(3)Direktiivi 2006/43/EÜ artikli 26a lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et vannutatud audiitorid ja audiitorühingud viivad läbi kestlikkusaruandluse audiitorkontrolli kooskõlas komisjoni vastu võetud piiratud kindlust andvate standarditega. Kõnealuse direktiivi artikli 26a lõike 3 kohaselt peab komisjon need standardid vastu võtma 1. oktoobriks 2026. Ettevõtjad on väljendanud muret seoses kindlustandvate audiitorteenuste osutajate tehtud tööga ning rõhutanud vajadust käsitleda paindlikult kestlikkusaruandluse audiitorkontrolli valdkondades tuvastatud konkreetseid riske ja kriitilisi küsimusi. Komisjon peaks kõnealuseid probleeme arvesse võtma, kui ta töötab välja piiratud kindlust andvad standardid. Ühtlustatud kindlust andvate standardite puudumine süvendab ettevõtjate probleeme ja seetõttu on äärmiselt kiireloomuline, et komisjon võtaks vastu sobiva delegeeritud õigusakti, nagu kavandatud.

(5)Direktiivi 2013/34/EL artikli 19a lõikes 1 on nõutud, et suurettevõtjad ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (v.a mikroettevõtjad), kelle väärtpaberid on lubatud kauplemisele ELi reguleeritud turul, peavad koostama ja avaldama kestlikkusaruande individuaalsel tasandil. Ettevõtjate aruandluskoormuse vähendamiseks tuleks individuaalsel tasandil kestlikkusaruande koostamise ja avaldamise kohustust piirata, nii et see kohustus on üksnes ettevõtjatel, kellel on keskmiselt üle 1 750 töötaja ja kelle netokäive on üle 450 000 000 euro majandusaasta jooksul. Kui põhiemaettevõtja on juhtimistegevusega mitteseotud finantsvaldusettevõtja, peaks ta olema võimalik vabastada aruandluskohustuste täitmisest.

välja jäetud

(7)Direktiivi 2013/34/EL artikli 1 lõikes 3 on täpsustatud, et selles direktiivis sätestatud kestlikkusaruandluse nõudeid kohaldatakse selliste krediidiasutuste ja kindlustusandjate suhtes, olenemata nende õiguslikust vormist, kes on suurettevõtjad või väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (v.a mikroettevõtjad), kelle väärtpaberid on lubatud kauplemisele ELi reguleeritud turul. Arvestades, et individuaalse kestlikkusaruandluse kohaldamisala tuleks vähendada, nii et see hõlmaks üksnes ettevõtjaid, kellel on keskmiselt üle 1 750 töötaja ja kelle netokäive on üle 450 000 000 euro majandusaasta jooksul, peaks kohaldamisala vähendamine kehtima ka krediidiasutuste ja kindlustusandjate suhtes.

(9)Direktiivi 2013/34/EL artikli 19a lõike 3 kohaselt peavad ettevõtjad esitama teavet ettevõtja enda tegevuse ja oma väärtusahela kohta. On vaja tagada selgus ja vähendada nende väärtusahelasse kuuluvate ettevõtjate aruandluskoormust, kes ei pea kestlikkusaruannet esitama. Ilma et see piiraks liidu nõuet viia läbi hoolsuskohustuse protsess, ei tohiks aruandev ettevõtja, kes esitab kestlikkusteavet individuaalsel või konsolideeritud tasandil, nagu on nõutud direktiivis 2013/34/EL, seega püüda saada ettevõtjatelt, kellel on keskmiselt üle 1 750 töötaja ja kelle netokäive on keskmiselt 450 000 000 eurot majandusaasta jooksul, rohkem teavet, kui on sätestatud standardites, mis on mõeldud vabatahtlikuks kasutamiseks ettevõtjatele, kes ei ole kohustatud kestlikkusaruannet esitama. Aruandev ettevõtja peaks kasutama riskipõhist lähenemisviisi ning seadma esikohale jõupingutused teabe kogumiseks suure riskiga mõju ja kestlikkusküsimuste kohta, mis on tema sektoriga tavaliselt seotud, ning tal peaks olema lubatud koguda tema väärtusahelasse kuuluvatelt ettevõtjatelt mis tahes täiendavat kestlikkusteavet, mida asjaomase sektori ettevõtjad tavaliselt omavahel jagavad. Kui kogu vajalik teave nende väärtusahela kohta ei ole kättesaadav või kui selline teave on puudulik või selle suhtes kohaldatakse õiguslikke piiranguid, peaks ettevõtjatel olema lubatud selgitada, mida on tehtud vajaliku teabe kogumiseks oma väärtusahela kohta, miks seda teavet ei olnud võimalik koguda, ning mida on kavas teha, et seda teavet edaspidi koguda. Ettevõtjad, kes esitavad oma väärtusahela kohta aruandeid kooskõlas nimetatud piirangutega, tuleks lugeda kestlikkusaruandluse kohustuse täitnuks. Kindlustandvate audiitorteenuste osutajad peaksid koostama kindlust andva arvamuse kooskõlas ettevõtjate kohustusega mitte püüda saada oma väärtusahela ettevõtjatelt, kellel on keskmiselt kuni 1 750 töötajat ja kelle netokäive on kuni 450 000 000 eurot majandusaasta jooksul, rohkem teavet, kui on sätestatud standardites, mis on mõeldud vabatahtlikuks kasutamiseks ettevõtjatele, kes ei ole kohustatud kestlikkusaruannet esitama. Selleks tuleks komisjonile anda volitused võtta vastu delegeeritud õigusakt, milles sätestatakse kestlikkusaruandluse standardid vabatahtlikuks kasutamiseks ettevõtjatele, kes ei ole kohustatud kestlikkusaruannet esitama. Need standardid peaksid olema proportsionaalsed ja asjakohased kõnealuste ettevõtjate suutlikkuse ja omadustega ning võtma arvesse nende tegevuse ulatust ja keerukust. Standardites tuleks võimaluse korral kindlaks määrata ka selle teabe esitamise struktuur. Väärtusahela ettevõtjatel peaks olema võimalik vabatahtlikult valida kestlikkusteabe esitamise vorm, et teavet taotlevad ettevõtjad ei peaks hindama ega tuvastama kõigi oma väärtusahela üksuste suuruskategooriaid.

