1.on seisukohal, et piiriülene represseerimine on suur ja sagenev oht demokraatiale ning raske inimõiguste rikkumise ja välissekkumise vorm, mis õõnestab demokraatlikku valitsemistava, õigusriiki, põhiõigusi ning vastuvõtvate riikide suveräänsust ja julgeolekut ja nende suutlikkust tagada nende territooriumil elavate inimeste kaitse; rõhutab, et need suundumused tõenäoliselt süvenevad rahvusvaheliste normide nõrgenemise ja kiirete tehnoloogiliste muutuste tõttu, mis vähendavad ka sellise tegevuse läbiviimise kulusid;

2.mõistab kõige karmimal viisil piiriülese represseerimise ja välissekkumise hukka, sealhulgas need juhtumid, mis on pandud toime ELi liikmesriikides; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tunnistama, et piiriülene represseerimine on vastuvõetamatu ja ebaseaduslik tava, mida kasutavad eelkõige autoritaarsed režiimid, ning rakendama täisleppimatuse põhimõtet, mis nõuab otsustavat, koordineeritud ja terviklikku käsitust ELi territooriumil toimuva piiriülese represseerimise mis tahes vormi suhtes;

3.on seisukohal, et piiriülese represseerimise selge määratluse puudumine põhjustab teatamata jätmist, piirab toimivate poliitikameetmete võtmist ja takistab aruandlusvahendite, sealhulgas sanktsioonimehhanismide kasutamist; kutsub seetõttu komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles leppima kokku piiriülese represseerimise ELi ühise määratluse, mis tugineb käesolevas ja Euroopa Parlamendi varasemates raportites esitatud määratlusele, ja integreerima selle määratluse süstemaatiliselt kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse ja vahenditesse, sealhulgas välistegevusse, justiits- ja siseküsimustesse, digipoliitikasse, finantsmäärusesse ja sanktsioonide raamistikesse, et vältida ELi õigus- ja haldusraamistike väärkasutamist repressiivsetel eesmärkidel; nõuab tungivalt, liikmesriigid kodifitseeriksid piiriülese represseerimise oma riigisisestes õigusaktides;

4.määratleb piiriülest represseerimist kui riikide, sealhulgas repressiivsete või autoritaarsete režiimide, riigiga seotud üksuste või riigi mõju või surve all olevate üksuste või nende käsilaste tahtlikku tegevust või ähvardusi, mille eesmärk on kaitsta või edendada oma huve, tegutsedes oma piiridest väljaspool, et välismaal elavaid üksikisikuid või rühmi või neid toetavaid võrgustikke ja nende pereliikmeid hirmutada, ähvardada, vaigistada, survestada kontrollida või neile mis tahes muud kahju tekitada;

5.märgib murega, et piiriülese represseerimise sihtmärkide hulka kuuluvad paljud üksikisikud ja rühmad, sealhulgas teisitimõtlejad, ajakirjanikud, aktivistid, akadeemikud ning diasporaa liikmed ja nende perekonnad; tunnistab, et piiriülese represseerimise ulatus on suurem kui üksnes diasporaad ning on suunatud ka ohvreid kaitsvate või abistavate organisatsioonide ja isikute vastu, sealhulgas nende vastu, kellel puudub riiklik seos represseeriva riigiga; väljendab tõsist muret kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ahenemise ja eksiilis elavate kogukondade vaigistamise pärast, kuna nende hääl on inimõiguste olukorra ja kuritarvitamise dokumenteerimiseks väga oluline;

6.rõhutab, et piiriülene represseerimine hõlmab mitmesuguseid pidevalt laienevaid sunniviisilisi tavasid, sealhulgas, kuid mitte ainult:a)füüsiline piiriülene represseerimine, nagu sihipärased tapmised, inimröövid, vägivald, sunniviisiline tagasisaatmine, sunniviisiline kadumine, väljasaatmine ja vara vastu suunatud rünnakud;b)õiguslik ja halduslik kuritarvitamine – sealhulgas konsulaarteenuste väärkasutamine, väljaandmine ja vastastikuse õigusabi menetlused – tagaselja süüdistuste esitamine, rahvusvaheliste teatamissüsteemide kuritarvitamine, varade külmutamine ning pangandus- ja finantsteenustele juurdepääsu piiramine, alusetud kriminaalsüüdistused, valikuline süüdistuse esitamine, ilma mõjuva põhjuseta lubade, litsentside või heakskiitude andmisest keeldumine või meelevaldsed trahvid või karistused;c)mittefüüsilised survestamismeetodid, nagu digitaalne jälgimine, ähvardamine, hirmutamine, digitaalne ahistamine, nuhkvara tehnoloogiate väärkasutamine, häkkimine, väljapressimine, terrorismis või riigi julgeoleku kahjustamises süüdistamine, sugulaste ahistamine ja kaudne survestamine, sealhulgas diplomaatiliste või konsulaaresinduste, organiseeritud kuritegelike võrgustike, erasektori osalejate või välismaal tegutsevate riigiga seotud üksuste kaudu;

