ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:I peatükkÜLDSÄTTED

Artikkel 1Reguleerimisese1.Käesoleva määrusega kehtestatakse ühine süsteem liikmesriikide territooriumil ebaseaduslikult viibivate kolmanda riigi kodanike tulemuslikuks tagasisaatmiseks kooskõlas ▌Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta“) tunnustatud põhiõigustega ja liidu õiguse üldpõhimõtetega ning ▌kohaldatavate rahvusvaheliste kohustustega, sealhulgas ▌inimõigustega seotud kohustustega.2.Käesoleva määruse eesmärk on võimaldada liikmesriikidel võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada ▌tulemuslik tagasisaatmine, võttes arvesse määruse (EL) 2024/1351 artiklis 3, artikli 4 punktis h ja artikli 5 punktis e sätestatud terviklikku lähenemisviisi.

Artikkel 2Kohaldamisala1.Käesolevat määrust kohaldatakse liikmesriikide territooriumil ebaseaduslikult viibivate kolmanda riigi kodanike suhtes.2.Käesolevat määrust ei kohaldata määruse (EL) 2016/399 artikli 2 punktis 5 määratletud liidu õiguse alusel vaba liikumise õigust omavate isikute suhtes.3. Käesolev määrus ei piira määruste (EL) 2024/1351, (EL) 2024/1348 ja (EL) 2024/1349 sätete kohaldamist.4. Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõike 5 kohaldamist, ei kohaldata käesolevat määrust kolmanda riigi kodanike suhtes,a) kelle suhtes kohaldatakse välispiiril sisenemiskeeldu kooskõlas määruse (EL) 2016/399 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta määrus (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad) (ELT L 77, 23.3.2016, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2016/399/oj). artikliga 14, või kui tegemist on liikmesriigiga, kellele kõnealune määrus ei ole siduv, siis samaväärse riigisisese õigusaktiga;b) kelle pädevad asutused on tabanud või kinni pidanud seoses liikmesriigi maismaa-, mere- või õhuvälispiiri ebaseadusliku ületamisega ja kes ei ole seejärel saanud luba või õigust asjaomases liikmesriigis viibimiseks;c) kelle suhtes rakendatakse tagasisaatmist kriminaalkaristusena või kriminaalkaristuse tagajärjena kooskõlas riigisisese õigusega;d) kelle suhtes rakendatakse väljaandmismenetlust.5. Liikmesriik võib otsustada kohaldada käesolevat määrust ühe või mitme lõike 4 punktides a, b ja c osutatud kolmanda riigi kodanike kategooria suhtes. Sellistel juhtudel kohaldatakse käesolevat määrust nende kolmanda riigi kodanike kategooriate suhtes alates kuupäevast, mil liikmesriik teatab oma otsusest teistele liikmesriikidele ja komisjonile.6. Kui liikmesriik otsustab kohaldada käesolevat määrust kolmanda riigi kodanike suhtes, kelle suhtes rakendatakse tagasisaatmist kriminaalkaristusena, siis artikleid 7, 9 ja 10 ei kohaldata.7. Kolmanda riigi kodanike puhul, kes on lõike 4 punktide a ja b kohaselt käesoleva määruse kohaldamisalast välja jäetud, tagavad liikmesriigid, et kõnealuste kodanike kohtlemine ja kaitsetase ei ole ebasoodsam artikli 12 lõigetes 4 ja 5, artikli 14 lõikes 2, artikli 14 lõike 6 punktides c ja e, artikli 34 lõigetes 1–6 ja artiklis 35 sätestatust ning et nad järgivad tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet.▌2b. Käesoleva määruse kohaldamine ei piira liikmesriikide kriminaalõiguse kohaldamist ega eelkõige selliste sätete kohaldamist, millega nähakse ebaseadusliku riigis viibimise eest ette mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad kriminaalkaristused, sealhulgas vabadusekaotuslik karistus, tingimusel et kriminaalmenetlus ja selliste karistuste kohaldamine ei ohusta tulemusliku tagasisaatmise saavutamist.▌

Artikkel 4MõistedKäesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:1)„kolmanda riigi kodanik“ – isik, kes ei ole liidu kodanik Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 20 tähenduses ega määruse (EL) 2016/399 artikli 2 punktis 5 määratletud liidu õiguse alusel vaba liikumise õigust omav isik;2)„ebaseaduslik riigis viibimine“ – sellise kolmanda riigi kodaniku viibimine liikmesriigi territooriumil, kes ei vasta või enam ei vasta määruse (EL) 2016/399 artiklis 6 sätestatud sisenemistingimustele või samaväärsetele riiki sisenemise, seal viibimise või elamise tingimustele kooskõlas riigisisese õigusega, kui tegemist on liikmesriigiga, kelle suhtes kõnealune määrus ei ole siduv, kuid kes osaleb käesolevas määruses;3)„vastuvõttev riik“ – üks järgmistest:a)kolmas riik, mis on kolmanda riigi kodaniku päritoluriik;b)kolmas riik, mis on kolmanda riigi kodaniku ametlik alaline elukohariik;c)kolmas riik, mis on transiidiriik teel liitu kooskõlas liidu või liikmesriikide tagasivõtulepingute ja -kokkulepetega;d)kolmas riik, välja arvatud punktides a ja b ▌ osutatud riik, kuhu kolmanda riigi kodanikul on õigus siseneda ja kus tal on õigus elada;e)turvaline kolmas riik, millega seoses on kolmanda riigi kodaniku rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes tehtud määruse (EL) 2024/1348 artikli 59 lõike 8 alusel selle mittelubatavuse tõttu keelduv otsus, või nende liikmesriikide puhul, kelle suhtes kõnealune määrus ei ole siduv, kooskõlas asjakohaste sätetega, mille nad on oma riigisiseses õiguses kehtestanud;f)esimene varjupaigariik, millega seoses on kolmanda riigi kodaniku rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes tehtud määruse (EL) 2024/1348 artikli 58 lõike 4 alusel selle mittelubatavuse tõttu keelduv otsus, või nende liikmesriikide puhul, kelle suhtes kõnealune määrus ei ole siduv, kooskõlas asjakohaste sätetega, mille nad on oma riigisiseses õiguses kehtestanud;g)kolmas riik, välja arvatud punktides a, b ja d osutatud riik, millega on sõlmitud ▌leping või kokkulepe, mille alusel võetakse kolmanda riigi kodanik käesoleva määruse artikli 17 kohaselt vastu;4)„tagasisaatmisotsus“ – haldusakt või -otsus või õigusasutuse akt või otsus, milles nähakse ette või sätestatakse, et kolmanda riigi kodaniku riigis viibimine on ebaseaduslik, ja määratakse või nähakse ette kohustus liikmesriikide territooriumilt lahkuda;4a) „tagasisaatmine“ – tegevus, mille raames ebaseaduslikult riigis viibiv kolmanda riigi kodanika) pöördub tagasi vabatahtlikult, nagu on osutatud punktis 6, või b) saadetakse pädevate asutuste poolt liikmesriikidest välja ühte vastuvõtvasse riiki, mis on kindlaks määratud väljasaatmisotsuses või kohaldataval juhul tagasisaatmisotsuses;4b) „väljasaatmisotsus“ – haldusakt või -otsus või õigusasutuse akt või otsus, milles nähakse ette või sätestatakse, et kolmanda riigi kodaniku võib välja saata ühte või mitmesse punktis 3 osutatud vastuvõtvasse riiki;5)„väljasaatmine“ – tagasisaatmisotsuse või väljasaatmisotsuse täitmine pädevate asutuste poolt, transportides isiku füüsiliselt liikmesriikidest välja vastuvõtvasse riiki;6)„vabatahtlik tagasipöördumine“ – olukord, kus ebaseaduslikult riigis viibiv kolmanda riigi kodanik lahkub ise, abi saades või saamata ja ilma, et kohaldataks väljasaatmismenetlust, liikmesriikide territooriumilt, täites kohustust lahkuda tagasisaatmisotsuses kindlaks määratud vabatahtlikuks lahkumiseks ette nähtud tähtaja jooksul või pärast selle möödumist;7)„põgenemine“ – tegu, millega kolmanda riigi kodanik muutub pädevatele haldus- või õigusasutustele kättesaamatuks▌;8)„sissesõidukeeld“ – haldusakt või -otsus või õigusasutuse akt või otsus, millega keelatakse liikmesriikide territooriumile sisenemine ja seal viibimine ▌;▌11)„tagasisaatmisoperatsioon“ – operatsioon, mida korraldab või koordineerib pädev asutus või toetab Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet (Frontex) ja mille käigus saadetakse kolmanda riigi kodanikud ühest või mitmest liikmesriigist tagasi.▌

Artikkel 5PõhiõigusedKäesoleva määruse kohaldamisel järgivad liikmesriigid täielikult asjaomast liidu õigust, sealhulgas hartat, asjaomast rahvusvahelist õigust, rahvusvahelisele kaitsele juurdepääsuga seotud kohustusi, ▌tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ▌ning põhiõigusi.

II peatükkTAGASISAATMISMENETLUS▌2. jaguTagasisaatmise otsustamine

Artikkel 7Tagasisaatmisotsus▌1.Liikmesriigi pädevad asutused teevad nende territooriumil ebaseaduslikult viibiva kolmanda riigi kodaniku kohta tagasisaatmisotsuse, milles nähakse ette või määratakse kohustus liikmesriikide territooriumilt lahkuda.1a. Tagasisaatmisotsusesa) määratakse lahkumistähtaeg, mis ei ületa 30 päeva ja mille lõpuks hiljemalt peab kolmanda riigi kodanik liikmesriikide territooriumilt lahkuma, või b) nähakse ette, et kolmanda riigi kodanik peab liikmesriikide territooriumilt viivitamata lahkuma. Punktis a osutatud lahkumistähtaega võib riigisiseses õiguses lühendada ja täpsustada.Liikmesriigid võivad oma riigisiseses õiguses sätestada selle, millal määratakse kolmanda riigi kodanikule vabatahtlikuks lahkumiseks ette nähtud tähtaeg või millal antakse korraldus viivitamata lahkuda.1b. Pädevad asutused võivad näha ette lõike 1a kohase lahkumistähtaja, mis ületab 30 päeva, võttes igakülgselt arvesse iga üksikjuhtumi konkreetseid asjaolusid.1c. Pädevad asutused võivad lõike 1a kohast lahkumistähtaega pikendada, võttes igakülgselt arvesse iga üksikjuhtumi konkreetseid asjaolusid, eelkõige osalemist artikli 46 lõike 3 kohases tagasipöördumist ja taasintegreerimist toetavas programmis ning artiklis 21 sätestatud koostöökohustuse täitmist. 1d. Pädevad asutused võivad lõike 1a kohast lahkumistähtaega lühendada, kui artiklis 21 sätestatud koostöökohustust ei täideta.1e. Lahkumistähtaega arvestatakse alates riigisiseses õiguses kindlaksmääratud kuupäevast. 2.Tagasisaatmisotsus on kirjalikus vormis ning selles esitatakse faktilised ja õiguslikud põhjendused. Kolmanda riigi kodanikku teavitatakse olemasolevatest õiguskaitsevahenditest ja nende õiguskaitsevahendite kasutamise tähtaegadest. Tagasisaatmisotsusest teatatakse kolmanda riigi kodanikule võimalikult kiiresti kooskõlas asjaomase liikmesriigi riigisisese õigusega. Kui kolmanda riigi kodaniku asukoht ei ole teada, teatatakse tagasisaatmisotsusest kooskõlas riigisisese õigusega.3.Pädevad asutused võivad otsustada teavet faktiliste põhjuste kohta mitte esitada või sellele juurdepääsu piirata, kui riigisisese õigusega on ette nähtud teabe saamise õiguse piiramine või kui see on vajalik avaliku korra, avaliku julgeoleku või riigi julgeoleku kaitsmiseks ning kuritegude ennetamiseks, uurimiseks, avastamiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks. Sellisel juhul tehakse kolmanda riigi kodanikule teatavaks tagasisaatmisotsuse tegemise alused, et tal oleks võimalik kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit. Kohustus teavitada kolmanda riigi kodanikku otsuse tegemise alustest ei hõlma kohustust avalikustada salastatud teavet.4.Vastuvõtva riigi või vastuvõtvad riigid võib kindlaks määrata tagasisaatmisotsuses või artikli 12 lõike 2a kohaselt enne väljasaatmise elluviimist. Kui kolmanda riigi kodanik otsustab vabatahtlikult tagasi pöörduda muusse vastuvõtvasse riiki kui tagasisaatmisotsuses sätestatud vastuvõttev riik või vastuvõtvad riigid, ei tule teha uut otsust, milles määratakse kindlaks vastuvõttev riik.4b. Asjaolu, et väljasaatmine on takistatud, ei välista pädevate asutuste võimalust teha tagasisaatmisotsus. Kui tagasisaatmisotsuses on kindlaks määratud vastuvõttev riik ja kindlaks tehtud tagasi- või väljasaatmise oht, lükatakse väljasaatmine sellesse vastuvõtvasse riiki kooskõlas artikli 14 lõike 1 punktiga a edasi.5.Kolmanda riigi kodanikule tagatakse taotluse korral kirjalik või suuline tõlge ▌ tagasisaatmisotsuse põhipunktidest, sealhulgas teave olemasolevate õiguskaitsevahendite kohta, keeles, millest kolmanda riigi kodanik saab aru või on kõigi eelduste kohaselt võimeline aru saama. Selleks võivad pädevad asutused kasutada asjakohasel juhul standardseid tõlkevorme või masin- või automaattõlkevahendeid.6.▌Tagasisaatmisotsus väljastatakse samas või eraldi aktis samal ajal ja koos otsusega, millega lõpetatakse kolmanda riigi kodaniku seaduslik riigis viibimine, või põhjendamatu viivituseta pärast seda, ja ilma et see mõjutaks IV peatükis sätestatud menetluslikke tagatisi ning muid asjakohaseid liidu ja rahvusvahelise õiguse sätteid.7.Tagasisaatmisotsuse tegemise korral kasutavad liikmesriigid lõike 8 kohaselt kehtestatud vormi (Euroopa tagasisaatmiskorraldus). See vorm hõlmab tagasisaatmisotsuse ja asjakohasel juhul väljasaatmisotsuse peamisi elemente ning ▌ see tehakse kättesaadavaks Schengeni infosüsteemi kaudu kooskõlas määrusega (EL) 2018/1860▌.8.Komisjon võtab hiljemalt kuus kuud pärast käesoleva määruse jõustumist vastu rakendusakti, millega kehtestatakse lõikes 7 osutatud Euroopa tagasisaatmiskorralduse vorm. Rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 49 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.9.Hiljemalt lõikes 8 osutatud rakendusakti vastuvõtmisel alustavad liikmesriigid ja komisjon ning asjaomased ELi asutused, näiteks eu-LISA, vajaliku õigusliku ja tehnilise korra kehtestamist selle tagamiseks, et Euroopa tagasisaatmiskorralduse saaks lõikes 7 sätestatud kohustuse täitmise hõlbustamiseks kättesaadavaks teha Schengeni infosüsteemi kaudu. Komisjon ja asjaomased ELi asutused, näiteks eu-LISA, toetavad asjakohasel juhul liikmesriike.9a. Hiljemalt käesoleva määruse artikli 52 lõikes 3 osutatud kohaldamise alguskuupäevaks rakendavad komisjon ja asjaomased ELi asutused, näiteks eu-LISA, meetmeid, millega tagatakse Euroopa tagasisaatmiskorralduse automaatse menetlemise võimalus, et muuta artikli 9 kohaldamine tõhusamaks.9b. Liikmesriigid teavitavad komisjoni lõikes 7 nimetatud kohustuse täitmiseks vajaliku õigusliku ja tehnilise korra kehtestamisest hiljemalt käesoleva määruse artikli 52 lõikes 3 osutatud kohaldamise alguskuupäevaks.▌