(12)Direktiivi 2013/34/EL artikli 29a lõike 1 kohaselt peavad suurte kontsernide emaettevõtjad koostama ja avaldama kestlikkusaruande konsolideeritud tasandil. Kõnealuste emaettevõtjate aruandluskoormuse vähendamiseks tuleks selle kohustuse kohaldamisala vähendada, nii et see hõlmaks üksnes kontsernide emaettevõtjaid, kelle keskmine töötajate arv konsolideeritud alusel on üle 1 750 töötaja ja netokäive üle 450 000 000 euro majandusaasta jooksul.

(13)Direktiivi 2013/34/EL artikli 29b lõike 1 kolmanda lõiguga on komisjonile antud volitus võtta delegeeritud õigusaktidega vastu sektoripõhised aruandlusstandardid, kusjuures esimesed sellised standardid tuleb vastu võtta 30. juuniks 2026. See volitus tuleks välja jätta, et vältida nende kohustuslike andmepunktide arvu suurenemist, mida ettevõtjad peaksid esitama. Selle asemel peaks komisjon andma välja vabatahtlikud sektoripõhised suunised, et toetada ettevõtjaid ja audiitoreid nende riskide, võimaluste ja mõju hindamisel konkreetsetes sektorites, hõlbustada kestlikkusaruandluse standardi kohaldamist konkreetses sektoris, teha kindlaks kestlikkusküsimused, mis võivad olla konkreetse sektori jaoks olulised, ning vähendada aruandluskoormust. Need suunised peaksid põhinema konsulteerimisel asjaomaste sidusrühmadega.

(14)Direktiivi 2013/34/EL artikli 29b lõike 4 kohaselt ei tohi kestlikkusaruandluse standardites kindlaks määrata avalikustatavat teavet, mis nõuaks ettevõtjatelt nende väärtusahelasse kuuluvatelt väikestelt ja keskmise suurusega ettevõtjatelt sellise teabe saamist, mis ületab nende väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate kestlikkusaruandluse standardite kohaselt avalikustatavat teavet, kelle väärtpaberid on lubatud kauplemisele ELi reguleeritud turul. Arvestades, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, kelle väärtpaberid on lubatud kauplemisele ELi reguleeritud turul, tuleks kestlikkusaruandlusest vabastada, ning et vähendada nende väärtusahelasse kuuluvate ettevõtjate aruandluskoormust, kes ei ole kohustatud kestlikkusaruannet esitama, ei tohiks kestlikkusaruandluse standardites kindlaks määrata avalikustatavat teavet, mis nõuaks ettevõtjatelt nende väärtusahelasse kuuluvatelt ettevõtjatelt, kellel on keskmiselt kuni 1 750 töötajat ja netokäive kuni 450 000 000 eurot majandusaasta jooksul, sellise teabe saamist, mis ületab teavet, mis tuleb avalikustada vastavalt kestlikkusaruandluse standarditele, mis on mõeldud vabatahtlikuks kasutamiseks ettevõtjatele, kes ei ole kohustatud kestlikkusaruannet esitama.

(15)Direktiivi 2013/34/EL artikli 29d kohaselt peavad ettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse selle direktiivi artiklite 19a ja 29a nõudeid, koostama oma tegevusaruande või vajaduse korral konsolideeritud tegevusaruande komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/81511 artiklis 3 sätestatud elektroonilises aruandlusvormingus ning märgistama oma kestlikkusaruande, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/85212 artiklis 8 sätestatud avalikustatava teabe, järgides kõnealuses delegeeritud määruses kindlaks määratud elektroonilist aruandlusvormingut. Selleks et tagada ettevõtjatele selgus, tuleks täpsustada, et kuni kestlikkusaruandluse märgistamiseeskirjade vastuvõtmiseni asjaomase delegeeritud määrusega ei peaks ettevõtjad olema kohustatud kestlikkusaruandeid märgistama.

__________________

11 Komisjoni 17. detsembri 2018. aasta delegeeritud määrus (EL) 2018/815, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/109/EÜ seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, millega määratakse kindlaks ühtne elektrooniline aruandlusvorming (ELT L 143, 29.5.2019, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg_del/2019/815/oj).

12 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2020. aasta määrus (EL) 2020/852, millega kehtestatakse kestlike investeeringute hõlbustamise raamistik ja muudetakse määrust (EL) 2019/2088 (ELT L 198, 22.6.2020, lk 13, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2020/852/oj).