7.rõhutab, et piiriülene represseerimine mõjutab praegu liikmesriike erineval määral ning nende teadlikkus, institutsiooniline valmisolek ja kaitsemehhanismide tase on erinev; rõhutab siiski, et kuna toimepanijad tegutsevad piiriüleselt ja kasutavad ära riiklike süsteemide vahelisi erinevusi, ei saa piiriülesele represseerimisele tulemuslikult reageerida eraldiseisvate riiklike meetmetega ning seetõttu on vaja kõigi liikmesriikide osalemist ja valmisolekut koordineeritud ELi raamistikus;

8.rõhutab, et piiriülesest represseerimisest teatatakse väga harva, kuigi usaldusväärsete andmete kogumine on selle ulatuse hindamiseks hädavajalik; märgib, et piiriülese represseerimise sihtmärgiks olevad inimesed ei pruugi soovida vahejuhtumitest teatada, sest nad kardavad pereliikmetele kättemaksmist, ei usalda ametivõime varasema kogemuse tõttu autoritaarsetes tingimustes või neid takistab keelebarjäär;

9.kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles looma koostöös asjaomaste ELi organitega, sealhulgas Europoliga, piiriülest represseerimist kajastava ELi andmekogumis-, seire- ja aruandlusmehhanismi, mis hõlmab juhtumeid ELis ja kogu maailmas, võimaldades avaliku sektori asutustel ja sidusrühmadel sellesse oma panus anda, ning mida komisjon ja liikmesriigid saavad kasutada, et töötada välja, täiustada ja hinnata oma piiriülese represseerimise vastu võitlemise poliitikat; rõhutab vajadust ühiste meetodite järele ja koostöö tagamise järele selles valdkonnas sarnaselt meelestatud partneritega; rõhutab, et teatamiskanalid peaksid olema mitmekeelsed ja nende töötajad traumateadlikud, tagades samal ajal tugeva andmekaitse ja konfidentsiaalsuse;

10.kutsub liikmesriike üles tagama, et piiriülese represseerimise komponenti sisaldavad kuriteod ja muud teod registreeritakse järjepidevalt kogu ELis ning et asjaomastel asutustel on vahendid piiriülese represseerimise mõõtme kindlakstegemiseks;

11.rõhutab vajadust tugeva krüpteerimise ja rangete kaitsemeetmete järele, tagamaks, et volitamata osalejad ei saaks nende kanalite kaudu jagatud teavet pealt kuulata, väärkasutada ega seda kätte saada ning et ohvrid ei puutuks kokku edasise ohuga;

12.rõhutab, et nende kanalite kaudu saadud teateid tuleks kiiresti hinnata ja vajaduse korral peaksid pädevad asutused võtma konkreetseid meetmeid, sealhulgas uurima ja tegema jõupingutusi, et teha kindlaks võimalikud sidemed välisluure esindajatega;

13.tunnistab kodanikuühiskonna olulist rolli piiriülese represseerimise kõige varjatumate vormide, sealhulgas digitaalse jälgimise, finantsrepressioonide, haldusliku ahistamise ja kaudse survestamise dokumenteerimisel; rõhutab, et praegune andmete kogumine piiriülese represseerimise kohta põhineb endiselt peamiselt valitsusvälistel allikatel, millest paljud seisavad silmitsi tõsiste rahastamispiirangutega, mis muudab pakilisemaks vajaduse liikmesriikide ja ELi tasandi seiremehhanismide järele; kordab vajadust toetada kodanikuühiskonda, ajakirjanikke, rikkumisest teatajaid ja teisi, kes paljastavad neid mehhanisme ja piiriülese represseerimise juhtumeid, seades seejuures sageli ennast ise suurde ohtu;

14.kutsub liikmesriike üles hoidma tihedaid kontakte nende diasporaade liikmetega, kes on piiriülese represseerimise suhtes kõige vastuvõtlikumad; kutsub komisjoni üles andma liikmesriikidele suuniseid ja soovitusi selle kohta, kuidas kaitsta eksiilis olevaid riskirühmi;

15.kutsub liikmesriike üles pakkuma õiguskaitse-, kohtu-, finants-, küberturvalisuse, sisserände- ja varjupaigaasutustele erikoolitust piiriülese represseerimise tuvastamise ja sellele reageerimise kohta; kutsub liikmesriike üles kaasama mõjutatud kogukondi niisuguse koolituse kavandamisse ja läbiviimisse;

16.nõuab tungivalt tervikliku raamistiku loomist, et lahendada riikide meetmete killustatuse probleem ning tagada koordineerimine ja teabevahetus ELi institutsioonide ja asutuste, liikmesriikide, riiklike inimõiguste kaitse asutuste ja asjaomaste sidusrühmade vahel; rõhutab vajadust tugevdada teenistustevahelist koostööd ja struktureeritud poliitilist dialoogi, et tagada ELi järjepidev ja tulemuslik reageerimine;

17.kutsub liikmesriike üles määrama kindlaks piiriülese represseerimise riiklikud kontaktpunktid, mille ülesanne on koordineerida kõigil tasanditel asjaomaste asutuste tegevust;

