama rikkumisjuhtumite haldamise süsteemi kasutamist vahendina, mis toetab audiitorite riskianalüüsi audititegevuse ettevalmistamisel; kutsub OLAFit üles suurendama oma koolituspakkumist komisjoni töötajatele, sealhulgas audiitoritele ja asjaomastele finantsjuhtimises osalejatele;

86.on teadlik, et Euroopa Prokuratuuri detsentraliseeritud struktuur hõlmab riigisisese õiguse ja ELi õiguse ning riiklike ametiasutuste ja Euroopa Prokuratuuri vahelist koostoimet; mõistab, et Euroopa Prokuratuur tegutseb vahetult kohaldatavate ELi õigusaktide alusel, kuid nõuab ka piisavate rakendusmeetmete vastuvõtmist riiklike õigusaktidega, millega võetakse üle finantshuvide kaitse direktiiv ja muud asjakohased liidu õigusaktid; kutsub komisjoni üles tagama, et riiklikud õigusaktid oleksid täielikult kooskõlas Euroopa Prokuratuuri määruse ja finantshuvide kaitse direktiiviga, algatama rikkumismenetlusi ja tegema ettepaneku need õigusaktid läbi vaadata, et muuta Euroopa Prokuratuur oma volituste täitmisel tulemuslikumaks;

87.võtab teadmiseks 2023. aasta septembris esitatud vastavushindamise tulemused meetmete kohta, mille võtsid vastu liikmesriigid oma süsteemide Euroopa Prokuratuuri määrusega JUST/2022/PR/JCOO/CRIM/0004 – raamleping JUST/2020/PR/03/0001 õigusanalüüsi teenuste, sealhulgas riiklike ülevõtmismeetmete vastavushindamise kohta õiguse ja tarbijapoliitika valdkonnas. kohandamiseks; peab kahetsusväärseks, et paljud olukorrad ei ole ikka veel optimaalsed, ja leiab, et nendega tuleb tegeleda, sest need nõrgendavad kriminaaluurimisega saavutatava liidu finantshuvide kaitse tulemuslikkust; viitab eelkõige pädevuse jaotusele riiklike prokuratuuride ja Euroopa Prokuratuuri vahel; rõhutab samuti, et Euroopa Prokuratuuri määruses on sätestatud, et võimalikest Euroopa Prokuratuuri pädevusse kuuluvatest juhtumitest tuleb teatada otse ja põhjendamatu viivituseta; kutsub komisjoni üles kontrollima ja jälgima, et liikmesriigid järgiksid täielikult Euroopa Prokuratuuri määrust ja teataksid pettusekahtlustest Euroopa Prokuratuuri pädevusse kuuluvates valdkondades viivitamata otse Euroopa Prokuratuurile;

88.tunneb muret selle pärast, et määratud riiklik asutus, kes otsustab Euroopa Prokuratuuri ja riiklike ametiasutuste vaheliste erimeelsuste üle, kui tegemist on juhtumi menetlemise pädevusega, ei ole paljudes liikmesriikides kohus; kutsub komisjoni üles kontrollima ja jälgima, kas liikmesriigid järgivad täielikult Euroopa Prokuratuuri määruse artikli 25 lõiget 6 ja artikli 42 lõike 2 punkti c, milles on sätestatud võimalus kaevata riikliku ametiasutuse otsus pädevuse andmise kohta edasi Euroopa Liidu Kohtusse;

89.rõhutab, et praegune riiklike ametiasutuste kontroll Euroopa delegaatprokuröride vajalike ressursside ja varustuse üle ning vajadus arvestada riiklikke ametiasutusi käsitlevaid sätteid sotsiaalkindlustuse, pensionide ja kindlustuskatte piisava korralduse kohta võivad piirata Euroopa Prokuratuuri tegevuse autonoomiat ja sõltumatust; kutsub komisjoni üles pakkuma Euroopa Prokuratuuri määruse eelseisva läbivaatamise käigus välja asjakohased lahendused;

90.juhib tähelepanu sellele, et finantshuvide kaitse direktiivi ülevõtmine on liikmesriigiti erinev, mis mõnel juhul mõjutab Euroopa Prokuratuuri pädevuse piiriülest teostamist; palub komisjonil tagada finantshuvide kaitse direktiivi korrektne rakendamine ja teha ettepanek selle läbivaatamiseks saadud kogemustest lähtudes;