(16)Direktiivi 2013/34/EL artikli 33 lõikes 1 on sätestatud, et ettevõtja haldus-, juht- ja järelevalveorganite liikmed vastutavad ühiselt teatud dokumentide koostamise ja avaldamise eest kooskõlas kõnealuse direktiivi nõuetega. Ettevõtjatele paindlikkuse tagamiseks ja nende aruandluskoormuse vähendamiseks võivad liikmesriigid sätestada, et ettevõtja haldus-, juht- ja järelevalveorganite liikmete ühine vastutus kõnealuse direktiivi artikli 29d nõuete täitmise eest seoses tegevusaruande digiteerimisega piirdub selle avaldamisega ühtses elektroonilises aruandlusvormingus, sealhulgas aruandes sisalduva kestlikkusaruande märgistamisega.

(17)Direktiivi 2013/34/EL artikli 40a lõike 1 neljanda ja viienda lõigu kohaselt peab sellise kolmanda riigi ettevõtja liidus asuv tütarettevõtja, kelle netokäive liidus on üle 150 miljoni euro, või sellise tütarettevõtja puudumisel liidus asuv filiaal, kelle netokäive on üle 40 miljoni euro, avaldama ja tegema kättesaadavaks kestlikkusteabe kolmanda riigi emaettevõtja kontserni tasandil. Järjepidevuse ja võrdsete tingimuste tagamiseks ning koormuse vähendamiseks tuleks artikli 40a kohaldamisalasse kuuluva tütarettevõtja ja filiaali suurust kohandada. Tütarettevõtja ja filiaali netokäibe suuruseks tuleks kehtestada netokäive üle 450 000 000 euro.

(18)Direktiivi (EL) 2022/2464 artikli 5 lõike 2 esimeses lõigus on sätestatud kuupäevad, millest alates peavad liikmesriigid kohaldama direktiivis 2013/34/EL sätestatud kestlikkusaruandluse nõudeid, kusjuures kuupäevad sõltuvad asjaomase ettevõtja suurusest. Arvestades, et individuaalse kestlikkusaruandluse nõuete kohaldamisala tuleks vähendada, nii et see hõlmaks üksnes ettevõtjaid, kellel on üle 1 750 töötaja ja kelle netokäive on keskmiselt üle 450 000 000 euro majandusaasta jooksul, ning et vastavalt tuleks vähendada ka konsolideeritud kestlikkusaruandluse nõuete kohaldamisala, tuleks kohandada kohaldamiskuupäevade kindlaksmääramise kriteeriume ning jätta välja viide väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, kelle väärtpaberid on lubatud kauplemisele ELi reguleeritud turul.

(19)Direktiivi (EL) 2022/2464 artikli 5 lõike 2 kolmandas lõigus on sätestatud kuupäevad, millest alates peavad liikmesriigid kohaldama direktiivis 2004/109/EÜ sätestatud kestlikkusaruandluse nõudeid, kusjuures kuupäevad sõltuvad asjaomase emitendi suurusest. Arvestades, et individuaalse kestlikkusaruandluse nõuete kohaldamisala tuleks vähendada, nii et see hõlmaks üksnes ettevõtjaid, kellel on üle 1 750 töötaja ja kelle netokäive on keskmiselt üle 450 000 000 euro majandusaasta jooksul, ning et vastavalt tuleks vähendada ka konsolideeritud kestlikkusaruandluse nõuete kohaldamisala, tuleks kohandada kohaldamiskuupäevade kindlaksmääramise kriteeriume ning jätta välja viide väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele.

(20)Direktiivi (EL) 2024/1760 artikli 4 lõike 1 kohaselt on liikmesriikidel keelatud kehtestada oma riigisiseses õiguses direktiiviga reguleeritavas valdkonnas sätteid, millega nähakse ette inimõiguste- ja keskkonnaalased hoolsuskohustused, mis erinevad kõnealuse direktiivi artikli 8 lõigetes 1 ja 2 ning artikli 10 lõikes 1 sätestatutest. Tagamaks, et liikmesriigid ei lähe nimetatud direktiivist kaugemale, ja vältimaks killustatud õigusmaastiku tekkimist, mis toob kaasa õiguskindlusetuse ja tarbetu koormuse, tuleks direktiivi (EL) 2024/1760 täielikku ühtlustamist käsitlevaid sätteid laiendada täiendavatele sätetele, mis reguleerivad hoolsuskohustuse protsessi põhiaspekte. See hõlmab eelkõige hoolsuskohustust kontserni tasandil, tuvastamiskohustust, kohustust tegeleda kahjuliku mõjuga, mis on või oleks pidanud olema tuvastatud, prioriseerimist, kohustust kaasata teatavatel juhtudel sidusrühmi ning kohustust näha ette kaebuste esitamise kord ja teavitamise mehhanism. Samal ajal peaks liikmesriikidel jätkuvalt olema lubatud kehtestada või säilitada riigisisese õiguse sätteid, millega reguleeritakse konkreetset kahjulikku mõju või konkreetseid tegevusvaldkondi, konkreetseid tooteid või teenuseid, et saavutada inimõiguste, töö- ja sotsiaalsete õiguste, keskkonna või kliima kaitse erinev tase.

