1.väljendab muret selle pärast, et 2024. aastal oli ELis vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus endiselt 93,3 miljonit inimest, sealhulgas 20 miljonit last, st iga neljas laps ELis, ning et 27 miljonit inimest kannatas ELis suure materiaalse ja sotsiaalse puuduse all;

2.rõhutab, et vaesus on keeruline nähtus, mis mõjutab kõiki eluvaldkondi, on tingitud süsteemsest ja struktuursest ebaõiglusest ning on läbi põimunud ajaloolise ebavõrdsusega, mis põhineb sool ja soolisel eneseväljendusel, rassil ja etnilisel päritolul, usutunnistusel, rändestaatusel, vanusel, seksuaalsel sättumusel ja puudel;

3.rõhutab, et kõige jätkusuutlikum vaesusevastane poliitika on selline, mis ei lase vaesusel üldse tekkidagi; nõuab ennetusega seoses terviklikku lähenemisviisi, mis võimaldab tegeleda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse algpõhjuste ja mitmemõõtmeliste aspektidega ning nende omavaheliste seostega, mis puudutab juurdepääsu kvaliteetsetele töökohtadele, sotsiaalkaitsele ja miinimumsissetulekule, avalikke teenuseid, haridust, varajases lapsepõlves sekkumise meetmeid, tervishoidu, toitu, eluaset, energiat ja maksustamist; rõhutab, et vaesust saab leevendada ainult selliste poliitikameetmete edendamisega, millega tagatakse poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste jagamatus ja universaalsus;

4.tuletab meelde, et vaesus mõjutab ebaproportsionaalselt palju tõrjutud ja vähemkaitstud ühiskonnarühmi, nagu naised, mitmesuguse rassilise ja etnilise taustaga perekonnad ja inimesed, romad ja traveller’id, kodutud, hoolekandeasutustes viibivad lapsed, LGBTQIA+-inimesed, vanemaealised ja noored, puuetega inimesed, usutunnistuse või veendumuste alusel diskrimineerimisega kokku puutuvad inimesed, kroonilisi haigusi põdevad ja sõltuvuses olevad inimesed, mitteametlikud hooldajad ja üksikvanemad; rõhutab, et selle probleemi lahendamiseks on vaja sihipäraseid meetmeid eritähelepanuga neile, kes võivad kõige enam sattuda äärmisesse vaesusesse;

5.tuletab meelde, et EL on võtnud Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskavas endale kohustuse vähendada 2030. aastaks vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse riskiga inimeste arvu vähemalt 15 miljoni, sealhulgas vähemalt viie miljoni lapse võrra; rõhutab, et kui vaesuse vastu võitlemise lähenemisviisi paradigma ei muutu ja kui ei tagata piisavat rahastust, siis EL ja selle liikmesriigid neid vaesuse vähendamise eesmärke ei saavuta;

6.kutsub komisjoni üles esitama tervikliku, ambitsioonika ja piisavalt rahastatud vaesusevastase strateegia, mis sisaldaks järgmisi üldisi eesmärke ja suuniseid:a)selle tunnistamine, et vaesus on inimväärikuse rikkumine, mis ei lase täielikult teostada inimõigusi, ja alus õigustel põhineva lähenemisviisi edendamisele kooskõlas rahvusvaheliste õigusraamistikega, eelkõige inimõiguste ülddeklaratsiooni artikliga 25;b)eesmärgi seadmine kaotada vaesus kiiresti hiljemalt 2035. aastaks, tuginedes ÜRO kestliku arengu eesmärkide ja Euroopa sotsiaalõiguste samba normidele ning töötades samal ajal välja ka vaheetapi edunäitajad, selged vahe-eesmärgid ja seireraamistiku, mis võimaldavad asjakohaselt kooskõlastada poliitikat ja rahastamisvajadusi;c)selle eesmärgi saavutamiseks asjakohane koordineerimine komisjoni ja liikmesriikide vahel, ning seal kus vajalik, piirkondlike omavalitsustega, järgides subsidiaarsuse põhimõtet;d)pikaajalises vaesusevastases poliitikas sellise tervikliku, inimkeskse ja lõimitud elutsüklipõhise lähenemisviisi järgimine, mille puhul ühendatakse üldised ja sihipärased meetmed, alustades lapsepõlvest ja jätkates kõigi hilisemate eluetappidega, eesmärgiga kaotada vaesus ja edendada sotsiaalset kaasatust, mis peaks olema valdkondlikus poliitikas valdkondadevaheline kriteerium;e)vaesuse kogemusega inimeste osalemine neid mõjutava poliitika kindlaksmääramises, elluviimises ja hindamises kaasaval, tulemuslikul ja läbipaistval viisil, millega kaasneb vajalik metoodika ja suutlikkuse suurendamine;f)diskrimineerimiskeelu kui alus- ja horisontaalse põhimõtte lõimimine kogu vaesusevastase strateegia ulatuses, et võidelda struktuurse ebavõrdsuse ja ühiskondliku häbimärgistamise vastu, mis on tingitud diskrimineerimisest, mis süvendab vaesust ja sotsiaalset tõrjutust;g)vaesusevastaste meetmete jaoks mitmeaastases finantsraamistikus ja liikmesriikide eelarvetes piisavate ja jätkusuutlike eelarvevahendite eraldamine, et toetada vaesusevastase strateegia täielikku elluviimist ja tagada selle pikaajaline mõju;

7.kutsub komisjoni üles tunnistama vaesuse ja soolise vägivalla vahelist struktuurset seost ning tegelema vaesuse ja eelkõige naiste ja laste vaesuse kaotamise peamise strateegiana soolise vägivalla probleemiga, tunnistades, et vägivalla kõigi vormide likvideerimine on hädavajalik selleks, et naised saaksid täielikult osaleda kogukonnas ja majanduses, et neil oleks juurdepääs haridusele, tööhõivele ja sotsiaalteenustele ning et nad saavutaksid seeläbi rahalise iseseisvuse; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid suurendaksid avaliku sektori investeeringuid soolise vägivalla vastasesse poliitikasse; väljendab heameelt selle üle, et EL ratifitseeris Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni, ning nõuab tungivalt, et Bulgaaria, Tšehhi, Ungari, Leedu ja Slovakkia viiksid ratifitseerimisprotsessi viivitamata lõpule; kutsub komisjoni üles tagama naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi tulemusliku rakendamise, et vaesuses elavatel ja muud vägivalda kogevatel naistel oleks piisav ja tingimusteta juurdepääs varjupaikadele, ohvritele mõeldud tugiteenustele, õigusabile ja sotsiaalhoolekandele, olenemata nende elukohast või rändestaatusest;

8.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles püüdlema eesmärgi poole saavutada täielik ja inimväärne tööhõive, samuti tagada piisav sotsiaalkaitse, teenused kõigile ning sissetuleku ja jõukuse õiglane jaotamine, millest tuleks juhinduda majandus- ja sotsiaalpoliitikas; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama oma aktiivset tööturupoliitikat, eelkõige tööhõivest kõige kaugemale jäänute puhul; rõhutab, et tulemuslik aktiivne tööturupoliitika ei peaks piirduma juurdepääsuga tööhõivele, vaid hõlmama ka teenuseid, mis võimaldavad inimestel tööle jääda;