18.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hõlbustama korrapärast teabevahetust liikmesriikide vahel piiriülese represseerimise riiklike kontaktpunktide võrgustiku kaudu, mis võimaldab neil jagada kogemusi, suundumusi, häid tavasid ja saadud kogemusi; nõuab, et nende riiklike kontaktpunktide esindajaid kutsutaks korrapäraselt demokraatia vastupanuvõime Euroopa keskuse koosolekutele; kutsub liikmesriike üles tagama komisjonile süstemaatilise aruandluse riigi tasandi arengute kohta ja tugevdama riiklike meetmete koordineerimist, et tegeleda tulemuslikumalt piiriülese represseerimise piiriülese mõõtmega;

19.kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles avaldama iga-aastase avaliku aruande ELi mõjutava piiriülese represseerimise kohta, hinnates suundumusi, mustreid ja tekkivaid riske, sealhulgas selliseid alateatatud vorme nagu digitaalne jälgimine, finantsrepressioonid, halduslik ahistamine ja kaudne survestamine;

20.kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku Europoli ja Eurojusti volituste ajakohastamiseks, et võidelda tulemuslikumalt piiriülese represseerimise vastu; kutsub Europoli ja Eurojusti üles seadma prioriteediks ELi liikmesriikidevahelise tiheda koostöö ja teabevahetuse, et tegeleda piiriülese represseerimise probleemiga ja tagada parem teabevahetus, sealhulgas sihtotstarbeliste koolituste ja sihipärase piiriülese represseerimise ohtude hindamise kaudu;

21.kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning Euroopa välisteenistust üles tugevdama koordineerimist olemasolevate ELi välispoliitika vahendite raames, et võidelda tulemuslikumalt piiriülese represseerimise vastu, sealhulgas suurendades ELi kohalolekut kolmandates riikides ja laiendades kontaktpunktide tegevust ELi delegatsioonides, et tõstatada piiriülese represseerimise juhtumite küsimus kolmandates riikides;

22.kutsub nõukogu üles nimetama ametisse piiriülese represseerimise vastase võitluse koordinaatori, kes toimiks keskse kontaktpunktina ja aitaks välja töötada ELi piiriülese represseerimise vastase üldstrateegia; on seisukohal, et see koordinaator tuleks kaasata demokraatia vastupanuvõime Euroopa keskuse töösse ja ta peaks seda oma tegevusega täiendama;

23.rõhutab, et andmete kogumise, ohvriabi, kaitsemeetmete ja kõigi muude mehhanismide puhul, mille eesmärk on võidelda piiriülese represseerimise vastu, tuleks arvesse võtta konkreetseid ohtusid, millega puutuvad kokku rassilised, etnilised ja usuvähemused ning LGBTIQ+ kogukonna liikmed, ning seejuures tuleks arvestada kultuuriliste erinevustega ja võtta süstemaatiliselt arvesse soolist mõju ja omavahel seotud haavatavuse vorme;

24.nõuab terviklikku, ohvrikeskset ja intersektsionaalset käsitust piiriülese represseerimise sihtmärgiks olevate isikute kaitsele ja toetamisele, ühendades kohesed ja pikaajalised kaitsemeetmed ning kohandatud toetuse suuremas ohus olevatele isikutele; palub sellega seoses võtta komisjonil ja liikmesriikidel vastu sootundlikud kaitsemeetmed piiriülese represseerimise all kannatavate naiste ja LGBTIQ+ kogukondade jaoks;

25.rõhutab vajadust ennetamise, kaitse, stabiliseerimise, vastutuse ja heidutuse järele ning ühtlasi vajadust kõrvaldada olemasolevad lüngad kaitses, sealhulgas juurdepääsu kaudu õigus- ja haldusabile ning psühhosotsiaalsele toele; rõhutab lisaks vajadust suurendada pädevate asutuste kiirreageerimisvõimet;

26.rõhutab piiriülese represseerimise tõsiseid psühholoogilisi, sotsiaalseid ja julgeolekualaseid tagajärgi ohvritele ja nende perekondadele; kutsub liikmesriike üles tunnistama psühhosotsiaalset kahju piiriülese represseerimise lahutamatu osana ning tagama juurdepääsu mitmekeelsele ja traumatundlikule vaimse tervise toele; tuletab sellega seoses meelde vaigistushagide tagajärgi ja psühholoogilist koormust ajakirjanikele ning õiguslikku survet akadeemilistele ringkondadele;

27.kutsub liikmesriike üles tunnistama õigussüsteemide kuritarvitamist piiriülese represseerimise vormina ja tagama, et piiriülese represseerimise ohvritel on juurdepääs spetsiaalsele õigusabile ning tõhusatele, proportsionaalsetele ja rakendatavatele õiguskaitsevahenditele ja hüvitistele, sealhulgas kuritarvituslikest või pahatahtlikest menetlustest tulenevate õigusabikulude hüvitamisele toimepanijate poolt;

28.kutsub liikmesriike üles pakkuma sihipärast toetust, mis võimaldab piiriülese represseerimise sihtmärgiks olevatel isikutel jätkata oma kutse- ja ühiskondlikku tegevust, ning tagama tulemusliku ja õigeaegse kaitse neile, kes otsustavad kuritarvitusi avalikult dokumenteerida või neist teatada; väljendab sellega seoses heameelt vaigistushagisid keelustava ELi direktiivi üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. aprilli 2024. aasta direktiiv (EL) 2024/1069, milles käsitletakse avalikus elus osalevate isikute kaitsmist ilmselgelt põhjendamatute nõuete või kuritarvituslike kohtumenetluste (avalikus elus osalemise vastased strateegilised hagid) eest (ELT L, 2024/1069, 16.4.2024, ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2024/1069/oj).; on arvamusel, et sarnaseid meetmeid tuleks võtta akadeemilise vabaduse kaitsmiseks välise surve eest;