(21)Direktiivi (EL) 2024/1760 artikli 5 kohaselt on liikmesriigid kohustatud tagama, et teatavast suurusest suuremad suurettevõtjad täidavad riskipõhist inimõiguste- ja keskkonnaalast hoolsuskohustust. Et tagada tõhusus, vähendada seda kohustust täitma pidavate äriühingute koormust ja tagada nende ressursside asjakohane kasutamine, tuleks nõutava hoolsuskohustuse ja võetavate meetmete puhul arvesse võtta asjakohaseid riskitegureid, sealhulgas äriühingu tasandi riskitegureid, näiteks kas äripartner on käesoleva direktiiviga hõlmatud äriühing, äritegevusega seotud riskitegureid ning geograafilisi ja kontekstipõhiseid riskitegureid, näiteks õiguskaitse taset kahjuliku mõju korral, toote ja teenuse riskitegureid ning valdkondlikke riskitegureid. Äriühingud peaksid tegema analüüsi, et teha kindlaks üldised valdkonnad, kus kahjulik mõju on kõige tõenäolisem ja kõige tõsisem. Analüüsi tulemuste põhjal ja juhul, kui asjakohase ja kontrollitava teabe põhjal on äriühingul alust arvata, et kahjulik mõju on tekkinud või võib tekkida, tuleks äriühingul koostada täiendav hinnang ainult nendes valdkondades, kus tehti kindlaks, et kahjuliku mõju esinemine on kõige tõenäolisem ja kõige tõsisem.

(22)Selleks et piirata aruandluskoormuse edasikandumist teistele ettevõtjatele, sealhulgas väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele ning väikestele keskmise turukapitalisatsiooniga äriühingutele, kui tegemist on analüüsiga kahjuliku mõju tuvastamiseks, ei tohiks kohaldamisalasse kuuluvad äriühingud püüda saada teavet oma äripartneritelt, vaid nad peaksid tuginema üksnes juba mõistlikult kättesaadavale teabele, nagu üldsusele teadaolev teave, otsingute käigus saadud teave ja varasema koostöö käigus saadud teave. Üksuse tasandi teave ja teabevahetus äripartneritega ei ole selles etapis asjakohane. Sellist teavet peaks olema võimalik hankida ainult teatud tingimustel edaspidisteks hindamisteks. Sellisel juhul peaks olema võimalik hankida äripartneritelt teavet üksnes juhul, kui riskipõhise lähenemisviisi kohaselt on sellist teavet vaja hankida alla 5000 töötajaga äripartneritelt, pidades silmas märke tõenäolisest kahjulikust mõjust, ning kui sellist lisateavet ei ole võimalik mõistlikult saada muul viisil, peamiselt olemasolevatest või teisestest allikatest. Igal juhul peaks taotlus olema sihipärane, mõistlik ja proportsionaalne. Et hõlbustada nõuete täitmist äriühingute ja asjaomaste äripartnerite jaoks, peaks olema võimalik küsida vajalikku teavet kas individuaalselt või koostöös.

(23)Äriühingud võivad sattuda olukorda, kus nende tootmine sõltub suurel määral ühe või mitme konkreetse tarnija sisenditest. Samas, kui sellise tarnija äritegevus on seotud tõsise kahjuliku mõjuga, sealhulgas lapstööjõu kasutamise või märkimisväärse keskkonnakahjuga, ja kui äriühing on edutult ammendanud kõik hoolsuskohustuse meetmed selle mõju kõrvaldamiseks, peaks äriühing viimase abinõuna ärisuhte ajutiselt peatama ning jätkama samal ajal tarnijaga koostööd lahenduse leidmiseks, kasutades võimaluse korral peatamisest tulenevat suuremat mõjuvõimu. Äriühing peaks koos asjaomaste sidusrühmadega konsulteerides hindama, kas peatamine põhjustaks äriühingule olulist kahju, ka juhul, kui olulised äripartnerid tarnivad äriühingu tegevuse jaoks olulisi tooraineid, tooteid või teenuseid. Olulist kahju tuleks tõlgendada kui negatiivset ja märkimisväärset mõju äriühingu õiguslikule, rahalisele või majanduslikule olukorrale või tootmisvõimsusele, sealhulgas pikas perspektiivis, näiteks maksejõuetuse tõenäosust põhjustavat mõju. Et mitte kahjustada käesoleva direktiivi eesmärke, tuleks ärisuhte mittepeatamise otsuse suhtes kohaldada tingimusi, sealhulgas kohustus teatada pädevale järelevalveasutusele sellise otsuse nõuetekohaselt põhjendatud põhjustest. Äriühing peaks ühtlasi hindama, kas võib mõistlikult eeldada, et peatamise kahjulik mõju oleks ilmselgelt tõsisem kui kahjulik mõju, mida ei olnud võimalik ennetada või piisavalt leevendada. Sellisel juhul ei tohiks nõuda äriühingult ärisuhte peatamist ning tal peaks olema võimalik teatada pädevale järelevalveasutusele sellise otsuse nõuetekohaselt põhjendatud põhjustest.