Artikkel 8Erandid tagasisaatmisotsuse tegemise kohustusest1.Liikmesriikide pädevad asutused võivad otsustada jätta tagasisaatmisotsuse tegemata juhul, kui kolmanda riigi kodanik:a)antakse üle teisele liikmesriigile määruse (EL) 2016/399 artiklis 23a sätestatud korras;b)antakse üle teisele liikmesriigile vastavalt kahepoolsetele lepingutele ja kokkulepetele või tuginedes liikmesriikidevahelisele koostööle kooskõlas artikliga 44;c)on isik, kelle ebaseaduslik riigis viibimine avastatakse liidust väljumisel määruse (EL) 2016/399 artikli 8 kohase välispiiril tehtava kontrolli, või kui tegemist on liikmesriigiga, kelle suhtes kõnealune määrus ei ole siduv, siis riigisisese õiguse kohase samaväärse kontrolli käigus, vältides nii palju kui võimalik asjaomase kolmanda riigi kodaniku lahkumise edasilükkamist.2.Tagasisaatmisotsust ei tehta juhul, kui kolmanda riigi kodanikul on teise liikmesriigi välja antud kehtiv elamisluba, pikaajaline viisa või muu riigis viibimise õigust andev luba ▌.3.Lõikes 2 osutatud juhtudel nõuab liikmesriik, et kolmanda riigi kodanik lahkuks viivitamata asjaomase teise liikmesriigi territooriumile. Kui kolmanda riigi kodanik nõudeid ei täida või kui kolmanda riigi kodaniku viivitamatu lahkumine on vajalik avaliku korra, avaliku julgeoleku või riigi julgeoleku huvides, võivad liikmesriigid taotleda koostööd teiste liikmesriikidega vastavalt artiklile 44 või teha tagasisaatmisotsuse kooskõlas artikliga 7.4.Tagasisaatmisotsust ei tehta juhul, kui ▌kohaldatakse artiklis 9 kirjeldatud menetlust.

Artikkel 9Teise liikmesriigi tehtud tagasisaatmisotsuste tunnustamine ja täitmine1.Liikmesriik, kus kolmanda riigi kodanik ebaseaduslikult viibib (edaspidi „otsust täitev liikmesriik“), võib tunnustada ja täita täidetavat tagasisaatmisotsust ja asjakohasel juhul väljasaatmisotsust, mille teine liikmesriik (edaspidi „otsuse teinud liikmesriik“) on asjaomase kolmanda riigi kodaniku kohta artikli 7 lõike 1 ja artikli 12 lõike 2 kohaselt teinud. Täitmine põhineb teabel, mis on olemas artikli 7 lõikes 7 osutatud Euroopa tagasisaatmiskorralduses, ning see toimub kooskõlas liikmesriigi õigusnormide ja menetlustega artikli 12 kohaselt.2.▌ Liikmesriigid ei pea tunnustamiseks tegema haldusotsuseid ega -akte. Tunnustamine ei pea toimuma haldusmenetluse vormis.▌5.Kui liikmesriik ei tunnusta või ei täida tagasisaatmisotsust või väljasaatmisotsust lõike 1 ▌kohaselt, teeb see liikmesriik tagasisaatmisotsuse artiklis 7 sätestatud tingimustel või väljasaatmisotsuse artikli 12 lõike 2 kohaselt.6.Kui liikmesriik tunnustab või täidab tagasisaatmisotsust või väljasaatmisotsust lõike 1 kohaselt, peatab ta väljasaatmise täitmise, kui tagasisaatmisotsuse või väljasaatmisotsuse toime on otsuse teinud liikmesriigis peatatud, ja võib teha tagasisaatmisotsuse artiklis 7 sätestatud tingimustel.7.Kui otsuse teinud liikmesriik peatab tagasisaatmisotsuse või võtab selle tagasi või kui haldusasutus või kohus tühistab tagasisaatmisotsuse, teeb otsust täitev liikmesriik tagasisaatmisotsuse artiklis 7 sätestatud tingimustel.8.Otsuse teinud liikmesriik esitab otsust täitvale liikmesriigile taotluse korral tagasisaatmisotsuse või väljasaatmisotsuse täitmiseks kõik vajalikud kättesaadavad andmed ja dokumendid kooskõlas määrusega (EL) 2018/1860 ▌.▌9a. Artikli 9 kohaldamine ei piira artiklis 8 sätestatud erandite kasutamist.11. Liikmesriigid alustavad artikli 7 lõikes 8 osutatud rakendusakti vastuvõtmise eel ettevalmistavate meetmete võtmist, mis võiksid hõlbustada teise liikmesriigi tehtud tagasisaatmisotsuste või väljasaatmisotsuste tunnustamist, sealhulgas asjakohasel juhul õigusliku ja tehnilise korra kehtestamine oma riiklikes süsteemides, riiklike IT-süsteemide muutmine, asjakohane koolitus ja katseprojektidega seotud tegevus.12. Hiljemalt kaks aastat pärast käesoleva määruse artikli 52 lõikes 3 osutatud kohaldamise alguskuupäeva hindab komisjon käesoleva artikli lõike 1 kohase vastastikuse tunnustamise rakendamist, eelkõige seoses järgmisega:a) kas õiguslik ja tehniline kord, millega tehakse Euroopa tagasisaatmiskorraldus artikli 7 lõike 7 kohaselt Schengeni infosüsteemi kaudu kättesaadavaks, on liikmesriikide poolt kindlaks määratud ja toimib tõhusalt;b) kas liikmesriigid on määranud kindlaks õigusliku ja tehnilise korra, et tagada Euroopa tagasisaatmiskorralduse automaatne menetlemine vastavalt artikli 7 lõikele 9;c) milline on tagasisaatmisotsuste ja väljasaatmisotsuste tunnustamise ja täitmise tulemuslikkus;d) milline on sellest tulenev koormus liikmesriikide kohtu- ja haldussüsteemidele ninge) millised on asjakohaste koolituste ja katseprojektide tulemused.13. Lõikes 12 osutatud hindamise põhjal esitab komisjon asjakohasel juhul seadusandlikud ettepanekud, mis hõlmavad sihipäraseid muudatusi tulemusliku tagasisaatmise tagamiseks, eesmärgiga kehtestada teise liikmesriigi tehtud täitmisele pööratavate tagasisaatmisotsuste ja väljasaatmisotsuste kohustuslik tunnustamine ja täitmine. Kui komisjon ettepanekut ei esita, peab ta seda põhjendama.

3. jaguSissesõidukeeld

Artikkel 10Sissesõidukeelu kehtestamine1.Tagasisaatmisotsustele lisatakse sissesõidukeeld, kui:a)kolmanda riigi kodanik saadetakse artikli 12 kohaselt välja;b)liikmesriikide territooriumilt lahkumise kohustust ei ole täidetud artikli 7 lõigete 1a–1c kohaselt kehtestatud tähtaja jooksul;c)kolmanda riigi kodanik kujutab endast artikli 16 kohaselt julgeolekuohtu.2.Muudel kui lõikes 1 loetletud juhtudel võivad pädevad asutused lisada tagasisaatmisotsusele või väljasaatmisotsusele sissesõidukeelu, võttes arvesse asjakohaseid asjaolusid, eelkõige kolmanda riigi kodaniku koostöövalmidust.3.Sissesõidukeeld kehtestatakse kirjalikult tagasisaatmisotsuse või väljasaatmisotsuse osana või eraldi. Sissesõidukeelust teavitatakse kolmanda riigi kodanikku keeles, millest kolmanda riigi kodanik saab aru või millest arusaamist temalt mõistlikult eeldatakse. Selleks võivad pädevad asutused kasutada asjakohasel juhul standardseid tõlkevorme või masin- või automaattõlkevahendeid. 4.Pädevad asutused võivad ilma tagasisaatmisotsust tegemata kehtestada sissesõidukeelu kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes on viibinud ebaseaduslikult liikmesriikide territooriumil ja kelle ebaseaduslik riigis viibimine avastatakse liidust väljumisel määruse (EL) 2016/399 artikli 8 kohaselt piiril tehtava kontrolli käigus, või kui tegemist on liikmesriigiga, kelle suhtes kõnealune määrus ei ole siduv, siis riigisisese õiguse kohase samaväärse kontrolli käigus; Sellistel juhtudel võib sissesõidukeelu kehtestada ja sellest teatada pärast seda, kui kolmanda riigi kodanik on liikmesriikide territooriumilt lahkunud, vältides nii palju kui võimalik asjaomase kolmanda riigi kodaniku lahkumise edasilükkamist.4a. Kui ebaseaduslikult riigis viibiv kolmanda riigi kodanik lahkub liikmesriikide territooriumilt enne tagasisaatmisotsuse tegemist, võivad pädevad asutused kehtestada sissesõidukeelu tagasisaatmisotsust tegemata.4b. Kui sissesõidukeelu kehtestamise põhjused on tekkinud pärast tagasisaatmisotsuse tegemist, võivad pädevad asutused kehtestada sissesõidukeelu ilma uut tagasisaatmisotsust tegemata.5.Pädevad asutused võivad loobuda sissesõidukeelu kehtestamisest konkreetsetel juhtudel humanitaarsetel põhjustel, juhul kui kolmanda riigi kodanik on inimkaubanduse ohver või kui kolmanda riigi kodanik teeb pädevate asutustega igakülgselt koostööd, sealhulgas registreerudes tagasipöördumis- ja taasintegreerimisprogrammi.6.Sissesõidukeelu kehtivusaeg määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist kuni kümneks aastaks. Ilma et see piiraks artikli 16 lõike 3 punkti a kohaldamist, võib sissesõidukeelu kehtestada maksimaalselt 20 aastaks igakülgselt põhjendatud juhtudel, kui peetakse vajalikuks kolmanda riigi kodaniku sisenemist liikmesriikide territooriumile takistada. ▌8.Sissesõidukeelu kehtivusaeg hakkab kulgema kuupäevast, mil kolmanda riigi kodanik lahkus liikmesriigi territooriumilt.

Artikkel 11Sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine, peatamine või kehtivusaja lühendamine1.Ilma et see piiraks lõigete 2 ja 3 kohaldamist, võib sissesõidukeelu kehtestanud liikmesriik selle kehtetuks tunnistada, peatada või selle kehtivusaega lühendada, kui kolmanda riigi kodanik tõendab, et ta on vabatahtlikult tagasi pöördunud.▌2.Ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, võib pädev asutus omal äranägemisel sissesõidukeelu kehtetuks tunnistada, peatada või selle kehtivusaega lühendada põhjendatud üksikjuhtudel, sealhulgas humanitaarsetel põhjustel, võttes arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid.3.Ilma et see piiraks lõike 4 kohaldamist, võib kolmanda riigi kodanik, tingimusel et ta on territooriumilt lahkunud, esitada hästi põhjendatud taotluse sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks, peatamiseks või selle kehtivusaja lühendamiseks.4. Kolmanda riigi kodanik, kellele on kehtestatud sissesõidukeeld, mille kehtivusaeg on pikem kui artikli 10 lõike 6 või artikli 16 lõike 3 punkti a kohane kümme aastat, võib kümme aastat pärast liikmesriikidest lahkumist taotleda otsuse teinud liikmesriigilt, et see vaataks läbi, kas sissesõidukeeld tuleb kehtetuks tunnistada, peatada või selle kehtivusaega lühendada, võttes igakülgselt arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid, sealhulgas asjakohasel juhul seda, kas kolmanda riigi kodanik kujutab endast endiselt artikli 16 kohast julgeolekuohtu ning kas sissesõidukeeld on endiselt vajalik, et jätkuvalt takistada kolmanda riigi kodaniku sisenemist liikmesriikide territooriumile. Läbivaatamistaotlus peab olema hästi põhjendatud.4a. Liikmesriigid võivad seada sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise tingimuseks kolmanda riigi kodaniku väljasaatmise kulude hüvitamise.