29.kutsub õiguskaitse- ja julgeolekuasutusi üles looma püsivaid teavitus- ja usaldusväärseid sidekanaleid kogukondadega, kes kannatavad piiriülese represseerimise all, ja kogukonna kontaktstruktuuridega, et suurendada teadlikkust, hõlbustada turvalist teatamist ja parandada arusaamist piiriülese represseerimise muutuvatest mustritest, sealhulgas kuritegudest, mis jäävad allapoole kriminaalset künnist;

30.nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tunnustaksid ja toetaksid mõjutatud üksikisikuid ja kogukondi peamiste esmareageerijatena; tunnistab eksiilis viibivate ajakirjanike rolli peamiste liitlastena autoritaarse propaganda ning välisriigist lähtuva infoga manipuleerimise ja sekkumise vastu võitlemisel; kutsub komisjoni üles rakendama ELi kodanikuühiskonna toetamise, kaitsmise ja võimestamise strateegiat ning ergutab parandama koostööd ja teabevahetust kodanikuühiskonna ning ELi institutsioonide ja liikmesriikide vahel;

31.kutsub Euroopa välisteenistust üles ajakohastama ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava ning inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid, et sõnaselgelt käsitleda piiriülest represseerimist, sealhulgas eksiilis ja diasporaakogukondades viibivate inimõiguste kaitsjate kaitset ja toetamist;

32.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama ohvritele sellise toetuse andmiseks prognoositavad rahalised vahendid, sealhulgas naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“, kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programmi ning programmi „Euroopa horisont“ raames;

33.nõuab, et liikmesriigid ja komisjon töötaksid välja uue mehhanismi või kohandaksid praegust mehhanismi nii, et see võimaldaks käsitleda füüsilise piiriülese represseerimise piiriülest olemust, sealhulgas jälgimist, sundi, rünnakuid ja inimröövikatseid, et tagada selliste tegude süstemaatiline tuvastamine, uurimine ja käsitlemine riigiga seotud repressioonidena, mitte eraldiseisvate kuritegudena;

34.kutsub ELi ja liikmesriike üles tunnustama, ennetama ja tõkestama piiriülese represseerimise digitaalseid vorme, nagu tsensuur, desinformatsioon, laimukampaaniad, ahistamine ja hirmutamine internetis, mida hõlbustavad veebiplatvormide võimaldatavad mehhanismid, sealhulgas kaasamispõhised soovitussüsteemid, võltskontod ja robotite võrgustikud, ning võitleksid nende vastu; rõhutab vajadust tunnistada soopõhise digitaalse piiriülese represseerimise probleemi eripära ja seda liiki represseerimise konkreetseid tagajärgi piiriülese represseerimise sihtmärgiks olevate naiste jaoks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma piiriülest represseerimist arvesse asjakohaste ELi õigusaktide, sealhulgas digiteenuste määruse, tehisintellekti käsitleva määruse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuni 2024. aasta määrus (EL) 2024/1689, millega nähakse ette tehisintellekti käsitlevad ühtlustatud õigusnormid ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 300/2008, (EL) nr 167/2013, (EL) nr 168/2013, (EL) 2018/858, (EL) 2018/1139 ja (EL) 2019/2144 ning direktiive 2014/90/EL, (EL) 2016/797 ja (EL) 2020/1828 (tehisintellekti käsitlev määrus) (EMPs kohaldatav tekst), PE/24/2024/REV/1 (ELT L, 2024/1689, 12.7.2024, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2024/1689/oj). ja kahesuguse kasutusega kaupade määruse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2021. aasta määrus (EL) 2021/821, millega kehtestatakse liidu kord kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi, vahendamise, tehnilise abi, transiidi ja edasitoimetamise kontrollimiseks (ELT L 206, 11.6.2021, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2021/821/oj). kohaldamisel, et tagada jõuline täitmine, range ekspordikontroll ja aruandlusmehhanismid;

35.nõuab tungivalt, et digiplatvormid võtaksid tulemuslikke meetmeid digitaalse piiriülese represseerimise ohtude leevendamiseks ja nendega tegelemiseks; kutsub komisjoni üles hindama, kas digitaalne piiriülene represseerimine vastab kriteeriumidele, mille alusel see lisatakse tegevuste hulka, millel on negatiivne mõju digiteenuste õigusaktis määratletud põhiõigustele; kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu piiriülese represseerimise mõjule väga suurte digiplatvormide suhtes kohaldatavate riskihindamis- ja riskimaandamismeetmetega seotud suuniste tulevasel läbivaatamisel, sealhulgas uurides süsteemseid riske, mida põhjustavad sellised platvormid nagu WeChat ja TikTok;