(25)Äriühingute halduskoormuse vähendamiseks tuleks komisjoni poolt hoolsuskohustuse üldiste suuniste vastuvõtmise tähtaega pikendada 26. juulini 2026. Samal ajal tuleks direktiivi (EL) 2024/1760 kohaldamise tähtaeg lükata äriühingute esimese rühma puhul edasi 26. juulini 2028 kooskõlas direktiiviga (EL) XXX/XXX13. See kaheaastane ajavahemik peaks andma äriühingutele piisavalt aega, et võtta hoolsuskohustuse meetmete rakendamisel arvesse komisjoni suunistes sisalduvaid praktilisi juhiseid ja parimaid tavasid.

__________________

13 direktiiv (EL) 2025/XX.

(26)Direktiivi (EL) 2024/1760 sätted, mis käsitlevad kliimamuutuste leevendamise üleminekukavasid, on hinnatud ebaproportsionaalseks, eelkõige äriühingute ja pädevate asutuste halduskoormuse tõttu, ning need võivad põhjustada õiguskindlusetust. Need sätted on vaja kehtetuks tunnistada, et ühtlustada kohustusi ning toetada kõnealuse direktiivi sihipärasemat ja tõhusamat rakendamist.

(27)Direktiivi (EL) 2024/1760 artikli 27 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama karistused, mis peavad olema „tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad“. Kõnealuse direktiivi artikli 27 lõike 2 kohaselt peavad liikmesriigid karistuste määramise üle otsustamisel ning nende olemuse ja sobiva raskusastme kindlaksmääramisel võtma nõuetekohaselt arvesse mitut tegurit, mis määravad rikkumise raskusastme, ning kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Kõnealuse direktiivi artikli 27 lõike 4 kohaselt peavad liikmesriigid võtma kõigi määratud rahaliste karistuste aluseks asjaomase äriühingu ülemaailmse netokäibe. Et karistused oleks proportsionaalsed, peaksid liikmesriigid tagama, et rahaliste karistuste ülemmääraks kehtestatakse 5 % äriühingu ülemaailmsest netokäibest või artikli 2 lõike 1 punktis b ja artikli 2 lõike 2 punktis b osutatud äriühingute puhul 5 % lõpliku emaettevõtja tasandil arvutatud konsolideeritud ülemaailmsest netokäibest trahvi määramise otsusele eelnenud majandusaastal. Selleks et ühtlustada jõustamistavasid kogu liidus, peaks komisjon lisaks koostöös liikmesriikidega töötama välja suunised, et aidata järelevalveasutustel määrata kindlaks asjakohane karistuste tase.

Komisjon võtab hiljemalt 1. oktoobriks 2026 kooskõlas artikliga 48a vastu delegeeritud õigusaktid, et täiendada käesolevat direktiivi piiratud kindlust andvate standardite sätestamiseks, milles määratakse kindlaks menetlused, mida audiitor peab kestlikkusaruandluse audiitorkontrolli kokkuvõtte tegemiseks rakendama, sealhulgas töövõtu kavandamine, riskide kaalumine ja nendele reageerimine ning kokkuvõtte liik, mis tuleb lisada kestlikkusaruannete audiitorkontrolli aruandesse või, kui see on asjakohane, ühte üldisesse auditiaruandesse.

Komisjon võtab esimeses lõigus osutatud kindluse andmist käsitlevad standardid vastu pärast EFRAGi arvamuse saamist, tagades, et need standardid:

„Käesoleva direktiivi artiklites 19a, 19b, 29a, 29aa, 29d, 30 ja 33, artikli 34 lõike 1 teise lõigu punktis aa, artikli 34 lõigetes 2 ja 3 ning artiklis 51 ette nähtud kooskõlastamismeetmeid kohaldatakse ka liikmesriikide nende õigus- ja haldusnormide suhtes, mis käsitlevad järgmisi ettevõtjaid, olenemata nende õiguslikust vormist, tingimusel et nende ettevõtjate keskmine töötajate arv on bilansipäeval üle 1 750 töötaja ja netokäive üle 450 000 000 euro majandusaasta jooksul:“;

„Ettevõtjad, kelle keskmine töötajate arv on bilansipäeval üle 1 750 töötaja ja netokäive üle 450 000 000 euro majandusaasta jooksul, lisavad oma tegevusaruandesse teabe, mis on vajalik, et saada ülevaade ettevõtja mõjust kestlikkusaspektidele, ja teabe, mis on vajalik, et saada ülevaade, kuidas kestlikkusaspektid mõjutavad ettevõtja arengut, tulemusi ja positsiooni.“;

„Kui see on kohaldatav, peab lõigetes 1 ja 2 osutatud teave sisaldama andmeid ettevõtja enda tegevuse ja väärtusahela, sealhulgas tema toodete ja teenuste, ärisuhete ja tarneahela kohta. Liikmesriigid tagavad, et käesolevas direktiivis nõutava kestlikkusteabe esitamiseks ei püüa ettevõtjad saada oma väärtusahelasse kuuluvatelt ettevõtjatelt, kelle keskmine töötajate arv on bilansipäeval kuni 1 750 töötajat ja netokäive kuni 450 000 000 eurot majandusaasta jooksul, sellist teavet, mis ületab artiklis 29ca nimetatud vabatahtlikes standardites sätestatud teavet, välja arvatud täiendav kestlikkusteave, mida asjaomase sektori ettevõtjad tavaliselt omavahel jagavad. Ettevõtjad, kes esitavad vajaliku teabe väärtusahela kohta, ilma et nad saaksid oma väärtusahelasse kuuluvatelt ettevõtjatelt, kelle keskmine töötajate arv on bilansipäeval kuni 1 750 töötajat ja netokäive kuni 450 000 000 eurot majandusaasta jooksul, sellist teavet, mis ületab artiklis 29ca osutatud vabatahtlikes standardites sätestatud teavet, välja arvatud täiendav kestlikkusteave, mida asjaomase sektori ettevõtjad tavaliselt omavahel jagavad, loetakse käesolevas lõikes sätestatud väärtusahelat käsitleva teabe esitamise kohustuse täitnuks.“;