4. jaguTagasisaatmise täitmine

Artikkel 12Väljasaatmine1.Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed kolmanda riigi kodaniku väljasaatmiseks, kui:-a) kolmanda riigi kodanik ei ole täitnud kohustust lahkuda liikmesriigi territooriumilt vastavalt artiklile 7;a)kolmanda riigi kodanik ei tee ametiasutustega koostööd ▌;▌c)kolmanda riigi kodanik kuulub artikli 16 kohaldamisalasse;d)kolmanda riigi kodanik liigub teise liikmesriiki ilma loata, sealhulgas artikli 7 kohaselt kehtestatud ajavahemiku jooksul;da) pädevad asutused peavad väljasaatmist riigisisese õiguse kohaselt vajalikuks ja proportsionaalseks muudel kui punktides -a–d loetletud põhjustel.1a. Ükski käesoleva määruse säte ei takista liikmesriike lubamast või hõlbustamast sellise kolmanda riigi kodaniku vabatahtlikku tagasipöördumist, kes muidu saadetakse välja lõike 1 kohaselt, eelkõige juhul, kui leitakse, et see toob kaasa kiirema ja tulemuslikuma tagasisaatmise.2.▌Pädevad asutused võivad väljasaatmisotsuse teha iga kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes kuulub tagasisaatmisele. Kui tehakse väljasaatmisotsus, peab see olema kirjalik ja see võib olla tehtud sama otsusega kui tagasisaatmisotsus või olla eraldi haldus- või kohtuotsus või -akt või osa mõnest muust haldus- või kohtuotsusest.2a. Kui vastuvõtvat riiki ei ole eelnevalt kindlaks määratud või kui see erineb eelnevalt määratud riigist, määrab pädev asutus enne väljasaatmise elluviimist tagasisaatmisotsuses või väljasaatmisotsuses ühe või mitu artikli 4 lõikes 3 osutatud vastuvõtvat riiki.2b. Kui tehakse väljasaatmisotsus, peab see sisaldama faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kolmanda riigi kodanikku teavitatakse olemasolevatest õiguskaitsevahenditest ja nende õiguskaitsevahendite kasutamise tähtaegadest. Väljasaatmisotsusest teatatakse kolmanda riigi kodanikule võimalikult kiiresti kooskõlas asjaomase liikmesriigi riigisisese õigusega.2c. Kui tehakse väljasaatmisotsus, tagatakse kolmanda riigi kodanikule taotluse korral kirjalik või suuline tõlge väljasaatmisotsuse põhipunktidest, sealhulgas teave olemasolevate õiguskaitsevahendite kohta keeles, millest kolmanda riigi kodanik saab aru või millest arusaamist temalt mõistlikult eeldatakse. Selleks võivad pädevad asutused kasutada asjakohasel juhul standardseid tõlkevorme või masin- või automaattõlkevahendeid.3.Kui kolmanda riigi kodanik annab teada või kui liikmesriigi ametiasutused saavad teadlikuks asjaoludest, mis viitavad sellele, et väljasaatmine rikuks tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, suunavad pädevad asutused kolmanda riigi kodaniku asjakohasesse menetlusse, kaasa arvatud varjupaigamenetlus, kooskõlas määrusega 2024/1348, kui see on asjakohane, või hindavad kooskõlas riigisisese õigusega, kas väljasaatmisel järgitakse tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ▌. Asjaomane kolmanda riigi kodanik peab esitama võimalikult kiiresti kogu asjaomase teabe oma isikliku olukorra kohta, et põhjendada oma väidet, et väljasaatmine rikuks tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet. Pädevad asutused võivad tugineda varasemale tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse ohu hindamisele või seda arvesse võtta. Tagasi- ja väljasaatmise ohu uus hindamine viiakse läbi üksnes juhul, kui uus asjakohane teave on põhjendatud. 3a. Liikmesriigid võivad otsustada, et tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet võib hinnata muu asutus kui pädev asutus, kes teeb tagasisaatmisotsuse või täidab seda.4.Väljasaatmise tagamiseks võetavad sunnimeetmed peavad olema vajalikud ja proportsionaalsed ega tohi mingil juhul ületada mõistliku jõu piire. Neid rakendatakse riigisisese õiguse kohaselt kooskõlas põhiõigustega ning asjaomase kolmanda riigi kodaniku väärikust ja füüsilist puutumatust austades.5.Õhuteed pidi väljasaatmisel võtavad liikmesriigid arvesse nõukogu otsusele 2004/573/EÜ Nõukogu 29. aprilli 2004. aasta otsus 2004/573/EÜ ühislendude korraldamise kohta seoses kolmandate riikide kodanike väljasaatmisega kahe või enama liikmesriigi territooriumilt individuaalse väljasaatmiskorralduse alusel (ELT L 261, 6.8.2004, lk 28, ELI: http://data.europa.eu/eli/dec/2004/573/oj). lisatud üldsuuniseid julgeolekusätete kohta ühisel väljasaatmisel õhuteed pidi.▌

▌Artikkel 14Väljasaatmise edasilükkamise tingimused1.Artikli 12 kohane väljasaatmine lükatakse edasi järgmistel asjaoludel:a)kui see oleks vastuolus tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega võib)kui ja kuniks kehtib artikli 28 kohaselt tagasisaatmisotsuse peatamine.2.Artikli 12 kohase väljasaatmise võib ▌edasi lükata, võttes arvesse iga üksikjuhtumi konkreetseid asjaolusid. Põgenemisohu korral võib kohaldada lõike 7 kohaseid lisameetmeid. 3.Kui kolmanda riigi kodanik taotleb väljasaatmise edasilükkamist, tuleb taotlust igakülgselt põhjendada.4.▌ Liikmesriigid esitavad asjaomasele kolmanda riigi kodanikule kirjaliku kinnituse lõike 1 või lõike 2 kohase edasilükkamise kohta ja tema õiguste kohta edasilükkamise vältel. Kinnituse tõlke võib kolmanda riigi kodanikule edastada suuliselt, sealhulgas suulise tõlke teenuseid kasutades, keeles, millest ta saab aru või millest arusaamist temalt mõistlikult eeldatakse.5.▌ Väljasaatmise edasilükkamise otsus vaadatakse ▌ läbi, kui asjaolud muutuvad.6.Ajavahemikul, mil väljasaatmine on edasi lükatud, võetakse arvesse järgmisi kolmanda riigi kodaniku olukorda puudutavaid tahke, sealhulgas käesolevas määruses sätestatud kohustuste täitmist kolmanda riigi kodaniku poolt:a)põhivajadused;b)perekonna ühtsus liikmesriigi territooriumil asuvate pereliikmetega;c)esmaabi ja haiguste põhiravi;d)alaealiste juurdepääs põhiharidussüsteemile olenevalt nende riigis viibimise kestusest;e)haavatavate isikute erivajadused.7.Väljasaatmise edasilükkamise korral võib kohaldada artiklites 21, 23c ja 29 sätestatud meetmeid, kui tingimused on täidetud.

Artikkel 15Väljasaatmise seire▌ Liikmesriigid näevad ette sunniviisilise tagasisaatmise sõltumatu seiremehhanismi. ▌ Liikmesriigid võivad käesoleva artikli kohaldamisel asjakohasel juhul tugineda olemasolevatele seiremehhanismidele, nagu määruse (EL) 2024/1356 kohaselt loodud struktuurid ja eksperditeadmised.▌

Artikkel 16Julgeolekuohtu kujutavate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine1.Käesolevat artiklit kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kui:a)nad kujutavad endast ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule, sealhulgas juhul, kui nende kohta on sisestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2018/1861 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. novembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1861, milles käsitletakse Schengeni infosüsteemi (SIS) loomist, toimimist ja kasutamist kontrollide valdkonnas piiril ning millega muudetakse Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni ja määrust (EÜ) nr 1987/2006 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1987/2006 (ELT L 312, 7.12.2018, lk 14, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2018/1861/oj). artikli 24 lõike 1 punkti a kohane hoiatusteade;b)on põhjust kahtlustada, et nad on toime pannud nõukogu raamotsuse 2002/584/JSK Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsus 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta – teatavate liikmesriikide avaldused raamotsuse vastuvõtmisel (EÜT L 190, 18.7.2002, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/dec_framw/2002/584/oj). artikli 2 lõikes 2 osutatud raske kuriteo või kuriteo, mille eest võib riigisisese õiguse kohaselt karistada vähemalt kahe aasta pikkuse vabadusekaotusega, või on toime pannud mitu kuritegu, mille eest võib süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriigi õiguse kohaselt karistada vähemalt ühe aasta pikkuse vabadusekaotusega;ba) on põhjust kahtlustada, et isik on seotud mõne Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2017/541 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2017. aasta direktiiv (EL) 2017/541 terrorismivastase võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK ning muudetakse nõukogu otsust 2005/671/JSK (ELT L 88, 31.3.2017, lk 6, ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2017/541/oj). osutatud kuriteoga;c)on põhjust kahtlustada, et isik kavatseb panna liikmesriigi territooriumil toime käesoleva lõike punkti b või punkti b a kohase kuriteo;ca) on põhjust kahtlustada, et nad kujutavad endast muud riigisiseses õiguses määratletud julgeolekuohtu.2.Selle artikli kohaldamisalasse kuuluvad kolmandate riikide kodanikud saadetakse artikli 12 kohaselt välja.2a. Lõike 1 punkte b, b a ja c kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kui on põhjust kahtlustada, et nad on õhutanud neis punktides osutatud kuritegusid või tegusid toime panema või on osalenud nende toimepanemises muul viisil.2b. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et käesoleva artikli kohaldamisalasse kuuluvate kolmandate riikide kodanike suhtes tehtud tagasisaatmisotsuseid menetletakse ja täidetakse esmajärjekorras.3.Erandina käesoleva määruse asjakohastest sätetest võidakse käesoleva artikli kohaldamisalasse kuuluvate kolmandate riikide kodanike suhtes kohaldada:a)artikli 10 kohaselt kehtestatud sissesõidukeeldu, mis ületab artikli 10 lõikes 6 osutatud maksimumkestust, või tähtajatut sissesõidukeeldu, kui see on põhjendatud ja proportsionaalne kolmanda riigi kodanikust tuleneva julgeolekuriskiga. Sel juhul kohaldatakse artikli 11 lõiget 4;b)artikli 29 lõike 3 punkti c kohaselt kinnipidamist;c)kinnipidamist vanglates, võimaluste piires eraldatuna tavavangidest;d)kinnipidamist täiendavateks ajavahemikeks, mis ületavad artikli 32 lõikes 3 osutatud maksimumkestust, ja mille määrab kindlaks kohus, võttes arvesse iga üksikjuhtumi asjaolusid, ning mille kohus vaatab läbi vähemalt iga kolme kuu järel.4.Kui lõike 1 punktis a osutatud ohuga, mida võivad endast avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule kujutada kolmanda riigi kodanikud, ei ole võimalik käesoleva artikli alusel tõhusalt toime tulla, võivad liikmesriigid kooskõlas riigisisese õigusega näha ette muid meetmeid. Asjaomase otsuse tegemisel tagavad liikmesriigid, et meede on vajalik ja proportsionaalne, arvestades avalikku julgeolekut ähvardava ohu tõsidust või ohtu, mida asjaomane isik endast kujutab.4a. Liikmesriigid võivad tugineda kõigi asjakohaste asjaolude põhjalikule julgeolekualasele hindamisele, mille pädevad asutused on teinud varasemates etappides, sealhulgas varjupaiga-, viisa- ja piirikontrollimenetluste, kaasa arvatud taustakontrolli kontekstis.

Artikkel 17Tagasisaatmine kolmandasse riiki, millega on sõlmitud leping või kokkulepe1.Ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine artikli 4 esimese lõigu punkti 3 alapunkti g tähenduses eeldab kolmanda riigiga lepingu või kokkuleppe sõlmimist. Sellise lepingu või kokkuleppe võib sõlmida kolmanda riigiga üksnes juhul, kui järgitakse rahvusvahelise õiguse kohaseid rahvusvahelisi inimõiguste standardeid ja põhimõtteid, sealhulgas tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet.2.Lõike 1 kohases lepingus või kokkuleppes sätestatakse järgmine:a)menetlused, mida kohaldatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel liikmesriikidest välja lõikes 1 osutatud kolmandasse riiki;b)tingimused kolmanda riigi kodaniku viibimiseks lõikes 1 osutatud kolmandas riigis, sealhulgas lepingu või kokkuleppe osaliste kohustused ja vastutus;▌d)lõike 1 teises lauses osutatud kolmanda riigi kohustused;▌f)lepingu või kokkuleppe rikkumise või kolmanda riigi olukorda kahjustava olulise muudatusega kaasnevad tagajärjed.2a. Kui lõike 1 kohases lepingus või kokkuleppes sätestatakse artikli 4 punkti 3 alapunktides a–d osutatud vastuvõtvasse riiki edasise tagasisaatmise kord, sätestatakse lepingus või kokkuleppes lisaks lõikes 2 esitatule ka järgmine:a) tagajärjed juhul, kui edasine tagasisaatmine ei ole võimalik;b) lepingu või kokkuleppe osaliste kohustused ja vastutus;c) tagajärjed olulise muudatuse korral, mis mõjutab negatiivselt olukorda lõikes 1 osutatud kolmandas riigis;d) sõltumatu asutus või mehhanism lepingu või kokkuleppe tulemusliku kohaldamise jälgimiseks;Esimese lõigu kohane leping või kokkulepe võib sisaldada lõikes 1 osutatud kolmandas riigis kinnipidamise tingimusi.3.Liikmesriigid teavitavad sobival ajal asjaomaseid liikmesriike lõikes 1 osutatud lepingu või kokkuleppe üle peetavatest läbirääkimistest sellise kolmanda riigiga, kellel on nende liikmesriikidega ühine piir. Liikmesriigid teavitavad ▌ komisjoni ja teisi liikmesriike kõigist lõike 1 kohaselt sõlmitud kahe- või mitmepoolsetest lepingutest ja kokkulepetest enne nende jõustumist või – juhul kui lepingut või kokkulepet kohaldatakse ajutiselt – enne selle ajutise kohaldamise algust. Komisjoni ja teisi liikmesriike teavitatakse ka selliste lepingute või kokkulepete hilisematest muudatustest või lõpetamisest.4.Saatjata alaealisi ▌ei saadeta tagasi lõikes 1 osutatud kolmandasse riiki.