9.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama poliitikat, mille eesmärk on kaitsta ja toetada töötaja õigusi, kvaliteetseid töökohti, stabiilseid töösuhteid ja kaitset põhjendamatu vallandamise eest, õiglast palka, sealhulgas võrdset tasu võrdse töö eest ning naiste ja meeste võrdset tasu, elukestvat õpet, täiend- ja ümberõpet, töötervishoidu ja -ohutust, mittediskrimineerimist ja piisava sotsiaalkaitse võimalusi; väljendab sellega seoses heameelt kvaliteetsete töökohtade tegevuskava väljakuulutamise üle, mille eesmärk on tagada õiglane üleminek kõigile töötajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele, eelkõige suurendades kollektiivläbirääkimiste katvust; rõhutab, et see tegevuskava kujutab endast võimalust kehtestada üksikisiku õigus koolitusele ja elukestvale õppele; rõhutab, et iga kaheteistkümnes töötaja ELis kogeb endiselt palgavaesust; rõhutab sellega seoses, et ELis ei tohiks palgavaesust esineda, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike tungivalt üles selle probleemiga tõsiselt tegelema, kõrvaldades struktuursed tõkked, mis ei piirdu vaid töökoha kvaliteediga, näiteks lapsehoiuteenuste kättesaadavus ja nende teenuste toetamine, parandades kvalifikatsioonide tunnustamist ning käsitledes kohandatud kutsenõustamise ja koolitustoetuse puudumise probleemi; rõhutab, et piisava miinimumpalga direktiivi (EL) 2022/2041 ülevõtmine on töötajate vaesusriski ennetamisel ja selle vastu võitlemisel keskse tähtsusega ning sellega tugevdatakse ühtlasi töötamise stiimuleid;

10.rõhutab vajadust tugevdada demokraatlikku osalemist tööl kui palgavaesuse leevendamise vahendit, tagades organiseerumis- ja kollektiivse tegutsemise ning tõhustatud kollektiivläbirääkimiste õiguse, ametiühinguõigused, nimelt vabaduse luua ametiühinguid ja nendega ühineda, parandades töö- ja eraelu tasakaalu ning pakkudes õiglasi töötingimusi (sh tööaeg) ja kohandades töötingimusi inimvajadustele;

11.rõhutab vajadust tugevdada vaesuses elavate inimeste ja vähemkaitstud elanikkonnarühmade, eelkõige pikaajaliste töötute ja väheste oskustega isikute jaoks avalikke tööturuasutusi, koolitusvõimalusi ja tööotsimise tugisüsteeme; rõhutab, kui oluline on individuaalne nõustamine, mitteametlike oskuste tunnustamine ja koolituse sidumine kvaliteetsete töövõimalustega; kutsub liikmesriike üles tagama selliste mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise riiklike raamistike väljatöötamise ja laiendamise, mis võimaldavad tunnustada praktilisi kogemusi niisugustes sektorites nagu ehitus, põllumajandus, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne, külalismajandus, tootmine, käsitööndus, logistika ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, tuginedes nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovitusele mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kohta ELT C 398, 22.12.2012, lk 1.;

12.rõhutab, kui oluline on toetada naiste ettevõtlust ja iseenda tööandjana tegutsemist – eriti maapiirkondades, saartel ja muudel geograafilistel äärealadel – kui vahendit suurema majandusliku kaasatuse ja soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks ning vaesuse leevendamiseks, kohalike töökohtade loomiseks ja kaasava majandusarengu toetamiseks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama naisettevõtjatele sihipärase toetuse, parandades nende võimalusi rahastuse ja ettevõtluskoolituse saamiseks ning digivahendite kasutamiseks ja parandades nende juurdepääsu turgudele; kutsub komisjoni üles töötama välja poliitikameetmeid, mis hõlbustavad naistel saada kvaliteetseid töökohti ja leida ettevõtlusvõimalusi, pakkudes ettevõtetele stiimuleid naiste, eelkõige üksikemade töölevõtmiseks ja edutamiseks ning neile paindliku töökorralduse kehtestamiseks;

13.rõhutab, et segregatsioon puuetega laste juurdepääsul tavaharidusele põhjustab sotsiaalset tõrjutust ning on kogu ELis jätkuvalt probleem; nõuab, et vaesusevastase strateegiaga tagataks puuetega lastele juurdepääs haridusele nii füüsilise taristu kui ka õppematerjalide osas, et tagada kõigile õpilastele võrdsed võimalused; rõhutab, et taskukohane abitehnoloogia ja tehisintellekt omavad puuetega õpilaste kaasava õpetamise edendamisel potentsiaali, pakkudes personaalset tuge, kohandatavaid töövahendeid ja paremat suhtlemisvõimalust; julgustab liikmesriike nendesse tehnoloogiatesse investeerima ja tagama, et nende tulemuslikuks integreerimiseks koolitataks õpetajaid; kutsub lisaks komisjoni ja liikmesriike üles tagama tugevad kaitsemeetmed, et hoida ära roma laste seas intellektipuude või hariduslike erivajaduste väära diagnoosimist, mis põhjustab hariduslikku segregatsiooni; rõhutab mittediskrimineerivate hindamistavade ning kõigi laste õigusi ja väärikust austava kaasava hariduspoliitika tähtsust;

14.soovitab komisjonil ja liikmesriikidel võtta arvesse äärmise vaesuse ja inimõigustega tegeleva ÜRO eriraportööri 2023. aasta aruandes esitatud lähenemisviisi, mille kohaselt tuleks võidelda vaesuse vastu töö kättesaadavaks tegemise ning täieliku tööhõive ja kvaliteetsete töökohtade eesmärgi saavutamisega, nimelt luues või tugevdades erivahendeid, mille peamine eesmärk on võidelda töötuse ja vaeghõive vastu, pakkudes individuaalset tuge ning suurendades tööturult kõige kaugemale jäänute, eelkõige ebasoodsas olukorras olevatest ja vähemkaitstud elanikkonnarühmadest pärit inimeste, näiteks romade ja puuetega inimeste tööalast konkurentsivõimet; on seisukohal, et nende vahendite puhul tuleks arvesse võtta nii era- kui ka avaliku sektori rolli ning liikmesriikide sotsiaalset vastutust;

15.on seisukohal, et sotsiaalmajandus on ELi sotsiaalse turumajanduse oluline osa ning Euroopa sotsiaalõiguste samba ja selle eesmärkide rakendamist soodustav jõud, tagades sageli töö vähemkaitstud ja tõrjutud elanikkonnarühmadele; nõuab, et sotsiaalmajandust tugevdataks vaesusevastase strateegiaga kooskõlas ELi sotsiaalmajanduse tegevuskava ja Euroopa Liidu sotsiaalmajandust käsitleva Liège’i tegevuskavaga; kordab oma üleskutset komisjonile uurida uuenduslikke rahastamismehhanisme, nagu sotsiaalsed võlakirjad, et rahastada projekte, millega toetatakse sotsiaalmajanduse arengut ELis Euroopa Parlamendi 6. juuli 2022. aasta resolutsioon ELi sotsiaalmajanduse tegevuskava kohta (ELT C 47, 7.2.2023, lk 171).;

16.kutsub elukalliduse kriisi silmas pidades komisjoni ja liikmesriike üles tagama taskukohaste esmatähtsate kaupade ja teenuste, nagu toit, energia, vesi, eluase, transport ja side, kättesaadavuse;

17.nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võitleksid vaesuse vastu, edendades avalikku poliitikat, millega tagatakse poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste jagamatus ja universaalsus; rõhutab valdkondadeülese lähenemise tähtsust ning vajadust vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, eelkõige edendades eluasemete kättesaadavust, juurdepääsu avalikule ruumile ja avalikele teenustele, tervishoiuteenuste kättesaadavust ning heaolu ja elukvaliteeti; kutsub liikmesriike üles töötama välja meetodid, millega saaks hinnata vaesusest ja sotsiaalsest tõrjutusest väljamurdmise ning ühiskonnas täiel määral osalemise ees seisvaid struktuurseid või süsteemseid tõkkeid, olenemata sellest, kas need tõkked esinevad nende õigussüsteemides, avalikus poliitikas või territoriaalsel tasandil rakendamises;

18.nõuab, et ELi vaesusevastasesse strateegiasse lisataks kvalitatiivsed näitajad, et võtta paremini arvesse vaesuse mitmemõõtmelisi aspekte;

19.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles märkimisväärselt suurendama avaliku sektori investeeringuid poliitikameetmetesse, millega tagatakse sotsiaalsed õigused, kindlustades üldise juurdepääsu kvaliteetsetele avalikele teenustele ning üldist majanduslikku ja sotsiaalset huvi pakkuvatele kaupadele ja teenustele, nagu inimväärne eluase, toit, vesi, kanalisatsioon, energia, transport, side ning kultuuri- ja vabaajategevus; rõhutab, et juurdepääs tervislikule ja taskukohasele toidule on hädavajalik, eriti äärmises vaesuses elavate üksikisikute ja perekondade, samuti laste, üksi elavate eakate ja tõrjutud kogukondade jaoks; rõhutab, et sellised investeeringud aitavad põlvkonnast põlvkonda kanduvast vaesusest välja rabeleda ning sotsiaalset ja tööhõivealast kaasatust võimaldada, eelkõige niisugustes valdkondades nagu haridus, sealhulgas alusharidus ja lapsehoid, tervishoid, sealhulgas vaimne tervishoid, ja sotsiaalkaitse;

20.kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike sellise eluasemepoliitika edendamisel, millega tagatakse üldine juurdepääs inimväärsele ja taskukohasele eluasemele kooskõlas ÜRO kestliku arengu eesmärkide ja inimõiguste ülddeklaratsiooni, eelkõige selle artikliga 25, ning mis sisaldab konkreetseid meetmeid kodutuse vähendamiseks; kutsub komisjoni üles subsidiaarsuse põhimõtet järgides tagama, et Euroopa taskukohaste eluasemete kava vastaks kõigi ELi riikide eluasemevajadustele, eritähelepanuga vaesuses elavatele inimestele, vähemkaitstud lastele, noortele ja tõrjutud kogukondadele; rõhutab taskukohaste ja kättesaadavate eluasemete olulist rolli deinstitutsionaliseerimise toetamisel ja vaesusest, ebakvaliteetsest eluasemest või vähesest toetusest tingitud hoolekandeasutusse paigutamise ennetamisel Eurofound, „Paths towards independent living and social inclusion in Europe“ (Iseseisva elamise ja sotsiaalse kaasatuse suunas Euroopas), Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2024, Luxembourg.; nõuab, et selle kavaga nähtaks ette piisavad ELi rahalised vahendid avaliku sektori elamufondi ja sotsiaalelamufondi laiendamiseks ja renoveerimiseks; nõuab riigiabi normide läbivaatamist, et võimaldada liikmesriikidel teha suuremaid investeeringuid avaliku sektori omanduses olevatesse ja sotsiaaleluruumidesse, meetmeid sotsiaaleluruumide ja elamuühistute kavade toetamiseks mittetulundussektoris ja sotsiaalmajanduses ning meetmeid üürnike kaitsmiseks, et tagada stabiilsed eluasemed ja hoida ära süülise põhjuseta väljatõstmist, ja spekulatiivsete tavade vastu võitlemiseks;

21.nõuab tungivalt, et komisjon toetaks subsidiaarsuse põhimõtet järgides liikmesriike selliste programmide ja meetmete rakendamisel ja laiendamisel nagu „Esmalt eluase“, et vähendada ja ennetada kodutust ning eelkõige laste kodutust, tunnistades, et kodutus on üks kõige tõsisemaid ja nähtavamaid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vorme; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks usaldusväärse tegevuskava koos konkreetsete eesmärkidega, et kaotada 2030. aastaks kodutus kogu ELis, ning see kava peab sisaldama erimeetmeid, mis võimaldavad vältida kodutust üldiselt, laste ja perekondade kodutust ning töökoha kaotusest ja ebakindlatest tööhõivetingimustest põhjustatud kodutust ning mis võimaldavad tegeleda naiste kodutuse probleemiga, mis on sageli tingitud pere- ja koduvägivallast, samuti meetmeid, mille abil saab parandada eluasemete kättesaadavust puuetega inimeste ja vanemaealiste jaoks;

22.kutsub liikmesriike üles looma ja toetama kodututele mõeldud tugikeskusi, mis pakuvad kodutute vajadustele kohandatud põhi- ja eriarstiabi, sealhulgas füüsilise ja vaimse tervise teenuseid, mida täiendavad haridusprogrammid, mille eesmärk on ennetada uimastite kuritarvitamist, sealhulgas nõustamine, ja oskuste arendamise algatused, et toetada ühiskonda taasintegreerimist; kutsub komisjoni üles andma suuniseid ja hõlbustama parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel, et tagada nende keskuste tulemuslik ja inimlik toimimine;

23.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama mõjusad meetmed ja tulemusliku poliitika, mille eesmärk on rakendada põhimõtet „võrdse töö eest võrdne tasu“, võideldes ebavõrdsuse ja diskrimineerimise vastu töökohal, eelkõige sellise ebavõrdsuse ja diskrimineerimise vastu, mis põhineb sool, rassilisel või etnilisel päritolul, puudel, vanusel, sotsiaal-majanduslikul taustal, seksuaalsel sättumusel, sooidentiteedil või rändestaatusel; rõhutab, kuivõrd tähtis on kiiresti rakendada võrdse töötasu direktiivi (EL) 2023/970 ning kuivõrd olulised on teadlikke ja alateadlikke eelarvamusi käsitlevad teavituskampaaniad ja koolitused, et sellist ebavõrdsust ja diskrimineerimist ära hoida;

