(4)Liidu ÜPP õigusraamistiku alusel ÜPP strateegiakavade rakendamise kahe aasta jooksul saadud tagasiside ja kogemused näitavad, et asjaomastesse õigusaktidesse tuleb täiendavalt teha piiratud kohandusi, et kõrvaldada tuvastatud kitsaskohad ja õigusraamistikku lihtsustada. Näiteks ei ole liidu ÜPP õigusraamistikus veel piisavalt arvesse võetud teatavate põllumajandustootjate rühmade – nagu mahetootjad, noored põllumajandustootjad, väikepõllumajandustootjad ja loomakasvatajad – konkreetset olukorda ning nende tavasid ja vajadusi, mistõttu liikmesriigid ei saa kohandada eri vahendeid nende põllumajandustootjate konkreetse olukorra, nende vajaduste ja tavadega. Ka on vähe kasutatud ÜPP teatavaid lihtsustamisvõimalusi, nagu kindlasummalised maksed või lihtsustatud kuluvõimalus, sest nende rakendamine ja haldamine on keeruline. See võib põhjustada kattuvaid või ebaselgeid nõudeid põllumajandustootjatele, raskendada nende juurdepääsu toetusele ning pärssida põllumajandustootjate, näiteks noorte ja uute põllumajandustootjate ettevõtluse arendamise võimalusi. Samuti esineb eeskirjades teatavat jäikust, mis mõjutab seda, kuidas liikmesriigid haldavad ja saavad muuta oma ÜPP strateegiakavasid ning täita aruandluskohustusi. Lisaks tuleb veel leevendada koormust, mis kaasneb põllumajandusettevõtete kohapealsete kontrollidega nii põllumajandustootjatele kui ka haldusasutustele, eelkõige võttes kasutusele tõhusamad meetodid kvaliteedi hindamiseks ja tingimuslikkuse kontrolliks ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi (IACS) alusel. Nende kitsaskohtade kõrvaldamine ja suurem paindlikkus peaks aitama liikmesriikidel kasutada ÜPP strateegiakavasid nii, et need tooksid võimalikult palju kasu põllumajandustootjatele ja teistele ÜPP toetusesaajatele, vähendada halduskoormust ja keerukust ning kasutada nappe ressursse paremini ära.

(6)Selleks et minimeerida kooskõlas määruse (EL) 2021/2115 artiklitega 41a ja 78a loodusõnnetuste, ebasoodsate ilmastikutingimuste ja katastroofide järel makstavate uute kriisitoetuste negatiivse mõju riski ühtsele turule ja rahvusvahelisele kaubandusele, peaksid liikmesriigid kavandama sekkumised, mille alusel antakse liidu toetust, nii et need vastavad WTO põllumajanduslepingu 2. lisa (nn roheline kast) kriteeriumidele.

(8)Võttes arvesse erandkorras antavat toetust, mida põllumajandustootja saaks kriisiolukorras, kui tema toodang on loodusõnnetuste, ebasoodsate ilmastikutingimuste või muude katastroofide tagajärjel märkimisväärselt vähenenud, ning selleks, et tagada sidusus määruse (EL) 2021/2115 artiklis 78a osutatud toetustega, ei tuleks kõnealuse määruse artiklis 12 osutatud tingimuslikkuse süsteemi kohaldada loodusõnnetuste, ebasoodsate ilmastikutingimuste või katastroofide tagajärjel põllumajandustootjatele makstavate täiendavate otsetoetuste suhtes, millele on osutatud kõnealuse määruse artiklis 41a.

(9)Kohustuslike majandamisnõuete ning maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise (HPK) standarditest koosneva tingimuslikkuse süsteemi eesmärk on aidata kaasa kestliku põllumajanduse arengule ning selleks suurendatakse toetusesaajate teadlikkust vajadusest järgida kõnealuseid põhistandardeid ja -nõudeid. Samuti on selle eesmärk suurendada ÜPP kooskõla liidu õigusaktidega taotletavate keskkonna, rahvatervise, taimetervise ja loomade heaolu eesmärkidega. Kuna põllumajandusmaa, mida harivad väikepõllumajandustootjad, kes saavad toetusi määruse (EL) 2021/2115 artiklis 28 osutatud sekkumiste raames, on piiratud, ei too tingimuslikkuse süsteemi kohaldamine väikepõllumajandustootjate suhtes, kes haldavad enamikku liidu põllumajandusettevõtteid, märkimisväärsete kuludega võrreldes siiski piisavat kasu ning tekitab sellistele põllumajandustootjatele ja riiklikele haldusasutustele olulise halduskoormuse. Et selliseid kulusid vähendada ja nendega seotud halduskoormust leevendada on asjakohane, et väikepõllumajandustootjate suhtes tingimuslikkuse süsteemi ei kohaldata.

