A.arvestades, et Euroopa Liidu juures tegutsev Austria alaline esindus on edastanud Viini prokuratuuri prokuröri taotluse võtta ära Austriast valitud Euroopa Parlamendi liikme Harald Vilimsky puutumatus seoses väidetavalt toime pandud usalduse kuritarvitamisega ja omastamisega, mis on Austria karistusseadustiku artikli 153 lõigete 1 ja 3 kohaselt käsitatavad süütegudena; süüteod pani ta väidetavalt toime osavõtjana sama seadustiku artikli 12 tähenduses;

B.arvestades, et vastavalt Viini prokuratuuri varasematele, 2021. aastal esitatud taotlustele Harald Vilimsky puutumatuse äravõtmise kohta ning Euroopa Parlamendi 11. novembri 2021. aasta otsusele temalt puutumatuse äravõtmise kohta ning uute asjaolude ilmnemise tõttu on asjakohane taotleda Harald Vilimsky puutumatuse äravõtmist ka uute tõendite alusel; arvestades, et uurimise käigus kogutud teabe kohaselt kahtlustatakse Harald Vilimskyt võimu kuritarvitamises, kasutades oma erakonna, st Austria Vabaduspartei (Freiheitliche Partei Österreichs – Die Freiheitlichen, FPÖ) rahalisi vahendeid eesmärkidel, mis ei ole seotud erakonna tegevusega, 2013. aastal kuupäevadel, mida tuleb veel täpsustada, eelkõige andes loa teha eraviisilisi, erakonna tegevusega mitteseotud makseid seoses ukse ja luku paigaldamisega tema kodusel aadressil, põhjustades seega FPÖ-le kokku 9434 euro suuruse varalise kahju;

C.arvestades, et Harald Vilimsky valiti Euroopa Parlamenti 2019. aasta mais toimunud Euroopa Parlamendi valimistel ja seejärel uuesti 2024. aasta juunis toimunud Euroopa Parlamendi valimistel ning seega ei olnud ta väidetavate süütegude toimepanemise ajal Euroopa Parlamendi liige;

D.arvestades, et väidetav süütegu ja sellele järgnenud taotlus võtta ära Harald Vilimsky puutumatus ei ole seotud tema kui parlamendiliikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste ega antud häältega protokolli nr 7 (Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta) artikli 8 tähenduses;

E.arvestades, et protokolli nr 7 (Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta) artikli 9 esimese lõigu punktis a on sätestatud, et Euroopa Parlamendi istungjärkude ajal on Euroopa Parlamendi liikmetel oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel;

F.arvestades, et Austria põhiseaduse artikli 57 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„2. Rahvusnõukogu liikmeid võib vahistada kriminaalkuriteo tõttu – välja arvatud kuriteo toimepanekult tabamise korral – üksnes rahvusnõukogu nõusolekul. Rahvusnõukogu liikmete elukoha läbiotsimised nõuavad samuti rahvusnõukogu nõusolekut.

3. Muudel juhtudel võib rahvusnõukogu liikme suhtes karistatava teo eest rahvusnõukogu nõusolekuta menetlustoiminguid teha üksnes juhul, kui on selge, et puudub seos kõnealuse liikme poliitilise tegevusega. Sellise seose olemalu kohta peab rahvusnõukogu asjaomase ametiasutuse taotluse alusel otsuse tegema, kui kõnealune liige või kolmandik kõnealuste küsimustega tegeleva alalise komisjoni liikmetest seda nõuab. Niisuguse nõudmise korral lõpetatakse või peatatakse viivitamata kõik õiguslikud menetlustoimingud.“;

G.arvestades, et protokollis nr 7 (Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta) sätestatud puutumatuse eesmärk on kaitsta Euroopa Parlamenti ja selle liikmeid kohtumenetluste eest, milles käsitletakse parlamendiliikme kohustuste täitmise käigus toimunud ja nendega lahutamatult seotud tegevust;

H.arvestades, et kodukorra artikli 5 lõike 2 kohaselt ei ole parlamentaarne puutumatus parlamendiliikme isiklik eesõigus, vaid Euroopa Parlamendi kui terviku ja selle liikmete sõltumatuse tagatis;

I.arvestades, et Euroopa Parlament ei ole selle juhtumi puhul leidnud tõendeid fumus persecutionis’e kohta, s.t miski ei viita sellele, et kohtumenetluse tegelik eesmärk on kahjustada Harald Vilimsky kui Euroopa Parlamendi liikme poliitilist tegevust ja seega Euroopa Parlamendi sõltumatust;

J.arvestades, et esiteks ei saa Euroopa Parlamenti võrdsustada kohtuga ja teiseks ei tohi parlamendiliiget pidada puutumatuse äravõtmise menetluse raames süüdistatavaksKohtuotsus, Üldkohus, 30. aprill 2019, Briois vs. Euroopa Parlament, T-214/18, ECLI:EU:T:2019:266, punkt 91.;