36.väljendab sügavat muret selle pärast, et ELi mittekuuluvad riigid ja nende käsilased kasutavad tehisintellekti piiriülese represseerimise vahendina, sealhulgas tehisintellektil põhineva digitaalse jälgimise, nuhkvara kasutuselevõtu, andmepüügi ja häkkimisrünnete, doksimise, automatiseeritud küberahistamise ja koordineeritud desinformatsioonikampaaniate kaudu sotsiaalmeedias; kutsub komisjoni tehisintellektiametit üles täiendavalt hindama tehisintellekti mõju piiriülesele represseerimisele ja pakkuma välja konkreetseid kaitsemeetmeid, et vältida tehisintellektisüsteemide väärkasutamist viisil, mis võimaldab piiriülest jälgimist, sundimist või represseerimist;

37.rõhutab, et õigus turvalisele ja privaatsele suhtlusele on põhjapaneva tähtsusega; mõistab karmilt hukka asjaolu, et ELi mittekuuluvad riigid ja nende käsilased kasutavad nuhkvara ja jälgimistehnoloogiat üksikisikute vastu ELis; võtab murega teadmiseks dokumenteeritud juhtumid, mis on seotud eraettevõtjatega, kes arendavad ja ekspordivad piiriülese represseerimise toimepanemiseks kasutatavaid täiustatud nuhkvara ja digitaalseid jälgimisvahendeid;

38.tuletab meelde Pegasuse ja samaväärse salajälgimiseks mõeldud nuhkvara kasutamist käsitleva uurimiskomisjoni (PEGA) raportit, mis sisaldas soovitusi nuhkvara, eelkõige sekkuva nuhkvara ebaseadusliku kasutamise vastu võitlemiseks; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole siiani soovitusi arvesse võtnud, kuigi probleemid püsivad endiselt; kutsub sellega seoses liikmesriike ja komisjoni üles rakendama Euroopa Parlamendi PEGA-komisjoni soovitusi ning tugevdama kaitsemeetmeid nuhkvara leviku ja kuritarvitamise vastu, samuti kõrvaldama puudujäägid riiklikes õigusaktides, tagades selliste ELi normide nagu rahapesuvastase direktiivi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT L 141, 5.6.2015, lk 73, ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2015/849/oj)., hankelepingute sõlmimise korra ja kahesuguse kasutusega kaupade määruse parema jõustamise; kutsub ELi ja liikmesriike üles tagama nuhkvaraturgude range järelevalve ja toimivad aruandlusmehhanismid ning välisriikide nimel ELi õigust rikkudes toimuva ebaseadusliku andmete kogumise kriminaliseerimise;

39.nõuab tehnoloogiaettevõtete ja muude erasektori osalejate vastutusele võtmist nendel juhtudel, kui nad hõlbustavad piiriülest represseerimist, sealhulgas selle eest, et nad ei ole maandanud riske ELis elavate inimeste põhiõigustele, eelkõige seoses nende rakenduste kasutamisega riiklikult toetatavaks jälgimiseks, poliitilise kõne tsenseerimiseks ja diasporaakogukondade vastu suunatud piiriülese represseerimise hõlbustamiseks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et väga suured digiplatvormid ja otsingumootorid kasutaksid inimõigustel põhinevat sisu modereerimist; kutsub neid platvorme üles looma ohus olevate isikute jaoks kiirreageerimismehhanismid, sealhulgas prioriteetsed teatamiskanalid, õigeaegse inimkontrolli, kaitsemeetmed meelevaldse sisu eemaldamise vastu ning tulemuslikud meetmed doksimisele, kontode ülevõtmisele ja koordineeritud küberahistamisele reageerimiseks;

40.tunnistab paguluses viibivate isikute pereliikmete vastu suunatud survemeetmeid eristatava ja tõsise piiriülese represseerimise vormina, olenemata sellest, kas neid kasutatakse ELis või ELi mittekuluvates riikides; nõuab, et ELi seire-, sanktsioonide ja diplomaatilise reageerimise raamistikes käsitletaks süstemaatiliselt perekondadele suunatud hirmutamist, kinnipidamist, vara konfiskeerimist, reisikeelde ja sarnaseid tavasid;

41.rõhutab, et perekondade taasühinemine ja muud kaitsevõimalused vähendavad käsilaste kaudu survestamise ohtu;

42.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema kindlaks, hindama ja leevendama ELi ja riikide haldus-, õigus- ja finantssüsteemide struktuurseid nõrku kohti, mida võidakse piiriülese represseerimise eesmärgil ära kasutada;

43.ergutab ELi institutsioone ja liikmesriike võtma meetmeid ohu vältimiseks, et piiriülese represseerimise toimepanijad kasutavad nende struktuure ära, ning nende hulka võiksid kuuluda riskiteadlikud kaitsemeetmed, vajaduse korral alternatiivsed menetlused ning tõhustatud järelevalve õigus-, haldus- ja finantstaristu, sealhulgas põhiõiguste mõjuhinnangute, investoritele elamisloa andmise kavade ja rahapesuvastaste raamistike üle, et vältida nende väärkasutamist toimepanijate poolt ja tagada vastutusele võtmine;

44.nõuab tungivalt, et liikmesriigid kontrolliksid rangelt investeeringutega seotud elamislubasid ja samalaadseid nn kuldseid viisasid isikute puhul, kellel on usutav seos režiimide või võrgustikega, mis teadaolevalt tegelevad piiriülese represseerimisega, ja vajaduse korral tühistaksid need, et takistada toimepanijatel ja nende võimaldajatel omandamast ELi elamisõigust, mis hõlbustab ebaseaduslikku tegevust;

45.kutsub liikmesriike üles olema ka edaspidi valvsad ja lükkama tagasi välismaiste ametiasutuste mis tahes mitteametlikud, sunniga seotud või kohtuvälised taotlused eksiilis viibivate isikute või diasporaa kogukondade liikmete jälgimiseks, kinnipidamiseks, piiramiseks, hirmutamiseks või üleandmiseks, sealhulgas juhul, kui sellised taotlused edastatakse diplomaatiliste kanalite kaudu, ning need dokumenteerima ja neist teatama; nõuab sellega seoses tõhustatud kontrolli, mis hõlmab isikuid, keda ohustab piiriülene represseerimine; kutsub lisaks liikmesriike üles hoiduma piiriülese represseerimise ohvrite või võimalike ohvrite väljaandmisest ning tagama nende kaitse liidus;

46.kutsub liikmesriike üles tagama, et INTERPOLi andmeid saavad õiguskaitse-, kohtu- ning asjassepuutuvate muude asutuste ja piiriüleses represseerimises kahtlustatavate riikidega kahepoolseid koostöölepinguid rakendavate asutuste töötajad oleksid läbinud põhjaliku koolituse, et nad oleksid võimelised kuritarvitamise ohtu hindama ja tuvastama;

47.rõhutab, et INTERPOLi kuritarvitamise vastu võitlemiseks on vaja riigisiseses õiguses ja tegevussuunistes kinnitada, et INTERPOLi teadete ja märgukirjade suhtes ei kohaldata enne nende väljaandmist samasugust kontrolli kui vahistamismääruste suhtes ning neid ei tohiks käsitada vahistamismäärustega samaväärsetena; rõhutab, et INTERPOLi parandusmeetmete tingimused ja hinnangud tuleks piiriülese represseerimise vastu võitlemise kontekstis läbi vaadata;

48.kutsub komisjoni üles looma ELi tasandi edasikaebamise mehhanismi INTERPOLi kuritahtlike punaste hoiatusteadete menetlemiseks, kaaluma koostöö peatamist juhtudel, kus esineb menetluste nõuetele vastavuse probleeme või kui kasutatakse tagaselja kohtuotsuseid, ning keelduma toimepanijariikide taotluste tunnustamisest või nende abistamisest seni, kuni kohtusüsteemi sõltumatus on taastatud;

49.kutsub liikmesriike üles nõudma INTERPOLis iga-aastase üksikasjaliku statistika avaldamist iga teate ja levitamise liigi kohta, jaotatuna väljaandvate riikide kaupa ning märkides ära heakskiitmiste, keeldumiste ja kustutamiste arvu ja põhjused;

50.nõuab, et viiakse läbi vajalikud reformid ja nähakse ette vahendid, et pakkuda pikaajalisi lahendusi, mis hoiavad ära poliitiliselt motiveeritud punaste hoiatusteadete ja vahistamiskorralduste levitamise, sealhulgas võrdlusaluste kindlaksmääramine, et vältida INTERPOLi teadete süsteemi väärkasutamist, ning tõhustatud kontroll selliste riikide valitsuste tegevuse üle, kelle inimõiguste või piiriülese represseerimise näitajad on kehvad;

51.kutsub ELi finantsvaldkonna reguleerivaid asutusi ja asjaomaseid järelevalveasutusi üles tunnistama, et rahapesuvastase töökonna rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise raamistiku ja küberturvalisuse raamistike järgimist võidakse kuritarvitada piiriülese represseerimise vahendina, et võtta sihikule kodanikuühiskonna esindajad ja selle rahastajad, ettevõtjad ning nende üksused, sidusettevõtjad ja üksikisikud; kutsub liikmesriikide õiguskaitse- ja kohtuasutusi üles tegema koostööd finantsvaldkonna reguleerivate asutustega, et aidata ennetada ja käsitleda finantssüsteemide ja reisiandmebaaside kuritarvitamist piiriülese represseerimise hõlbustamiseks;

52.kutsub ELi finantsvaldkonna reguleerivaid asutusi, sealhulgas Rahapesu ja Terrorismi Rahastamise Tõkestamise Ametit (AMLA) üles töötama välja kaitsemeetmed sellise manipuleerimise vältimiseks, sealhulgas külmutamiseelsed kontrollid, ning asjakohased taustauuringu- ja andmekaitsemeetmed;

53.kutsub ELi finantsvaldkonna reguleerivaid asutusi üles töötama välja ohvrikesksed õiguskaitsemehhanismid, sealhulgas riiklikud korrigeerimismehhanismid, et heastada finantsmanipulatsioonide mõju ja pikaajalist kahju; nõuab suuremat koordineerimist finantsvaldkonna reguleerivate asutuste, üksuste ja asjaomaste järelevalveasutuste ning piiriülese represseerimisega tegelevate asjaomaste ELi asutuste vahel;

54.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma mehhanisme, millega tagatakse üksikisikutele, kes on oletatavasti piiriülese represseerimise ohus, garanteeritud juurdepääs põhilistele pangateenustele ning hädaolukorramehhanismid finantsilise järjepidevuse või likviidsuse kindlustamiseks juhtudeks, kus represseerimisega kaasneb varade ootamatu külmutamine;

55.kutsub rahapesu andmebüroosid üles tegema kindlaks piiriülese represseerimisega seotud finantsmustrid ja neid süstemaatiliselt analüüsima ning teavitama asjakohastest järeldustest riiklikke ja ELi piiriülese represseerimise koordineerimiskeskusi;

56.kutsub liikmesriike üles tagama õiguskaitse-, kohtu-, finants- ja küberturvalisuse eest vastutavate asutuste töötajatele erikoolituse piiriülese represseerimisega seotud finantsmustrite tuvastamiseks, sealhulgas rahapesuvastase töökonna, INTERPOLi ja reisiandmebaaside vahendite väärkasutamine;

57.kutsub liikmesriike üles andma finantsasutustele suuniseid, tagama, et nende riiklikel finantsvaldkonna reguleerivatel asutustel oleksid volitused jagada neile kättesaadavaid andmeid õiguskaitse- ja kohtuasutustega, ning looma toimiva riikliku kaebuste esitamise ja läbivaatamise mehhanismi;

58.tõstab esile konsulaarteenuste andmisest keeldumist piiriülese represseerimise vormina, mida võib seostada hirmutamise, jälgimise või sunniga; mõistab hukka liikuvuse piiramise meetmete kasutamise toimepanijariikide poolt, sealhulgas passide kehtetuks tunnistamise, konsulaarteenuste osutamisest keeldumise ja muud liikumispiirangud;

59.kutsub komisjoni üles andma välja ametlikud suunised konsulaarse survestamise vastu võitlemiseks, tagades, et piiriülese represseerimise sihtmärgiks olevad isikud ei pea külastama oma riigi saatkonda või konsulaati välismaal;

60.kutsub liikmesriike üles tagama piiriülese represseerimise ohvriks langenud taotlejate individuaalsete küsimuste nõuetekohane käsitlemine; kutsub liikmesriike ja teisi Schengeni ala riike üles kasutama ELi viisaeeskirja ja käsiraamatut järjepidevalt ja paindlikult, et tegeleda piiriülese represseerimise sihtmärgiks olevate isikute kaitsevajadustega;

61.rõhutab vajadust suurendada piiriülese represseerimise kulusid ja tugevdada heidutust, sealhulgas toimepanijate ja võimaldajate tulemusliku uurimise ja vastutusele võtmise kaudu; kutsub liikmesriike üles kehtestama selge õigusliku vastutust reguleeriva korra üksikisikutele ja üksustele, kes teadlikult hõlbustavad piiriülest represseerimist välisriikide nimel või saavad sellest kasu; nõuab lisaks äriühingute inimõigustealaste hoolsuskohustuste tulemuslikku rakendamist, sealhulgas äriühingute kestlikkusalase hoolsuskohustuse direktiivi alusel; on veendunud, et piisav meede võidelda autoritaarsete režiimide poolt ELis elavate isikute vastu toime pandava üha sageneva piiriülese represseerimise vastu on näidata, et EL võib olla heidutav jõud; nõuab seetõttu tungivalt, et EL jätkaks oma kaitsevõime suurendamist ja sõltuvuse vähendamist;

62.kutsub liikmesriike üles tugevdama ennetus- ja vastutusmeetmeid, sealhulgas kontrollima diplomaate, asjaomaste riikide ametnikke, tõlke, lobistide esindajaid ja muid asjaomaseid osalejaid piiriüleses represseerimises osalemise seisukohast enne akrediteerimist, ning võtma selliste tegude eest vastutavate isikute suhtes asjakohaseid meetmeid, sealhulgas väljasaatmine, sisenemiskeeld või akrediteeringu peatamine; kutsub lisaks liikmesriike üles jagama partnerriikidega asjakohast teavet, et vältida uuesti akrediteerimist või jätkuvat kuritarvitamist; väljendab vajadust tunnistada ohtusid, mida põhjustab piiriülese represseerimise sisseimbumine välismaal asuvatesse demokraatlikesse opositsioonirühmitustesse, ning võtta kooskõlastatud kollektiivseid meetmeid sellise tegevuse ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks;

63.kutsub ELi ja liikmesriike üles seirama kohtu- või õiguskaitsemehhanismide kuritarvitamist toimepanijariigi või sellega seotud osalejate poolt; nõuab, et EL ja liikmesriigid kaaluksid piisavate tõendite olemasolu korral selliste riikide suhtes ettevaatusmeetmete võtmist;

64.kutsub liikmesriike üles tagama, et nende õigusraamistikud keelustaksid sekkumise Euroopa inimõiguste konventsiooniga kaitstud õigustesse, sealhulgas juhul, kui seda tehakse välisvõimu nimel, ning et sellist sekkumist peetaks seotud kuritegude eest karistuste määramisel raskendavaks asjaoluks;

65.kutsub nõukogu üles kontrollima võimalust määratleda piiriülene represseerimine Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 kohaselt piiriülese mõõtmega raske kuriteona, et kehtestada vajaduse korral ühised ELi eeskirjad määratluste ja sanktsioonide kohta; kutsub komisjoni üles algatama õigusloomeprotsessi, et ühtlustada välismaise jälgimistegevuse, eelkõige piiriülese represseerimise reguleerimisalasse kuuluva tegevuse keelustamine ELis;

66.kutsub õiguskaitseasutusi ja kohtuid üles uurima piiriülese represseerimise juhtumeid, mis on Rooma statuudi kohaselt inimsusvastased kuriteod, ja esitama selle eest süüdistusi;

67.kutsub liikmesriike koostöös komisjoni ja Euroopa välisteenistusega üles integreerima piiriülese represseerimise ohud ELi reisiteabesse ja konsulaarsuunistesse, sealhulgas sihipäraste reisinõuannete kaudu riikide kohta, kus usaldusväärsed tõendid kinnitavad riigiasutuste või nende käsilaste osalemist piiriüleses represseerimises;

68.kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles tagama, et piiriüleses represseerimises osalevaid isikuid ja üksusi kontrollitakse süstemaatiliselt loetellu kandmiseks kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi alusel, ning lisama piiriülese represseerimise sõnaselgelt loetellu kandmise põhjusena tulevasse ELi sanktsioonirežiimi piiriülese organiseeritud kuritegevuse vastu;

69.palub komisjonil ja liikmesriikidel suurendada investeeringuid piiriülese represseerimisega seotud kohtuekspertiisi, finants- ja digitaalsesse uurimisse, et tuvastada, omistada ja dokumenteerida piiriülest represseerimist ning toetada ohvrite algatatud kohtumenetlusi;

70.kutsub liikmesriike üles seadma prioriteediks piiriülese represseerimise võrgustike uurimise ja lõhkumise, sealhulgas vahendajate ning organiseeritud kuritegevusega seotud isikute tuvastamise julgeoleku-, õigus- ja finantsasutuste vahelise tõhustatud koordineerimise kaudu;

71.kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles integreerima piiriülese represseerimise vastase võitluse süstemaatiliselt ELi välistegevusse, sealhulgas poliitilistesse ja inimõigustealastesse dialoogidesse, koostöösse ELi mittekuuluvate riikide ja kandidaatriikidega ning avalikku diplomaatiasse, samuti tõstatama avalikult muret valmistavaid küsimusi; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles lisama rahvusvahelistesse lepingutesse ning koostööraamistikesse tingimused, mis aitavad hoida ära mitme- ja kahepoolsete koostöölepingute kuritarvitamise piiriülest represseerimist käsitlevates kriminaalasjades, sealhulgas nende lepingute peatamise võimalus;

72.kutsub ELi ja liikmesriike üles kahepoolsetes suhetes toimepanijariikidega tõstatama piiriülese represseerimise juhtumite küsimuse, sealhulgas survestamine käsilaste kaudu ja pereliikmete represseerimine, ning nõudma selliste tavade lõpetamist;

73.kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles tugevdama piiriülest represseerimist käsitlevat strateegilist kommunikatsiooni, tunnistades seda sõnaselgelt ülemaailmse ohuna, mõistes teravalt hukka selle toimepanijad ja andes märku ELi toetusest sihtmärgiks seatud isikutele;

74.kutsub Euroopa välisteenistust üles lisama piiriülese represseerimise sõnaselgelt ELi inimõiguste eriesindaja volituste hulka ja tagama, et seda käsitletakse ELi inimõigustealases aruandluses;

75.kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles võtma ELi mittekuuluvate riikidega rahastamis-, koostöö- ja partnerluslepingute ettevalmistamisel süstemaatiliselt arvesse piiriülese represseerimise riske;

76.kutsub komisjoni üles lisama piiriülese represseerimise ühe kategooriana oma õigusriigi olukorda käsitlevasse aruandesse ja laienemisaruannetesse;

77.kutsub komisjoni üles seadma piiriülese represseerimise Euroopa demokraatia kaitsekilbi algatuse rakendamisel prioriteediks, eelkõige demokraatia vastupanuvõime Euroopa keskuses;

78.kutsub tulevasi nõukogu eesistujariike üles seadma piiriülese represseerimise ELi tegevuskavas esikohale, hõlbustama parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel ning töötama selle nimel, et nõukogu võtaks vastu teatise, milles sätestatakse ühtne ELi käsitus piiriülese represseerimise vastu võitlemiseks;

79.väljendab heameelt G7 juhtide avalduse üle piiriülese represseerimise kohta ning kutsub nõukogu ja komisjoni üles veelgi tugevdama koordineerimist G7, Euroopa Nõukogu, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni ning ÜRO tasandil, sealhulgas pideva osalemise kaudu ÜRO Inimõiguste Nõukogus ja toetades ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo tööd; nõuab lisaks, et nende riikide valitsustevahelistes organites osalemise ja algatuste hindamisel võetaks arvesse toimepanijariikide süstemaatilist piiriülese represseerimise tava;

80.kutsub liikmesriike üles toetama Euroopa Nõukogu piiriülest represseerimist käsitleva konventsiooni väljatöötamist;

81.on kindlalt veendunud, et EL peaks tegema tihedat koostööd sarnaselt meelestatud partneritega, vahetades muu hulgas parimaid tavasid õigusloome, ohvrikaitse, süüteo omistamise ja käsilaste võrgustike vastu suunatud sanktsioonide vallas;

82.teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.