(11)Määruse (EL) 2021/2115 III lisas loetletud HPK 1. standardi eesmärk on püsirohumaa säilitamine süsinikuvaru säilitamiseks. Määruse (EL) 2018/848 II lisa punktides 1.7.3 ja 1.9.1.1 rõhutatakse, kui oluline on maksimeerida rohu- ja karjamaade kasutamist, mis takistab püsirohumaa muutmist muu viisil kasutatavaks maaks; see on kooskõlas HPK 1. standardi peamise eesmärgiga säilitada püsirohumaade süsinikuvaru. Määruse (EL) 2021/2115 III lisas loetletud HPK 3., 5. ja 6. standardi eesmärk on vastavalt mulla orgaanilise aine sisalduse säilitamine, erosiooni piiramine ja mulla kaitse kõige kriitilisematel perioodidel. Need eesmärgid on juba saavutatud mahepõllumajanduslikus taimekasvatuses kasutatavate maaharimis- ja maaviljelusviisidega, eelkõige nendega, millele on osutatud määruse (EL) 2018/848 II lisa punktis 1.9. Määruse (EL) 2021/2115 III lisas loetletud HPK 4. standardi eesmärk on veekogude kaitse reostuse eest. Sarnaselt on määruse (EL) 2018/848 II lisa punktide 1.5, 1.7, 1.9 ja 1.10 eesmärk vähendada veereostuse ohtu, piirates veterinaarravimite kasutamist, väetiste ja pestitsiidide kasutamist ning loomkoormust. Kogemused on näidanud, et mahepõllumajandusel on positiivne mõju seoses toitainete leostumise ja äravoolu vältimisega, mistõttu on väiksem tõenäosus, et mahepõllumajandustootja ohustaks vee kvaliteeti, seega saavutatakse HPK 4. standardi peamine eesmärk. Seepärast, võttes arvesse määruses (EL) 2018/848 sätestatud põhimõtteid ja eeskirju ning mahepõllumajandussüsteemide olemasolevaid tavasid, tuleks mahepõllumajandustootjaid, kelle kogu põllumajanduslik majapidamine on sertifitseeritud vastavalt määrusele (EL) 2018/848, pidada vastavaks HPK 1., 3., 4., 5. ja 6. standardile, nagu see on juba HPK 7. standardi puhul.

(13)Võttes arvesse erandkorras antavat toetust, mida põllumajandustootja võib kriisiolukorras saada, kui tema toodang on loodusõnnetuste, ebasoodsate ilmastikutingimuste või muude katastroofide tagajärjel märkimisväärselt vähenenud, ning selleks, et tagada sidusus määruse (EL) 2021/2115 artiklis 78a osutatud toetustega, ei tuleks kõnealuse määruse artiklis 14 osutatud tingimuslikkuse süsteemi kohaldada loodusõnnetuste, ebasoodsate ilmastikutingimuste või katastroofide tagajärjel põllumajandustootjatele makstavate täiendavate otsetoetuste suhtes, millele on osutatud kõnealuse määruse artiklis 41a.

(14)Loodusõnnetusi, ebasoodsaid ilmastikutingimusi ja katastroofe esineb järjest sagedamini, need muutuvad järjest intensiivsemaks ja kestavad kauem ning neil on märkimisväärne mõju liidu põllumajandussektorile. Määrusega (EL) 2021/2115 on põllumajandustootjatele juba ette nähtud vahendid vastupanuvõime suurendamiseks ja kriisidele reageerimiseks. Võttes arvesse sündmuste ulatust ning nende äkilist ja erakorralist olemust, tuleks siiski laiendada liikmesriikide jaoks kättesaadavaid vahendeid. Seega on asjakohane näha ette põllumajandustootjatele täiendavad kriisitoetused ja lisada need kõnealuse määruse artiklisse 16 uue otsetoetuste vormis sekkumisviisina.

(15)Määruse (EL) 2021/2115 artikli 19 kohaselt võib liikmesriik määrata kuni 3 % põllumajandustootjale makstavatest otsetoetustest põllumajandustootja poolt riskijuhtimisvahendisse antavaks panuseks. Liikmesriik, kes otsustab seda võimalust kasutada, peab seda kohaldama kõikide toetusesaajate suhtes, kes saavad asjaomasel aastal otsetoetusi. Kogemused näitavad, et seda võimalust kasutavad vaid väga vähesed liikmesriigid. Liikmesriikidega peetud aruteludest nähtub, et selle sätte rakendamist takistab asjaolu, et puuduvad kas liikmesriikide loodud või erakindlustuse kaudu kättesaadavad riskijuhtimisvahendid, mis oleksid kättesaadavad kõigile otsetoetusi saavatele põllumajandustootjatele. Selleks et suurendada kõnealuse määruse artikliga 19 ettenähtud võimaluse kasutamist, on vaja muuta selle rakendamine paindlikumaks ja kohandada seda liikmesriikides olemasolevate juhtimisvahenditega. Selle muudatuse tulemusena peaks liikmesriikidel olema võimalik säilitada kuni 3 % otsetoetustest, mida makstakse ainult nendele põllumajandustootjatele, kelle jaoks on asjaomasel aastal olemas riskijuhtimiskavad. Liikmesriikidel, kus on olemas riskijuhtimiskavad kõigi otsetoetuste saajate jaoks, peaksid saama jätkuvalt säilitada kuni 3 % kõigi selliste toetusesaajate otsetoetustest.

(21)ÜPP strateegiakavade rakendamise esimestel aastatel on paljude põllumajandustootjate tootmistegevust kogu liidus mõjutanud loodusõnnetused, ebasoodsad ilmastikutingimused või muud katastroofid. See suundumus jätkub ilmselt ka tulevikus. Seepärast peaks liikmesriikidel olema võimalik pakkuda kriisitoetusi suurema otsese sissetulekutoetuse vormis, et võimaldada kõige enam mõjutatud põllumajandustootjatele kiiret hüvitist. Selleks et säilitada põllumajandustootjate stiimul oma toodangu kindlustamiseks, peaksid liikmesriigid kehtestama kõrgema hüvitisemäära nendele põllumajandustootjatele, kes on kaetud kindlustusskeemi või muu riskijuhtimisvahendiga. Põllumajandustootjate toetamiseks kasutusele võetavate vahendite suurendamiseks peaks liikmesriikidel olema lubatud neid kriisitoetusi kaasrahastada täiendava riikliku rahastamisega kuni 200 % ulatuses. Liikmesriigid peaksid siiski tagama, et kogu hüvitis, mida põllumajandustootja saab koos muude liidu või riiklikult rahastatavate toetustega (sealhulgas täiendav riiklik rahastamine), erakindlustuse või muude riskijuhtimiskavadega, ei too kaasa ülemäärast hüvitamist ega topeltrahastamist.

(33)Tõhusa abi tagamiseks põllumajandustootjatele, kelle toodangut on kahjustanud loodusõnnetused, ebasoodsad ilmastikutingimused või muud katastroofid, peaks liikmesriikidel olema võimalik kavandada kriisitoetusi mitte ainult otseste sissetulekutoetuste, vaid ka maaelu arengu edendamise sekkumiste kaudu. Selliste toetuse viiside puhul peaks liikmesriikidele jääma piisav paindlikkus sekkumiste kavandamisel. Liikmesriikidel tuleks siiski tagada selliste sekkumiste järjepidevus. Seega peaksid toetuse suunamist ja ergutavat mõju käsitlevad sätted olema samad. Selleks et tagada liidu rahaliste vahendite usaldusväärne finantsjuhtimine, peaksid liikmesriigid tagama, et kogu hüvitis, mida põllumajandustootja saab koos muude liidu või riiklikult rahastatavate toetustega (sealhulgas täiendav riiklik rahastamine), erakindlustuse või muude riskijuhtimiskavadega, ei too kaasa ülemäärast hüvitamist ega topeltrahastamist.

(40)Määruse (EL) 2021/2115 artikli 86 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud eeskirjad ÜPP strateegiakavade muutmisest tulenevate kulude rahastamiskõlblikkuse kohta vastavalt EAGFi ja EAFRD osaluse puhul. Selleks et lihtsustada kulude rahastamiskõlblikkuse eeskirju, parandada EAGFi ja EAFRD vahelist koostoimet ning suurendada liikmesriikide paindlikkust ÜPP strateegiakavadesse tehtavate EAGFiga seotud muudatuste jõustumise kuupäevade kindlaksmääramisel, on asjakohane lubada selliste kulude rahastamiskõlblikkust, mis tulenevad ÜPP strateegiakava heakskiidetud strateegilisest muudatusest EAGFi osaluses alates muudatuse jõustumise kuupäevast, mille asjaomane liikmesriik on kehtestanud kooskõlas kõnealuse määruse artikli 119 lõikega 8, kuid mitte varem kui alates komisjonile muutmistaotluse esitamise kuupäevast. ÜPP strateegiakavade muude EAGFiga seotud muudatuste puhul peaksid kulud olema EAGFi toetuse saamiseks rahastamiskõlblikud alates kuupäevast, mil komisjonile teatatakse muudatusest, nagu on sätestatud käesoleva määrusega muudetud määruse (EL) 2021/2115 artikli 119 lõikes 9. Selleks et tagada kooskõla eeskirjade vahel, mis käsitlevad rahastamiskõlblikkust seoses EAGFi ja EAFRD toetusega selliste erakorraliste meetmete puhul, mis on tingitud loodusõnnetustest, katastroofidest või ebasoodsatest ilmastikutingimustest, peaks olema võimalik sätestada ÜPP strateegiakavades, et EAGFist rahastatavate kulude rahastamiskõlblikkus seoses ÜPP strateegiakavade muudatustega, mis on seotud kõnealuse määruse artiklis 41a osutatud, põllumajandustootjatele otsetoetuste raames makstava täiendava kriisitoetusega, võib alata alates sündmuse toimumise kuupäevast.

(41)Uute sekkumisviiside piisava rahastamise tagamiseks seoses kriisitoetusega, mis on ette nähtud põllumajandustootjatele pärast määruse (EL) 2021/2115 artiklites 41a ja 78a osutatud loodusõnnetusi, ebasoodsaid ilmastikutingimusi või katastroofe, peaks liikmesriikidel olema võimalik reserveerida nende sekkumisviiside jaoks teatav osa nii otsetoetustest kui ka EAFRD vahenditest. Kuid selleks, et tagada piisavate rahaliste vahendite olemasolu muude ÜPP prioriteetide elluviimiseks, peaks kõnealune osa piirduma igale liikmesriigile kättesaadava maksimaalse aastase summaga, mis vastab 3 %-le otsetoetuste ja EAFRD rahastuse kogusummast aastas. Selleks et liikmesriigid eelistaksid kõnealuse määruse artiklis 41a sätestatud ja otsetoetustest rahastatava vahendi kasutamist, peaks maksimaalne aastane summa, mille liikmesriik võib reserveerida sellise sekkumisviisi jaoks, vastama 4 %-le otsetoetuste ja EAFRD rahastuse kogusummast aastas, kui liikmesriik otsustab mitte anda kriisitoetust kõnealuse määruse artikli 78a alusel.

(42)Võttes arvesse nende eripära, tuleks uued sekkumisviisid, mis on ette nähtud põllumajandustootjatele kriisitoetusena määruse (EL) 2021/2115 artiklis 41a osutatud otsetoetuste raames ja kõnealuse määruse artiklis 78a osutatud maaelu arengu edendamise sekkumiste raames, vabastada kohustusest panustada kõnealuse määruse I lisas loetletud tulemusnäitajatesse.

(43)Määruse (EL) 2021/2115 artikli 41a kohaselt põllumajandustootjatele makstavate täiendavate kriisitoetuste täiendav riiklik rahastamine tuleks lisada liikmesriigi ÜPP strateegiakava V lisasse.

(44)Määruse (EL) 2021/2115 artikli 119 lõikes 4 on sätestatud, et komisjon kiidab heaks liikmesriikide esitatud ÜPP strateegiakavade muutmise taotlused. Kõnealuse määruse artikli 119 lõike 9 kohaselt võivad liikmesriigid teha ja kohaldada oma ÜPP strateegiakava elementides seoses kõnealuse määruse III jaotise IV peatüki kohase sekkumisega muudatusi, mille komisjon kiidab heaks koos järgmise muutmistaotlusega. Kogemused on näidanud, et ÜPP strateegiakavade muudatused sisaldavad sageli mitmeid tehnilisi elemente, mistõttu on muudatuste esitamine liikmesriikidel keeruline ja koormav ning põhjustab heakskiitmismenetlustes viivitusi, kuigi kavade strateegiline suunitlus jääb samaks. See takistab ÜPP strateegiakavade õigeaegset ja tõhusat kohandamist muutuva majandusolukorraga ning põllumajandustootjate ja teiste toetusesaajate vajaduste arvestamist liikmesriikides ning mõjutab negatiivselt nende kavade rakendamist. Et muutmismenetlusi lihtsustada ja tõhustada, eelkõige ÜPP strateegiakavade selliste elementide puhul, mis ei ole strateegilist laadi, tuleks komisjoni heakskiitu nõuda üksnes ÜPP strateegiakavade strateegiliste muudatuste puhul. Selleks tuleks määruses (EL) 2021/2115 määratleda ÜPP strateegiakavade oluliste elementide muudatustena käsitatavad strateegilised muudatused, mis mõjutavad märkimisväärselt nende kavade strateegiat ja sekkumisloogikat, sealhulgas rahaeraldiste ülekandmine EAFRD ja EAGFi vahel, maksimaalsed ja minimaalsed rahaeraldised ning sihtväärtuste kavade ja finantskavade muudatused. Liikmesriikidel peaks olema võimalik teha ja kohaldada kõiki muid muudatusi oma ÜPP strateegiakavas, kui nad on neist komisjonile teatanud, ning komisjonil ei ole vaja selliseid muid muudatusi heaks kiita.

(53)Määruse (EL) 2021/2115 artikli 41a kohaselt põllumajandustootjatele makstavate täiendavate kriisitoetuste täiendava riikliku rahastamise suhtes tuleks kohaldada samu eeskirju kui maaelu arengu edendamiseks antava täiendava riikliku rahastamise suhtes.

(55)Määruse (EL) 2021/2115 I lisas on sätestatud kõnealuse määruse artikli 7 kohased mõju-, tulemus- ja väljundnäitajad. Kõnealuse määruse I lisas esitatud tabel „Iga-aastane tulemuslikkuse kontrollimine ja heakskiitmine – VÄLJUND“ tuleks asendada, et lisada väljundnäitajad, mis on seotud uute ja muudetud sekkumisviisidega, ning võtta arvesse määruse (EL) 2021/2116 artiklis 54 sätestatud iga-aastase tulemuslikkuse kontrollimise ja heakskiitmise väljajätmist käesoleva määrusega.

(56)Määruse (EL) 2021/2115 II lisas on loetletud WTO põllumajanduslepingu 2. lisa asjakohased punktid (nn roheline kast) kõnealuse määruse iga sekkumisliigi kohta. Uued sekkumisviisid, mis on ette nähtud põllumajandustootjatele kriisitoetusena määruse (EL) 2021/2115 artiklis 41a osutatud otsetoetuste raames ja kõnealuse määruse artiklis 78a osutatud maaelu arengu edendamise sekkumiste raames, tuleks seega lisada kõnealusesse lisasse.

(61)Põllumajandusreservi rakendamisel saadud kogemused on näidanud, et reserv on asjakohane kriisi korral, et pakkuda toetust mõjutatud põllumajandustootjatele ja et turgude tasakaal taastuks. Viimastel aastatel on seda siiski üha enam kasutatud loodusõnnetuste, ebasoodsate ilmastikutingimuste või katastroofide tõttu otsesest kahju kandnud põllumajandustootjate olukorra leevendamiseks, kuigi selle algne eesmärk oli keskenduda turuhäirete mõju kompenseerimisele ja leevendamisele. Võttes arvesse liidu põllumajandussektori kasvavaid probleeme, sealhulgas kaubanduspingeid, geopoliitilist ebakindlust ja loomaterviseküsimuste suurenenud kaudset mõju turu tasakaalule, näib olevat põhjendatud suunata reserv ümber selle algsele eesmärgile. Põllumajandustootjatele loodusõnnetuste, ebasoodsate ilmastikutingimuste või katastroofide, näiteks taimede, loomade ja nendest saadud toodete füüsilist hävimist põhjustanud sündmuste otsese mõju hüvitamisega peaksid tegelema liikmesriigid, kes vastutavad usaldusväärsete riski- ja kriisijuhtimisstrateegiate väljatöötamise eest, kasutades selleks oma ÜPP strateegiakavade kohaseid rahalisi vahendeid, sealhulgas käesoleva määrusega loodud uusi vahendeid. Põllumajandusreservist tuleks jätkuvalt rahastada meetmeid, millega tasakaalustatakse negatiivset mõju, mida avaldavad põllumajandustootjatele turuhäired, näiteks mõjutades hindu, kulusid või müüki, ka siis, kui need tekivad loodusõnnetuste, ebasoodsate ilmastikutingimuste või katastroofide kaudse tagajärjena.

(80)Võttes arvesse, et rahalised vahendid on juba eraldatud 2025. aasta põllumajandusreservist ebasoodsatest ilmastikutingimustest ja loodusõnnetustest mõjutatud sektorite jaoks, nagu on sätestatud komisjoni rakendusmääruses (EL) 2025/441,19 tuleks käesoleva määruse artikli 2 punkti 5 kohaldada alates 2026. põllumajanduslikust eelarveaastast, st alates 16. oktoobrist 2025.

__________________

„püsirohumaa ja püsikarjamaa (koos „püsirohumaa“)“ – maa, mida kasutatakse rohu või muude rohttaimede kasvatamiseks kas looduslikult (isekülvi teel) või maaharimise (külvamise) teel ja mis ei ole vähemalt viis aastat või, kui liikmesriigid nii otsustavad, vähemalt seitse aastat, põllumajandusliku majapidamise külvikorraga hõlmatud ning, kui liikmesriigid nii otsustavad, ka maa, mida ei ole vähemalt viis aastat või vähemalt seitse aastat küntud, haritud ega uuendatud eri liiki rohu või muude rohttaimede külvamisega. See võib hõlmata muid liike, nagu karjatamiseks sobivad põõsad või puud, ning, kui liikmesriigid nii otsustavad, ka muid liike, nagu söödaallikaks olevad põõsad või puud, tingimusel et rohi ja muud rohttaimed jäävad valdavaks.“

1.Liikmesriigid lisavad oma ÜPP strateegiakavasse tingimuslikkuse süsteemi, mille kohaselt II peatüki alusel otsetoetusi – v.a artiklis 41a osutatud toetusi – saavatele või artiklite 70, 71 ja 72 alusel iga-aastaseid toetusi saavatele põllumajandustootjatele ja teistele toetusesaajatele kohaldatakse halduskaristusi, kui nad ei täida liidu õiguses sätestatud kohustuslikke majandamisnõudeid ning HPK standardeid, mis on kehtestatud ÜPP strateegiakavas, nagu on loetletud III lisas, järgmistes valdkondades:

„Põllumajandustootjad, kelle kogu põllumajanduslik majapidamine on sertifitseeritud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2018/848*, loetakse vastavaks käesoleva määruse III lisas loetletud HPK 1., 3., 4., 5., 6. ja 7. standardile.

6)Artikli 14 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1. Liikmesriigid näevad oma ÜPP strateegiakavades hiljemalt alates 1. jaanuarist 2025 ette halduskaristused põllumajandustootjatele ja teistele toetusesaajatele, kes saavad II peatüki kohaseid otsetoetusi, v.a artiklis 41a osutatud toetusi, või artiklite 70, 71 ja 72 kohaseid iga-aastaseid toetusi, kui nad ei täida kohaldatavate töö- ja tööhõivetingimustega seotud nõudeid või tööandja kohustusi, mis tulenevad IV lisas osutatud õigusaktidest.“

7)Artiklit 16 muudetakse järgmiselt:

a) lõige 1 asendatakse järgmisega:

Esimese lõigu kohane toetus ei ületa 2 500 eurot aastas põllumajandustootja kohta.

„Erandina esimesest lõigust võivad liikmesriigid otsustada jätta esimese lõigu punktis a sätestatud nõudest välja käesoleva jaotise I peatüki 2. jao alusel kehtestatud HPK 2. standardi.“;

Otsetoetustena makstavad täiendavad kriisitoetused põllumajandustootjatele pärast loodusõnnetusi, ebasoodsaid ilmastikutingimusi või katastroofe

1.Liikmesriigid võivad ette näha täiendavaid kriisitoetusi käesoleva peatüki 2. ja 3. jao kohaste otsetoetuste saajatele, keda on mõjutanud loodusõnnetused, ebasoodsad ilmastikutingimused või katastroofid. Nende toetuste eesmärk on tagada kõnealuste toetusesaajate põllumajandusliku tegevuse järjepidevus ning nende suhtes kohaldatakse käesolevas artiklis sätestatud ja liikmesriikide ÜPP strateegiakavades täpsustatud tingimusi.

2.Käesoleva artikli kohase toetus antakse tingimusel, et liikmesriigi pädev asutus tunnistab ametlikult, et on aset leidnud liikmesriigi määratlusele vastav loodusõnnetus, ebasoodsad ilmastikutingimused või katastroof ning et need sündmused või määruse (EL) 2016/2031 kohaselt taimehaiguse või -kahjustaja likvideerimiseks või leviku piiramiseks võetud meetmed või komisjoni rakendusmääruse (EL) 2018/1882* lisas loetletud loomataudide tõrjeks, ennetamiseks või likvideerimiseks võetud meetmed või määruse (EL) 2016/429 artikli 6 lõike 3 ja artikli 259 kohaselt seoses esilekerkiva taudiga võetud meetmed on otseselt põhjustanud kahju, mille tagajärjel on hävinud vähemalt 30 % põllumajandustootja kolme eelneva aasta keskmisest aastatoodangust või eelneva viieaastase perioodi alusel pärast kõige kõrgema ja kõige madalama näitaja väljajätmist arvestatud kolme aasta keskmisest. Kahju arvutatakse kas põllumajandusliku majapidamise tasandil, põllumajandusliku majapidamise asjaomase sektoriga seotud tegevuse tasandil või seoses konkreetse asjaomase maa-alaga.

3.Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli kohane toetus on suunatud loodusõnnetustest, ebasoodsatest ilmastikutingimustest või katastroofidest kõige enam mõjutatud põllumajandustootjatele, määrates olemasolevate tõendite alusel kindlaks toetuskõlblikkuse tingimused.

4.Liikmesriigid kehtestavad toodangu vähenemise hüvitamiseks kohaldatavad toetusmäärad. Need määrad on kõrgemad põllumajandustootjate puhul, kes on hõlmatud kindlustusskeemi või muu riskijuhtimisvahendiga. Toodangu vähenemise arvutamiseks võib kasutada indekseid.

5.Liikmesriigid võivad otsustada kaasrahastada toetusi kuni 200 % ulatuses täiendava riikliku rahastamisega vastavalt artikli 115 lõikele 5 ja artiklile 146.

6.Käesoleva artikli alusel toetuse andmisel tagavad liikmesriigid, et käesoleva artikli kohased sekkumised on kooskõlas artiklil 78a põhinevate sekkumistega ning et välditakse ülemäärast hüvitamist, mis tuleneb käesoleva artikli kohase sekkumise kombineerimisest muude riiklike või liidu toetusvahendite või erakindlustusskeemidega.

7.Erandina artikli 111 esimesest lõigust ei kohaldata selle sekkumisviisi alusel antava toetuse suhtes kõnealuse lõigu punkte h ja i.

„Erandina esimesest lõigust võivad liikmesriigid otsustada jätta esimese lõigu punktis a sätestatud nõudest välja käesoleva jaotise I peatüki 2. jao alusel kehtestatud HPK 2. standardi.“;

b)abi ülemmäär 50 000 eurot lõike 2 punktis d osutatud tegevuste jaoks.

„Liikmesriigid tagavad, et toetust antakse üksnes selleks, et katta kahju, mis ületab künnise, milleks on vähemalt 20 % põllumajandustootja kolme eelneva aasta keskmisest aastatoodangust või sissetulekust või eelneva viieaastase perioodi alusel pärast kõige kõrgema ja kõige madalama näitaja väljajätmist arvestatud kolme aasta keskmisest. Sektori tootmisriski juhtimise vahendite abil arvutatakse kahjud kas põllumajandusliku majapidamise tasandil, põllumajandusliku majapidamise asjaomase sektoriga seotud tegevuse tasandil või seoses konkreetse kindlustatud maa-alaga.

Püsikultuuride puhul ja muudel põhjendatud juhtudel, mille puhul esimeses lõigus osutatud arvutusmeetodid ei ole asjakohased, võivad liikmesriigid hinnata kahju põllumajandustootja keskmise aastatoodangu või sissetuleku alusel ajavahemiku jooksul, mis ei ületa kaheksat aastat; seejuures arvatakse välja kõige kõrgem ja kõige madalam näitaja.

b)tootjarühmade, tootjaorganisatsioonide või tootmisharudevaheliste organisatsioonide loomiseks määra, mis on kuni 10 % rühma või organisatsiooni aastasest turustatud toodangust ning maksimaalselt 100 000 eurot aastas; kõnealune toetus väheneb järk-järgult ja piirdub esimese viie tunnustamisjärgse aastaga.

1.Liikmesriigid võivad anda kriisitoetusi aktiivsetele põllumajandustootjatele, keda on mõjutanud loodusõnnetused, ebasoodsad ilmastikutingimused või katastroofid. Nende toetuste eesmärk on tagada kõnealuste põllumajandustootjate põllumajandusliku tegevuse järjepidevus ning nende suhtes kohaldatakse käesolevas artiklis sätestatud ja liikmesriikide ÜPP strateegiakavades täpsustatud tingimusi.

2.Käesoleva artikli kohast toetust antakse tingimusel, et liikmesriigi pädev asutus tunnistab ametlikult, et on aset leidnud liikmesriigi määratlusele vastav loodusõnnetus, ebasoodsad ilmastikutingimused või katastroof ning et need sündmused või määruse (EL) 2016/2031 kohaselt taimehaiguse või -kahjustaja likvideerimiseks või leviku piiramiseks võetud meetmed või komisjoni rakendusmääruse (EL) 2018/1882 lisas loetletud loomataudide ennetamiseks või likvideerimiseks võetud meetmed või määruse (EL) 2016/429 artikli 6 lõike 3 ja artikli 259 kohaselt seoses esilekerkiva taudiga võetud meetmed on otseselt põhjustanud kahju, mille tagajärjel on hävinud vähemalt 30 % põllumajandustootja kolme eelneva aasta keskmisest aastatoodangust või eelneva viieaastase perioodi alusel pärast kõige kõrgema ja kõige madalama näitaja väljajätmist arvestatud kolme aasta keskmisest. Kahju arvutatakse kas põllumajandusliku majapidamise tasandil, põllumajandusliku majapidamise asjaomase sektoriga seotud tegevuse tasandil või seoses konkreetse asjaomase maa-alaga.

3.Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli kohane toetus on suunatud loodusõnnetustest, ebasoodsatest ilmastikutingimustest või katastroofidest kõige enam mõjutatud põllumajandustootjatele, määrates olemasolevate tõendite alusel kindlaks toetuskõlblikkuse tingimused.

Erandina käesoleva lõike esimesest lõigust võib ÜPP strateegiakavaga ette näha, et loodusõnnetustest, katastroofidest või ebasoodsatest ilmastikutingimustest tingitud erakorraliste meetmete korral võivad artiklis 41a osutatud sekkumistest tulenevate ÜPP strateegiakava muudatustega seotud EAGFi rahastatavad kulud olla rahastamiskõlblikud alates sündmuse toimumise kuupäevast.

Iga liikmesriigi puhul on maksimumsumma, mida saab reserveerida artiklites 41a ja 78a osutatud kriisitoetusteks põllumajandustootjatele pärast loodusõnnetusi, ebasoodsaid ilmastikutingimusi või katastroofe, aastas piiratud XV lisa tabelis 1 sätestatud summadega.

Kalendriaastatel 2025 ja 2026 ei tohi artiklis 41a osutatud täiendavate kriisitoetuste aastased kogukulud ületada asjaomaseks kalendriaastaks selle sekkumisviisi jaoks ette nähtud soovituslikku rahaeraldist, mille liikmesriigid on kehtestanud oma rahastamiskavades kooskõlas artikli 112 lõike 2 punktiga a ja mille komisjon on heaks kiitnud kooskõlas artikliga 119. Seda rahalist ülemmäära käsitatakse liidu õiguses kehtestatud rahalise ülemmäärana.

Erandina lõikest 1 piirdub juhul, kui liikmesriik otsustab mitte rahastada kriisitoetusi vastavalt artiklile 78a, maksimaalne aastane summa, mille asjaomane liikmesriik võib reserveerida artiklis 41a osutatud täiendavateks kriisitoetusteks, aastas XV lisa tabelis 2 sätestatud summadega.

Kalendriaastatel 2025 ja 2026 ei tohi artiklis 41a osutatud täiendavate kriisitoetuste aastased kogukulud ületada asjaomaseks kalendriaastaks selle sekkumisviisi jaoks ette nähtud soovituslikku rahaeraldist, mille liikmesriigid on kehtestanud oma rahastamiskavades kooskõlas artikli 112 lõike 2 punktiga a ja mille komisjon on heaks kiitnud kooskõlas artikliga 119. Seda rahalist ülemmäära käsitatakse liidu õiguses kehtestatud rahalise ülemmäärana.“

„Esimese lõigu punkti e ei kohaldata sekkumiste suhtes, mis kuuluvad põllumajandustootjatele otsetoetustena makstavate täiendavate kriisitoetuste sekkumisviisi alla, millele on osutatud artiklis 41a, artikli 55 lõike 1 punktides a ja c–g osutatud mesindussektorisse sekkumise viiside suhtes, artikli 58 lõike 1 punktides h–k osutatud veinisektorisse sekkumise viiside suhtes, artiklis 77 osutatud koostöösse sekkumise viisi alla kuuluvate kvaliteedikavade teavitus- ja müügiedendusmeetmete suhtes ning artiklis 78a osutatud maaelu arengu edendamise sekkumise raames põllumajandustootjatele kriisitoetusena makstavate sekkumiste suhtes.“

28)Artikli 115 lõike 5 punkt a asendatakse järgmisega:

a)III jaotise IV peatükis sätestatud maaelu arengu edendamise sekkumiste jaoks ja põllumajandustootjatele artikli 41a kohaselt makstavate täiendavate kriisitoetustega seotud sekkumiste jaoks ÜPP strateegiakava raames ette nähtud täiendava riikliku rahastamise lühikirjeldus, sealhulgas summad sekkumiste kaupa ja märge vastavuse kohta käesoleva määruse nõuetele;“.

5.Komisjon esitab oma tähelepanekud 30 tööpäeva jooksul alates lõikes 2 osutatud muudatuse taotluse esitamisest. Liikmesriik esitab komisjonile kogu vajaliku lisateabe.

6.ÜPP strateegiakava strateegilise muudatuse taotlus kiidetakse heaks hiljemalt kolm kuud pärast seda, kui liikmesriik on taotluse esitanud.

Kui komisjon ei esita teatatud muudatuste suhtes vastuväiteid 30 tööpäeva jooksul alates teatamisest, on muudatustel õiguslik toime alates teatamiskuupäevast. Komisjon esitab teatatud muudatusele vastuväite, kui ta leiab, et muudatus ei ole kooskõlas käesoleva määruse ja määrusega (EL) 2021/2116 ning nende alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktidega.

1.Iga liikmesriik määrab ühe asutuse, kes vastutab meetmete võtmise või koordineerimise eest, et põllumajandustootjate ja teiste ÜPP toetusesaajate huvides saavutada ja säilitada ÜPP rakendamiseks, haldamiseks, seireks ja hindamiseks kasutatavate infosüsteemide riigisisene ja piiriülene koostalitlusvõime. Käesoleva artikli kohaldamisel tähendab koostalitlusvõime infosüsteemide võimet omavahel suhelda, jagades andmeid elektroonilise side kaudu.

Võimaluste piires lähtuvad liikmesriigid vajaduste hindamisel ja meetmete kavandamisel põhimõttest, et andmeid kogutakse ainult üks kord ja neid taaskasutatakse.

„Reservi ei kasutata meetmeteks, millega toetatakse loodusõnnetustest, ebasoodsatest ilmastikutingimustest või katastroofidest mõjutatud põllumajandustootjaid. Reservi võib siiski kasutada loodusõnnetustest, ebasoodsatest ilmastikutingimustest või katastroofidest põhjustatud turuhäirete kõrvaldamiseks, sealhulgas määruse (EL) nr 1308/2013 artiklite 219 ja 220 kohaselt vastu võetud meetmeteks.“