„Esimene lõik ei piira teabenõudeid muudel eesmärkidel kui käesoleva direktiiviga nõutava kestlikkusteabe esitamine, sealhulgas liidu nõudeid ettevõtjatele hoolsuskohustuse täitmise kohta.“

välja jäetud

„Kontserni emaettevõtjad, kelle keskmine töötajate arv on bilansipäeval konsolideeritud alusel üle 1 750 töötaja ja netokäive üle 450 000 000 euro majandusaasta jooksul, lisavad konsolideeritud tegevusaruandesse teabe, mis on vajalik, et saada ülevaade kontserni mõjust kestlikkusaspektidele, ja teabe, mis on vajalik, et saada ülevaade, kuidas kestlikkusaspektid mõjutavad kontserni arengut, tulemusi ja positsiooni.“;

„Kui see on kohaldatav, peab lõigetes 1 ja 2 osutatud teave sisaldama andmeid kontserni enda tegevuse ja väärtusahela kohta, sealhulgas tema toodete ja teenuste, ärisuhete ja tarneahela kohta. Liikmesriigid tagavad, et käesolevas direktiivis nõutava kestlikkusteabe esitamiseks ei püüa ettevõtjad saada oma väärtusahelasse kuuluvatelt ettevõtjatelt, kelle keskmine töötajate arv on bilansipäeval kuni 1 750 töötajat ja netokäive kuni 450 000 000 eurot majandusaasta jooksul, sellist teavet, mis ületab artiklis 29ca nimetatud vabatahtlikes standardites sätestatud teavet, välja arvatud täiendav kestlikkusteave, mida asjaomase sektori ettevõtjad tavaliselt omavahel jagavad. Ettevõtjad, kes esitavad vajaliku teabe väärtusahela kohta, ilma et nad saaksid oma väärtusahelasse kuuluvatelt ettevõtjatelt, kelle keskmine töötajate arv on bilansipäeval kuni 1 750 töötajat ja netokäive kuni 450 000 000 eurot majandusaasta jooksul, sellist teavet, mis ületab artiklis 29ca osutatud vabatahtlikes standardites sätestatud teavet, välja arvatud täiendav kestlikkusteave, mida asjaomase sektori ettevõtjad tavaliselt omavahel jagavad, loetakse käesolevas lõikes sätestatud väärtusahelat käsitleva teabe esitamise kohustuse täitnuks.“;

„Esimene lõik ei piira teabenõudeid muudel eesmärkidel kui käesoleva direktiiviga nõutava kestlikkusteabe esitamine, sealhulgas liidu nõudeid ettevõtjatele hoolsuskohustuse täitmise kohta.“

välja jäetud

a)lõike 1 kolmas, neljas ja kuues lõik jäetakse välja;

b) lõike 4 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„Kestlikkusaruandluse standardites tuleb arvesse võtta raskusi, sealhulgas käesolevast direktiivist tulenevaid õiguslikke piiranguid, mida ettevõtjad võivad kohata teabe kogumisel kogu oma väärtusahela osalejatelt, eriti neilt, kelle suhtes ei kohaldata artiklis 19a või 29a sätestatud kestlikkusaruandluse kohustusi, ning arenevate turgude ja majandusega riikide tarnijatelt. Kestlikkusaruandluse standardites täpsustatakse väärtusahelate kohta tehtava avalikustamise ulatus, mis on väärtusahelasse kuuluvate ettevõtjate suutlikkust ja omadusi ning nende tegevuse ulatust ja keerukust arvestades proportsionaalne ja asjakohane, eelkõige nende ettevõtjate puhul, kelle suhtes ei kohaldata artiklis 19a või 29a sätestatud kestlikkusaruandluse kohustusi. Kestlikkusaruandluse standardites ei tohi kindlaks määrata avalikustatavat teavet, mis nõuaks ettevõtjatelt nende väärtusahelasse kuuluvatelt ettevõtjatelt, kelle keskmine töötajate arv on bilansipäeval kuni 1 750 töötajat ja netokäive kuni 450 000 000 eurot majandusaasta jooksul, sellise teabe saamist, mis ületab artiklis 29ca osutatud vabatahtlike kestlikkusaruandluse standardite kohaselt avalikustatavat teavet.“

1.Selleks et hõlbustada muude kui artikli 19a lõikes 1 ja artikli 29a lõikes 1 osutatud ettevõtjate poolt vabatahtlikku kestlikkusteabe esitamist ja piirata teavet, mida sellistelt ettevõtjatelt võib käesoleva direktiivi eesmärkidel nõuda, võtab komisjon hiljemalt [4 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist] kooskõlas artikliga 49 vastu delegeeritud õigusakti käesoleva direktiivi täiendamiseks, et kehtestada kestlikkusaruandluse standardid vabatahtlikuks kasutamiseks sellistele ettevõtjatele.