24.nõuab uusi kiireloomulisi samme selleks, et kaotada sooline tööhõivelõhe ja sooline pensionilõhe ning suurendada investeeringuid avalikesse teenustesse ja sotsiaalsesse taristusse; nõuab tungivalt, et komisjon julgustaks liikmesriike töötama välja sihipäraseid meetmeid piisava pensionitaseme tagamiseks;

25.kutsub liikmesriike üles töötama välja poliitika emaduse ja isadusega seotud õiguste ning vanema- ja muude hooldajate õiguste tugevdamiseks, edendades töö- ja eraelu tasakaalu, sealhulgas paindliku tööaja korraldust, hõlbustades naistel saada rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal garanteeritud sissetulekut ning toetades nende tööle naasmist pärast rasedus- ja sünnituspuhkust ning tagades piisavad tingimused rinnaga toitmiseks töökohal; julgustab liikmesriike kehtestama ja edendama kättesaadava ja piisavalt hüvitatud isapuhkuse poliitikat, mis võimaldab isadel luua oma lastega tugevaid sidemeid, jagada võrdselt hoolduskohustusi ja võtta töölt piisavalt aega vabaks, et toetada väikelapse arengut ja perekonna heaolu;

26.rõhutab, et tasustamata hooldustöö mõjutab ebaproportsionaalselt naisi ja nende majandusjulgeolekut; kutsub liikmesriike üles tugevdama oma riiklikke ja piirkondlikke hooldussüsteeme, et tagada kõigile inimestele, nii vanematele kui ka noorematele, olenemata nende taustast, juurdepääs professionaalsetele hooldusteenustele, millega tagatakse hooldustöötajatele head töötingimused; rõhutab, et koduhooldus on väga vajalik selleks, et pakkuda abivajajatele, sealhulgas vanemaealistele, kvaliteetset, inimkeskset hooldust ning lisaks sellele ka kvaliteetset lapsehoiuteenust; julgustab liikmesriike uurima võimalust võtta väärika ja kogukonnapõhise hoolduse toetamiseks kasutusele tavad ja meetmed, millega toetatakse mitteametlikke hooldajaid ja eelkõige neid, kes hooldavad väikese sissetulekuga leibkondadest pärit üksikisikuid, keda ametialase hindamise põhjal peetakse võimetuks iseseisvalt elama;

27.kutsub liikmesriike üles tagama juurdepääsu tööle naasmise toetusele nende töötajate ja eriti naiste jaoks, kes on perekondlike kohustuste tõttu mitu aastat tööturult eemal olnud, ning töötama välja sellega seotud poliitika;

28.nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid kõigile üldise juurdepääsu taskukohastele ja kvaliteetsetele riiklikele tervishoiuteenustele, sealhulgas sünnituseelse, emade, vastsündinute ja laste tervishoiu teenustele, kaasa arvatud esmasele ennetusele, vaktsineerimisprogrammidele ja esmatasandi tervishoiule, juurdepääsu diagnoosimisele, ravile ja rehabilitatsioonile, mitmekesisele arstiabile ja eriravile, tagades kõigile naistele õiguse saada seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenuseid, lisaks juurdepääsu sihipärastele meetmetele, et tagada tervise- ja arenguprobleemide riskiga inimeste puhul varajane tuvastamine ja sekkumine, ning et nad täiustaksid sihipäraseid varajases lapsepõlves sekkumise teenuseid, mille eesmärk on toetada laste arengut, heaolu ja sotsiaalset kaasatust;

29.tunnistab, et menstruatsiooniga seotud rahapuudus on ELis struktuurne vaesuse ja soolise ebavõrdsuse vorm, mis puudutab hinnanguliselt 10 % menstruatsiooniga elanikkonnast; toonitab selle ebaproportsionaalset mõju madala sissetulekuga naistele ja tütarlastele, samuti pagulastele, varjupaigataotlejatele, noortele, kodututele, puuetega inimestele ja teistele ebakindlas olukorras olevatele inimestele; rõhutab, et menstruatsiooniga seotud rahapuudus piirab arvestatavalt osalemist sotsiaalses, haridus- ja tööelus; kutsub komisjoni üles töötama ELi vaesusevastase strateegia raames välja tervikliku tegevuskava, millega tagatakse menstruaaltoodete tasuta või taskukohane kättesaadavus, juurdepääs teabele ja piisavad sanitaartingimused, eelkõige avalikes kohtades, nagu haridusasutustes, töökohal, üldkasutatavates hoonetes ja vastuvõtukeskustes;

30.kutsub liikmesriike üles tugevdama riiklikke, universaalseid ja solidaarsusel põhinevaid sotsiaalkindlustussüsteeme, et tagada täielik ja tulemuslik sotsiaalkaitse kõigile, sealhulgas töötajatele, füüsilisest isikust ettevõtjatele ja pensionäridele, ning et vältida ja kõrvaldada vaesuse ja palgavaesuse algpõhjuseid kooskõlas nõukogu 2019. aasta soovitusega, milles käsitletakse töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääsu sotsiaalkaitsele; rõhutab, kui oluline on tegeleda probleemidega, millega peavad toime tulema ebakindlas või ebatüüpilises töösuhtes olevad inimesed, eelkõige noored, kes puutuvad kokku vanuselise diskrimineerimisega ja kelle puhul ei ole sotsiaalkindlustushüvitiste saamiseks veel piisavalt sissemakseid tehtud, samuti loomeisikud ning kultuuri- ja loomemajanduse töötajad; kutsub liikmesriike üles tegelema erimeetmete abil eakate vaesusega, pöörates erilist tähelepanu naistele, keda see ebaproportsionaalselt mõjutab; kutsub liikmesriike üles võtma oma pensioniskeemides piisavalt arvesse vanemapuhkuse tõttu töölt puudutud aega;

31.rõhutab, et vaesusevastases strateegias tuleks käsitleda mitteametlikku majandust, arvestades, et see on kogu liidus endiselt laialt levinud, mille tulemuseks on töökohad, kus ei ole juurdepääsu õigustele, piisavale töötasule, sotsiaalkaitsele ega töötervishoiu ja tööohutuse standarditele; julgustab liikmesriike looma kaasamisvõimalusi mitteametliku ja ametliku majanduse vahel, näiteks kehtestades hooajatöötajate, tööliste ja koduabiliste jaoks lihtsustatud registreerimismenetlused;

32.kutsub liikmesriike üles tegelema noorte vaesuse ja sotsiaal-majandusliku ebavõrdsusega, tunnistades, et töötus, ebakindlad töösuhted, tõrjutus eluasemeturul ja sotsiaalne haavatavus mõjutavad noori ebaproportsionaalselt; rõhutab, et noored on üleesindatud sektorites, mida iseloomustab osalise tööajaga, hooajaline, ebakindel ja deklareerimata töö, ning et selliste noorte määr, kes ei tööta, õpi ega osale koolitustel, on mitmes liikmesriigis püsivalt kõrge ja üle kahe korra kõrgem kui ELi üldine töötuse määr; rõhutab vajadust tugevdada noortegarantiid kui peamist vahendit noorte tööturule kaasamise soodustamiseks, samuti vajadust arendada strateegiliselt välja suurem koostoime noortegarantii ja Euroopa lastegarantii vahel, ning tõhustada mõlemat instrumenti, võttes sihipäraseid meetmeid, millega edendatakse tulevase taskukohaste eluasemete kava raames noortele taskukohaseid eluasemelahendusi ja tõhustatakse spetsiaalselt noortele mõeldud ja kohandatud vaimse tervise tugiteenuseid ja sotsiaalse kaasamise teenuseid; nõuab suuremat toetust noortele, kelle asendushooldus lõppeb, et tagada stabiilne ja väärikas siirdumine täiskasvanuikka, eelkõige pakkudes paremat juurdepääsu koolitusele ja töövõimalustele või toetust ülikoolis või kutsehariduses ja -õppes õppimisel, et vähendada sel kriitilisel perioodil vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja kodutuse ohtu;

33.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma arvesse vaesuse varjatud ilminguid, võitlema vaesuses elavate inimeste häbimärgistamise ja olemasolevate sotsiaaltoetuste kasutamata jätmise vastu;

34.rõhutab, et tähtis on ületada haldustõkked, mis võivad takistada vähemkaitstud elanikkonnarühmade, näiteks romade juurdepääsu elutähtsatele teenustele ja sotsiaalkaitsele, kuna need tõkked põlistavad ja süvendavad vaesust ning tõrjutust; rõhutab, et riiklikud isikukoodid võivad hõlbustada võrdset juurdepääsu elutähtsatele teenustele, säilitades samal ajal haldusselguse ja vastutavuse;

35.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vaatama läbi asjakohased õigusaktid, et sõnaselgelt keelata diskrimineerimine sotsiaal-majandusliku seisundi alusel, tunnistades selle koosmõju muude diskrimineerimise vormidega; rõhutab, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse all kannatavatele inimestele kohtulikult kaitstavate õiguste ja kaitse tagamiseks on vaja selget õiguslikku alust; kutsub lisaks nõukogu üles võtma vastu oma seisukoha horisontaalse diskrimineerimisvastase direktiivi kohta, et alustada institutsioonidevahelisi läbirääkimisi;

36.kutsub liikmesriike üles vaatama läbi poliitika ja meetmed, millega pannakse äärmises vaesuses elavad inimesed veelgi ebasoodsamasse olukorda, ja sanktsioonid toetajate vastu; rõhutab, et selliste meetmetega riivatakse sageli väärikust, süvendatakse tõrjutust ja kahjustatakse pikaajalisi sotsiaalse kaasatuse eesmärke;

37.nõuab tungivalt, et liikmesriigid kaaluksid ja rakendaksid ennetavaid mehhanisme, tagamaks, et kõiki sotsiaaltoetuste saamise tingimustele vastavaid isikuid, eelkõige neid, kes kuuluvad sotsiaalabi sihtrühmadesse, teavitatakse tulemuslikult sotsiaaltoetustest ja neile antakse toetustele juurdepääs, vähendades seeläbi toetuste taotlemata jätmist, sealhulgas vähendades toetuste taotlemisega seotud halduskoormust, tagades suurema läbipaistvuse ning tagades, et töötajaid koolitatakse vaesuses elavate inimesteni jõudma ja neid abistama, et suurendada usaldust asjaomaste institutsioonide vastu;

38.peab kahetsusväärseks, et romasid käsitleva ELi strateegilise raamistiku (2021–2030) eesmärki vähendada roma kogukondade ja ülejäänud elanikkonna vahelist vaesuse süvikut vähemalt poole võrra ei ole veel kaugeltki saavutatud; rõhutab, et ELi vaesusevastasel strateegial peaks olema romasid käsitleva ELi strateegilise raamistikuga ja Euroopa lastegarantiiga ühine eesmärk: edendada põhiõigusi, vähendada ebavõrdsust ja võidelda struktuurse diskrimineerimise vastu; toonitab, et oluline on tagada, et neid algatusi rakendatakse koostoimes, eelkõige laste vaesuse vastu võitlemisel ja roma perekondade ja traveller’ide kogukondade põlvkonnast põlvkonda kanduva ebasoodsa olukorra lõpetamisel;

39.rõhutab kasvavat digilõhet, mis võib vaesust süvendada, kuna piirab ligipääsu teabele, ja vajadust meetmete järele, mis vähendaksid väikese sissetulekuga ja marginaliseeritud rühmade, sealhulgas vanemaealiste inimeste digitaalset tõrjutust; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles edendama vähemkaitstud rühmade e-kaasatust meetmete ja tugiprogrammide abil, millega tagatakse nendele rühmadele juurdepääs digitehnoloogiale ja -taristule ja digitaalsele ühendatusele ning põhiliste digioskuste alane koolitus; soovitab lisada selged näitajad e-kaasatuse jälgimiseks, eelkõige laste seas, kaitstes samal ajal jätkuvalt laste ja teismeliste tegevust internetis;

40.on seisukohal, et ELi digikümnendi poliitikaprogrammis sätestatud oluliste avalike teenuste täieliku digiülemineku eesmärk võib suurendada ebavõrdsust, eelkõige linna- ja maapiirkondade, vanuserühmade ja sotsiaal-majanduslike rühmade vahel, kuna loobutakse personaalsest toetusest; rõhutab sellega seoses vajadust leida tasakaal avalike teenuste ja avaliku halduse digiülemineku protsessi ning vähemkaitstud elanikkonnarühmade vajaduste vahel; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles käsitlema seda küsimust vaesusevastase strateegia ja riiklike tegevuskavade raames, et tagada vajalikud vahendid, isiklik toetus ja oluliste avaliku halduse teenuste töötajate nõuetekohane koolitus, ning seeläbi võrdne juurdepääs avalikele teenustele ja digitaalse lõhe suurenemise vältimine;

41.tuletab meelde, et algoritmide ja tehisintellektisüsteemide üha laialdasem kasutamine oluliste avalike teenuste puhul võib kujutada endast märkimisväärset ohtu, et tugevdatakse olemasolevaid diskrimineerimise vorme, eelkõige vaesuses elavate inimeste suhtes; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon edendaks sisseprojekteeritud eetilisusega tehisintellektisüsteeme ja tagaks mittediskrimineerimise horisontaalse põhimõtte järgimise kõigis tehisintellekti käsitlevates ELi määrustes;

42.rõhutab asjaolu, et vaesus ja vaimne tervis on omavahel tihedalt seotud ning et kumbki võib teist negatiivselt mõjutada; soovitab liikmesriikidel tõhustada vaimse tervise ja psühhosotsiaalse toe teenuste kaudu toetust ebakindlas olukorras olevatele inimestele, sealhulgas peredele ja lastele, ning tagada nende teenuste tulemuslikuks osutamiseks piisavate vahendite ja asjakohaselt koolitatud spetsialistide olemasolu;

43.rõhutab, kui oluline on tagada õigus kultuuri kättesaadavusele, selle nautimisele ja loomisele, ning kaotada kultuuri kättesaadavuse küsimuses majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne diskrimineerimine;

44.toonitab, et kliimamuutused mõjutavad ebaproportsionaalselt vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus olevaid inimesi; kordab, et rohe- ja digiüleminek peavad olema sotsiaalselt õiglased ja kaasavad; nõuab, et ELi vaesusevastasesse strateegiasse lisataks piisavad ja sihipärased meetmed, mis tugevdavad ja täiendavad õiglase ülemineku saavutamiseks tehtavaid jõupingutusi ja tagavad tervikliku lähenemisviisi sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse vastu võitlemiseks; nõuab tungivalt, et komisjon eraldaks 2028.–2034. aasta mitmeaastases finantsraamistikus piisavalt rahalisi vahendeid investeeringuteks inimeste toetamisse nende üleminekute ajal, pöörates erilist tähelepanu väikese sissetulekuga leibkondadele;

45.rõhutab, et inimesed, kes elavad maapiirkondades, äärepoolsetes kogukondades ja piirkondades, kus avalike teenuste kättesaadavus on piiratud, on töövõimaluste, avalike teenuste (sealhulgas haridus ja ühistransport), digitaalse ühenduvuse ning kõrgete energia- ja transpordihindade tõttu vaesusse sattumise ja sotsiaalse tõrjutuse suhtes tundlikumad; nõuab, et vaesusevastases strateegias võetaks arvesse sellistes piirkondades elavate inimeste erivajadusi;

46.taunib asjaolu, et kasvanud on selliste laste arv, keda ohustab vaesus ja sotsiaalne tõrjutus; kutsub komisjoni üles tagama, et põlvkonnalt põlvkonnale edasikanduva vaesuse nõiaringi katkestamiseks võideldaks vaesusevastase strateegia raames aktiivselt laste vaesuse vastu elutsüklipõhise lähenemisviisi kaudu, võttes arvesse, et laste esimesed eluaastad on nende füüsilise, vaimse, kognitiivse, sotsiaalse ja emotsionaalse arengu ning elukestva eneseteostuse jaoks üliolulised;

47.tuletab meelde komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni 2019. aastal võetud kohustust tagada, et igal vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus oleval lapsel Euroopas oleksid kõige põhilisemad õigused, nagu õigus tervishoiule ja haridusele, ja selle järel 2021. aastal vastu võetud nõukogu soovitust, millega loodi Euroopa lastegarantii; rõhutab, et Euroopa lastegarantii eesmärke ei ole võimalik saavutada ilma ambitsioonika sihtotstarbelise eelarveta nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil; kordab sellega seoses oma nõudmist, et Euroopa lastegarantiile nähtaks ette märkimisväärne sihtotstarbeline eelarve vähemalt 20 miljardit eurot; rõhutab tungivat vajadust eraldada see sihtotstarbeline eelarve järgmises mitmeaastases finantsraamistikus, et reageerida kasvavale laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse probleemile;

48.kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike Euroopa lastegarantii viivitamatul tõhustamisel ja rakendamisel, et tagada kõigile abivajavatele lastele juurdepääs mõjusale ja tasuta tervishoiule, haridusele, alusharidusele ja lapsehoiule ning tulemuslik ligipääs inimväärsele eluasemele ja tervislikule toidule; rõhutab sellega seoses, kui oluline on tulemuslik ja üldine juurdepääs taskukohasele koolitoidule; rõhutab Euroopa lastegarantii keskset rolli laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisel ning soovitab selle vahendi ja vaesusevastase strateegia tõhusalt koordineerida ja ühendada; toonitab, kui oluline on selle täielik ja õigeaegne rakendamine liikmesriikides; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema Euroopa lastegarantii tõhusaks rakendamiseks kättesaadavaks kõik vahendid, sealhulgas ESF+ ning taaste- ja vastupidavusrahastu, ning neid täielikult ära kasutama, tagades ühtlasi kaasava hariduse suurema rahastamise edendamise;

49.väljendab heameelt Euroopa lastegarantii Sotsiaalkaitsekomitee, „Update of the monitoring framework for the European Child Guarantee (Autumn 2025)“ (Euroopa lastegarantii seireraamistiku ajakohastamine (sügis 2025)), 4. veebruar 2026, https://webgate.ec.europa.eu/circabc-ewpp/ui/group/bab664d7-1188-47b2-9fa6-869902320ba2/library/d7064b47-8a07-47b6-8d9f-0dc08849f2b7/details. seireraamistiku hiljutise ajakohastamise ja sellesse uute näitajate lisamise üle, mis muudab selle vahendi rakendamisel liikmesriikides toimunud edasimineku seire tulemuslikumaks; rõhutab andmete kogumise ja seiresüsteemide tähtsust vähemkaitstud lapsi mõjutavate takistuste mõistmisel ning kohandatud sekkumiste kavandamisel ja ressursside eraldamisel; kutsub sotsiaalkaitsekomiteed üles jätkama tööd seireraamistiku täiustamiseks, et säilitada selle asjakohasus ja kõrvaldada allesjäänud andmelüngad, ning kutsub liikmesriike üles seda ühist seireraamistikku kasutama, kohandades seda samal ajal laste vaesusega seotud konkreetsetele oludele;

50.rõhutab, kui tähtis on pakkuda koolijärgset hoidu (pikapäevarühmi) ja võidelda haridussüsteemist varakult lahkumise vastu; on seisukohal, et vaesusevastane strateegia annab võimaluse edendada alusharidus- ja lapsehoiuteenuste kvaliteedi parandamist piisavate rahaliste ja inimressursside, töötajate koolituse, täiustatud varajase hoiatuse süsteemide ning pedagoogilise kvaliteedi, näiteks kirja- ja arvutusoskuse, hindamise ja pideva parandamise meetmete kaudu, et tagada laste üldine areng; rõhutab, kui oluline on kõrvaldada püsivad lüngad funktsionaalses kirja- ja arvutusoskuses sihipäraste sekkumiste kaudu formaal- ja informaalses õppes, et vähendada märkimisväärseid vaesuse ületamise takistusi;

51.kutsub komisjoni üles tagama, et Euroopa lastegarantiile eraldataks märkimisväärne sihtotstarbeline eelarve, mida rakendatakse ESF+ kaudu, et reageerida laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kasvavatele probleemidele, ning et liikmesriigid eraldaksid vähemalt 5 % ESF+ vahenditest laste vaesuse vastu võitlemise konkreetsetele projektidele ja struktuuriinvesteeringutele, kusjuures vähemalt 10 % eraldatakse liikmesriikidele, kus laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse tase ületab ELi keskmist; toonitab, et see järgmisesse põlvkonda suunatav rahaeraldis on lisaks laste heaolu tagamisele ka mõistlik investeering, mis hoiaks ära kulud ühiskonnale tulevikus Euroopa Komisjon, „Update of the EU framework for monitoring the implementation of the European Child Guarantee“ (Euroopa lastegarantii rakendamise järelevalve ELi raamistiku ajakohastamine), 2. juuni 2025.; rõhutab, et nende vahendite kasutamine peaks olema läbipaistev ja eeldama ühiskondlike organisatsioonide kaasamist kavandamisse, rakendamisse ja hindamisse;

52.kordab oma üleskutset komisjonile jälgida Euroopa poolaasta ja riigipõhiste soovituste raames hoolikalt lastegarantii rakendamist kõigis liikmesriikides; on seisukohal, et riigipõhised soovitused peaksid kajastama seda, kas liikmesriigi eelarve vastab ESF+ määruses sätestatud laste vaesuse vastu võitlemise miinimumeraldise nõudele;

53.nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid kõigile kättesaadava kvaliteetse lapsehoiuteenuse, et toetada alusharidust ja lapsehoidu, mis on oluline tegur vaesusest välja rabelemiseks ja lapsevanemate tööturul osalemise suurendamiseks, tunnistades, et lastega tegelemise vastutus lasub ebaproportsionaalselt suurel määral naistel;

54.kutsub liikmesriike üles tagama oma sotsiaalkaitsesüsteemides keskendumise lastele ja nimetatud süsteeme tugevdama, pakkudes abivajavatele lastele nende arengu ja heaolu toetamiseks konkreetseid hüvitisi, nagu lapsetoetused, koolitoit ning kultuuri-, spordi-, vabaaja- ja õppekavavälise tegevuse kulude vähendamise programmid;

55.rõhutab, et vaesusest ja sotsiaalsest tõrjutusest mõjutatud lastel on raskusi nende arengu eri valdkondades; toonitab sellega seoses, kui oluline on mitut valdkonda hõlmav lähenemisviis, milles kõik asjaomased sidusrühmad toimivad partnerluses, et töötada välja integreeritud strateegia raskuste kindlakstegemiseks ja ebavõrdsuse vastu võitlemiseks lapsepõlves, pakkudes lastekaitse- ja peretoetusteenuseid; rõhutab, et mõned vaesusest mõjutatud lapsed ja nende perekonnad võivad vajada eritoetust, näiteks logopeedidelt, silmaarstidelt, psühholoogidelt, tegevusterapeutidelt ja toitumisspetsialistidelt; nõuab, et vaesusevastase võitluse strateegiaga edendataks aktiivselt partnerlust haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalteenuste vahel, et hõlbustada juurdepääsu hooldusele ja teabe vahetamist eri teenuste vahel, eesmärgiga parandada integreeritud toetus- ja koordineerimismehhanisme abivajavate laste heaks;

56.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama iga lapse õigust perekonnaelule: vaesus, ebakindel elukoht või juurdepääsu puudumine piisavatele avalikele teenustele ei tohiks kunagi olla ainus põhjus laste paigutamiseks hoolekandeasutusse; soovitab, et liikmesriigid töötaksid välja riiklikud ennetusstrateegiad ja ennetava sotsiaalpoliitika, et vältida vaesust ja laste eraldamist perekonnast; kutsub liikmesriike üles tagama, et laste ja noorte paigutamine hoolekandeasutusse on viimane abinõu, ning investeerima laste ja noorte turvalistesse hoolduspere süsteemidesse, et muuta sujuvamaks üleminek hoolekandeasutusest pere- ja kogukonnapõhisele hooldusele; soovitab liikmesriikidel kavandada ja rakendada järelevalvemehhanisme, et tuvastada vaesusest tulenevad perekonnaliikmete üksteisest lahutamise juhtumid;

57.tuletab meelde ELi eesmärki minna institutsionaalselt hooldusmudelilt üle kogukonna- või perepõhisele hooldusele; tunnustab vaesusevastase strateegia pakutavat võimalust luua seoseid Euroopa lastegarantiiga, eelkõige meetmetega, millega toetatakse hoolekandeasutustes viibivate laste sihtrühma; kutsub liikmesriike üles kasutama täielikult ära Euroopa Sotsiaalfond+ ning muid asjakohaseid Euroopa ja liikmesriikide vahendeid, et viia lõpule deinstitutsionaliseerimine, eesmärgiga tagada lastele võimalus elada pere- või kogukondlikus keskkonnas;

58.mõistab hukka igasuguse lastega seotud vägivalla, väärkohtlemise, nende ärakasutamise ja hooletusse jätmise; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles panustama lastekaitsesüsteemidesse, sealhulgas pöörama erilist tähelepanu lastevastasele ja -vahelisele vägivallale, näiteks kübervägivallale ja kiusamisele, eriti kui see põhineb sotsiaal-majanduslikel põhjustel ja mõjutab vähemkaitstud lapsi, et edendada selles valdkonnas parimate tavade vahetamist eesmärgiga kaotada vägivald ja ahistamine;

59.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama piisavad, mõjusad ja läbipaistvad mehhanismid vaesuses elavate inimeste sisulise ja pideva osaluse võimaldamiseks poliitikakujundamise kõigis etappides, sealhulgas vaesuses elavaid inimesi mõjutavate poliitikameetmete kujundamisel, rakendamisel ja hindamisel, ning lisaks arendama välja metoodika ja suutlikkuse, mis muudavad sellise osaluse võimalikuks nii, et kooskõlas põhimõttega „meie kohta ei otsustata midagi ilma meieta“ on tulemuseks koosloomine, mitte ainult konsulteerimine;

60.soovitab korraldada vaesusevastase strateegia rakendamise hindamiseks iga-aastase konverentsi, mille laialdane osalejaskond valitaks mitmekesistest eluvaldkondadest, hõlmates ka vaesuses elamise kogemusega inimesi, eelkõige naisi; rõhutab, et konverents peaks aitama kaasa vaesusevastase strateegia ametlikule ELi-poolsele järelevalvele, andes võimaluse edusammude läbivaatamiseks selgete võrdlusaluste ja näitajate alusel; nõuab sellega seoses, et aktiivselt toetataks ja tunnustataks vaesuses elamise kogemusega inimeste otsest osalemist, kuna see on väga oluline vaesusevastase strateegia tegeliku mõju hindamiseks;

61.tunnistab vaesuse vastu võitlemisse ja selle ennetamisse kaasatud mitmesuguste ühiskondlike organisatsioonide, sealhulgas mittetulundusühingute tähtsust ning nende organisatsioonide rolli vaesuse vastu võitlemisel, ning rõhutab vajadust neid organisatsioone sisuliselt kaasata ja suurendada nende töö toetamiseks eraldatud vahendeid;

62.rõhutab, et vaesusevastase strateegia edu sõltub valdkondadeülesest lähenemisviisist, piisavast rahastamisest ning tulemuslikust horisontaalsest ja mitmetasandilisest koordineerimisest kõigi selle elluviimises osalevate valitsemis- ja otsustustasandite vahel; kordab vajadust lõimida vaesusevastane strateegia põhjalikult kõikidesse asjakohastesse poliitikavaldkondadesse, et tagada järjepidevus, mõju ja pikaajaline jätkusuutlikkus;

63.leiab, et vaesuse kaotamise eesmärgi saavutamisega seotud vastutuse ulatus ELi, liikmesriikide ja piirkondlikul tasandil tuleks kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega asjakohaselt kindlaks määrata;

64.kutsub komisjoni üles lisama vaesusevastasesse strateegiasse horisontaalse põhimõtte, millega nõutakse, et kõigis asjaomastes ELi poliitikavaldkondades viidaks ellu vaesuse ja ebavõrdsuse mõju eelhindamine, sealhulgas jaotusliku mõju hinnangute Komisjoni 28. septembri 2022. aasta teatis „Liikmesriikide poliitikameetmete jaotusliku mõju parem hindamine“ (COM(2022)0494). kaudu, pöörates erilist tähelepanu mõjule neile, keda sotsiaalne tõrjutus ja äärmine vaesus kõige rohkem ohustab;

65.rõhutab, et EL peab jätkuvalt keskenduma võitlusele kodutuse, äärmise vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, pakkudes piisavat rahalist toetust, edendades liikmesriikidevahelist vastastikust õppimist strateegiatest ja kogemustest ning luues süstemaatilise lähenemisviisi edusammude ja võetud meetmete tõhususe jälgimiseks;

66.tuletab meelde, et vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse riski näitaja ei hõlma vaesuse algpõhjuseid, eelkõige kuna kaasatud ei ole väljaspool tavaleibkondi elavaid inimesi, vaesuse kvalitatiivseid aspekte ega tõrjutusest saadud kogemusi; rõhutab, et vaesus ei tähenda üksnes ebapiisavat sissetulekut või materiaalset puudust; kutsub sotsiaalkaitsekomiteed üles tegema asjaomaste sidusrühmadega koostööd vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse riskiga inimeste statistilise uurimise uuendamiseks, et laiendada seda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse tugevama, diferentseerituma ja mitmemõõtmelisema visiooni suunas;

67.rõhutab, et vaesusevastane strateegia annab tulemusi ainult siis, kui sellega kaasneb piisav rahastamine ELi ja riiklikul tasandil; rõhutab vajadust kaitsta ja tugevdada ühtekuuluvuspoliitikat, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus jätkata Euroopa majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse toetamist ning võidelda liikmesriikidevaheliste ja -siseste lahknevuste vastu; nõuab sellega seoses vahendite piisavat ja sihtotstarbelist eraldamist, et tugevdada poliitikat, mis aitab kaotada vaesust, sealhulgas sihipärast toetust tõrjutud ja vähemkaitstud rühmadele; rõhutab ESF+ olulist rolli sotsiaalse kaasatuse edendamisel ja vaesuse vastu võitlemisel, eelkõige kuna sellega toetatakse enim puudust kannatavaid inimesi ja Euroopa lastegarantiid, ning toonitab ka Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) ja Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi olulist rolli selles kontekstis; rõhutab, kui oluline on optimeerida ELi vahendite, sealhulgas taaste- ja vastupidavusrahastu kasutamist, et rahastada konkreetseid vaesusevastaseid meetmeid, nagu taskukohased ja energiatõhusad eluasemed, juurdepääs kvaliteetsele alusharidusele ja lapsehoiule näiteks ELi koolikava kaudu, juurdepääsetav ühistransport ning sihipärane energiatoetus väikese sissetulekuga leibkondadele; rõhutab vajadust eraldada piisavalt sihtotstarbelisi vahendeid toidupankadele, kes annavad materiaalset toetust, sealhulgas toiduabi, et tagada piisav tegevussuutlikkus ja võime reageerida kiiresti probleemidele, nagu süvenev toiduga kindlustamatus ja materiaalne puudus; rõhutab, et sellist toetust tuleb kooskõlas ESF+ reeglitega täiendada kaasnevate meetmetega, mis edendavad sotsiaalset kaasatust ja võimalusi vaesusest välja pääseda;

68.tuletab meelde Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF), Euroopa Sotsiaalfond+ (ESF+) ja Ühtekuuluvusfondi suhtes kohaldatavaid temaatilisi eeltingimusi, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/1060 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrus (EL) 2021/1060, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfond+, Ühtekuuluvusfondi, Õiglase Ülemineku Fondi ja Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi kohta ning nende ja Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi, Sisejulgeolekufondi ning piirihalduse ja viisapoliitika rahastu suhtes kohaldatavad finantsreeglid (ELT L 231, 30.6.2021, lk 159, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2021/1060/oj). (millega kehtestatakse ühissätted nende fondide kohta) IV lisas, eelkõige eeltingimust 4.4 „Sotsiaalse kaasatuse ja vaesuse vähendamise riiklik strateegiline poliitikaraamistik“; rõhutab, kui oluline on siduda vaesusevastane strateegia ja selle rahastamine eelnevalt kindlaks määratud erieesmärkidega; kutsub komisjoni, Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles tagama, et ERFi ja ESF+ ühissätted kajastaksid neid erieesmärke paremini, ning lisama vaesusevastase strateegia ja soolise aspekti arvestamise järgmisesse mitmeaastasesse finantsraamistikku;

69.tuletab meelde, et energia ja transport on muude elementide hulgas peamised elutähtsad teenused, millele kõigil peaks olema juurdepääs, ning nõuab seetõttu, et erilist tähelepanu pöörataks kliimameetmete sotsiaalkavadele, mille väljatöötamine ja rakendamine kliimameetmete sotsiaalfondi raames on liikmesriikide kohustus, ja mille raames investeeritakse energiatõhususse, eluasemete renoveerimisse ning taastuvate energiaallikate ja transpordisüsteemide juurdepääsetavusse ja taskukohasusse; kutsub liikmesriike üles aktiivselt kaasama ebakindlas olukorras olevaid inimesi, et toetus jõuaks tõhusalt nendeni, kes seda kõige rohkem vajavad; kutsub liikmesriike üles vahetama parimaid tavasid võitluses energiaostuvõimetuse vastu, nagu energiavautšerid ja energiahindade reguleerimine;

70.rõhutab, et ELi rahalistele vahenditele on nende keerukuse tõttu kohalikul tasandil ja vähemate tehniliste ressurssidega organisatsioonide jaoks raske juurde pääseda; toonitab vajadust lihtsustada ELi rahastamismehhanismide rakendamist ja vahendite lõplikele saajatele nende vahendite eraldamise korda ning koolitada asjaomaste avaliku sektori asutuste ja organisatsioonide töötajaid; rõhutab, et vastavalt ESF+ määrusele peab enim puudust kannatavate isikute toetamiseks ettenähtud kaasrahastamise määr olema 90 %, mis peaks hõlbustama juurdepääsu kõnealusele rahastamisele nende programmide ja tegevuste puhul, mille eesmärk on aidata kaotada vaesus;

71.teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.