91.rõhutab, et Euroopa Prokuratuuri määruse artikli 25 lõige 3, milles täpsustatakse Euroopa Prokuratuuri pädevuse kasutamist muude kui finantshuvide kaitsega seotud kuritegude korral, mis on lahutamatult seotud finantshuvide kaitsega seotud kuritegudega, tõstatab õiguslikke ja praktilisi küsimusi ning nõuab edasist ühtlustamist, et Euroopa Prokuratuuri õigusraamistikku tulemuslikult kasutada; kutsub komisjoni üles pakkuma Euroopa Prokuratuuri määruse eelseisva läbivaatamise käigus välja sobivad lahendused, et tugevdada Euroopa Prokuratuuri suutlikkust uurida piiriülest organiseeritud kuritegevust;

92.kordab Euroopa Parlamendi 28. veebruari 2024. aasta resolutsioon õigusriigi olukorda käsitleva Euroopa Komisjoni 2023. aasta aruande kohta., et Euroopa Prokuratuuril on liidus õigusriigi kaitsmisel ja korruptsioonivastases võitluses tähtis osa, ning julgustab komisjoni õigusriigi olukorda käsitlevates aruannetes tähelepanelikult jälgima, kui tihe on liikmesriikide ja Euroopa Prokuratuuri koostöö; väljendab heameelt Poola ja Rootsi ühinemise üle Euroopa Prokuratuuriga; võtab heakskiiduga teadmiseks, et hiljuti teatas oma osalemise kavatsusest Iirimaa; kutsub Ungari valitsust üles Euroopa Prokuratuuriga viivitamata ühinema, sest Ungari on õiguslike ja põhiseaduslike takistuste puudumisest hoolimata ainus seni Euroopa Prokuratuuriga liitumata liikmesriik; tuletab meelde, et üldsuse laialdast toetust Ungari ühinemisele on näidanud 680 000 allkirja kogumine Euroopa Prokuratuuriga ühinemise toetuseks, mis rõhutab ühiskonna suurt nõudlust liidu finantshuve kahjustava pettuse ja korruptsiooni vastaste tõhusamate õiguslike kaitsemeetmete järele;

93.kordab oma nõudmist algatada arvamuste vahetus Euroopa Prokuratuuri pädevuse võimaliku selgitamise üle tema volituste piires, nagu on määratletud aluslepingutes, seoses liidu finantshuvide kaitsmisega;

94.märgib, et 2023. aastal suurenes koostöö asjaomaste osalejate vahel ning 2023. aasta lõpus tegid Euroopa Prokuratuur ja Eurojust koostööd 26 pooleliolevas juhtumis; märgib, et ka 2023. aastal tegid Euroopa Prokuratuur ja Europol tõhusat koostööd mitmesugustes operatiivküsimustes ning et 2023. aastal see koostöö peaaegu kahekordistus, kusjuures Europol pakkus Euroopa Prokuratuuri taotlusel tuge 47 juhtumi puhul; kutsub komisjoni üles nõudma, et Euroopa Prokuratuur ja Eurojust täpsustaksid oma tegevuse tõhususe kriteeriumid;

95.väljendab heameelt OLAFi ja Euroopa Prokuratuuri pingutuste üle oma koostööd tugevdada; mõistab, et need kaks asutust vahetavad teavet, et vältida paralleelseid uurimisi samades küsimustes, ning et 2023. aastal algatas OLAF 22 täiendavat uurimist ja Euroopa Prokuratuur taotles nelja toetavat uurimist; on teadlik, et täiendavate uurimiste (endine Euroopa Prokuratuuri määruse artikli 12 punkt f) ja toetavate uurimiste (endine Euroopa Prokuratuuri määruse artikli 12 punkt e) kasutamisest tulenev koostoime ei ole optimaalne; palub, et komisjon käsitleks oma määruste läbivaatamisel selle õiguslikke ja töökorralduslikke põhjusi;

96.on mures, et liidu eelarve huvides sissenõutud summade kohta puuduvad analüüs ja täpne teave, mis peaksid järgnema nii OLAFi kui ka Euroopa Prokuratuuri uurimistele; on teadlik, et pettustevastase võitluse struktuuri mõju kodanike julgeolekule ja õigusriigi jõustamisele liidus läheb kaugemale ainuüksi rahaliste vahendite sissenõudmise kvantifitseerimisest; rõhutab siiski, et pettustevastase võitluse struktuuri loomiseks tehtud pingutuste tulemused peaksid olema mõõdetavad ja vähemalt eelarveaspektide osas käegakatsutavad; rõhutab, et vahendite eraldamisel ja volituste määratlemisel tuleks hinnata ja arvesse võtta liidu finantshuvide kaitseks rakendatud meetmete mõju;