2.Lõikes 1 osutatud kestlikkusaruandluse standardid peavad põhinema komisjoni soovitusel 2025/4984, olema proportsionaalsed ettevõtjate suurusega ja asjakohased, arvestades nende ettevõtjate suutlikkust ja omadusi, kelle jaoks need on kavandatud, ning võtma arvesse nende tegevuse ulatust ja keerukust. Standardites määratakse võimalikult suures ulatuses kindlaks ka sellise kestlikkusteabe esitamise struktuur. Väärtusahela ettevõtjad võivad valida kestlikkusteabe esitamise vormi, et teavet taotlevad ettevõtjad ei peaks hindama ega tuvastama kõigi oma väärtusahela üksuste suuruskategooriaid.

Erandina esimesest lõigust võivad liikmesriigid ette näha, et ettevõtja haldus-, juht- ja järelevalveorganite liikmed, kes tegutsevad neile liikmesriigi õigusega antud pädevuse piires, ei vastuta ühiselt selle tagamise eest, et tegevusaruanne või vajaduse korral konsolideeritud tegevusaruanne koostatakse kooskõlas artikli 29d nõuetega.“

„2a. Liikmesriigid tagavad, et lõike 1 teise lõigu punktis aa osutatud arvamuse koostamisel järgitakse täielikult ettevõtjate kohustust mitte püüda saada oma väärtusahelasse kuuluvatelt ettevõtjatelt, kelle keskmine töötajate arv on bilansipäeval kuni 1 750 töötajat ja netokäive kuni 450 000 000 eurot majandusaasta jooksul, sellist teavet, mis ületab artiklis 29ca nimetatud vabatahtlikes standardites sätestatud teavet, välja arvatud täiendav kestlikkusteave, mida asjaomase sektori ettevõtjad tavaliselt omavahel jagavad.“

„Esimest lõiku kohaldatakse ainult tütarettevõtjate suhtes, kelle eelnenud majandusaasta netokäive ületab bilansipäeval 450 000 000 eurot.“;

b) neljas lõik asendatakse järgmisega:

„Kolmandas lõigus osutatud reeglit kohaldatakse filiaali suhtes üksnes juhul, kui kolmanda riigi ettevõtjal ei ole esimeses lõigus osutatud tütarettevõtjat ja kui filiaali netokäive ületas eelmisel majandusaastal 450 000 000 eurot.

a)lisatakse lõiked 3c ja 3d:

„3c. Artiklis 29ca osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates [muutmisdirektiivi jõustumise kuupäev].

3d.Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 29ca osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

välja jäetud

„5. Artikli 1 lõike 2, artikli 3 lõike 13, artiklite 29b, 29ca või 40b või artikli 46 lõike 2 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.“

„i) ettevõtjad, kelle keskmine töötajate arv on bilansipäeval üle 1 750 töötaja ja netokäive üle 450 000 000 euro majandusaasta jooksul;“;

„ii) kontserni emaettevõtjad, kelle keskmine töötajate arv on bilansipäeval konsolideeritud alusel üle 1 750 töötaja ja netokäive üle 450 000 000 euro majandusaasta jooksul;“;

„i) direktiivi 2004/109/EÜ artikli 2 lõike 1 punktis d määratletud emitentide suhtes, kelle keskmine töötajate arv on bilansipäeval üle 1 750 töötaja ja netokäive üle 450 000 000 euro majandusaasta jooksul;“;

„ii) direktiivi 2004/109/EÜ artikli 2 lõike 1 punktis d määratletud emitentide suhtes, kes on suure kontserni emaettevõtjad, kelle keskmine töötajate arv on bilansipäeval konsolideeritud alusel üle 1 750 töötaja ja netokäive üle 450 000 000 euro majandusaasta jooksul;“;

1)Artikli 1 lõike 1 punkt c jäetakse välja.

2)Artikli 3 lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

3)Artiklit 4 muudetakse järgmiselt:

a)lõige 2 asendatakse järgmisega:

välja jäetud

„4. Liikmesriigid tagavad, et äriühingud ei püüa saada lõike 2 punktis b sätestatud edasise hindamise eesmärgil teavet oma äripartneritelt, välja arvatud juhul, kui see on vajalik. Kui äripartneril on vähem kui 5 000 töötajat, võivad äriühingud sellist teavet küsida üksnes viimase abinõuna ja kui seda ei ole võimalik mõistlikult hankida muude vahenditega, eelkõige olemasolevatest või teisestest allikatest. Igal juhul peab taotlus olema sihipärane, mõistlik ja proportsionaalne.

„5. Liikmesriigid tagavad, et äriühingutel on lõikes 1 osutatud kahjuliku mõju kindlakstegemiseks ja hindamiseks, tuginedes vajaduse korral kvantitatiivsele ja kvalitatiivsele teabele, õigus kasutada asjakohaseid allikaid, sealhulgas sõltumatuid aruandeid, digilahendusi, valdkondlikke või mitut sidusrühma hõlmavaid algatusi, koostööd ning artiklis 14 sätestatud teavitamise mehhanismi ja kaebuste esitamise korra kohaselt kogutud teavet.

Kui äriühingutel ei ole hoolimata sellest, et nad on võtnud kahjuliku mõju kindlakstegemiseks asjakohaseid meetmeid, oma tegevusahela kohta kogu vajalikku teavet, peavad nad suutma mõistlikult selgitada, miks seda teavet ei ole võimalik hankida. Kui nad seetõttu ei saanud võtta asjakohaseid meetmeid kahjuliku mõju ennetamiseks, leevendamiseks, lõpetamiseks või minimeerimiseks, siis neid ei karistata.“

„6. Mis puudutab lõikes 1 osutatud võimalikku kahjulikku mõju, mida ei olnud võimalik lõigetes 2, 4 ja 5 osutatud meetmetega ennetada või piisavalt leevendada, siis viimase abinõuna võib äriühing:

c)kasutama või suurendama võimaluse korral oma mõjuvõimu, peatades ajutiselt ärisuhte seoses asjaomase tegevusega.

Kui on põhjendatud ootus, et tõhustatud ennetusmeetmete kava on edukas, ei too ainuüksi asjaolu, et äripartneriga jätkatakse koostööd, äriühingule kaasa artikli 27 kohaseid karistusi või artikli 29 kohast vastutust.

Enne ärisuhte ajutist peatamist hindab äriühing asjaomaste sidusrühmadega konsulteerides, kas puudub alternatiiv sellele ärisuhtele, mis pakub äriühingu kaupade tootmiseks või teenuste osutamiseks vajalikku tooret, toodet või teenust, ning kas peatamine põhjustaks äriühingule olulist kahju või kas võib mõistlikult eeldada, et peatamise kahjulik mõju oleks ilmselgelt tõsisem kui kahjulik mõju, mida ei olnud võimalik ennetada või piisavalt leevendada. Sellisel juhul ei nõuta äriühingult ärisuhte peatamist ning tal on võimalik teatada pädevale järelevalveasutusele sellise otsuse nõuetekohaselt põhjendatud põhjustest.

Liikmesriigid näevad oma riigi õigusega reguleeritavate lepingute puhul ette võimaluse ärisuhe peatada või lõpetada, välja arvatud lepingud, mille pooled on seaduse kohaselt kohustatud sõlmima.

„7. Mis puudutab lõikes 1 osutatud tegelikku kahjulikku mõju, mida ei olnud võimalik lõpetada või mille ulatust ei olnud võimalik minimeerida lõigetes 3, 5 ja 6 osutatud meetmetega, siis viimase abinõuna võib äriühing:

b)kui tema ja asjaomase äripartneri vahelisi suhteid reguleeriv õigus seda ette näeb, võtma põhjendamatu viivituseta vastu ja rakendama konkreetse kahjuliku mõju suhtes tõhustatud parandusmeetmete kava, tingimusel et on mõistlik eeldada, et need jõupingutused on edukad, ning

c)kasutama või suurendama võimaluse korral oma mõjuvõimu, peatades ajutiselt ärisuhte seoses asjaomase tegevusega.

Kui on põhjendatud ootus, et tõhustatud parandusmeetmete kava on edukas, ei too ainuüksi asjaolu, et äripartneriga jätkatakse koostööd, äriühingule kaasa artikli 27 kohaseid karistusi või artikli 29 kohast vastutust.

Enne ärisuhte ajutist peatamist hindab äriühing asjaomaste sidusrühmadega konsulteerides, kas puudub alternatiiv sellele ärisuhtele, mis pakub äriühingu kaupade tootmiseks või teenuste osutamiseks vajalikku tooret, toodet või teenust, ning kas peatamine põhjustaks äriühingule olulist kahju või kas võib mõistlikult eeldada, et peatamise kahjulik mõju oleks ilmselgelt tõsisem kui kahjulik mõju, mida ei olnud võimalik lõpetada või mille ulatust ei olnud võimalik piisavalt vähendada. Sellisel juhul ei nõuta äriühingult ärisuhte peatamist ning tal on võimalik teatada pädevale järelevalveasutusele sellise otsuse nõuetekohaselt põhjendatud põhjustest.

Liikmesriigid näevad oma riigi õigusega reguleeritavate lepingute puhul ette võimaluse ärisuhe peatada või lõpetada, välja arvatud lepingud, mille pooled on seaduse kohaselt kohustatud sõlmima.

Kui äriühing otsustab ärisuhet käesoleva artikli kohaselt mitte peatada, jälgib ta tegelikku kahjulikku mõju ning hindab korrapäraselt oma otsust ja seda, kas on võimalik võtta asjakohaseid lisameetmeid.“

„Hindamisel võetakse asjakohasel juhul aluseks kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed näitajad ning see viiakse läbi põhjendamatu viivituseta pärast olulise muutuse toimumist, kuid vähemalt iga nelja aasta järel ja alati, kui on mõistlikult alust arvata, et meetmed ei ole enam piisavad või tulemuslikud või et võivad tekkida uued sellise kahjuliku mõju avaldumise riskid.“

„3. Lõike 2 punktides a ja b ning d–g osutatud suunised tehakse kättesaadavaks 26. juuliks 2026.“

10)Artikkel 22 jäetakse välja.

11)Artiklit 27 muudetakse järgmiselt:

4.Komisjon annab koostöös liikmesriikidega välja suunised karistuste asjakohase taseme kohta, võttes arvesse äriühingute käivet, et aidata järelevalveasutustel määrata kindlaks karistuste tase kooskõlas käesoleva artikliga.

13)Artiklit 36 muudetakse järgmiselt: