1.mõistab kõige karmimalt hukka Türgi Vabariigi sõjalise sissetungi ja Küprose Vabariigi jätkuva ebaseadusliku okupeerimise, mis kestab nüüd 52. aastat, kui rahvusvahelise õiguse tõsise rikkumise ning takistuse rahule, stabiilsusele ning ELi ja Türgi suhetele; mõistab teravalt hukka sissetungi rängad ja püsivad tagajärjed Küprose naistele ja tütarlastele, sealhulgas konfliktidega seotud seksuaalse vägivalla ja muud seksuaalse ärakasutamise vormid, sundümberasustamise, perekondade lahutamise ning muud rahvusvahelise humanitaar- ja inimõigustealase õiguse rikkumised, mis mõjutavad ebaproportsionaalselt naisi ja tütarlapsi, ning pikaajalise sotsiaalse, majandusliku ja psühholoogilise kahju, mida nad on kannatanud;

2.rõhutab, et Türgi Vabariik kannab rahvusvahelise õiguse alusel jätkuvat vastutust 1974. aasta sissetungi ajal ja pärast seda toime pandud rikkumiste eest, mis hõlmavad Genfi konventsioonide raskeid rikkumisi, ning tuletab meelde, et selline vastutus hõlmab kohustust tagada ohvritele täielik heastamine, sealhulgas tagastamine, rehabiliteerimine, rahulolu ja mittekordumise tagatised; kutsub liikmesriike üles tagama mõjusa hüvitise kõigile soolise vägivalla, sealhulgas seksuaalse vägivalla ohvritele; tuletab meelde, et selline hüvitis peaks olema piisav, viivitamata omistatav ja terviklik, et tunnistada kantud kahju;

3.nõuab tungivalt, et läbirääkimisi Küprose taasühendamise üle jätkataks ÜRO peasekretäri egiidi all võimalikult kiiresti, rõhutades, et need peaksid jätkuma samast punktist, kus need 2017. aastal Crans-Montanas katkestati; kinnitab veel kord jõuliselt oma seisukohta, et ainus lahendus Küprose probleemile on ÜRO pikaajalise raamistiku ja ELi acquis’ raames kokku lepitav õiglane, terviklik, elujõuline ja demokraatlik lahendus, mis põhineb kahest kogukonnast ja kahest tsoonist koosneval ja poliitilisel võrdõiguslikkusel põhineval föderatsioonil, nagu on sätestatud asjakohastes ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonides;

4.tunnistab täielikult sissetungi ja okupatsiooni sügavat ja mitmemõõtmelist mõju Küprose naistele ja tütarlastele, kelle julgus, tugevus ja kannatused on liiga sageli jäänud nähtamatuks, neist on vähe teatatud ja neid ei ole riiklikul, Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil piisavalt tunnistatud; rõhutab, et Küprose naised ja tütarlapsed on olnud ka peamised vastupanu, solidaarsuse ja rahuloome eestvedajad, ning nõuab, et nende juhtimist tunnustataks ja toetataks kõigis asjaomastes poliitikavaldkondades; märgib, et vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 1325 (2000) peavad kõik saare tulevikku puudutavad poliitilised protsessid täielikult hõlmama naisi;

5.kutsub Türgit üles viima oma väed Küproselt välja ja hoiduma mis tahes ühepoolsetest sammudest, mis süvendaksid saare püsivat okupatsiooni, ning tegevusest, mis muudab demograafilist tasakaalu;

6.tunnistab sissetungist ja jätkuvast okupatsioonist tingitud sundrände, sealhulgas riigisisese sundrände tagajärgi ning selle püsivat mõju Küprose esimese, teise ja kolmanda põlvkonna elanikele, eelkõige naistele ja tütarlastele, keda see on ebaproportsionaalselt mõjutanud; rõhutab, et paljud on kogenud kodude, kogukonnavõrgustike ja kultuurilise järjepidevuse kaotamist, samuti põlvkondadevahelist traumat, identiteedi killustatust ning püsivaid dislokatsiooni- ja mittekuulumise tundeid, mida süvendavad sooline ebavõrdsus ja naistele seatud konkreetsed sotsiaalsed ootused; rõhutab, et sellega tuleb tegeleda ohvritele ja üleelanutele suunatud psühhosotsiaalse toe poliitika kaudu;

7.tunnistab, et konfliktidega seotud seksuaalsel vägivallal on pikaajalised teisesed sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed, sealhulgas vaesus, tõrjutus ja häbimärgistamine, ning kutsub nõukogu üles tagama, et neid mõjusid hinnatakse täielikult ja need kajastuvad riiklikul tasandil vastu võetud heastamismeetmetes;

8.tunnistab, et enamikul sissetungi ajal ja pärast seda vägistatud naistest ja tütarlastest oli Küprose haiglates ja Briti baasides juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervise teenustele, eelkõige abordile, kuigi abort oli sel ajal kriminaliseeritud;

9.kutsub liikmesriike üles tagama, et vägistamise üleelanutel oleks vägistamisjärgse kliinilise ravi osana juurdepääs kõigile seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega seotud teenustele, eelkõige erakorralistele rasestumisvastastele vahenditele, kokkupuutejärgsele profülaktikale, sugulisel teel levivate nakkuste ravile ja ennetamisele, sealhulgas HIVi ja HPV testimisele, ohutu ja seadusliku abordi teenustele ning rasedus- ja sünnitusabile ja sünnitusjärgsele hooldusele;

10.tunnustab 22 ELi liikmesriiki, sealhulgas Küprost, kes on ratifitseerinud Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon); kutsub komisjoni üles esitama õigusakti ettepaneku, millega kehtestatakse kogu ELi hõlmav vägistamise määratlus, mis põhineb kooskõlas Istanbuli konventsiooni artikliga 36 vabatahtliku, teadva ja tagasivõetava nõusoleku puudumisel; kutsub liikmesriike üles alustama õigusaktide muutmist, et viia vägistamise määratlus oma riigisisestes õigusaktides Istanbuli konventsiooni artikliga 36 kooskõlla;

11.kutsub komisjoni üles toetama Küprost jätkuvates jõupingutustes määrata kindlaks konfliktidega seotud kuritegude, sealhulgas seksuaalse vägivalla täielik ulatus ja ohvrite arv, koguda andmeid ja dokumenteerida turvaliselt ütlusi, tagades seeläbi üleelanutele ja vajaduse korral nende järeltulijatele piisava ametliku tunnustamise, õiguskaitsevahendid ja heastamise, edendada ajaloolist teadlikkust ja pakkuda üleelanutele tõhustatud riikliku tegevuskava kaudu tugiteenuseid;

12.tunnustab Küprose algatust püstitada Nikosiasse mälestusmärk seksuaalse vägivalla naisohvritele kui kollektiivse mälu ja tunnustamise ruum; on veendunud, et mälestusmärgi paigutamine nähtavasse ja silmatorkavasse kohta aitab kaasa ohvrite traumade ja kannatuste tunnistamisele;

13.julgustab liikmesriike, kes on kogenud ulatuslikke inimõiguste rikkumisi kas relvakonfliktide ajal või autoritaarsete režiimide all, tegelema viivitamata ohvrite ja üleelanute kogetud seksuaalse ja soolise vägivalla probleemiga, katkestama vaikimise, ergutama ütluste andmist ametliku uurimise abil ning looma mälestusalgatusi, millega tunnistatakse ja dokumenteeritakse konkreetselt naiste ja tütarlaste vastu toime pandud rikkumisi, sealhulgas konfliktidega seotud seksuaalset vägivalda, sundrännet ja soolist tagakiusamist, et kuritegusid ametlikult tunnistada ja avada võimalus hüvitise saamiseks; rõhutab, et sellised algatused peaksid olema lahutamatu osa kohtuprotsessidest, mille eesmärk on vaidlustada ajaloolist vaigistamist, kaotada häbimärgistamine ning kinnitada naiste autonoomiat, puutumatust, tegevusvõimet ja väärikust;

14.kutsub ÜRO peasekretäri, kes koostab järjepidevalt aastaaruandeid seksuaalse vägivalla kohta konfliktipiirkondades, üles uurima asjakohaseid ÜRO arhiive ja muid allikaid, et dokumenteerida Küprosel toime pandud hirmutegusid;

15.väljendab heameelt Küprose riiklikul tasandil tehtud jõupingutuste üle, et tunnustada üleelanuid ja tegeleda varasema ebaõiglusega, mille all on kannatanud kõik kogukonnad; kutsub liikmesriike üles looma seksuaalse vägivalla ohvritele ja üleelanutele hüvitusmehhanismid kooskõlas kuriteoohvrite õiguste direktiiviga; rõhutab, et kuriteoohvrite õiguste direktiivi artiklis 16 on sätestatud, et hüvitist peaks maksma kurjategija;

16.kutsub Türgit üles pakkuma tulemuslikku hüvitist konfliktidega seotud seksuaalse vägivalla ja muude 1974. aasta sissetungi ajal ja pärast seda toime pandud raskete rikkumiste ohvritele ja üleelanutele;

17.ergutab kogu ELi hõlmavat teadlikkuse suurendamist konfliktidega seotud seksuaalsest vägivallast ja selle pikaajalistest tagajärgedest, et murda tabud, võidelda häbimärgistamise vastu ja anda üleelanutele võimalus endast teada anda;

18.toetab kõrgetasemelise avaliku kuulamise korraldamist, kus osaleksid konfliktidega seotud seksuaalse vägivalla üle elanud inimesed üle maailma, eelkõige Küproselt, naiste õiguste organisatsioonid ja rahutagajad, rahvusvahelise kriminaalõiguse eksperdid ja kodanikuühiskonna esindajad, et ametlikult tunnustada nende ütlusi ja kogemusi ELi institutsioonilises raamistikus ning näidata Türgi 1974. aasta sissetungi tõsidust;

19.rõhutab, et Küprosel on vaja tugevamaid õigusraamistikke ja ohvrikeskseid õigusmehhanisme, et tegeleda nõuetekohaselt konfliktidega seotud seksuaalse vägivallaga, mis on suunatud lugematute naiste vastu, ja tagada asjakohane reageerimine ohvrite nõudmistele õigluse järele;

20.mõistab teravalt hukka seksuaalse vägivalla kasutamise sõjarelvana, mis on Genfi konventsioonide tõsine rikkumine, ning kutsub komisjoni üles suurendama teadlikkust selles küsimuses, võttes arvesse Küprose konfliktikogemusi, et vältida edasist vägivalda ja võtta meetmeid uute konfliktide puhkemise korral; kutsub lisaks komisjoni üles jätkuvalt edendama vastutust ja toetama algatusi, sealhulgas sihtotstarbelisi finantsmehhanisme, millega kaitstakse ohvrite ja nende perekondade õigusi, edendama mälestamist, edendama soolist võrdõiguslikkust ELis ja hõlbustama ohvrite sotsiaalset taasintegreerimist;

21.kutsub komisjoni üles suurendama oma rahalist toetust Küprosel teadmata kadunud isikute komiteele, et see saaks täielikult täita oma ülesannet, milleks on teadmata kadunud isikute säilmete väljakaevamine, tuvastamine ja tagastamine nende sugulastele, kelle hulka kuuluvad Küprose naised, kes seisavad lisaks sõja konkreetsele mõjule jätkuvalt silmitsi sügava psühholoogilise stressiga; rõhutab siiski, et ainuüksi rahalisest abist ei piisa, võttes arvesse täieliku koostöö jätkuvat puudumist, piiratud juurdepääsu sõjaväealadele ja arhiividele ning Türgi ja ebaseadusliku separatistliku üksuse takistavat tegevust Küprose põhjaosas, mis takistavad märkimisväärselt komitee humanitaarmandaadi tulemuslikku toimimist ja õigeaegset lõpuleviimist;

22.kutsub Türgit üles andma täieliku ja piiramatu juurdepääsu kõigile asjakohastele ametlikele dokumentidele, mis on seotud 1974. aasta sissetungi ja selle tagajärgedega, ning tegema konfliktidega seotud seksuaalse vägivalla, kadunuks jääma sundimiste ja muude rahvusvahelise humanitaarõiguse raskete rikkumiste osas täielikku koostööd rahvusvaheliste asutuste ja Küprose Vabariigiga;

23.kinnitab veel kord, et ELil ei ole mitte ainult poliitiline, vaid ka moraalne ja õiguslik kohustus kaitsta kõigi ELi kodanike, sealhulgas konfliktidega seotud vägivalla all kannatanud Küprose naiste ja meeste väärikust, õigusi ja ajaloomälu, ning rõhutab vajadust pideva osalemise ja põhimõttekindla tegevuse järele selliste tõsiste rikkumistega tegelemisel, et tagada kooskõla ELi väliskohustustega soolise võrdõiguslikkuse ja inimõiguste valdkonnas;

24.nõuab tugevdatud ja püsivat ELi rahalist ja tehnilist tuge ohvrikesksetele teenustele Küprosel, sealhulgas spetsialiseeritud trauma- ja sootundlikku nõustamist, pikaajalist psühhosotsiaalset abi ja põlvkondadevahelisi tervenemisprogramme, mis on spetsiaalselt kohandatud üleelanutele ja nende perekondadele ning mida pakuvad kvalifitseeritud ja spetsialiseerunud töötajad, et vältida teisest ohvristamist;

25.toetab naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 (2000) täielikku rakendamist Küprose poolt, eelkõige tõhustatud ja terviklikuma riikliku tegevuskava vastuvõtmise kaudu, ning nõuab rohkemate naiste kaasamist rahuloomeprotsessidesse;

26.nõuab Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni täielikku järgimist, eelkõige seoses seksuaalse vägivalla ohvrite toetamisega ning hoolsuskohustusega selliste vägivallaaktide ennetamisel, uurimisel, karistamisel ja heastamisel;

27.tunnustab kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kahe kogukonna rühmade tööd soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas Küprosel, sealhulgas rohujuuretasandi kodanikuühiskonna algatusi, eelkõige neid, mida juhivad naised, ning tunnustab nende rolli usalduse, leppimise ja dialoogi edendamisel; ergutab heade tavade vahetamist Küprose ja teiste riikide vahel, kus on kogetud naiste õiguste rikkumisi; nõuab tungivalt, et komisjon tõhustaks koostööd Küprose kodanikuühiskonna, ohvrite ühenduste ja asjaomaste rahvusvaheliste organitega, kes tegelevad tõe otsimise ja lepitamisega, sealhulgas piisava ELi-poolse rahastamise pakkumise kaudu;

28.kinnitab veel kord Küprost käsitlevate ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide siduvat iseloomu;

29.teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele ja ÜRO peasekretärile ning palub, et see tõlgitaks türgi keelde ja edastataks Türgi Vabariigi presidendile, valitsusele ja parlamendile.