97.mõistab, et komisjon ei ole veel esitanud andmeid liidu eelarvesse sissenõutavate summade kohta, mis tulenevad komisjonile teatatud Euroopa Prokuratuuri tegevusest, nagu on sätestatud Euroopa Prokuratuuri määruse artikli 103 lõikes 2, ning et see küsimus sisaldub eelarve, pettusevastase võitluse ja avaliku halduse voliniku missioonikirjas; märgib, et varade külmutamine on ELi eelarvet mõjutavate kuritegude vastu võitlemisel oluline ning et enne, kui külmutamise saab konfiskeerimiseks ja sissenõudmiseks pöörata, läheb teatud aeg; rõhutab, et ei tuleks eeldada, et konfiskeeritud summa läheb vaikimisi tagasi liidu eelarvesse; märgib, et kooskõlas Euroopa Prokuratuuri määruse artikliga 38 peaks võimalik tulu, mis tuleneb Euroopa delegaatprokuröride poolt liikmesriikides võetud arestimis- ja konfiskeerimismeetmetest, minema tagasi ELi eelarvesse ja seda võiks ELi eelarves kajastada mittesihtotstarbelise tuluna; kutsub komisjoni üles tegema asjaomaste riiklike ametiasutustega vajalikud korraldused, et võimaldada nende summade kandmist ELi eelarvesse;

98.juhib tähelepanu sellele, et OLAFi finantssoovituste kohaseid tegelikke sissenõudmisi käsitlevaid andmeid ei avaldata OLAFi aastaaruandes ega üheski muus komisjoni ametlikus aruandes; peab kahetsusväärseks, et kättesaadavaks tehakse ainult koondandmed, mis viitavad 2 299 finantssoovitusele, mille OLAF andis aastatel 2012–2023 summadele, mis kokku on ligikaudu 9 miljardit eurot; märgib, et kättesaadavate arvude analüüs näitab, et arenguruumi on palju; märgib, et OLAFi poolt sissenõudmiseks soovitatud summa, komisjoni talituste poolt sissenõutavaks tunnistatud summa ja lõpuks tegelikult sissenõutud summa vahel on suur lõhe; tunneb muret põhjendamatute kulude sissenõudmise madalate määrade pärast (eelarve jagatud täitmise ja eelarve kaudse täitmise raames rakendatud meetmete puhul on see määr vastavalt 34 % ja 11 % ning eelarve otsese täitmise korral ainult 22 %); kutsub komisjoni üles esitama sissenõudmise kohta piisavalt detailseid andmeid ja hindama sissenõudmise puudujäägi põhjuseid; rõhutab, et OLAF ja komisjon peavad kokku leppima ühistes hindamiskriteeriumides ja neid järjepidevalt kohaldama, et tagada suurem lähenemine ja selgus, parandades seeläbi rahaliste vahendite sissenõudmise hindamise tõhusust ja tulemuslikkust; rõhutab, et OLAFi soovitusel ja Euroopa Prokuratuuri uurimistel põhinev sissenõudmine on iga-aastase raamlepingu tõhususe oluline mõõdupuu, ning nõuab sellega seoses suuremat läbipaistvust;

99.mõistab, et 2022. aasta finantshuvide kaitse aruandes esitatud komisjoni soovituste rakendamise üldist taset liikmesriikides peetakse rahuldavaks; rõhutab, et liikmesriikide vahel püsivad siiski märkimisväärsed erinevused; tunneb eelkõige muret juhtumite pärast, kus mõned liikmesriigid ei teata õigusnormide rikkumisest rikkumisjuhtumite haldamise süsteemi (IMS) kaudu piisavalt; tuletab meelde, et teatamine on kehtivate määruste kohaselt kohustuslik, ning julgustab OLAFit tugevdama oma järelevalvemeetmeid, et saavutada ühtne teatamine kogu liidus;

100.kutsub komisjoni üles jälgima, kas ühinemiseelset abi saavad riigid teatavad IMSis laialdaselt, ning väljendab heameelt naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste peadirektoraadi algatuste üle tagada, et kandidaatriigid täidaksid oma kohustust teatada rikkumistest IMSis korrapäraselt;

101.julgustab liikmesriike kooskõlas kontrollikoja soovitustega teatama IMSis taaste- ja vastupidavusrahastuga seotud õigusnormide rikkumistest; palub komisjonil IMSi sellist kasutamist liikmesriikide poolt soodustada, pakkudes tuge koolituste, seminaride ja parimate tavade vahetamise kaudu;

102.väljendab heameelt Rootsi ja Poola osalemise üle Euroopa Prokuratuuris, mille kohta tehti otsus 2024. aastal, ning Iirimaa uue valitsuse eesmärgi üle ühineda Euroopa Prokuratuuriga; rõhutab, et liikmesriigid, kes veel ei osale, peavad seda viivitamata tegema, ning kutsub komisjoni üles kasutama positiivseid meetmeid Euroopa Prokuratuuris osalemise soodustamiseks;

103.kordab, et liikmesriikide ebatulemuslik või mitteõigeaegne koostöö või koostööst keeldumine Euroopa Prokuratuuri ja OLAFiga on tingimuslikkuse määruse kohaselt alus meetmete võtmiseks; kutsub komisjoni üles võtma hoolikalt arvesse kogu Euroopa Prokuratuurilt ja OLAFilt saadud teavet olukordade kohta, kus liikmesriigid ei täida oma kohustusi;

104.on seisukohal, et riiklikud pettusevastased strateegiad on kõige tulemuslikum koordineerimisvahend eri riiklike, piirkondlike ja valdkondlike ametiasutuste ning nende paljude kohalike üksuste vahel, kellele on usaldatud pettusevastase tsükliga seotud ülesanded; märgib, et 2023. aastal teatas 27 liikmesriigist 21, et neil on pettustevastane strateegia olemas; märgib, et 21 liikmesriigist ainult kümnel on olemas täielik riiklik pettustevastase võitluse strateegia Neist kümnest riiklikust pettusevastasest strateegiast üks ei hõlma kõiki pettusevastase võitluse tsükli etappe, ühel puudub mitmeaastane perspektiiv ja kahte on vaja ajakohastada. ning 11 liikmesriigil on olemas valdkondlikud, aga mitte riiklikud pettustevastased strateegiad; tunnistab, et liikmesriikide lähenemisviis oma pettustevastase võitluse strateegiates on praegu väga erinev; peab kahetsusväärseks, et kuuel liikmesriigil puudub pettustevastase võitluse strateegia üldse; peab väga ebarahuldavat olukorda, mis seab ohtu ELi kulutuste usaldusväärsuse ja õõnestab kodanike usaldust ELi institutsioonide vastu, äärmiselt kahetsusväärseks;

105.on seisukohal, et liikmesriigid saaksid oma pettusevastaste raamistike korrapärasest hindamisest kasu; kutsub komisjoni üles julgustama liikmesriike korraldama pettusevastaste raamistike sõltumatuid või vastastikuseid hindamisi, et suurendada järjepidevust ja saavutada kõrged standardid;

106.julgustab komisjoni tegema ettepanekuid täidetavate algatuste kohta, et teha selgeks seos, ja kaaluda seose loomist liikmesriikide poolt riikliku pettusevastase strateegia vastuvõtmise ja neile antava rahalise toetuse taseme vahel;

107.palub komisjonil algatada seoses ettevalmistustega OLAFi määruse läbivaatamiseks järelevalve liikmesriikides loodud pettustevastaste koordineerimistalituste olukorra üle; julgustab komisjoni kavandama nende struktuuri, rolli, vastutuse ja volituste ajakohastamist ja ümberkujundamist; peab kahetsusväärseks, et enamiku liikmesriikide pettustevastase koordineerimistalituste töötajate arv ei ole optimaalne; rõhutab vajadust tagada riiklike pettustevastase võitluse koordineerimisstruktuuride töötajate piisav asjatundlikkus; kutsub komisjoni üles julgustama ja toetama liikmesriike nende küsimuste prioriteetsel lahendamisel, sealhulgas Euroopa poolaasta tsükli raames;

108.rõhutab avaliku sektori asutuste rolli pettustevastase nulltolerantsi kultuuri edendamisel ning toonitab eelkõige pettuste ennetamise tähtsust selle tagamisel, et pettused, korruptsioon, huvide konfliktid ja rahaliste vahendite muu väärkasutamine ei saaks üldse tekkida; tuletab meelde, et 5. juulil 2017. aastal vastu võetud finantshuvide kaitse direktiivi korrektne ülevõtmine on väga oluline, et kaitsta liidu eelarvet, rakendada kõiki neid ELi poliitikavaldkondi, mille jaoks ELi raha kasutatakse, sealhulgas taaste- ja vastupidavusrahastu kasutuselevõtu kontekstis, ning selleks, et määrata kindlaks uurimiste ja süüdistuste esitamise ulatus Euroopa Prokuratuuri jaoks, kelle pädevus on kindlaks määratud vastavalt riigisiseses õiguses rakendatavale finantshuvide kaitse direktiivile; ootab, et kõigi liikmesriikide ametiasutused, sealhulgas valitsused, mõistaksid ühemõtteliselt hukka pettused, korruptsiooni, huvide konfliktid ja mis tahes muu avaliku sektori vahendite väärkasutamise, võttes liidu finantshuvide kaitsmisel ennetava lähenemisviisi mõjusaid meetmeid kasutades sellistes valdkondades nagu riskihindamine, teabevahetus ja teavitus ning töötajate koolitamine; kutsub komisjoni üles sekkuma varakult rikkumismenetluste kaudu, et tagada finantshuvide kaitse direktiivi järjepidev ülevõtmine ning juriidiliste ja füüsiliste isikute tegelik vastutus ja nende suhtes kohaldatavad karistused;

109.kordab, et rikkumisest teatajatel on oluline roll pettuste avastamise, uurimise ja nende eest vastutusele võtmise edendamisel; mõistab, et 2023. aasta lõpuks oli 24 liikmesriiki võtnud vastu riiklikud õigusaktid rikkumisest teatajate direktiivi ülevõtmiseks ja teatanud, et ülevõtmine on lõpule viidud; peab siiski kahetsusväärseks, et 2023. aasta märtsis oli komisjon pärast vastuvõetud riiklike meetmete analüüsi kohustatud andma kuus liikmesriiki direktiivi ülevõtmata jätmise ja ülevõtmismeetmetest teatamata jätmise tõttu Euroopa Kohtusse, paludes kohtul määrata rahalised karistused; tunneb muret veel kuue liikmesriigi vastu algatatud rikkumismenetluste Komisjoni 3. juuli 2024. aasta aruanne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1937 (liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta) rakendamise ja kohaldamise kohta (COM(2024)0269), pärast; kutsub komisjoni üles tõhustama järelevalvet riiklike ülevõtmismeetmete üle ja andma sellest Euroopa Parlamendile aru; rõhutab, et ka Euroopa Parlament ise peab kiiresti tagama direktiivi nõuetekohase ülevõtmise, nagu on kinnitatud Euroopa Kohtu 11. septembri 2024. aasta otsuses, milles leiti, et Euroopa Parlamendi praegune raamistik ei paku tasakaalustatud ja mõjusat kaitset kättemaksu eest; nõuab, et Euroopa Parlament võtaks kooskõlas direktiiviga viivitamata vastu kindlad reeglid, et oma rikkumisest teatajaid kaitsta;

110.märgib, et Euroopa Investeerimispanga uurimisosakond oli 2023. aasta lõpuks esitanud 10 esildist Euroopa Prokuratuurile ja 17 OLAFile; on teadlik, et üksustega, kelle suhtes Euroopa Investeerimispanga uurimisosakond on leidnud, et nad tegelevad keelatud tegevusega, ei sõlmita kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul lepinguid ning nad ei tohi omada suhteid EIPga; märgib, et 2023. aastal tõid need kõrvalejätmise menetlused kaasa viie ettevõtja kõrvalejätmise vähemalt kolmeks aastaks, samas kui veel viis ettevõtet sõlmisid kompromisskokkulepped, millega kohaldati rahastamiskõlblikkuse suhtes tingimuslikkust;

111.peab tervitatavaks asjaolu, et komisjon reageeris Euroopa Parlamendi üleskutsele suurendada järelevalvet ja kontrolli ELi mittekuuluvatele riikidele naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ kaudu antavate vahendite üle, ning seda, et koos liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajaga Komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 3. mai 2023. aasta ühisteatis Euroopa korruptsioonivastase võitluse kohta (JOIN(2023)0012). anti välja ühisteatis; tunnustab komisjoni jätkuvaid pingutusi tagamaks, et korruptsioonivastased meetmed integreeritakse ELi välistegevuse rahastamisvahenditesse; kordab oma soovitust, ilma et see ohustaks kodanikuühiskonna toetamist, peatada eelarvetoetus nendele ELi mittekuuluvatele riikidele, sealhulgas kandidaatriikidele, kus ametiasutused ilmselgelt ei võta laialt levinud korruptsiooni vastu meetmeid, ja need rahalised vahendid mujale suunata; rõhutab, et ELi väärtuste austamine ja neile pühendumine on kõigi liiduga ühineda soovivate partnerite jaoks oluline eeltingimus; kordab, et ELiga ühinemine on väärtuspõhine protsess, mille puhul hinnatakse iga taotleja saavutusi ja Kopenhaageni kriteeriumide täitmist; on seisukohal, et läbivaadatud laienemismetoodika kohaldamisel tuleks erilist tähelepanu pöörata põhjalikele reformidele ning et tagasilöökide korral tuleks kohaldada õiglast ja ranget tingimuslikkust ning tagasipööratavust; on seisukohal, et tuleb kasutada asjakohaseid vahendeid tagamaks, et kandidaatriigid järgiksid konkreetselt ja püsivalt õigusriiki, demokraatlikke põhimõtteid ja põhiõigusi nii enne kui ka pärast liiduga ühinemist;

112.märgib, et Ukraina vajab seoses Venemaa Ukraina‑vastase agressioonisõjaga praeguses ja järgmises mitmeaastases finantsraamistikus jätkuvalt märkimisväärset toetust ning püsiva rahukokkuleppe puhul toetust sõjajärgseks ülesehitamiseks, sealhulgas keskvalitsuse teenuste ja reformide jaoks;

113.on seisukohal, et Ukraina rahastu kolm sammast võiks vastavalt ümber kujundada ja et ülesehitamine peaks olema kooskõlas ühinemiseelsete nõuetega; rõhutab, kui oluline on tihe koordineerimine ja koostöö G7 loodud Ukraina koordineerimismehhanismiga; nõuab, et EL ja kõik liikmesriigid suurendaksid oma toetust Ukrainale, kehtestades samal ajal asjakohased meetmed, et kaitsta liidu vahendite kasutamisel esinevate pettuste, korruptsiooni, huvide konfliktide ja õigusnormide rikkumise ennetamise, avastamise ja kõrvaldamise kaudu ELi finantshuve, tehes muu hulgas põhjalikumat kontrolli tagamaks, et Ukrainale ja selle naaberriikidele saadetud ELi vahendeid jälgitakse ja kontrollitakse piisavalt ning et nendest saavad kasu need, kes seda kõige rohkem vajavad;

114.rõhutab, et enneolematu rahalise toetuse maht, mida Ukraina on viimastel aastatel ELilt saanud ja mis on võetud kasutusele käimasoleva sõja põhjustatud äärmiselt ebasoodsates tingimustes, eeldab asjakohaste meetmete võtmist, et tagada selliste ressursside kavandatud kasutamine, eelkõige juhul, kui nende eesmärk on tuua kasu taristule ja abi vajavatele inimestele;

115.tunnustab liidu finantshuvide kaitsmisel OLAFi ja Euroopa Prokuratuuri tehtud tööd, kes on pakkunud koolitust haldussuutlikkuse ja autonoomia suurendamiseks, viinud Ukrainas läbi uurimisi ja leppinud Ukraina riikliku korruptsioonivastase bürooga kokku töökorras, et hõlbustada koostööd korruptsiooni uurimises; kutsub pädevaid ELi büroosid üles jätkama koostööd Ukraina ametivõimudega ja nende toetamist;

116.tunnustab sellega seoses edusamme, mida Ukraina on teinud kohtusüsteemi sõltumatuse, vastutuse, korruptsioonivastase võitluse ja rahapesuvastase võitlusega seotud reformide edendamisel, hoolimata Venemaa jätkuvast agressioonisõjast tingitud rasketest tingimustest; julgustab Ukrainat jätkama reforme, sealhulgas mis puudutab oligarhide mõju poliitikas;

117.väljendab heameelt ELi poolt Venemaa suhtes seni vastu võetud tugevdatud sanktsioonide üle, mis hõlmavad keeldu Venemaa kodanikele ja üksustele osaleda ELi riigihankelepingutes, ning piiranguid Venemaa avalik-õiguslikele või kontrollitavatele üksustele antavale ELi-poolsele rahastamisele; tunnistab, et hoolimata praegustest meetmetest võivad isikud ja üksused, kelle suhtes kohaldatakse Venemaa‑vastaseid sanktsioone, siiski endiselt leida viise sanktsioonidest kõrvalehoidmiseks, ning nõuab seetõttu, et EL ja liikmesriigid säilitaksid, tugevdaksid ja laiendaksid Venemaa ja Valgevene vastu suunatud sanktsioonipoliitika ulatust ja mõjusust;

118.tunnistab, et ELi sanktsioonide mõjusa rakendamise ja täitmise tagamise ning rikkumiste tuvastamise ja asjakohaste karistuste määramise eest vastutavad liikmesriigid ja nende asjaomased pädevad asutused; rõhutab tolliasutuste rolli ja nende tiheda koostöö tähtsust sanktsioonide ühtse rakendamise tugevdamisel; väljendab sellega seoses heameelt Läänemere tollialgatuse üle;

119.rõhutab, et EL on suurim Palestiina pagulastele välisabi andja; rõhutab, et liidu eelarvest tuleb jätkuvalt toetada rahu ja stabiilsuse tagamist Lähis‑Ida piirkonnas, võidelda terrorismi, vaenu, fundamentalismi ja desinformatsiooni vastu ning edendada inimõigusi, võidelda karistamatuse vastu ja tugevdada õigusriigi järgimist; rõhutab, et samamoodi ei tohiks liidu eelarvest mingil juhul toetada tegevust, mis on nende eesmärkide vastane; märgib, et pärast Hamasi 7. oktoobri 2023. aasta kohutavaid terrorirünnakuid ja väiteid ELi rahaliste vahendite väärkasutamise kohta terrorismi huvides viis komisjon läbi rahastamise uurimise, milles jõuti järeldusele, et seni ei ole leitud tõendeid, et raha oleks suunatud ümber soovimatutele eesmärkidele (sealhulgas vangistatud terroristide toetamiseks), ja tõdeti, et kehtivad kaitsemeetmed toimivad hästi, kuid nõuti siiski teatavaid vajalikke lisameetmeid; kordab, et kõik Hamasi võetud pantvangid tuleb vabastada; rõhutab, kui oluline on tagada, et ELi vahendeid eraldatakse ja hallatakse nende kavandatud eesmärkide saavutamiseks tulemuslikult, isegi Euroopa Prokuratuuri, OLAFi ja Euroopa Kontrollikoja poolse kontrolli kaudu, kui see on asjakohane; tuletab meelde jätkuvat probleemi seoses ELi rahastatud projektide hävitamisega Gazas ja Jordani Läänekaldal ning nõuab sellega seoses suuremat vastutust ja kaitsemeetmeid;

120.rõhutab, et eelarvetoetuse peatamine ELi mittekuuluvates riikides, sealhulgas kandidaatriikides, on asjakohane meede juhul, kui ulatusliku korruptsiooni vastu ei võeta tegelikke meetmeid; loodab, et ühinemiseelsetel läbirääkimistel pööratakse korruptsioonivastasele võitlusele suuremat tähelepanu, keskendudes suutlikkuse suurendamisele, näiteks spetsiaalsete korruptsioonivastaste asutuste loomise kaudu; palub, et komisjon tagaks ka sel juhul, kui rahastamine peatatakse, tsiviilelanikkonnale võimaluse korral abi alternatiivsete kanalite kaudu;

121.rõhutab rahvusvaheliste organisatsioonidega tehtava koostöö tähtsust pettusevastases võitluses; peab kahetsusväärseks, et mõned rahvusvahelised organisatsioonid ei andnud kontrollikojale täielikku, piiramatut ja õigeaegset juurdepääsu tema ülesannete täitmiseks vajalikele dokumentidele; märgib, et komisjon on tõhustanud teabevahetust rahvusvaheliste organisatsioonidega, ning kutsub komisjoni üles pingutusi veelgi suurendama, et tagada juurdepääs kõigile nõutavatele dokumentidele;

122.teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.