5. jaguAlaealiste tagasisaatmine

Artikkel 18Lapse huvidKäesoleva määruse sätete kohaldamisel tuleb esikohale seada lapse huvid.

Artikkel 19Alaealiste vanuse hindamine1. Kui kolmanda riigi kodaniku avaldustest, olemasolevatest dokumentaalsetest tõenditest või muudest asjakohastest märkidest tulenevalt tekib kahtlusi, kas ta on alaealine või mitte, võib pädev asutus kooskõlas riigisisese või liidu õigusega korraldada vanuse hindamise. Sellise vanuse hindamise suhtes võidakse kohaldada määruse (EL) 2024/1348 artiklit 25.2. Pädev asutus võib tugineda olemasolevale vanuse hindamisele, mis on tehtud tagasisaatmismenetluse varasemates etappides või muudes asjakohastes menetlustes.3. Liikmesriik võib tunnustada teiste liikmesriikide tehtud vanuse hindamise tulemusi, kui vanuse hindamine on toimunud kooskõlas liidu õigusega.6. Vanuse hindamisest, sealhulgas meditsiinilisest läbivaatusest keeldumine ei takista menetleval ametiasutusel tagasisaatmismenetluse jätkamist. Sellist keeldumist võib käsitada üksnes ümberlükatava eeldusena, et taotleja ei ole alaealine.

Artikkel 20Saatjata alaealiste tagasisaatmine1.▌Muud asjakohased asutused kui tagasisaatmisotsust täitvad asutused pakuvad abi lapse huve arvesse võttes.2.Tagasisaatmisprotsessis määratakse saatjata alaealise esindamiseks, abistamiseks ja vajaduse korral tema nimel tegutsemiseks esindaja või isik, kes on määratud kaitsma lapse huve. Tagatakse, et määratud esindaja on läbinud nõuetekohase lapsesõbraliku ja eakohase suhtluse alase koolituse ning et ta suhtleb, sealhulgas tõlketeenuseid kasutades, keeles, millest alaealine saab aru või millest arusaamist temalt mõistlikult eeldatakse. Selle isiku puhul võib olla tegemist direktiivi (EL) 2024/1346 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. mai 2024. aasta direktiiv (EL) 2024/1346, milles sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (ELT L, 2024/1346, 22.5.2024, ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2024/1346/oj). alusel esindajana tegutsema määratud isikuga, kui isik on määratud asjaomase direktiivi artikli 27 kohaselt.3.Saatjata alaealine kuulatakse ära kas otse või lõikes 2 osutatud esindaja või ▌isiku vahendusel, sealhulgas lapse huvide kindlakstegemiseks. Hiljemalt enne saatjata alaealise väljasaatmist liikmesriigi territooriumilt veenduvad asjaomase liikmesriigi asutused, et alaealine saadetakse tagasi tema pereliikme või määratud eestkostja juurde või vastuvõtva riigi asjakohasesse vastuvõtuasutusse.

III peatükkKOLMANDA RIIGI KODANIKU KOHUSTUSED

Artikkel 21Koostöökohustus1.Kolmandate riikide kodanikud peavad täitma kohustuse lahkuda liikmesriikide territooriumilt ja neil on kohustus teha liikmesriikide pädevate asutustega koostööd tagasisaatmismenetluse kõigis etappides.1a. Kolmandate riikide kodanikud esitavad pädevatele asutustele põhjendamatu viivituseta teabe kõigist olulistest muutustest oma isiklikus olukorras, mis on olulised käesoleva määruse kohaldamisel.2.Ilma et see piiraks kohustust lahkuda liikmesriikide territooriumilt, teevad kolmandate riikide kodanikud järgmist:a)jäävad pädevate asutuste jaoks kättesaadavaks selle liikmesriigi territooriumil, kes on pädev läbi viima kolmandate riikide kodanike suhtes kohaldatavat tagasisaatmismenetlust, ega põgene, sealhulgas teise liikmesriiki, ning ilmuvad tagasisaatmise eesmärgil toimuvaks transpordiks pädeva asutuse määratud lahkumiskohta;aa) ei takista tagasisaatmist füüsiliselt ega verbaalselt;b)esitavad ▌põhjendamatu viivituseta kogu ▌teabe ning füüsilise ja digitaalse dokumentatsiooni, mis on nende valduses või mida nad on kõigi eelduste kohaselt võimelised hankima, sealhulgas koopiad ja elektroonilised andmed, mis on asjakohased isikusamasuse või kodakondsuse tuvastamiseks või kontrollimiseks või mis on muul viisil tagasisaatmismenetluse seisukohast olulised, ning eeskätt esitavad pädevatele asutustele isikut tõendava dokumendi või reisidokumendi või teevad koostööd isikut tõendava või reisidokumendi saamiseks;c)ei hävita, ei jäta esitamata ega kõrvalda muul viisil ▌dokumente, teavet ja dokumentatsiooni, millele on osutatud käesoleva lõike punktis b, ei kasuta varjunimesid pettuse eesmärgil, ei esita muud valeteavet suulisel või kirjalikul kujul ega eksita ametiasutusi või takista muul viisil pettuse teel tagasisaatmismenetlust;d)annavad isikut tõendava dokumendi või reisidokumendi puudumise korral selgitusi;e)annavad teavet läbitud kolmandate riikide, kasutatud reisimarsruutide või muude kolmandate riikide kohta, millega neil võib olla muid sidemeid, mis võivad tagasisaatmist hõlbustada;f)esitavad riigisiseses ja liidu õiguses, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1358 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. mai 2024. aasta määrus (EL) 2024/1358, millega luuakse biomeetriliste andmete võrdlemise Eurodac-süsteem, et kohaldada tulemuslikult Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruseid (EL) 2024/1351 ja (EL) 2024/1350 ja nõukogu direktiivi 2001/55/EÜ ning tuvastada ebaseaduslikult riigis viibivad kolmanda riigi kodanikud ja kodakondsuseta isikud, ning mis käsitleb liikmesriikide õiguskaitseasutuste ja Europoli päringuid andmete võrdlemiseks Eurodac-süsteemi andmetega õiguskaitse eesmärgil ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruseid (EL) 2018/1240 ja (EL) 2019/818 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 603/2013 (ELT L, 2024/1358, 22.5.2024, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2024/1358/oj). artikli 2 lõike 1 punktis s, määratletud biomeetrilised andmed;fa) täidavad vedajate reisinõudeid ja kolmanda riigi ametiasutuse sissesõidunõudeid, sealhulgas tervisenõudeid, kui sellised nõuded on rahvusvahelistele reisijatele üldiselt kehtestatud;g)esitavad pädevate asutuste nõudmisel täpsed kontaktandmed, sealhulgas praegune elukoht, aadress, telefoninumber, mille kaudu nendega on võimalik ühendust võtta, ja olemasolu korral e-posti aadress;h)esitavad põhjendamatu viivituseta teavet punktis g osutatud kontaktandmetes toimunud muudatuste kohta;i)järgivad kõiki artikli 23 lõikes 1 ja artikli 23c lõikes 1 sätestatud meetmeid kogu tagasisaatmismenetluse kestel;j)esitavad asjaomaste kolmandate riikide pädevatele asutustele reisidokumentide saamiseks esitatud taotlustega seoses kogu nõutava teabe ja avaldused ning teevad vajaduse korral koostööd kolmandate riikide vastavate asutustega;k)ilmuvad vastavalt pädevate asutuste nõudmisele kas isiklikult või ▌videokonverentsi vahendusel liikmesriigi või kolmanda riigi pädevate asutuste ette nende asutuste kindlaks määratud kohas reisidokumentide saamiseks ning nende isiku tuvastamiseks või kodakondsuse kindlakstegemiseks;l)osalevad tagasisaatmis- ja taasintegreerimisalases nõustamises, kui pädevad asutused seda nõuavad;la) järgivad muid asjakohaseid riigisisese õiguse kohaseid tagasisaatmisega seotud lisameetmeid.Kolmanda riigi kodanikule käesoleva artikli alusel kehtestatud kohustused ei piira selliste riigisiseses õiguses sätestatud kohustuste ja meetmete kohaldamist, mis ei ole seotud tagasisaatmisega.3.Lõike 2 punktis b osutatud teave ja ▌dokumendid, või kui need ei ole kättesaadavad, siis nende koopiad peavad sisaldama eelkõige kolmanda riigi kodanike avaldusi ja kõiki nende valduses olevaid dokumente, mis hõlmavad:a)nende nime, sünniaega ja -kohta, sugu ja kodakondsust või kodakondsuseid või asjaolu, et kolmandast riigist pärit isik on kodakondsuseta;b)nende pereliikmeid ja muid kolmanda riigi kodaniku isikuandmeid, kui need on asjakohased tagasisaatmismenetluse läbiviimiseks või vastuvõtva riigi kindlaksmääramiseks;c)kolmanda riigi kodanike sellise isikut tõendava dokumendi või reisidokumendi ja selliste muude nende esitatud dokumentide liiki, numbrit, kehtivusaega ja välja andnud riiki, mida pädev asutus peab vajalikuks nende isikute tuvastamiseks, tagasisaatmismenetluse läbiviimiseks ja vastuvõtva riigi kindlaksmääramiseks;d)teise liikmesriigi või kolmanda riigi välja antud elamislubasid või muid lubasid, mis annavad kolmanda riigi kodanikule riigis viibimise õiguse;e)teise liikmesriigi tehtud tagasisaatmisotsuseid, väljasaatmisotsuseid või sissesõidukeelde;f)varasemat või varasemaid elukohariiki või ‑riike ja elukohta või ‑kohti, reisimarsruute, läbitud riike ja reisidokumente.4.Kui pädevad asutused otsustavad tagasisaatmiseks vajalikud lõike 2 punktis b osutatud dokumendid enda kätte jätta, tagavad nad, et kolmanda riigi kodanik saab põhjendamatu viivituseta nende dokumentide valguskoopiad või muud asjakohased tõendid dokumentide pädeva asutuse valdusse võtmise kohta. Vabatahtliku tagasipöördumise korral tagastavad pädevad asutused asjaomased dokumendid kolmanda riigi kodanikule kas riigist lahkumisel või kolmandasse riiki saabumisel.5.Kolmanda riigi kodanikuga peab olema võimalik riigisiseses õiguses kindlaks määratud sidevahendite kaudu ühendust võtta. Liikmesriigid kehtestavad riigisiseses õiguses teabevahetusmeetodi ja hetke, mil teade loetakse kolmanda riigi kodaniku poolt kätte saaduks ja talle teatavaks tehtuks, või kasutavad sellise teabevahetuse jaoks liikmesriikide või liidu väljatöötatud ja/või toetatavaid digisüsteeme.▌

Artikkel 21aPõgenemise oht1. Kuni ei ole tõestatud vastupidist, on üksikjuhtudel tegemist põgenemise ohuga, kui asjaomase ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku puhul on täidetud üks järgmistest kriteeriumidest:a) kolmanda riigi kodanik on sisenenud või liikunud ilma loata liikmesriigi territooriumile, sealhulgas pärast kolmanda riigi läbimist, või on püüdnud seda teha;b) kolmanda riigi kodaniku kohta on tehtud tagasisaatmisotsus muus liikmesriigis kui see, mille territooriumil isik ebaseaduslikult viibib, sealhulgas juhul, kui see tehakse kindlaks määruse (EL) 2018/1860 kohaselt Schengeni infosüsteemi sisestatud hoiatusteadete kaudu;c) kolmanda riigi kodanik ei järgi üht või mitut artikli 23 lõike 1 ja artikli 23b lõike 1 kohaselt kehtestatud meedet või väljendab või ilmutab selle mittejärgimise kavatsust;d) kolmanda riigi kodanik on rikkunud kehtivat sissesõidukeeldu ja sisenenud uuesti liikmesriigi territooriumile.2. Lõikega 1 hõlmamata juhtudel tehakse põgenemisoht kindlaks iga üksikjuhtumi asjaolude üldise hindamise alusel. Hindamine hõlmab asjaomase ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku puhul ühte või mitut järgmistest kriteeriumidest:a) elukoha, püsiva viibimiskoha või usaldusväärse aadressi puudumine;b) kooskõlas artikli 7 lõike 1a punktiga a kehtestatud lahkumistähtaja jooksul liikmesriigi territooriumilt lahkumise kohustuse täitmata jätmine;c) kui lahkumine on peagi toimumas ja on alust arvata, et kolmanda riigi kodanik kavatseb rikkuda artikli 21 lõike 2 punktis a sätestatud koostöökohustust;d) valede või võltsitud isikut tõendavate dokumentide või reisidokumentide, elamislubade või viisade või riiki sisenemise tingimusi tõendavate dokumentide kasutamine, selliste dokumentide hävitamine või muul viisil kõrvaldamine, pettuse eesmärgil varjunimede kasutamine, muude valeandmete suulisel või kirjalikul kujul esitamine või muul viisil tagasisaatmis- või tagasivõtumenetluse pettuse teel takistamine;e) tagasisaatmis- ja taasintegreerimisalases nõustamises mitteosalemine, kui osalemist nõuab pädev asutus;f) kolmanda riigi kodanikul puuduvad sotsiaalsed sidemed, eelkõige perekondlikud, ja tema elatusvahendid on ebapiisavad;g) artikli 21 lõike 2 punktides a–c, e, fa ja i–k sätestatud kohustuste täitmata jätmine, sealhulgas koostöö puudumine reisidokumentide hankimisel;h) muud kui punktides a–f nimetatud kriteeriumid, kui need on ette nähtud riigisisese õigusega.▌

IIIa peatükkTAGASIPÖÖRDUMIST SOODUSTAVAD MEETMED JA KINNIPIDAMISE ALTERNATIIVID

Artikkel 23Isiku kättesaadavus tagasisaatmisprotsessi jaoks1.▌Tulemusliku tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja tagamiseks või selleks, et veelgi soodustada lahkumis- ja koostöökohustuste täitmist, võivad liikmesriigid kehtestada kolmanda riigi kodaniku suhtes ▌ühe või mitu järgmistest meetmetest:a) kohustus jääda liikmesriigi territooriumil teatavasse geograafilisse piirkonda, kus nad saavad vabalt liikuda;b) kohustus elada konkreetsel aadressil või pädevate asutuste määratud kohas;c) kohustus ilmuda kindlaksmääratud aegadel pädevasse asutusse isiklikult või riigisiseses õiguses ette nähtud vahendite vahendusel;d) muud kui punktides a–c osutatud meetmed, kui need on ette nähtud riigisiseses õiguses. 2.Lõikes 1 sätestatud meetmeid kohaldatakse üksnes niivõrd, kui see on kooskõlas haavatavate isikute erivajaduste ja lapse huvidega.2a. Lõikes 1 sätestatud meetmeid võib rakendada ka kolmanda riigi kodanike suhtes, keda ei saa välja saata seetõttu, et nad ei tee pädevate asutustega koostööd.3.Taotluse korral võivad pädevad asutused anda kolmanda riigi kodanikule loa ajutiselt lõikes 1 osutatud meedet mitte järgida.▌4.Kolmanda riigi kodanikku teavitatakse sellest, kas lõike 3 kohane luba antakse või mitte.5.Kolmanda riigi kodanik ei pea küsima lõike 3 kohast luba, et minna ametiasutustega kokkulepitud kohtumistele või ilmuda kohtusse, kui vastasel juhul rikutaks lõike 1 kohaseid kohustusi ja kui asjaomase kolmanda riigi kodaniku kohalolu on vajalik. Kolmanda riigi kodanik teatab sellistest kohtumistest eelnevalt pädevatele asutustele.6.Lõike 1 punktide b ja c kohaselt tehtavad otsused on kirjalikus vormis, need peavad olema proportsionaalsed ja võtma arvesse asjaomase kolmanda riigi kodaniku konkreetseid asjaolusid.7. Kolmanda riigi kodanikku teavitatakse igast otsusest kohaldada käesoleva artikli lõikes 1 osutatud meetmeid ja sellise otsuse täitmata jätmise tagajärgedest, sealhulgas artikli 29 kohasest kinnipidamisest.

Artikkel 23aUurimismeetmed1. Ilma et see piiraks võimalust rakendada kooskõlas riigisisese õigusega muudel tagasisaatmisega mitte seotud põhjustel uurimismeetmeid, võivad liikmesriikide pädevad asutused, juhul kui see on tulemusliku tagasisaatmise ettevalmistamiseks või tagamiseks vajalik, proportsionaalne ja igakülgselt põhjendatud, teha järgmist:a)otsida kolmanda riigi kodanik läbi ja otsida läbi tema elukoht või muud asjakohased ruumid, kui see on vajalik, proportsionaalne ja igakülgselt põhjendatud läbiotsimise kiireloomulisusega ning tingimusel, et on olemas eelnev kohtumäärus või kooskõlas asjakohase riigisisese õigusega haldusakt;aa)rakendada haldusmeetmeid, et tagada riigisiseses õiguses sätestatud biomeetriliste andmete, sealhulgas sõrmejälgede andmise kohustuse täitmine, mis võib hõlmata võimalust kasutada viimase abinõuna sunnivahendeid, kui kolmanda riigi kodanik ei anna biomeetrilisi andmeid, nagu on nõutud artikli 21 lõike 2 punktis f;b) otsida läbi ja arestida isiklikke asju, elektroonikaseadmeid ja muid asjakohaseid esemeid; c) rakendada muid uurimismeetmeid, kui see on riigisiseses õiguses ette nähtud.2. Käesoleva artikli lõike 1 punktide a–c kohaseid uurimismeetmeid võib võtta ilma asjaomase kolmanda riigi kodaniku nõusolekuta.3. Kõigi kooskõlas käesoleva artikli lõike 1 punktidega a–c kehtestatud uurimismeetmete puhul järgitakse põhiõigusi ning nende suhtes kohaldatakse liidu ja liikmesriigi õiguses sätestatud kaitsemeetmeid ja õiguskaitsevahendeid.

Artikkel 23bTagajärjed koostöökohustuse täitmata jätmise korral 1. Artikli 21 lõikes 1 sätestatud koostöökohustuse ja artikli 21 lõikes 2 sätestatud nõuete täitmata jätmise korral kehtestavad liikmesriigid asjaomase kolmanda riigi kodaniku suhtes ühe või mitu artikli 23 lõikes 1 sätestatud meedet ning võivad kehtestada ühe või mitu järgmistest meetmetest, mis peavad olema tõhusad ja proportsionaalsed:b) teatavate hüvitiste ja toetuste andmisest keeldumine või nende vähendamine, kui selline võimalus on riigisisese õigusega ette nähtud, välja arvatud juhul, kui selle tulemusel ei suudaks isik oma põhivajadusi katta;c) vabatahtlikku tagasipöördumist soodustavate stiimulite andmisest keeldumine või nende vähendamine, sealhulgas artikli 46 lõike 3 kohaste tagasipöördumis- ja taasintegreerimisprogrammide raames abi andmisest keeldumine või selle vähendamine;d) tööloa andmisest keeldumine või selle äravõtmine, kui see on riigisisese õigusega ette nähtud;e) sissesõidukeelu kehtivusaja pikendamine kuni artikli 10 lõike 6 kohase maksimumkestuseni;f) kriminaalkaristused, sealhulgas vangistus, kui need on riigisisese õigusega ette nähtud;g) rahalised karistused;h)muud meetmed või tagajärjed peale eespool nimetatute, kui need on riigisisese õigusega ette nähtud.

Artikkel 23cKinnipidamise alternatiivid1. Võttes arvesse asjaomase kolmanda riigi kodaniku konkreetset olukorda, sealhulgas artikli 21a kohaselt hinnatud põgenemisohu suurust, võivad liikmesriigid kehtestada kinnipidamisele ühe või mitu järgmist alternatiivi:a) piisava rahalise tagatise andmine;b) elektroonilise valve rakendamine;c) muud kui punktides a ja b osutatud meetmed, kui see on riigisisese õigusega ette nähtud.1a.Esimeses lõigus osutatud meetmete peamine eesmärk on tagada kolmanda riigi kodaniku tulemuslik ja kiire tagasisaatmine.2. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud meetmete kohaldamise otsuses esitatakse asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud.3. Kolmandate riikide kodanikke teavitatakse kirjalikult igast otsusest kohaldada käesoleva artikli lõikes 1 osutatud meetmeid ning selle otsuse täitmata jätmise tagajärgedest, sealhulgas artikli 29 kohasest kinnipidamisest.4. Liikmesriigid tagavad, et kohus vaatab kooskõlas käesoleva artikli lõikega 2 tehtud otsused läbi asjaomase isiku taotlusel või ex officio.

IV peatükkKAITSEMEETMED JA ÕIGUSKAITSEVAHENDID1. jaguMenetluslikud tagatised

Artikkel 24Õigus saada teavet1.Pädevad asutused tagavad, et kolmanda riigi kodanikke, kelle suhtes kohaldatakse tagasisaatmist, teavitatakse ▌järgmisest:a)menetluse eesmärk▌;b)kolmandate riikide kodanike ▌kohustused ▌, nagu on sätestatud artiklites 21 ja 23, ▌artikli 23b ja artikli 29 lõike 3 punkti e kohased kohustuste täitmata jätmise tagajärjed, isiku tagasisaatmist käsitleva hoiatusteate olemasolu Schengeni infosüsteemis ning teise liikmesriigi poolt kooskõlas artikliga 9 tehtud tagasisaatmisotsuse tunnustamine ja täitmine;c)artikli 46 kohane tagasisaatmis- ja taasintegreerimisalane nõustamine ja asjaomased programmid;d)nende menetlusõigused ▌kooskõlas käesoleva määruse ja riigisisese õigusega, eelkõige õigus õigusabile ja esindamisele vastavalt artiklile 25.2.Teave tuleb edastada põhjendamatu viivituseta ▌keeles, millest kolmanda riigi kodanik saab aru või millest arusaamist temalt mõistlikult eeldatakse. Teabe võib esitada standardsetel teabelehtedel kas paberkandjal või elektrooniliselt ning vajaduse korral võib seda täiendada suuliselt, kasutades kirjaliku ja suulise tõlke teenuseid. Saatjata alaealiste puhul esitatakse teave ▌eakohasel viisil ning ▌artikli 20 lõikes 2 osutatud esindaja või alaealist abistama määratud isiku osalusel.2a.Kui pädev asutus jätkab väljasaatmist tagasisaatmis- või väljasaatmisotsuse alusel, milles on kindlaks määratud mitu vastuvõtvat riiki, tuleb kolmanda riigi kodanikule piisavalt aegsasti enne väljasaatmist teada anda, millisesse vastuvõtvasse riiki välja saadetakse.

Artikkel 25Õigusabi ja esindamine1.Kui kooskõlas artikliga 27 on kohtule esitatud edasikaebus või asja läbivaatamise taotlus, tagavad liikmesriigid kolmanda riigi kodaniku taotluse korral talle ▌vajaliku tasuta õigusabi ja tema esindamise▌.2.Pädevad asutused tagavad, et saatjata alaealisi esindatakse ja abistatakse viisil, mis võimaldab neil käesolevast määrusest tulenevaid õigusi kasutada ja kohustusi täita.▌4.Tasuta õigusabi ja esindamist võivad pakkuda õigusnõustajad või muud ▌vastava kvalifikatsiooniga isikud, kes on riigisisese õiguse kohaselt tunnustatud või volitatud kolmanda riigi kodanikke abistama või esindama, või valitsusvälised organisatsioonid, kellel on riigisisese õiguse kohased volitused kolmanda riigi kodanikele õigusabiteenuste osutamiseks ja nende esindamiseks.5.Liikmesriigid ei pea edasikaebemenetluses tasuta õigusabi ja esindamist pakkuma, kui:a)leitakse, et kolmanda riigi kodanikul on piisavalt vahendeid õigusabi ja esindamise võimaldamiseks tema enda kulul;b)leitakse, et edasi kaebamisel ei ole ilmseid eduvõimalusi või see on kuritarvitav;c)edasikaebus või asja läbivaatamise taotlus on jõudnud teise või edasisse edasikaebeastmesse vastavalt sellele, mis on riigisiseses õiguses ette nähtud, kaasa arvatud uuesti ärakuulamise ja edasikaebuse uuesti läbivaatamise korral;d)kolmanda riigi kodanikku juba abistab või esindab õigusnõustaja.6.Tasuta õigusabi ja esindamist taotlev kolmanda riigi kodanik peab avaldama oma rahalise olukorra ja teavitama viivitamata pädevaid asutusi kõigist olulistest muutustest oma rahalises olukorras, välja arvatud juhul, kui riigisisese õigusega on ette nähtud tasuta õigusabi, olenemata isiku rahalisest olukorrast.7.Välja arvatud saatjata alaealistele osutatava abi puhul võivad liikmesriigid ▌teha järgmist:a)piirata tasuta õigusabi ja esindamist rahaliselt või ajaliselt, tingimusel et sellised piirangud ei ole meelevaldsed ega piira põhjendamatult juurdepääsu tasuta õigusabile ja esindamisele▌;b)taotleda kantud kulude täielikku või osalist hüvitamist juhul, kui kolmanda riigi kodaniku rahaline olukord on tagasisaatmismenetluse ajal paranenud või kui otsus pakkuda tasuta õigusabi ja esindamist tehti kolmanda riigi kodaniku esitatud valeandmete põhjal;c)ette näha, et tasude ja muude kulude ja nende hüvitamise puhul koheldakse õigusabiga seotud küsimustes kolmanda riigi kodanikke võrdväärselt sellega, kuidas liikmesriik üldiselt oma kodanikke kohtleb, ent mitte soodsamalt.8.Liikmesriigid sätestavad konkreetsed menetlusnormid selle kohta, kuidas tasuta õigusabi ja esindamise taotlusi seoses edasikaebuse või asja läbivaatamisega kohtus kooskõlas artikliga 27 esitatakse ja menetletakse, või kohaldavad sarnaste riigisiseste taotluste kohta kehtivaid norme, tingimusel et need normid ei muuda tasuta õigusabi ja esindamise saamist ülemäära keeruliseks või võimatuks.9.Kui otsuse mitte võimaldada tasuta õigusabi ja esindamist teeb asutus, mis ei ole kohus, tuues põhjuseks, et edasikaebusel ei leita olevat ilmseid eduvõimalusi või seda peetakse kuritarvitavaks, on taotlejal õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, et kohtus selline otsus vaidlustada. ▌10.Liikmesriigid võivad kooskõlas riigisisese õigusega ette näha tasuta õigusabi ja esindamise haldusmenetluses.

2. jaguÕiguskaitsevahendid

Artikkel 26Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile1.Asjaomasele kolmanda riigi kodanikule võimaldatakse tõhus õiguskaitsevahend artikli 7 lõikes 1, artiklis 10 ja artikli 12 lõikes 2 osutatud otsuste vaidlustamiseks riigisisese õiguse kohaselt pädevas kohtus.2.Tõhusa õiguskaitsevahendiga nähakse ette nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude täielik ▌läbivaatamine.3.Kui toimikus olevatest materjalidest, mis on esitatud tagasisaatmis- või väljasaatmisotsuse vaidlustamiseks kasutatava õiguskaitsevahendi eest vastutavale kohtule ning mida on pärast võistlevat menetlust täiendatud või selgitatud, nähtub, et võidakse kahjustada tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, kontrollitakse nimetatud põhimõttest tulenevate nõuete täitmist▌.4. Tagasisaatmisotsuse mitteolemusliku osa tühistamine või kehtetuks tunnistamine ei too kaasa asjaomase otsuse ülejäänud osa tühisust või kehtetust.

Artikkel 27Edasikaebuse esitamine pädevale kohtule1.Käesoleva määruse kohaldamisel kehtestavad liikmesriigid oma riigisiseses õiguses ▌tähtaja, mille jooksul saab esimese astme kohtule edasikaebuse esitada, kuid mis ei ole pikem kui 14 päeva.Liikmesriigid, kes on … [käesoleva määruse jõustumise kuupäevaks] kehtestanud oma riigisiseses õiguses edasikaebuse esitamiseks tähtaja, mis on 30 päeva või pikem, võivad teha esimesest lõigust erandi. Kui liikmesriigid otsustavad teha erandi, ei tohi esimeses lõigus osutatud tähtaeg olla pikem kui 30 päeva.2.Lõikes 1 osutatud tähtaeg hakkab kulgema alates kuupäevast, mil kolmanda riigi kodanikku artikli 7 lõikes 1, artiklis 10 ja artikli 12 lõikes 2 osutatud otsusest teavitatakse või loetakse riigisisese õiguse kohaselt teavitatuks.3.Kui tagasisaatmisotsus põhineb samal aktil kui otsus, millega keeldutakse andmast luba seaduslikuks riigis viibimiseks või seaduslik riigis viibimine lõpetatakse, või see otsus on tehtud samas aktis, võivad tagasisaatmisotsuse edasikaebamise tähtajad olla need, mis on riigisiseses õiguses ette nähtud seadusliku riigis viibimise lõpetamise või selleks loa andmise keeldumise otsuse edasikaebamiseks.4.Kui sissesõidukeeld kehtestatakse ja/või väljasaatmisotsus tehakse koos artiklis 7 osutatud tagasisaatmisotsusega, tuleb need koos asjaomase tagasisaatmisotsusega edasi kaevata samas kohtus, sama menetluse ja sama tähtaja jooksul. Kui sissesõidukeeld kehtestatakse ja/või väljasaatmisotsus tehakse tagasisaatmisotsusest eraldi või see on ainus vaidlustatav otsus, võib selle eraldi edasi kaevata. ▌▌

Artikkel 28Peatav mõju1.Kuigi käesoleva määrusega ei nähta ette, et edasikaebamisel on automaatselt peatav mõju, peavad liikmesriigid täielikus kooskõlas harta artikliga 47 tagama, et pädev esimese astme kohus saab väljasaatmise peatada enne artikli 7 ▌ja artikli 12 lõike 2 kohaselt tehtud otsuste täitmist. Väljasaatmine võidakse peatada asjaomase kolmanda riigi kodaniku taotlusel artikli 27 kohase edasikaebuse esitamise tähtajaks või, kui edasikaebus on esitatud, selle edasikaebuse lahendi tegemiseni, välja arvatud juhul, kui riigisiseses õiguses on ette nähtud ka see, et sellise otsuse täitmise võib peatada ex officio. See lõige ei piira selliste riigisiseste õigusaktide sätete kohaldamist, milles nähakse ette, et esimese astme kohtus kasutatavatel õiguskaitsevahenditel on automaatne peatav mõju.1a. Lõike 1 kohase taotluse hindamisel võib kohus tugineda kohtule esitatud toimikus olevatele materjalidele, sealhulgas tagasisaatmismenetluse ja asjakohasel juhul varjupaigamenetluse varasemates etappides tehtud asjakohaste asjaolude hindamisele.▌3.Kui esimese või järgneva edasikaebamisotsuse peale esitatakse uus edasikaebus, ei peatata väljasaatmist, välja arvatud juhul, kui riigisiseses õiguses on ette nähtud selliste õiguskaitsevahendite peatav mõju või kui kolmanda riigi kodanik taotleb peatamist ja pädev kohus otsustab selle taotluse rahuldada, võttes igakülgselt arvesse iga üksikjuhtumi konkreetseid asjaolusid.▌

V peatükk▌KINNIPIDAMINE

Artikkel 29Kinnipidamise alused1.Liikmesriigid võivad kolmanda riigi kodanikku käesoleva määruse kohaselt kinni pidada igat üksikjuhtumit eraldi hinnates ning üksnes juhul, kui kinnipidamine on proportsionaalne.2.Liikmesriigid võivad kolmanda riigi kodanikku kinni pidada üksnes tagasisaatmise eesmärgil, sealhulgas tagasisaatmise ettevalmistamiseks, tagasivõtmiseks ja väljasaatmise elluviimiseks.3.Kolmanda riigi kodanikku võib kinni pidada üksnes ühel või mitmel järgmisel kinnipidamise alusel:a)põgenemisoht, mis tehakse kindlaks kooskõlas artikliga 21a;b)kolmanda riigi kodanik hoiab kõrvale tagasivõtmisest, tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid;c)kolmanda riigi kodanik kujutab endast kooskõlas artikliga 16 julgeolekuohtu;d)isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks või kodakondsuse kindlakstegemiseks või kontrollimiseks;e)artikli 21 lõike 2 punktides a–c, e, fa ja i–k sätestatud kohustuste täitmata jätmine, sealhulgas koostöö puudumine reisidokumentide hankimisel;f) muud asjakohased tagasisaatmisega seotud põhjused, mis on ette nähtud riigisiseses õiguses, et tagada tulemuslikud tagasisaatmismenetlused, mis on vajalikud ja proportsionaalsed.5.Kinnipidamise rakendamise otsustavad haldus- või õigusasutused. Kinnipidamise otsus tehakse kirjalikult ning selles esitatakse selle aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud ning teave kättesaadavate õiguskaitsevahendite kohta. Otsus tehakse kolmanda riigi kodanikule teatavaks suuliselt või kirjalikult keeles, millest kolmanda riigi kodanik saab aru või millest arusaamist temalt mõistlikult eeldatakse, sealhulgas kasutades suulise või kirjaliku tõlke teenuseid.6.Kui kolmanda riigi kodanik peetakse lõike 2 kohaselt kinni, võtavad liikmesriigid arvesse seda, kas tegemist on haavatava isikuga.▌

Artikkel 32Kinnipidamisaeg1.Kinnipidamine kestab võimalikult lühikest aega, ent seni, kuni esinevad artiklis 29 sätestatud kinnipidamise alused ning kuni on vaja, et tagada kolmanda riigi kodaniku tulemuslik ja edukas tagasisaatmine.2.Kui selgub, et artiklis 29 sätestatud aluseid enam ei esine, ▌vabastatakse kolmanda riigi kodanik kinnipidamisest vastavalt käesolevale määrusele. Selline vabastamine ei välista ▌meetmete kohaldamist kooskõlas artiklitega 23 ja 23c.3.Ühes liikmesriigis ei või isikut kinni pidada kauem kui 12 kuud. ▌Kui tagasisaatmismenetlus kestab tõenäoliselt kauem, kuna asjaomane kolmanda riigi kodanik ei tee koostööd või kolmandatelt riikidelt vajalike dokumentide hankimine viibib, või muudel riigisiseses õiguses sätestatud erakorralistel asjaoludel, võib kohaldada pikemat kinnipidamisaega, kuid see ei või ületada 24 kuud ühes liikmesriigis.Kui kolmanda riigi kodanik on kolinud teise liikmesriiki ja tema tegevus on käsitatav artikli 29 lõike 3 kohase kinnipidamise alusena, hakkab kehtima uus kinnipidamisaeg.3a. Kinnipidamist võib pärast lõike 3 kohase 24 kuu pikkuse maksimaalse kinnipidamisaja möödumist pikendada täiendavate, kokku kuni kuuekuuliste ajavahemike kaupa, kui on olemas põgenemisoht ja kui ühe või mitme järgmise asjaolu muutumine näitab, et on tekkinud väljasaatmise mõistlik väljavaade:a) kolmanda riigi kodaniku isiku kohta on saadud uut olulist teavet; b) reisidokument on saadud või võib mõistlikult eeldada, et see saadakse asjaolude muutumise tõttu; c) koostöö kolmanda riigiga on paranenud.Kui liikmesriik peab kolmanda riigi kodanikku käesoleva lõigu kohaselt kinni, käsitleb ta seda juhtumit prioriteetsena, et tagada võimalikult lühike kinnipidamisaeg. 4.Lõigete 3 ja 3a kohaste kinnipidamisaegade maksimaalse kestuse möödumine ei välista kooskõlas artiklitega 23 ja 23c meetmete kohaldamist.5. Kui kolmanda riigi kodanik teeb kinnipidamise jooksul oma tagasisaatmise osas koostööd, korraldatakse asjakohasel juhul selle kolmanda riigi kodaniku vabatahtlik tagasipöördumine põhjendamatu viivituseta. Kinnipidamine võib asjakohasel juhul jätkuda kuni riigist lahkumiseni, et tagada tulemuslik tagasisaatmine vastavalt lõigetele 3 ja 3a.

Artikkel 33Kinnipidamiskorralduste läbivaatamine1.Liikmesriigid tagavad, et kinnipidamine vaadatakse läbi ▌vähemalt iga kuue kuu järel kas asjaomase kolmanda riigi kodaniku taotlusel või ex officio.2.Liikmesriigid tagavad, et saatjata alaealiste kinnipidamine vaadatakse läbi ex officio ▌vähemalt iga kolme kuu järel või asjaomase saatjata alaealise või tema artikli 20 lõike 2 kohaselt määratud esindaja taotlusel.3.Kui haldusasutus on määranud kinnipidamise või seda pikendanud, teevad liikmesriigid järgmist:a)tagavad kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku läbivaatamise, mille kohta tehakse otsus võimalikult kiiresti pärast kinnipidamise algust riigisiseses õiguses sätestatud tähtaja jooksul; võib)annavad asjaomasele kolmanda riigi kodanikule õiguse algatada menetlus kinnipidamise õiguspärasuse kohtulikuks läbivaatamiseks, mille käigus tehakse pärast kinnipidamise algust võimalikult kiiresti otsus riigisiseses õiguses sätestatud tähtaja jooksul. Sellisel juhul teavitavad liikmesriigid pärast kinnipidamist asjaomast kolmanda riigi kodanikku viivitamata sellise menetluse algatamise võimalusest.Kui kolmanda riigi kodanikku peetakse kinni kauem kui artikli 32 lõike 3a kohane maksimaalne 24-kuuline kinnipidamisaeg ja pikendamine ületab kolme kuud, vaatab kohus kinnipidamise läbi vähemalt iga kolme kuu järel.

Artikkel 34Kinnipidamistingimused1.Kinnipidamine toimub üldiselt spetsiaalsetes asutustes, mis hõlmab ka muude asutuste spetsiaalseid osakondi. Kui liikmesriigil ei ole võimalik isikuid niisugustes asutustes kinni pidada ja ta peab kasutama majutamist vanglatüüpi kinnipidamisasutuses, hoitakse kolmanda riigi kodanikke nii palju kui võimalik tavalistest kinnipeetavatest lahus.2.Kinnipeetud kolmanda riigi kodanikele tagatakse vabas õhus viibimise võimalused. Vabas õhus viibimise võimalusi võib kindlaks ajavahemikuks piirata, kui see on vajalik ja proportsionaalne kinnipidamisasutuse hea toimimise tagamiseks. 3.Kinnipeetud kolmanda riigi kodanikele võimaldatakse soovi korral võtta aegsasti ühendust seaduslike esindajate, pereliikmete ja pädevate konsulaarasutustega.4.Erilist tähelepanu pööratakse kinnipeetud haavatavate isikute erivajadustele ▌. Kinnipeetud kolmanda riigi kodanikele võimaldatakse esmaabi ja haiguste põhiravi.5.Seaduslikel esindajatel, pereliikmetel, pädevatel konsulaarasutustel ning asjakohastel ja pädevatel riiklikel, rahvusvahelistel ja valitsusvälistel organisatsioonidel ja asutustel võimaldatakse külastada kõiki kinnipidamisasutusi ning suhelda kolmanda riigi kodanikega ja külastada neid tingimustes, mis tagavad nende privaatsuse. Selliste külastuste tegemiseks võib nõuda loa taotlemist ja muude asjakohaste tingimuste täitmist, sealhulgas eelneva asjakohase juurdepääsuloa väljastamist pädeva asutuse poolt kooskõlas riigisisese õigusega. Liikmesriigid võivad kehtestada sellele juurdepääsule piirangud riigisisese õiguse alusel, kui need piirangud on objektiivselt vajalikud kinnipidamisasutuse turvalisuse, avaliku korra või halduskorralduse jaoks. 6.Kinnipeetud kolmanda riigi kodanikele esitatakse ▌teave, milles selgitatakse kinnipidamisasutuses kohaldatavaid eeskirju ning märgitakse nende õigused ja kohustused ▌keeles, millest nad saavad aru või millest arusaamist neilt mõistlikult eeldatakse. Asjaomane teave hõlmab ka teavet nende riigisisesest õiguse kohase õiguse kohta võtta ühendust lõikes 3 ja 5 osutatud isikute ja asutustega.6a. Kolmanda riigi kodanike suhtes, kes kujutavad endast artikli 16 kohaselt julgeolekuohtu, võib kinnipidamisasutustes rakendada tõhustatud julgeolekumeetmeid, sealhulgas rangemaid eraldusmeetmeid või suuremat järelevalvet, seni, kuni see on rangelt vajalik ohu maandamiseks ja nende tagasisaatmise hõlbustamiseks.

Artikkel 35Saatjata alaealiste ja alaealistega perede kinnipidamise tingimused1.Saatjata alaealisi ja alaealistega peresid peetakse kinni üksnes viimase abinõuna ja üksnes võimalikult lühikese aja jooksul, mis on asjakohane, võttes arvesse lapse huve.2.Kinnipidamisajaks paigutatakse saatjata alaealised ja alaealistega pered eraldi majutuskohta, mis tagab neile piisava privaatsuse. Kinnipidamisasutuse töötajad peavad olema läbinud asjakohase koolituse ning kinnipidamisasutus peab olema kohandatud alaealiste vajadustega ning nende vanuse ja sooga.3.Kinnipeetud alaealistel on võimalus tegeleda vaba aja tegevustega, sealhulgas eakohaste mängude ja harrastustega, ning neil on juurdepääs haridusele või haridustegevusele vormis, mis on nende kinnipidamisaega arvestades kõige sobivam.

VI peatükkTAGASIVÕTMINE

Artikkel 36Tagasivõtmine1.Pärast tagasisaatmisotsuse tegemist algatavad pädevad asutused asjakohasel juhul Frontexi toetusel tagasivõtmise, seahulgas kohaldataval juhul seoses kolmanda riigi kodaniku kodakondsuse kinnitamise, kolmanda riigi kodanikule reisidokumendi väljaandmise ja tagasisaatmisoperatsiooni korraldamisega.▌Kohaldataval juhul kasutatakse Euroopa tagasisaatmise reisidokumenti kooskõlas kohaldatava tagasivõtukokkuleppe ja määrusega (EL) 2016/1953 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta määrus (EL) 2016/1953, mis käsitleb Euroopa reisidokumendi kehtestamist riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu 30. novembri 1994. aasta soovitus (ELT L 311, 17.11.2016, lk 13, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2016/1953/oj)..▌7. Kolmandates riikides ▌toetavad tagasivõtmist liidu rahastatavad spetsiaalsed liidu tagasisaatmise kontaktametnikud. Sellised kontaktametnikud on osa liidu delegatsioonide struktuurist ning nad teevad tihedat koostööd komisjoniga, et saavutada asjakohased liidu poliitika prioriteedid.▌

Artikkel 37aVälismõõde ja koostöö kolmandate riikidegaLiit ja liikmesriigid tagavad, et tagasisaatmispoliitika välismõõde on rändehalduse tervikliku lähenemisviisi lahutamatu osa. Kui tehakse kindlaks, et kolmas riik ei tee koostööd, või kui ühel või mitmel liikmesriigil on raskusi seoses kolmandate riikide koostööga tagasivõtmise valdkonnas, võtavad liit ja liikmesriigid asjakohaseid meetmeid, sealhulgas kasutavad tingimuslikkust kõigi asjakohaste poliitikameetmete ja vahendite puhul, nagu viisapoliitika ning kaubandus ja areng, nagu on sätestatud neid valdkondi reguleerivates liidu seadusandlikes aktides ja nagu see on ette nähtud liikmesriikidele, kelle suhtes need aktid on siduvad, et toetada prognoositavaid ja tõhusaid tagasisaatmismenetlusi kolmandate riikidega ning tagada tulemuslik ja püsiv koostöö tagasivõtmise valdkonnas.

VII peatükkISIKUANDMETE JAGAMINE JA EDASTAMINE

Artikkel 38Teabe jagamine liikmesriikide vahel1.Liikmesriigid kasutavad käesoleva määruse rakendamiseks kõiki asjakohaseid koostöö- ja teabevahetusvahendeid.2.Teabevahetus toimub liikmesriigi taotlusel ning see võib toimuda üksnes liikmesriikide pädevate asutuste vahel.3.Liikmesriigid edastavad üksteisele taotluse korral kättesaadava teabe käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluva isiku kohta, et viia läbi tagasisaatmismenetlus ning anda tagasipöördumis- ja taasintegreerimisabi.4.Kui lõikes 3 osutatud teavet saab vahetada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/818 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta määrus (EL) 2019/818, millega luuakse ELi infosüsteemide koostalitlusvõime raamistik politsei- ja õiguskoostöö, varjupaiga ja rände valdkonnas ning muudetakse määrusi (EL) 2018/1726, (EL) 2018/1862 ja (EL) 2019/816 (ELT L 135, 22.5.2019, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2019/818/oj). artikli 4 punktis 15 osutatud ELi infosüsteemide kaudu või täiendava teabe kaudu kooskõlas määrusega (EL) 2018/1860, toimub sellise teabe vahetus üldreeglina üksnes nende vahendite kaudu.5.Teabetaotluses tuleb esitada selle aluseks olevad alused.6.Lõikes 3 osutatud teave võib sisaldada eelkõige järgmist:a)teave, mis on vajalik kolmanda riigi kodaniku isiku ning kohaldataval juhul tema pereliikmete, sugulaste ja muude perekondlike suhete ▌kindlakstegemiseks;b)kooskõlas määrusega (EL) 2024/1358 kolmanda riigi kodanikult võetud biomeetriliste andmetega seotud teave ▌;c)teave kolmanda riigi kodaniku kodakondsuse ja mis tahes reisidokumendi (reisidokumentide) kohta ▌;d)teave kolmanda riigi kodaniku elukohtade, läbitud marsruutide, räägitavate keelte ja kontaktandmete kohta (e-posti aadress(id) ja telefoninumber (telefoninumbrid));e)teave liikmesriigi või kolmanda riigi antud elanikustaatuse või riigis viibimise õigust andvate lubade, sealhulgas elamisõigust tõendavate dokumentide või viisade ning nende taotlemise või pikendamise kohta;f)kolmanda riigi kodaniku tagasisaatmisoperatsiooniga seotud teave ▌;g)teave kolmanda riigi kodaniku taasintegreerimise kohta kohaldataval juhul koos teabega haavatavuse kohta;h)kolmanda riigi kodaniku suhtes tehtud tagasisaatmisotsuse põhjendused;ha) teave selle kohta, kuidas kolmanda riigi kodanik täidab artiklist 21 tulenevaid kohustusi või järgib artikli 23 kohaseid meetmeid;i)teave selle kohta, kas kolmanda riigi kodanikku peeti kinni või kohaldati isiku suhtes kinnipidamise alternatiive;j)teave, mis on seotud karistusregistriga või ohuga, mida kolmanda riigi kodanik kujutab avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule;k)teave kolmanda riigi kodaniku haavatavuse, tervise ja meditsiiniliste vajaduste kohta.7.Taotluse saanud liikmesriik on kohustatud vastama võimalikult kiiresti, ent hiljemalt kahe nädala jooksul.7a. Kui liikmesriik jätab käesoleva artikli kohaselt esitatud taotlusele vastamata, vastus on puudulik või hilineb, siis see ei takista ega lükka edasi teise liikmesriigi algatatud tagasisaatmisotsuse või väljasaatmiskorralduse täitmist. Taotluse esitanud liikmesriik võib tegutseda oma pädevatele asutustele kättesaadava teabe alusel kooskõlas liidu ja liikmesriigi õigusaktidega.8.Saadud teavet võib kasutada üksnes lõikes 3 sätestatud eesmärkidel. Sõltuvalt teabe liigist ja vastuvõtva asutuse volitustest võib sellist teavet igas liikmesriigis edastada üksnes ametiasutustele või õigusasutustele, kes tegelevad tagasisaatmismenetluse, tagasivõtmise või taasintegreerimisabi andmisega.9. Liikmesriik annab taotluse korral teisele liikmesriigile üle kolmanda riigi kodaniku reisidokumendi originaali, kui reisidokument on vajalik tagasisaatmise tagamiseks.

Artikkel 39Kolmanda riigi kodanikega seotud andmete edastamine tagasisaatmise, tagasivõtmise ja taasintegreerimise eesmärgil1.Ilma et see piiraks artiklite 40 ja 41 kohaldamist, võib pädev asutus ja kohaldataval juhul Frontex artikli 38 lõike 6 punktides a–h osutatud andmeid töödelda ja edastada kolmanda riigi pädevale asutusele või kolmandatele isikutele, kellel on pädevus anda taasintegreerimisabi või täita muid tagasisaatmise rakendamisega seotud ülesandeid, näiteks lennuettevõtjad või meditsiiniteenuse osutajad, kui see on tagasisaatmise, tagasivõtmise või taasintegreerimise eesmärgil vajalik.▌3.Lõike 1 ▌kohasel isikuandmete edastamisel tagavad liikmesriigid ja Frontex, et selline andmeedastus on kooskõlas vastavalt määruse (EL) 2016/679 V peatüki ja määruse (EL) 2018/1725 V peatükiga.4.Kui andmed edastatakse lõike 1 ▌kohaselt, tuleb see dokumenteerida ning dokumendid tehakse taotluse korral kättesaadavaks määruse (EL) 2016/679 artikli 51 lõike 1 ja määruse (EL) 2018/1725 artikli 52 lõike 1 kohaselt loodud pädevale järelevalveasutusele, sealhulgas edastamise kuupäev ja kellaaeg ning teave kolmanda riigi pädeva vastuvõtva asutuse kohta. Kõnealustes dokumentides esitatakse üksnes teave, mis on rangelt vajalik tõendamaks, et andmete edastamine on toimunud kooskõlas õigusliku alusega, ning need ei too liikmesriikidele kaasa täiendavaid aruandluskohustusi.

Artikkel 40Kolmanda riigi kodanike suhtes tehtud süüdimõistvate kohtuotsustega seotud andmete edastamine kolmandatele riikidele tagasisaatmise, tagasivõtmise ja taasintegreerimise eesmärgil1.Pädev asutus ja kohaldataval juhul Frontex võib kolmanda riigi kodaniku suhtes tehtud ühe või mitme süüdimõistva kohtuotsusega seotud andmeid töödelda ja edastada konkreetsetel juhtudel kolmanda riigi pädevale asutusele või kolmandatele isikutele, kellel on pädevus anda taasintegreerimisabi või täita muid tagasisaatmise rakendamisega seotud ülesandeid, kui on täidetud järgmised tingimused:a)kolmanda riigi kodanik, kelle isikuandmeid edastatakse, on viimase 25 aasta jooksul süüdi mõistetud terroriaktis või viimase 15 aasta jooksul mõnes muus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1240 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. septembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1240, millega luuakse Euroopa reisiinfo ja -lubade süsteem (ETIAS) ning muudetakse määrusi (EL) nr 1077/2011, (EL) nr 515/2014, (EL) 2016/399, (EL) 2016/1624 ja (EL) 2017/2226 (ELT L 236, 19.9.2018, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2018/1240/oj). lisas loetletud kuriteos või on toime pannud kuriteo, mille eest võib riigisisese õiguse kohaselt karistada vähemalt kahe aasta pikkuse vabadusekaotusega, või on toime pannud mitu kuuritegu, mille eest võib süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriigi õiguse kohaselt karistada vähemalt ühe aasta pikkuse vabadusekaotusega;b)andmete edastamine on vajalik tagasisaatmiseks, tagasivõtmiseks või kohandatud mitterahalise taasintegreerimisabi andmiseks;▌d)▌pädev asutus on kontrollinud ja kohaldataval juhul Frontex on veendunud, et andmete edastamisega ei kaasne tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte rikkumise ohtu;e)▌pädev asutus on kontrollinud ja kohaldataval juhul Frontex on veendunud, et andmete edastamisega ei kaasne harta artikli 50 rikkumise ohtu.▌3. Lõike 1 või 2 kohasel isikuandmete edastamisel tagavad liikmesriigid ja Frontex, et selline andmeedastus on kooskõlas vastavalt määruse (EL) 2016/679 V peatüki ja määruse (EL) 2018/1725 V peatükiga.4.Kui andmed edastatakse lõike 1 ▌kohaselt, tuleb see dokumenteerida ning dokumendid tehakse taotluse korral kättesaadavaks määruse (EL) 2016/679 artikli 51 lõike 1 ja määruse (EL) 2018/1725 artikli 52 lõike 1 kohaselt loodud pädevale järelevalveasutusele, sealhulgas edastamise kuupäev ja kellaaeg, teave kolmanda riigi pädeva vastuvõtva asutuse kohta, põhjendus selle kohta, et andmete edastamine vastab lõikes 1 ▌sätestatud tingimustele, ning edastatud isikuandmed. Kõnealustes dokumentides esitatakse üksnes teave, mis on rangelt vajalik tõendamaks, et andmete edastamine on toimunud kooskõlas õigusliku alusega, ning need ei too liikmesriikidele kaasa täiendavaid aruandluskohustusi.

Artikkel 41Kolmanda riigi kodanike terviseandmete edastamine kolmandatele riikidele tagasisaatmisoperatsiooni läbiviimise ja taasintegreerimise eesmärgil1.Tagasisaatmisoperatsiooni ajal kolmanda riigi kodanikele antava arstiabi andmeid võib pädev asutus ja kohaldataval juhul Frontex töödelda ja edastada konkreetsetel juhtudel kolmanda riigi pädevale asutusele või kolmandatele isikutele, kellel on pädevus anda taasintegreerimisabi või täita muid tagasisaatmise rakendamisega seotud ülesandeid, näiteks meditsiiniteenuse osutajad, kui on täidetud järgmised tingimused:a)andmete edastamine on vajalik tagasisaatmisoperatsiooni läbiviimiseks;▌c)▌pädev asutus on kontrollinud ja kohaldataval juhul Frontex on veendunud, et andmete edastamisega ei kaasne tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte rikkumise ohtu.2.Pädev asutus ja kohaldataval juhul Frontex võib kolmanda riigi kodanike tervist ja meditsiinilisi vajadusi käsitlevaid andmeid töödelda ja edastada konkreetsetel juhtudel kolmandatele isikutele, kellel on pädevus anda taasintegreerimisabi või täita muid tagasisaatmise rakendamisega seotud ülesandeid, kui on täidetud järgmised tingimused:a)andmete edastamine on vajalik artiklis 46 osutatud taasintegreerimisabi andmiseks, mida on kohandatud kolmanda riigi kodaniku meditsiinilistele vajadustele;b)kolmanda riigi kodanik, kelle isikuandmeid edastatakse, on ▌andnud selliseks andmeedastuseks nõusoleku.3.Lõike 1 või 2 kohasel isikuandmete edastamisel tagavad liikmesriigid ja Frontex, et selline andmeedastus on kooskõlas vastavalt määruse (EL) 2016/679 V peatüki ja määruse (EL) 2018/1725 V peatükiga.4.Kui andmed edastatakse lõike 1 või 2 kohaselt, tuleb see dokumenteerida ning dokumendid tehakse taotluse korral kättesaadavaks määruse (EL) 2016/679 artikli 51 lõike 1 ja määruse (EL) 2018/1725 artikli 52 lõike 1 kohaselt loodud pädevale järelevalveasutusele, sealhulgas edastamise kuupäev ja kellaaeg, teave kolmanda riigi pädeva vastuvõtva asutuse kohta, põhjendus selle kohta, et andmete edastamine vastab lõikes 1 või 2 sätestatud tingimustele, ning edastatud isikuandmed. Kõnealustes dokumentides esitatakse üksnes teave, mis on rangelt vajalik tõendamaks, et andmete edastamine on toimunud kooskõlas õigusliku alusega, ning need ei too liikmesriikidele kaasa täiendavaid aruandluskohustusi.

VIII peatükkÜHINE TAGASISAATMISSÜSTEEM

Artikkel 42Ühise tagasisaatmissüsteemi komponendid1.Käesoleva määruse kohane ühine tagasisaatmissüsteem hõlmab järgmist:a)ühine tagasisaatmismenetlus kolmanda riigi kodanike jaoks, kellel ei ole õigust liikmesriikide territooriumil viibida ▌;b)liikmesriikidevaheline tagasisaatmisotsuste tunnustamise ja täitmise süsteem;▌d)digisüsteemid kolmanda riigi kodanike tagasisaatmise, tagasivõtmise ja taasintegreerimise haldamiseks;e)liikmesriikidevaheline koostöö;ea) kinnipidamisvõimekuse piisav tase, mille määrab kindlaks liikmesriik tegelike vajaduste alusel;f)liidu rahaline toetus ning liidu organite ja asutuste operatiivtoetus kooskõlas nende vastavate volitustega.1a. Digisüsteemide arendamine tugineb võimalikult suures ulatuses olemasolevatele liikmesriikide taristutele ja liidu koostalitlusvõimelistele süsteemidele ega tekita liikmesriikidele täiendavat aruandlus- ega menetluskoormust.2.Liit ja liikmesriigid määravad kindlaks ühised prioriteedid tagasisaatmise ▌ja taasintegreerimise valdkonnas ning tagavad vajalikud järelmeetmed, võttes arvesse määruse (EL) 2024/1351 artikli 8 kohaselt vastu võetud Euroopa varjupaiga- ja rändehaldusstrateegiat, määruse (EL) 2024/1349 kohase piiril toimuva tagasisaatmismenetluse rakendamist, määruse (EÜ) nr 810/2009 artikli 25a kohaselt kolmandate riikide ja liikmesriikide vahelise tagasivõtmise alase koostöö taseme hindamist ning liidu tagasivõtukokkuleppeid ja muid tagasivõtmise valdkonnas tehtava koostöö seisukohast asjakohaseid liidu vahendeid.3.Liit ja liikmesriigid tagavad lojaalse koostöö ja tiheda koordineerimise pädevate asutuste vahel ning liidu ja liikmesriikide vahel, samuti koostoime sise- ja väliskomponentide vahel ▌.

Artikkel 43Pädevad asutused ▌1.Iga liikmesriik määrab kooskõlas riigisisese õigusega pädevad asutused, kes vastutavad käesolevast määrusest tulenevate kohustuste täitmise eest.▌

Artikkel 44Liikmesriikidevaheline koostöö1.Artikli 43 kohaselt määratud pädevad asutused teevad omavahel koostööd ja abistavad üksteist üldreeglina selleks, eta)võimaldada oma territooriumi läbimist, et aidata kaasa teise liikmesriigi tagasisaatmisotsuse täitmisele või reisidokumendi hankimisele;b)anda logistilist ▌või muud materiaalset või mitterahalist abi seoses punkti a kohaselt nende territooriumi läbimisega;ba) hõlbustada artikli 8 lõike 1 punktis b osutatud üleandmist;▌d) toetada kolmanda riigi kodaniku lahkumist liikmesriiki, kus tal on artikli 8 lõike 3 kohaselt riigis viibimise õigus▌.2. Artikli 43 kohaselt määratud pädevad asutused võivad teha omavahel koostööd ja abistada üksteist muu hulgas selleks, eta) juhtida ja toetada poliitikadialoogi ja teabevahetust kolmandate riikide ametiasutustega tagasivõtmise hõlbustamise eesmärgil;b) võtta ühendust kolmandate riikide pädevate asutustega, et kontrollida kolmanda riigi kodanike isikusamasust ja saada kehtiv reisidokument;c) korraldada taotluse esitanud liikmesriigi nimel tagasisaatmise praktiline elluviimine;d) anda logistilist või muud materiaalset või mitterahalist abi.

Artikkel 45Frontexi toetus1.Liikmesriigid võivad taotleda, et nende pädevaid asutusi abistaksid määruse (EL) 2019/1896 kohaselt Frontexi kohapeale suunatud või toetatud eksperdid, sealhulgas tagasisaatmise kontaktametnikud ja muud kontaktametnikud.2.Liikmesriigid annavad Frontexile asjakohast teavet Frontexi toetuse kavandatud vajaduste kohta, et oleks võimalik planeerida ameti toetust kooskõlas määrusega (EL) 2019/1896.

Artikkel 46Tagasipöördumise ja taasintegreerimise toetamine1.Liikmesriigid tagavad tagasipöördumis- ja taasintegreerimisalase nõustamise kättesaadavuse, et asjakohasel juhul anda kolmanda riigi kodanikele tagasisaatmisprotsessi võimalikult varases etapis teavet ja suuniseid tagasipöördumis- ja taasintegreerimisvõimaluste, sealhulgas lõikes 3 osutatud programmide kohta. Tagasipöördumis- ja taasintegreerimisnõustamist võib kombineerida muu nõustamisega liikmesriigi muude rändemenetluste raames.2.Liikmesriigid tagavad, et teave tagasipöördumise ja taasintegreerimise kohta antakse hiljemalt siis, kui tehakse tagasisaatmisotsus.3.Liikmesriigid tagavad riiklikul või liidu tasandil toetatavate või rahastatavate tagasipöördumis- ja taasintegreerimisprogrammide kättesaadavuse. Sellised programmid sisaldavad kolmanda riigi kodanikule antavat logistilist, rahalist või muud materiaalset või mitterahalist abi või stiimuleid, sealhulgas taasintegreerimisabi vastuvõtvas riigis.4.Tagasipöördumis- ja taasintegreerimisabi ei ole käsitatav isikliku õigusena ning see ei ole tagasivõtumenetluse eeltingimus.5.Tagasipöördumis- ja taasintegreerimisprogrammide kaudu antav abi peegeldab kolmanda riigi kodaniku koostöövalmidust ja nõuete täitmist ning seda võib aja jooksul vähendada või selle andmise lõpetada. Tagasipöördumis- ja taasintegreerimisabi liigi ja ulatuse kindlaksmääramisel võib kohaldataval juhul võtta arvesse järgmisi kriteeriume:a)asjaomase kolmanda riigi kodaniku koostöövalmidus tagasipöördumis- ja tagasivõtumenetluse ajal, nagu on sätestatud artiklis 21;b)kas kolmanda riigi kodanik pöördub tagasi vabatahtlikult või ta saadetakse välja;c)kas kolmanda riigi kodaniku puhul on tegemist määruse (EL) 2018/1806 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. novembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1806, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud (ELT L 303, 28.11.2018, lk 3, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2018/1806/oj). II lisas loetletud kolmanda riigi kodanikuga;d)kas kolmanda riigi kodanik on kuriteos süüdi mõistetud;e)kas kolmanda riigi kodanikul on erivajadused, kuna ta on haavatav isik, alaealine, saatjata alaealine või pereliige;f) riigisisese õiguse kohased lisakriteeriumid.6.Käesolevas artiklis nimetatud abi ei anta kolmanda riigi kodanikele, kes on juba saanud mõne liikmesriigi või liidu pakutavat muud või sama toetust. Liit, liikmesriigid ja Frontex tagavad taasintegreerimisabi sidususe ja koordineerimise.

IX peatükkLÕPPSÄTTED

Artikkel 47Hädaolukorrad1.Olukorras, kus erakordselt suure hulga kolmanda riigi kodanike tagasisaatmine paneb liikmesriigi kinnipidamisvõimekusele või tema haldus- või õigusasutustele ettenägematult suure koormuse, võib asjaomane liikmesriik sellise erandliku olukorra jätkumise korral lubada ▌rakendada pikemaid tähtaegu kui need, mis on sätestatud artikli 27 lõikes 1, artikli 33 lõikes 3 ja artikli 38 lõikes 7, ning võtta kiireloomulisi meetmeid seoses kinnipidamistingimustega, kaldudes kõrvale artikli 34 lõikes 1 ja artikli 35 lõikes 2 sätestatud tingimustest. Liikmesriigid võivad ajutiselt kohandada haldusmenetlusi ja riigisiseseid aruandlusnõudeid, et tagasisaatmisoperatsioone kiirendada, tingimusel et sellised kohandused on erandliku olukorraga toimetulekuks rangelt vajalikud.2.Selliste erakorraliste meetmete võtmisel teavitab asjaomane liikmesriik sellest viivitamata komisjoni. Liikmesriik teatab komisjonile viivitamata, kui selliste erakorraliste meetmete kohaldamiseks enam põhjust ei ole.3.Käesolevas artiklis sätestatut ei või tõlgendada nii, et sellega lubatakse liikmesriikidel kalduda kõrvale nende üldisest kohustusest võtta kõik vajalikud üldised ja konkreetsed meetmed, et tagada käesolevast määrusest tulenevate kohustuste täitmine.

Artikkel 48Statistika1.Kolmandate riikidega tehtava tagasivõtualase koostöö jälgimiseks võib komisjon igal aastal nõuda, et Frontexile edastataks seoses asjaomaste kolmandate riikidega järgmised andmed, mis on liigitatud kolmanda riigi kaupa:a)kodakondsuse kinnitamise taotluste arv ning kodakondsuse kinnitamise taotlustele antud positiivsete ja negatiivsete vastuste arv;b)reisidokumentide väljaandmise taotluste arv, sealhulgas reisidokumentide väljaandmise taotluse arv juhtudel, kui kodakondsus oli kinnitatud, kolmandate riikide ametiasutuste välja antud reisidokumentide arv ja reisidokumentide taotlustele antud negatiivsete vastuste arv.▌2.Frontex annab komisjonile juurdepääsu lõikes 1 osutatud andmetele. Punktides a–b osutatud andmed, mis on liigitatud liikmesriikide kaupa, võib edastada kolmandatele riikidele, et jälgida tagasivõtukohustuste rakendamist ja täitmist, sealhulgas liidu tagasivõtukokkulepete raames.3.Liikmesriigid esitavad komisjoni taotlusel artikli 9 lõike 12 kohase hindamise lõpuleviimiseks vajaliku teabe, eelkõige statistika nende kolmanda riigi kodanike arvu kohta, kelle kohta on tagasisaatmisotsuse teinud teine liikmesriik, ja nende kolmandate riikide kodanike arvu kohta, kes on välja või tagasi saadetud tunnustatud tagasisaatmisotsuste alusel ja asjakohasel juhul väljasaatmisotsuste alusel, mille teine liikmesriik on teinud kindlaksmääratud aja jooksul. ▌4.Käesoleva artikli kohaldamisel kasutab komisjon võimaluse korral määruse (EÜ) nr 862/2007 alusel kättesaadavaks tehtud teavet.5. Kui komisjon esitab artikli 9 lõike 13 kohaselt seadusandliku ettepaneku, teeb ta vajaduse korral ettepanekud käesoleva artikli muutmiseks, võttes arvesse asjakohast seadusandlikku arengut digitaliseerimise valdkonnas.

Artikkel 49Komiteemenetlus1.Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.2.Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.

Artikkel 50Aruandlus1.Komisjon esitab hiljemalt ... [viis aastat pärast käesoleva määruse jõustumist] ja seejärel iga viie aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta liikmesriikides ja teeb asjakohasel juhul muudatusettepanekuid.2.Liikmesriigid edastavad komisjoni taotlusel kättesaadavad andmed, mis on vajalikud lõike 1 kohase aruande koostamiseks, hiljemalt üheksa kuud enne nimetatud tähtaja lõppu. Komisjon kasutab võimaluse korral määruse (EÜ) nr 862/2007 alusel kättesaadavaks tehtud teavet.

Artikkel 51Kehtetuks tunnistamine1.Direktiiv 2008/115/EÜ▌, direktiiv 2001/40/EÜ ja nõukogu otsus 2004/191/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates käesoleva määruse kohaldamise alguse kuupäevast vastavalt artikli 52 lõikele 3 liikmesriikide suhtes, kellele käesolev määrus on siduv.2.Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja neid loetakse vastavalt lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 52Jõustumine ja kohaldamine1.Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.2.Käesoleva määruse artiklit 1, artikli 2 lõikeid 1–3, artikli 4 lõiget 3, artiklit 5, artikli 7 lõikeid 8 ja 9 ning artikleid 17, 18, 19, 36, 37a, 43, 45, 49, 50 ja 51 kohaldatakse alates selle jõustumisest.3.Käesoleva määruse ülejäänud sätteid kohaldatakse alates ... [ELT: sisestada kuupäev – 12 kuud pärast jõustumiskuupäeva].4.Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

▌..., ...

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja