1.väljendab heameelt finantshuvide kaitse 2022. aasta aruande ja selles esitatud analüüside üle;

2.jagab komisjoni seisukohta, et pettuste ennetamine ja avastamine ning ebaseaduslikult omastatud vahendite tagastamise mehhanismide järelevalve peab tuginema edasisele digiteerimisele ja masinõppel põhineva tipptasemel tehnoloogia kasutamisele, et suurendada võimalike pettustega seotud andmete kättesaadavust, koostalitlusvõimet, kasutamist ja haldamist; juhib tähelepanu sellele, et pettustevastase võitluse tõhus juhtimine, tulemustele suunatud protsessid ja piisavalt varustatud struktuurid on vajalikud, et tagada koostöö ja koordineerimine kõigi pettustevastase struktuuri komponentide ja asjaomaste osalejate vahel; on veendunud, et selleks tuleb pettustevastase struktuuri eri osade eest vastutavatele ametnikele anda vajalikud digitaalsed ja menetluslikud teadmised;

3.tuletab meelde, et ELi finantshuvide kõrgetasemelise kaitse tagamiseks on oluline tihe koostöö haldusuurimisi läbiviivate asutuste ja kriminaaluurimisi läbiviivate asutuste vahel nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil;

4.hindab komisjoni jõupingutusi, et prognoosida iga-aastase finantshuvide kaitse aruande avaldamist, mis võimaldab Euroopa Parlamendi resolutsiooni vastuvõtmist n+1 aasta jooksul ning muudab selles sisalduvad märkused ja soovitused aktuaalsemaks;

5.kiidab heaks pettustevastaste õigusaktide üldise sidususe paranemise kogu ELis pärast liikmesriikide võetud meetmeid ELi normide nõuetekohaseks ülevõtmiseks riiklikesse süsteemidesse; väljendab muret selle pärast, et mõnes mõttes on olukord endiselt mitteoptimaalne, eelkõige seoses pettusekahtluste ja õigusnormide rikkumiste tuvastamise ja nendest teatamise ning nende järelmeetmete võtmisega, mille puhul on liikmesriikide vahel endiselt märkimisväärsed erinevused;

6.rõhutab, et ennetamine ja teabevahetus on pettuste ja korruptsiooni vastu võitlemisel keskse tähtsusega ning et komisjon peaks toetama liikmesriike toimivate meetmete rakendamisel nendes valdkondades;

7.jagab komisjoni seisukohta, et pettuse riskianalüüsi tuleks tõhustada, et hinnata, kas madalast pettuse tasemest teatamine tuleneb tõeliselt vähesest väärkäitumisest või hoopis vähesest avastamisest;

8.avaldab kahetsust, et paljudes liikmesriikides ei võta riigi ametiasutused alati komisjoni ja OLAFi soovitusi arvesse, ei esita põhjalikke aruandeid ega võta tunnustatud häid tavasid õigeaegselt kasutusele; juhib tähelepanu sellele, et paljudes liikmesriikides on õigusnormide rikkumiste, mis on aastaid pärast nendest esialgset teatamist ikka veel pettusekahtlusteks klassifitseeritud, osakaal äärmiselt suur, isegi seoses lõpetatud juhtumiga; on seisukohal, et sellised olukorrad viitavad piisavate järelmeetmete puudumisele, ebapiisavatele või ebapiisavalt koolitatud ressurssidele, teabevahetuse puudustele või ebatõhusatele teavituskanalitele, nõrgale koostööle ja koordineerimisele või isegi põhjendamatule õigusnormide rikkumiste pettuseks ümberklassifitseerimise edasilükkamisele, et kohandada statistilist aruandlust;

9.rõhutab, et sellistel juhtudel peaks komisjon toetama liikmesriike pettuste avastamise, järelmeetmete ja aruandluse protsessi bürokraatia vähendamisel;

10.teeb ettepaneku, et nii ELi kui ka liikmesriikide ametiasutused peaksid tõhustama koostööd ja edendama digitaalsete vahendite laialdasemat kasutamist pettuste vastu võitlemiseks;

11.märgib, et pädevate ELi ja riigi ametiasutuste teatatud pettuse- ja õigusnormide rikkumise juhtumite arv (kokku 12 455 juhtumit) suurenes veidi 2022. aastal, võrreldes 2021. aastaga; täheldab, et nende juhtumitega seotud mõjutatud rahastamine vähenes 2022. aastal 1,77 miljardi euroni (2,05 miljardilt eurolt 2021. aastal); on veendunud, et need arvud on endiselt äärmiselt suured ja kujutavad endast märkimisväärset kahju ELi eelarvele;

12.on teadlik, et iga‑aastane võrdlus õigusnormide rikkumisest teatamise kohta ei võimalda alati usaldusväärset analüüsi suundumuste ja mustrite kohta, sest paljude programmide rakendamine toimub mitmeaastaste tsüklitena; leiab, et võrdlus viie aasta keskmisega sobib paremini reaalajas valitsevate olukordade tuvastamiseks; hindab sellega seoses, et finantshuvide kaitse 2022. aasta aruandes viidatakse sageli perioodi 2018–2021 tulemustele;

13.on veendunud, et kodanikuühiskonna kaasamine pettustevastasesse võitlusse on väga oluline, et tõhustada ennetamist ja avastamist, ning et see tähendab uuriva ajakirjanduse toetamist, mis võib olla mõjus, kui sellele antakse lihtne ja piisav juurdepääs teabele projektide, abisaajate ja maksete kohta; rõhutab eelkõige meedia ja uurivate ajakirjanike olulist rolli korruptsioonivastases võitluses; kordab, et ajakirjanike ja rikkumisest teatajate parem ja järjepidev kaitse kogu liidus aitab võidelda karistuseta jäämise, vaikimise ja kuritegeliku ühenduse leviku vastu; märgib meedia mitmekesisust ja meediavabadust arvesse võttes, et meedia mitmekesisuse seire (MPM 2022) viimastes tulemustes täheldati ajakirjanike kaitsega seotud näitaja mõningast halvenemist ning et uudistemeedia kontsentreerumine püsib kogu kontinendil väga kõrgel riskitasemel; on seisukohal, et meedia kaitsmine poliitilise surve ja mõju eest ning riigiasutuste valduses olevale teabele juurdepääsu õiguse tagamine on oluline, et kaitsta meedia sõltumatust, selle rolli demokraatia järelevalvajana ja ressursside usaldusväärset haldamist;

14.väljendab heameelt komisjoni ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 3. mai 2023. aasta ühisteatise üle korruptsioonivastase võitluse kohta (JOIN(2023)0012), milles tunnistatakse korruptsiooni tõsidust, kuna see kahjustab avaliku sektori kulutuste tõhusust, ühtse turu toimivust ja majanduskasvu kestlikkust; juhib tähelepanu sellele, et korruptsioonivastane võitlus on üks liidu olulisematest kohustustest, mis on sama tähtis kui läbipaistvus ja terviklikkus; rõhutab, et onupojapoliitika nähtus seoses riigi omandis olevate üksustega ja ELi vahendite hankimisega kujutab endast samuti suurt ohtu usaldusväärsele juhtimisele ja ELi finantshuvidele; väljendab seetõttu heameelt uue ettepaneku üle võtta vastu direktiiv korruptsioonivastase võitluse kohta Komisjoni 3. mai 2023. aasta ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse korruptsioonivastast võitlust ning millega asendatakse nõukogu raamotsus 2003/568/JSK ja Euroopa ühenduste ametnike või Euroopa Liidu liikmesriikide ametnikega seotud korruptsiooni vastast võitlust käsitlev konventsioon ning muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2017/1371 (COM(2023)0234).;

15.on mures selle pärast, et raske on täpselt hinnata, millises ulatuses saab organiseeritud kuritegevus ebaseaduslikult kasu ELi rahalistest vahenditest; on seisukohal, et kõigis liikmesriikides on vaja ühist lähenemisviisi, et hinnata organiseeritud kuritegevuse mõju ELi rahalistele vahenditele ja seda, kas võetavad meetmed selle probleemi lahendamiseks on mõjusad; kutsub komisjoni üles võtma kiiresti kõik vajalikud meetmed selle ühtlustamise jätkamiseks;

16.rõhutab, kui oluline on mõjuhinnang, milles hinnatakse pettuste majanduslikku ja sotsiaalset mõju ELi finantshuvidele ja kodanikele; nõuab, et analüüsitaks, kuidas pettuste ennetamiseks eraldatud ressursid on võrreldavad välditud potentsiaalse kahjuga;

17.on seisukohal, et riiklike õigusaktide tõhusa ülevõtmise puudumine paljudes liikmesriikides ja riiklike õigusaktide ühtlustamata jätmine pakuvad organiseeritud kuritegevusele võimalusi ebaseadusliku piiriülese tegevuse jaoks liidu finantshuve mõjutavates valdkondades; kordab seetõttu oma varasemaid üleskutseid vaadata läbi nõukogu raamotsus 2008/841/JSK organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta ELT L 300, 11.11.2008, lk 42. ja võtta kasutusele organiseeritud kuritegevuse uus ühine määratlus, võttes eelkõige arvesse korruptsiooni, vägivalla, ähvarduste või hirmutamise kasutamist majandustegevuse või hangete kontrolli saamiseks;

18.täheldab, et ELi organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise strateegia (2021–2025) Komisjoni 14. aprilli 2021. aasta teatis ELi organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise strateegia (2021–2025) kohta (COM(2021)0170). eesmärk on sätestada vahendid ja meetmed kuritegelike organisatsioonide ärimudelite ja struktuuride häirimiseks piiriüleselt nii internetis kui ka väljaspool seda; kutsub liikmesriike üles toetama komisjoni jõupingutusi ja looma piirkondlikke koostöövõrgustikke, et jagada teavet organiseeritud kurjategijate poolt toime pandud pettuste vastu võitlemise juhtumite ja strateegiate kohta; tuletab sellega seoses meelde, kui oluline on kavandatav uus direktiiv vara tagasivõitmise ja konfiskeerimise kohta Komisjoni 25. mai 2022. aasta ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb vara tagasivõitmist ja konfiskeerimist (COM(2022)0245)., mille tulemuslik rakendamine annaks ametiasutustele paremad vahendid, et võtta kuritegelikelt organisatsioonidelt rahalised vahendid edasise kuritegevuse teostamiseks; tuletab lisaks meelde, et võitluses piiriülese organiseeritud kuritegevuse vastu on esmatähtis parimate tavade vahetamine ning ühiste ja kooskõlastatud strateegiate väljatöötamine;

19.juhib tähelepanu sellele, et seoses korruptsioonijuhtumitega teatas Euroopa Prokuratuur 2022. aasta lõpus 87 uuritud rikkumisest (võrreldes 2021. aasta operatiivtegevuse esimese seitsme kuu jooksul uuritud 40 juhtumiga); märgib, et rikkumisjuhtumite haldamise süsteemis (IMS) on ajavahemikul 2018–2022 teatatud 30 juhtumist kümnest liikmesriigist, millest viis on seotud põllumajandusega, 22 ühtekuuluvusega ja kolm ühinemiseelse tegevusega, mille üldine finantsmõju on hinnanguliselt umbes 50 miljonit eurot;

20.rõhutab veel kord, et korruptsioon, eelkõige suurkorruptsioon, sealhulgas ELi institutsioonides, on eriti tõsine kuritegu, mis võib laieneda üle piiri, mõjutades liidu finantshuve ja ELi majandust tervikuna ning õõnestades kodanike usaldust ELi ja liikmesriikide demokraatlike institutsioonide vastu; kordab, et ELi institutsioonides peab korruptsiooni suhtes kehtima täisleppimatuse poliitika; toetab korruptsioonivastase võitluse süvalaiendamist ELi poliitikakujundamisse;

21.märgib, et OLAFil ei ole praegu mingit juurdepääsu parlamendiliikmete büroodele, arvutitele ega e-posti kontodele isegi juhul, kui ta uurib parlamendiliikmetega seotud juhtumeid põhjendatud kahtluse alusel; rõhutab vajadust asjakohase menetluse järele, mis võimaldab anda OLAFile juurdepääsu üksikute parlamendiliikmete vastu esitatud põhjendatud kahtluste korral; kutsub juhatust üles sellist menetlust kehtestama;

22.juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Prokuratuur uurib praegu COVID‑19 vaktsiinide omandamist komisjoni poolt;

23.rõhutab, et kõik ELi institutsioonid, liikmesriigid ning avaliku ja erasektori vahendisaajad on kohustatud avaldama kontrollikoja ametliku nõudmise korral käimasoleva auditi raames kõik asjakohased dokumendid, sealhulgas teabe komisjoni poolt peetud eelläbirääkimiste kohta; tuletab meelde Euroopa Parlamendi 2020. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmist käsitlevas resolutsioonis (III jagu – komisjon) Euroopa Parlamendi 4. mai 2022. aasta resolutsioon tähelepanekutega, mis on Euroopa Liidu 2020. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmist käsitlevate otsuste lahutamatu osa, III jagu – Komisjon ja rakendusametid (Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2022)0144). esitatud soovitust juurdepääsu kohta ravimifirmaga COVID‑19 vaktsiini ostmise teemal vahetatud tekstisõnumitele;

24.rõhutab, et täisleppimatuse poliitikat korruptsiooni suhtes tuleb Euroopa Parlamendi valimiste kontekstis peavoolustada ja sellest nõuetekohaselt teavitada, et suurendada valimisaktiivsust ja kodanike usaldust avalike institutsioonide vastu;

25.väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjon on lisanud oma õigusriigi olukorda käsitlevasse aastaaruandesse eraldi korruptsioonivastase võitluse osa, et anda põhjalik võrdlev analüüs liikmesriikide poolt korruptsioonivastases võitluses kasutatavate lähenemisviiside, menetluste ja vahendite kohta ning aidata hinnata, millised valdkonnad on kõige enam ohustatud; palub komisjonil lisada liikmesriikidele alati soovitused ja järelmeetmed õigusriigi olukorda käsitleva aruande kõigi osade kohta; kordab, kui oluline on täielikult järgida korruptsiooniga seotud riigipõhiseid soovitusi; kutsub liikmesriike üles võtma oma korruptsioonivastase poliitika väljatöötamisel arvesse õigusriigi olukorda käsitleva aruande järeldusi; kutsub komisjoni üles sekkuma ja toetama liikmesriike nende korruptsioonivastase suutlikkusega seotud struktuursete probleemide lahendamisel;

26.juhib tähelepanu sellele, et 2022. aasta Eurobaromeetri korruptsiooniuuringud näitavad, et korruptsioon on ELi kodanike ja ettevõtjate jaoks endiselt tõsine probleem, kusjuures suur osa Euroopa kodanikest usub, et korruptsioon on nende riigis laialt levinud (68 %) ja et korruptsiooni tase on tõusnud (41 %); tunnustab asjaolu, et peaaegu kõigil liikmesriikidel on praegu olemas korruptsioonivastased strateegiad, mida korrapäraselt hinnatakse ja vaadatakse läbi, ning tuletab meelde, et korruptiivsete tavade kõrvaldamiseks on vaja mitte ainult tugevat õigusraamistikku, vaid ka tulemuslikku rakendamist, ning et selliste tavade ennetamine nõuab ka läbipaistvaid ja vastutustundlikke juhtimis- ja usaldusväärsuse raamistikke; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni esitatud korruptsioonivastaste ettepanekute üle, mis järgivad parlamendi üleskutset tõhustada korruptsioonivastast võitlust; märgib, et komisjon kavatseb integreerida korruptsiooni ennetamise ELi poliitika ja programmide kujundamisse ning toetada aktiivselt liikmesriikide jõupingutusi tugeva korruptsioonivastase poliitika ja õigusaktide kehtestamisel; tunnustab tahet võidelda korruptsiooni piiriülese mõõtmega, kriminaliseerides korruptsioonikuriteod ja ühtlustades karistusi kogu ELis kooskõlas liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ettepanekuga kehtestada spetsiaalne ühine välis- ja julgeolekupoliitika sanktsioonide kord, et võidelda tõsiste korruptsiooniaktide vastu kogu maailmas;

27.rõhutab, et korruptsioon ja rahapesu on omavahel lahutamatult seotud ning et rahapesu on üks olulisemaid organiseeritud kuritegevuse ebaseadusliku tegevuse võimaldajaid, mille kaudu kurjategijad kannavad oma kuritegelikul teel saadud tulu üle seaduslikku majandusse, ning on teadlik, et ELi eelarvega seotud pettus võib olla ka rahapesu eelkäija; rõhutab, et nende kuritegude rahvusvaheline mõõde raskendab nende ennetamist, avastamist ja tõrjumist erinevate õigussüsteemide tõttu; väljendab heameelt edusammude üle uue rahapesuvastase ameti loomisel pärast komisjoni 2021. aasta juulis esitatud ettepanekut, nõukogus 29. juunil 2022 saavutatud poliitilist kokkulepet ja 7. detsembril 2022 kokku lepitud seisukohta ühtsete normide kohta ning parlamendi 17. aprilli 2023. aasta täiskogult kolmepoolseteks kohtumisteks antud volitusi; peab kahetsusväärseks, et asutus ei ole täielikult toimiv enne 2026. aastat;

28.täheldab, et IMSi kaudu on ajavahemikul 2018–2022 teatatud 375 huvide konfliktiga seotud juhtumist, mida on võimalik tuvastada keskkondades, mis sarnanevad nendega, kus esineb korruptiivset tegevust; rõhutab, et suurem osa teatatud huvide konfliktidest on seotud ühtekuuluvuspoliitika rakendamisega (86 % võrreldes 9 %‑ga põllumajanduses ja 5 %‑ga ühinemiseelses tegevuses), mis hõlmab sellel perioodil kokku peaaegu 117 miljonit eurot; rõhutab, et teatatud huvide konfliktid viitavad peamiselt suhetele vahendite saajate ning nende töövõtjate ja alltöövõtjate vahel, samas kui ainult 7 % juhtudest viitab huvide konfliktidele projektide sõlmimise ja/või hindamise etapis, hõlmates sealjuures hindamiskomisjonide liikmeid;

29.usub, et see võib olla näitaja finantsreeglite muudatuste positiivsest ja hoiatavast mõjust, mida on kohaldatud kõigi ELi vahendeid haldavate riigi ametiasutuste suhtes, ning asjaolust, et kolmandik juhtumitest avastati haldus- ja kontrollisüsteemi väliste allikate, sealhulgas rikkumisest teavitajate ja uurivate ajakirjanike kaudu, mis viitab läbipaistvuse ja ligipääsetavuse põhitasemele ning kodanikuühiskonna panusele;

30.märgib ühtlasi murega, et huvide konfliktide juhtumite üldine esinemine on suurem kui IMSis teatatud, nagu on soovitatud komisjoni regionaal- ja linnapoliitika ning tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraatidele esitatud lisateabes huvide konfliktide juhtumite ja nendega seotud sissenõudmiste kohta Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi riigihangete puhul, millest liikmesriigid on teatanud otse ELi fondide haldamise süsteemi kaudu (tuntud kui SFC, mis aastatel 2014–2020 esitas 31 juhtumit seoses 16 programmiga 11 liikmesriigis, mille mõju oli 3,4 miljonit eurot);

31.kordab oma üleskutset muuta finantshuvide kaitse aastaaruanne terviklikumaks, et anda põhjalik ülevaade kõigi asjaomaste osalejate vahelisest sünergiast, teha kindlaks parimad tavad ja kõrvaldada puudused; väljendab sellega seoses heameelt selle üle, et 2022. aasta finantshuvide kaitse aruandesse on lisatud Euroopa Prokuratuuri ja OLAFi aastaaruannete järeldused; nõuab selle tervikliku lähenemisviisi edasist täiustamist, et anda selgem, täielikum ja konkreetsem ülevaade liidu finantshuvide kaitse üldisest seisust, hõlmates kõiki pettusevastaseid meetmeid nii riiklikul kui ka ELi tasandil;

32.nõuab, et huvide konflikte käsitlevaid sätteid tuleks kohaldada viisil, mis tagab õiguskindluse, põhineb selgel ja proportsionaalsel riskide hindamisel ning võimaldab pädevatel asutustel neid sätteid praktikas kohaldada; nõuab, et komisjoni suunised tagaksid taotlejatele ja otsuseid tegevatele organitele selguse, et hoida ära tarbetu halduskoormus ja järgida proportsionaalsuse põhimõtet;

33.täheldab, et 2022. aastal oli traditsiooniliste omavahenditega seotud pettuste ja muude õigusnormide rikkumiste koguarv (4 661) 7,6 % suurem kui viie aasta keskmine (2018–2022); märgib murelikult, et liikmesriikide hinnangul ja kinnitusel on selliste õigusnormide rikkumistega seotud kogusummad samuti märgatavalt suurenenud (47 % võrra, ulatudes 783 miljoni euroni); rõhutab sama teema kohta, et 2022. aastal oli üldine sissenõudmismäär nii pettusejuhtumite kui ka muude õigusnormide rikkumiste juhtumite puhul ainult 48 % (võrreldes 54 %‑ga 2021. aastal) ja et pettusejuhtumite puhul oli see näitaja ainult 25 %, mis jagunes liikmesriikide vahel väga ebaühtlaselt; palub komisjonil teha suuremaid jõupingutusi kuritarvitatud vahendite kiireks tagasinõudmiseks;

34.juhib tähelepanu sellele, et 2022. aastal leidis komisjon vaid 19 uue, kuue liikmesriigi poolt komisjonile esitatud mahakandmise aruande puhul, et on rahuldavalt tõendatud, et traditsioonilised omavahendid on kadunud põhjustel, mis ei ole tingitud kõnealustest liikmesriikidest, ja et nad ei ole kahjumi eest rahaliselt vastutavad, samas kui 82 juhul, mille summa on kokku peaaegu 39 miljonit eurot, leidis komisjon, et liikmesriigid ei ole rahuldavalt tõendanud, et traditsioonilised omavahendid on kadunud põhjustel, mis ei ole tingitud neist, ja et nad on kahjumi eest rahaliselt vastutavad (komisjon hindas 135 juhtumit kogusummas 76,8 miljonit eurot 2022. aastal); julgustab komisjoni säilitama seda toimivat mehhanismi, millega mahakandmisjuhtumid vaadatakse läbi, et edendada riiklike haldajate sissenõudmistegevuse tulemuslikkust;

35.märgib, et ka 2022. aastal olid pettusevastaste teenistuste inspekteerimised ja vabastamisjärgsed kontrollid vastavalt kõige edukamad pettuste ja muude õigusnormide rikkumiste tuvastamise vahendid, mida üha enam kombineeritakse maksuauditite ja vabastusjärgsete kontrollidega; rõhutab, et 2022. aastal olid peamised pettusejuhtumite viisid kaupade ebaseaduslik üle piiri toimetamine, nende vale väärtus, vale klassifikatsioon ja vale kirjeldus, kusjuures eriti suurenes sigarettide salakaubaveost teatatud juhtumite arv;

36.väljendab heameelt OLAFi rolli üle ELi traditsiooniliste omavahendite vastaste pettuste avastamisel ja uurimisel; võtab teadmiseks omavahendite valdkonna avatud juurdluste arvu mõningase vähenemise 2022. aastal ning kutsub komisjoni üles tagama, et OLAFile antakse piisavad vahendid oma volituste täielikuks ja tulemuslikuks täitmiseks;

37.märgib, et rahalises mõttes oli Hiina jätkuvalt peamine päritoluriik, kust pärinevad õigusnormide rikkumistega seotud kaubad, ning Ameerika Ühendriigid ja Vietnam olid teisel ja kolmandal kohal, ning et tekstiilid ja jalatsid olid kõige enam mõjutatud kaubad nii avastatud ja teatatud juhtumite arvu kui ka väärtuse poolest;

38.kordab oma üleskutset leevendada käibemaksulõhe, tegeledes ressursside puudumise, maksuhaldurite piiratud digitaalse tõhususe ja seadusandlike lünkadega, mis piiravad maksudest kõrvalehoidmise ja maksustamise vältimise vastaste meetmete tulemuslikkust; tuletab meelde, et halduskoostöö tugevdamine on kõige mõjusam viis piiriülese käibemaksupettuse vastu võitlemiseks;

39.rõhutab, et Euroopa Prokuratuuril on pädevus uurida ühise käibemaksusüsteemi vastaseid raskeid kuritegusid, kui need on seotud kahe või enama liikmesriigi territooriumiga ja millega kaasneb kokku vähemalt 10 miljoni euro suurune kahju; on mures Euroopa Prokuratuuri 2022. aasta aruandes esitatud andmete pärast, mille kohaselt 16,5 % tema aktiivsetest uurimistest (185) olid seotud käibemaksupettustega, kuid need moodustavad 47 % hinnangulisest kahjust (6,7 miljardit eurot);

40.väljendab heameelt komisjoni 16. septembril 2022 avaldatud teise aruande üle finantshuvide kaitse direktiivi rakendamise kohta(COM(2022)0466), kuid avaldab kahetsust, et komisjon hoidus sekkumast 10 miljoni euro suuruse piirmäära läbivaatamisse, millel on suur mõju Euroopa Prokuratuuri tegevusele käibemaksupettuse juhtumite puhul; rõhutab, et korduvad ja ikka veel lahendamata küsimused, mis puudutavad künnise arvutamiseks kasutatud meetodite erinevaid tõlgendusi (kas mitmes liikmesriigis tekkinud kahju tuleks liita kokku, kas arvutamisel tuleks piirduda ainult Euroopa Prokuratuuris osalevate riikidega), muudavad olukorra ebaselgeks; usub kindlalt, et praegune künnis piirab hoiatavat mõju, võimaldab kurjategijatel otsida kõige nõrgemat jurisdiktsiooni, et vältida Euroopa Prokuratuuri, ning avaldab kahjulikku mõju uurimistele, kuna riigi ametiasutustel ei ole uurimise algfaasis sageli täielikku ülevaadet kuritegeliku tegevuse ulatusest; kutsub komisjoni üles vaatama järgmises finantshuvide kaitse direktiivi ülevõtmise aruandes oma seisukoha uuesti läbi ja kaotama künnise või oluliselt alandama seda, andes samas piisavaid juhiseid arvutusmeetodi kohta;

41.rõhutab, et toimiv koostöö OLAFi ja Euroopa Prokuratuuri vahel on eeltingimus ELi eelarve finantshuvide usaldusväärseks haldamiseks ja kaitsmiseks nii kulude kui ka tulude poolel; on sellega seoses seisukohal, et selline tugevdatud koostöö võib tulude poolel viia tulude kogumise suurenemiseni ELi eelarvesse ja vähendada seeläbi liikmesriikide kogurahvatulul põhinevaid osamakseid, ning kulude poolel tagada, et maksumaksjate raha kasutatakse asjakohaselt;

42.rõhutab, kui oluline on, et OLAF ja Euroopa Prokuratuur säilitaksid oma tegevuse sõltumatuse;

43.väljendab heameelt komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni avalduse üle, et EL peab kaitsma raha, mida kulutatakse eesmärgipäraselt ja kooskõlas õigusriigi põhimõtetega, ning tagama rahaliste vahendite kaitse;

44.täheldab, et ajavahemikul 2018–2022 suurenes maaelu arengu rakendusmeetmeid mõjutavate pettuste ja muude õigusnormide rikkumiste arv, mis on peamiselt tingitud programmitöö perioodil 2014–2022 meetmete suurema avastamise määrast; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et avastatud ja teatatud pettuste arv on ikkagi oodatust väiksem ning et see nõuab olukorra suuremat jälgimist;

45.märgib, et isegi kui 2022. aastal kasvasid põllumajanduse toetuste raames teatatud pettuslikud õigusnormide rikkumised võrreldes 2021. aastaga, siis maaelu arengu puhul olid avastamise määrad märgatavalt kõrgemad kui põllumajanduse toetuste puhul; märgib, et põllumajanduse toetamise raames teatasid liikmesriigid kõige enam pettustest turumeetmete puhul; OLAF uuris ka mitut põllumajandustoodete edendamisega seotud keerukat juhtumit;

46.avaldab kahetsust, et ajavahemikul 2018–2022 on nii maaelu arengu kui ka otsetoetuste puhul riskianalüüsi, rikkumisest teavitajate, informaatorite ja uurivate ajakirjanike panus pettusejuhtumite avastamisse olnud väga piiratud; on mures ka teatatud pettusejuhtumitega tegelemiseks algatatud haldusmenetluste kestuse pärast, mille puhul kulus keskmiselt ja aastatel 2014–2022 pettusekahtluseni jõudmiseks peaaegu neli aastat alates õigusnormide rikkumise algusest, ning lisaks peaaegu kolm aastat, et juhtum pärast komisjonile teatamist lõpetada; juhib tähelepanu asjaolule, et ühtekuuluvuse puhul kulus umbes poolteist aastat, et jõuda toime pandud pettuslike õigusnormide rikkumise kahtluseni ja lisaks üle kahe aasta, et pettusjuhtum pärast komisjonile teatamist lõpetada; palub komisjonil anda soovitusi ja võtta liikmesriikide ametiasutustega sagedamini järelmeetmeid haldusmenetluste kestuse lühendamiseks;

47.peab kahetsusväärseks läbipaistvuse puudumist komisjoni avaliku sektori vahendite kasutamisel COVID‑19 pandeemia ajal; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole veel avaldanud aruannet COVID‑19‑ga seotud kulutuste kohta Euroopa Parlamendi 4. mai 2022. aasta resolutsioon tähelepanekutega, mis on Euroopa Liidu 2020. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmist käsitlevate otsuste lahutamatu osa, III jagu – Komisjon ja rakendusametid (Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2022)0144).;

48.märgib, et 2022. aastal teatatud õigusnormide rikkumisi, nii pettusi kui ka muid õigusnormide rikkumisi, esines kõige rohkem Euroopa Regionaalarengu Fondis (ERF, vastavalt 59 % ja 67 %) ja vähemal määral Euroopa Sotsiaalfondis (ESF, vastavalt 27 % ja 20 %); juhib tähelepanu sellele, et kõige enam on ohustatud transpordi- ja keskkonnakaitse valdkond, kuna väärkäitumisest on mõjutatud suured rahasummad, ning teadusuuringud, tehnoloogiaarendus ja innovatsioon, kus pettuslike õigusnormide rikkumiste kordumine on kõige suurem;

49.tunneb muret selle pärast, et 2022. aastal saavutas ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA) puhul teatatud õigusnormide rikkumiste arv haripunkti, ning on teadlik, et juhtumid puudutavad ühinemiseelse abi rahastamisvahendit aastateks 2007 kuni 2013 (IPA I) ja ühinemiseelse abi rahastamisvahendit aastateks 2014 kuni 2020 (IPA II); kutsub komisjoni üles kasutama nende vahenditega seoses saadud õppetunde, et tagada pettusekindlus tulevaste samasuguste või sarnaste eesmärkidega tegevuste ja algatuste puhul, näiteks Ukraina puhul, mis peaks saama väga asjakohaseid vahendeid IPAst ja programmist „Euroopa Horisont“ ning kus vahendite õige kasutamine isegi väga rasketes tingimustes on ühinemisprotsessi tulemuslikkuse ja toimivuse seisukohalt ülimalt oluline;

50.rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas oli programmitöö perioodi 2007–2013 esimese üheksa aasta jooksul teatatud muude õigusnormide rikkumiste arv ja rahalised summad palju suuremad kui programmitöö perioodil 2014–2020 teatatud rikkumiste arv ja rahalised summad ning et see suundumus puudutab kõiki fonde ja enamikke liikmesriike;

51.täheldab, et ühtekuuluvuspoliitika puhul on IMSis teatatud kõige sagedasemad pettuslike rikkumiste liigid seotud tõendavate dokumentidega (ebaõiged, puuduvad, valed või võltsitud), samas kui muude õigusnormide rikkumiste puhul on kõige rohkem teatatud riigihankeid käsitlevate normide rikkumisest;

52.võtab murega teadmiseks kontrollikoja 2022. aasta aruande järeldused ELi 2022. aasta eelarve täitmise kohta, mis näitavad, et vaatamata olukorra paranemisele ei tegele auditeerimisasutused pettuseriskiga piisavalt ja liikmesriikide ametiasutused ei teata võimalikest pettusejuhtumitest IMSis nagu on nõutud; kutsub komisjoni üles nende küsimustega kiiresti tegelema;

53.märgib, et 2022. aastal registreeriti otsese eelarve täitmisega seotud õigusnormide rikkumiste tõttu 770 sissenõudmisjuhtumit (võrreldes 879‑ga 2021. aastal), millest 37 olid seotud pettusega (võrreldes 54 teatatud pettusega 2021. aastal) summas 61,28 miljonit eurot (millest 5,67 miljonit eurot oli seotud pettusega, võrreldes 7,04 miljoni euroga 2021. aastal);

54.täheldab, et üldiselt on otsese eelarve täitmise puhul tuvastatud pettuslikud õigusnormide rikkumised jäänud perioodil 2018–2022 stabiilseks; hindab, et perioodi 2018–2022 otsese eelarve täitmise puhul on OLAF märgitud 88 % puhul pettusena teatatud õigusnormide rikkumistega seotud sissenõudmisjuhtumite tuvastamise allikaks, mis vastab 92 %‑le kõigist sissenõudmissummadest; täheldab, et umbes 97 % õigusnormide rikkumistest, millest ei teatatud kui pettusest, avastati komisjoni kontrollide abil;

55.on mures selle pärast, et aastatel 2018–2022 oli keskmine sissenõudmise tase endiselt madal, kusjuures keskmine sissenõudmismäär oli 56 % (mis tulenes 34 %‑st „pettusena teatatud õigusnormide rikkumiste“ puhul ja 59 %‑st „pettusena teatamata õigusnormide rikkumiste“ puhul); palub komisjonil teha suuremaid jõupingutusi kuritarvitatud vahendite kiireks tagasinõudmiseks;

56.kordab veel kord oma üleskutset komisjonile esitada seadusandlik ettepanek vastastikuse haldusabi kohta ELi vahendite kasutamise valdkondades, mis ei ole seni sellist tava ette näinud, et tagada liidu finantshuvide kaitse valdkonnaülene lähenemisviis;

57.tuletab meelde, et taaste- ja vastupidavusrahastu konkreetse ülesehituse tõttu peaksid liikmesriigid koos komisjoniga tagama liidu finantshuvide tulemusliku kaitse kooskõlas vastavate kohustustega; rõhutab, et liikmesriikide kontrollisüsteemid peavad tagama, et taaste- ja vastupidavusrahastust rahastatavad investeerimisprojektid vastaksid ELi ja liikmesriikide normidele; tuletab meelde, et komisjon ja liikmesriigid peavad vältima mis tahes lünki aruandekohustuses ELi tasandil ning vajaduse korral kehtestama täiendavad kaitsemeetmed selle probleemi lahendamiseks kooskõlas kontrollikoja asjakohaste soovitustega;

58.on teadlik, et taaste- ja vastupidavusrahastu rakendamine on jõudmas oma haripunkti ja et selle kasutamist reguleeriva määrusega nõutakse, et liikmesriigid kehtestaksid tulemuslikud ja tõhusad kontrollisüsteemid, et kaitsta liidu finantshuve ning tagada ELi ja liikmesriigi õigusnormide järgimine;

59.täheldab, et komisjon hindas neid kontrollisüsteeme enne kavade heakskiitmist ja viis seejärel, 2022. aastal, läbi 16 süsteemiauditit, mis olid suunatud ELi finantshuvide kaitsmisele Euroopa Kontrollikoja 2022. aasta ELi auditi lühikokkuvõte, lk 57., hõlmates koordineerimis- ja rakendusasutusi, nagu ministeeriumid ja asutused; kiidab heaks komisjoni kavatsuse 2023. aasta lõpuks auditeerida kõiki liikmesriike vähemalt üks kord, ning väljendab heameelt auditi sihtmärkide valimise üle riskihindamise alusel;

60.on mures selle pärast, et kontrollikoda tuvastas puudusi liikmesriikide aruandlus- ja kontrollisüsteemides, millest mõned ei olnud taastekavade esitamise ajal täielikult toimivad, ohustades taaste- ja vastupidavusrahastu kulutuste korrektsust ja ELi finantshuvide kaitset Euroopa Kontrollikoja 2022. aasta aruande punktid 11.47–11.55., mis tõi kaasa kontrolli vahe-eesmärkide vastuvõtmise;

61.märgib, et komisjoni audititööga on kinnitatud ka erinevusi sisekontrollisüsteemides eri rakendus- ja koordineerivate asutuste vahel, tuvastades häid tavasid mõnes pettuse, korruptsiooni, huvide konflikti ja topeltrahastamise kontrollimiseks ja ennetamiseks rakendatud menetluses; kutsub liikmesriike üles jagama oma parimaid menetlusi, et hõlbustada koordineeritumat ja pettusekindlamat vahendite töötlemist;

62.on teadlik taaste- ja vastupidavusrahastu kulumudeli olemuslikest omadustest, (muude ELi kuluvaldkondadega) võrreldava veamäära hindamise keerukusest ja komisjoni maksete peatamise metoodikast tulenevatest piirangutest Hispaanias, Slovakkias, Eestis, Taanis, Kreekas, Tšehhis, Itaalias, Leedus, Maltal, Sloveenias, Bulgaarias, Küprosel, Soomes, Iirimaal, Lätis ja Poolas.; tuletab siiski meelde, et liikmesriikide maksetaotluste esitamisel taaste- ja vastupidavusrahastu raames võib täheldada viivitusi, ning kutsub komisjoni üles jääma valvsaks, eelkõige taaste- ja vastupidavusrahastu olelusringi lõpu poole, tagamaks, et liikmesriigid kaitsevad ELi finantshuve ja et ELi maksumaksjate raha kasutatakse asjakohaselt; juhib tähelepanu sellele, et eelkõige pettuse, korruptsiooni, huvide konflikti (mida määratletakse kui „tõsised õigusnormide rikkumised“) ja topeltrahastamise vastu võitlemine peaks saama asjakohaseid vahendeid ja tähelepanu;

63.tuletab meelde kontrollikoja 2022. aasta aruandes esitatud järeldusi, nimelt seda, et riiklike taaste- ja vastupidavuskavade kontrollieesmärgid on nõuete ja detailsuse poolest erinevad; peab küsitavaks, miks teatavad liikmesriigid pidid üksnes kavandama oma kontrollisüsteemi, samal ajal kui teistel liikmesriikidel oli vaja toimivat süsteemi;

64.kutsub komisjoni üles vaatama kiiresti läbi oma järelauditi menetlused, et tagada piisav kontroll selle üle, kas varem täidetuks hinnatud auditeeritud eesmärke ei ole pärast vastavaid makseid tühistatud;

65.kutsub lisaks komisjoni üles pidevalt jälgima ELi finantshuvide kaitsega seotud vahe-eesmärkide ja sihtide täitmist ning kohaldama kõiki vajalikke meetmeid kooskõla puudumise või varem täidetud vahe‑eesmärkide tühistamise korral, sealhulgas taaste- ja vastupidavusrahastust antava toetuse proportsionaalset vähendamist ja liidu eelarvele võlgnetavate summade sissenõudmist, või nõudma laenu ennetähtaegset tagasimaksmist liidu finantshuve kahjustava pettuse, korruptsiooni ja huvide konflikti või rahastamislepingutest tuleneva kohustuse tõsise rikkumise korral, mida liikmesriik ei ole kõrvaldanud;

66.kordab, et NGEU rakendamist ohustava ebaseadusliku tegevuse, eelkõige organiseeritud kuritegelike rühmituste sisseimbumise ohu tulemuslik ennetamine, avastamine ja uurimine sõltub OLAFi ja Euroopa Prokuratuuri ning vajaduse korral Eurojusti ja Europoli (kellele tuleb anda juurdepääs) poolsest andmete tulemuslikust kogumisest ja jagamisest, sealhulgas juurdepääsutaotluste kiire menetlemine liikmesriigi uurimistalitustelt, samuti teistelt riikidelt või ELi tasandil;

67.peab kahetsusväärseks, et komisjon on taaste- ja vastupidavusrahastu raames mõistet „lõplik vahendite saaja“ tõlgendanud; tuletab meelde, et muudetud taaste- ja vastupidavusrahastu määruse kohaselt peaksid liikmesriigid avaldama loetelu 100 suurimast lõplikust vahendite saajast, kes saavad taaste- ja vastupidavusrahastu meetmete rakendamiseks kõige rohkem rahalisi vahendeid; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei nõua, et liikmesriigid esitaksid teavet taaste- ja vastupidavusrahastu vahendite lõpliku saaja kohta ning otsustas nõuda liikmesriikidelt teabe esitamist ainult teise taseme toetusesaajate kohta; on arvamusel, et see tõlgendus ei ole kooskõlas kaasseadusandjate vahelise kokkuleppega;

68.väljendab heameelt Europoli ja OLAFi ühisanalüüsi üle, milles hinnatakse pettuse ja õigusnormide rikkumiste riske seoses NGEUga; väljendab heameelt Europoli ja OLAFi soovituste üle ning kutsub komisjoni, ELi spetsialiseeritud asutusi ja organeid ning liikmesriike üles tegema aktiivset koostööd ja suhtlema, et tagada ELi finantshuvide kaitse NGEU rakendamisel;

69.väljendab heameelt Euroopa Ombudsmani 2022. aasta veebruaris loodud strateegilise algatuse üle, mille eesmärk on uurida riiklike taaste- ja vastupidavuskavade läbipaistvust, taaste- ja vastupidavusrahastuga seotud avalikkuse teavitamist ja kommunikatsioonistrateegiaid ning seda, kuidas rahastute üle järelevalvet teostatakse; rõhutab selle algatuse tähtsust, arvestades, et kontrollikoja 2022. aasta aruanne sisaldas kõnealusel aastal suuremat hinnangulist veamäära; väljendab heameelt ombudsmani jõupingutuste üle parandada taaste- ja vastupidavusrahastu läbipaistvusstandardeid;

70.tuletab meelde Europoli ja Itaalia ühiselt juhitavat ühisalgatust „NextGenerationEU – Law Enforcement Forum“ (Taasterahastu „NextGenerationEU“ – õiguskaitsefoorum), mis ühendab Europoli, Euroopa Prokuratuuri, OLAFit, Eurojusti, Euroopa Liidu Õiguskaitsekoolituse Ametit ja riiklikke ametiasutusi, mis loob foorumi luureandmete jagamiseks ja operatsioonide koordineerimiseks, et võidelda organiseeritud kuritegevuse imbumise vastu seaduslikku majandusse ning kaitsta taasterahastu „NextGenerationEU“ ergutuspaketti, pöörates erilist tähelepanu korruptsioonile, maksudest kõrvalehoidmisele, omastamisele ja rahapesule; väljendab heameelt asjaolu üle, et NGEU õiguskaitsefoorumi algatus võitis 2023. aasta Euroopa Ombudsmani hea halduse auhinna kategoorias „üldsuse seas kõige populaarsem“;

71.tunneb muret selle pärast, et endiselt on palju probleeme, mis tulenevad peamiselt koordineerivate asutuste piisava järelevalve puudumisest, puudulikest pettustevastase võitluse strateegiatest, puuduvatest elementidest pettuseriski hindamisel, vajadusest parandada eelkontrolle, mille eesmärk on vältida huvide konflikte, vähene osalemine koolitustegevuses, mille eesmärk on suurendada teadlikkust pettustest, ning puudused OLAFile võimaliku uurimise jaoks õigusnormide rikkumisest teatamisel; palub komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti tuvastatud probleemidest, liikmesriikidele esitatud soovitustest ja nende lahendamiseks võetud järelmeetmetest;

72.rõhutab, et suurem läbipaistvus mängib olulist rolli petturlike skeemide paljastamisel ja pettuste tõkestamisel; kutsub üles võtma vastutuse edendamiseks kasutusele uusi läbipaistvusalgatusi ja -poliitikat;

73.väljendab heameelt kontrollikoja ülevaate üle 04/2023 „ELi vahendite haldamise digiteerimine“, milles rõhutatakse, et digiteerimine võib muuta ELi vahendite auditeerimise tõhusamaks; juhib tähelepanu kontrollikoja tähelepanekutele, et ELi kulutuste digiteerimise määr on väga erinev, kusjuures kõige tsentraliseeritum on see siis, kui komisjonil on otsene eelarve täitmine, ja kõige killustatum teiste eelarve täitmise viiside puhul, näiteks jagatud eelarve täitmise puhul;

74.on teadlik, et komisjoni ja teiste rakendusasutuste jõupingutused ELi eelarve digiteerimiseks peavad ületama paljud takistused, et parandada paljude asjaomaste üksuste kasutatavate IT‑süsteemide ühilduvust; tunnustab sellega seoses 30. juuni 2022. aasta teatise järjepidevust komisjonile „European Commission digital strategy – Next generation digital Commission“ (Euroopa Komisjoni digistrateegia – järgmise põlvkonna digikomisjon) (C(2022)4388); juhib tähelepanu sellele, et digiüleminek on olnud komisjoni strateegiline prioriteet juba aastaid; on veendunud, et ELi vahendite haldamise ühtlustamine nõuab IT‑maastiku edasist lihtsustamist, ning kordab, et koostalitlusvõime tuleks integreerida ELi poliitikasse, et parandada paljude kaasatud üksuste kasutatavate IT‑süsteemide ühilduvust;

75.rõhutab vajadust parandada andmesüsteemide koostalitlusvõime taset ning ühtlustada aruandlust, järelevalvet ja auditeerimist ELis; kordab sellega seoses oma üleskutset komisjonile ühtlustada mõisted, et saada võrreldavaid andmeid kogu ELis;

76.on seisukohal, et digiteerimine on hoogustanud pettuste ennetamist ja avastamist, lihtsustanud haldusmenetlusi ning see peab olema iga pettustevastase võitluse strateegia, sealhulgas riiklike pettustevastase võitluse strateegiate keskmes; kutsub komisjoni üles kordama ja järgima oma soovitusi liikmesriikidele, kes ei ole riiklikku pettusevastast strateegiat veel vastu võtnud, seda teha, ning seda strateegiat ajakohastada, kasutades ära uute tehnoloogiate pakutavaid võimalusi;

77.kordab oma tugevat toetust uuesti sõnastatud finantsmääruses kavandatud ühtsele integreeritud IT‑süsteemi kohustuslikule kasutamisele andmekaeveks ja riskide hindamiseks (Arachne), mis peaks tagama liidu finantshuvide parema kaitse ning täiendama liikmesriikide poolt riiklikul tasandil välja töötatud IT‑vahendeid;

78.märgib, et olemasolevate võimaluste hulgas oli Arachne ülekaalukalt kõige laialdasemalt kasutatav IT‑süsteem (21 liikmesriigis) Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning taaste- ja vastupidavusrahastu toetamiseks; märgib murega, et paljud liikmesriigid kasutasid oma spetsiaalseid pettustevastase võitluse IT‑vahendeid, sageli koos ELi vahenditega, kuigi mõlemat liiki vahendid olid harva koostalitlusvõimelised ning takistasid seetõttu pettuste avastamist ja neist komisjonile teatamist;

79.rõhutab, et varajase avastamise ja kõrvalejätmise süsteemil kui ELi „mustal nimekirjal“ on tohutu potentsiaal hoiatada inimeste ja ettevõtjate eest, kes kuritarvitavad ELi rahalisi vahendeid; nõuab, et varajase avastamise ja kõrvalejätmise süsteemi laiendataks kõikidele eelarve täitmise viisidele, eelkõige jagatud eelarve täitmisele; rõhutab, et liikmesriikide erinevad lähenemisviisid kõrvalejätmismeetmetele suurendavad ELi finantshuvide ebaühtlast kaitset; rõhutab vajadust muuta varajase avastamise ja kõrvalejätmise süsteemi kasutamine liikmesriikide hallatavate fondide puhul kohustuslikuks ühise menetlusest kõrvalejätmise süsteemina; on veendunud, et selline tugevdamine tugevdaks ELi ja liikmesriikide suutlikkust kaitsta liidu finantshuve ja lõppkokkuvõttes maksumaksjate raha; nõuab tungivalt, et liikmesriigid nõustuksid ELi eelarve finantshuvide kaitsmise huvides selle pikendamisega viivitamata;

80.juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikide ja muude rakendusüksuste poolt ELi rahaliste vahendite saajaid käsitleva teabe konsolideerimine, tsentraliseerimine ja avaldamine ühtsesse andmebaasi suurendaks finantsläbipaistvust, mis hõlmab erinevaid eelarve täitmise viise ning võimaldab ristkontrolle ja põhjalikke analüüse; kutsub komisjoni üles julgustama asjaomaseid sidusrühmi, sealhulgas riiklikke ametiasutusi, tegema selle eesmärgi saavutamiseks koostööd; juhib komisjoni tähelepanu vajadusele kaitsta isikuandmeid ja tundlikku teavet toetusesaajate kohta;

81.on seisukohal, et digiteerimine ja tipptasemel IT‑vahendid riiklikul ja ELi tasandil parandaksid ELi rahaliste vahendite haldamist, kontrolli ja auditeerimist ning võiksid aidata vältida õigusnormide rikkumisi ja vähendada oluliselt bürokraatiat, kuna digiteerimine võimaldab kaugmeetodil lihtsamat ja kiiremat juurdepääsu olulistele andmekogumitele ja ristkontrolle, ning väldib vajadust kohapealsete kontrollide ja järelevalve järele;

82.väljendab heameelt ja toetab kontrollikoja 2022. aasta aruandes esitatud hinnangut, milles nõutakse andmekaeve ja riskihindamise IT‑süsteemi Arachne kasutuselevõtu toomist 2028. aastalt 2025. aastale; tuletab meelde parlamendi seisukohta, milles nõutakse süsteemi kasutuselevõttu alates 2026. aastast;

83.märgib, et pettustevastase võitluse digiteerimine on ka üks küsimusi, millele komisjoni 2019. aasta pettustevastase võitluse strateegiale lisatud 2022. aastal loodud ja 2023. aasta juulis vastu võetud tegevuskava läbivaatamises keskendutakse, ja mida on kohandatud kiiresti muutuvate majanduslike ja sotsiaalsete stsenaariumide ning uute probleemidega; on teadlik, et komisjon viis eelmise kava 63 meetmest edukalt ellu 60 meedet ning et mõned neist on oma olemuselt järjepidevad ja jätkuvad; kutsub komisjoni üles esitama parlamendile aluseks olevad standardid ja kriteeriumid, mida läbivaadatud tegevuskavas on kinnitatud;

84.nõuab, et tunnistataks visuaalsete abivahendite, nagu graafikute ja diagrammide kaasamise tähtsust, et muuta statistiline teave kättesaadavamaks ja arusaadavamaks;

85.nõuab õigusnormide rikkumise tuvastamisel täiustatud andmeanalüüsi, tehisintellekti ja masinõppe rakendamist;

86.väljendab heameelt meetmete üle, mille komisjon algatas 2022. aastal ELi finantshuvide kaitse taseme tõstmiseks, kuid nõuab selles valdkonnas täiendavat valvsust ja täiendavaid meetmeid;

87.tuletab meelde oma varasemaid resolutsioone, milles rõhutatakse, et ELi eelarvet kahjustavate pettuste vastane võitlus saab olla mõjus ainult siis, kui seda käsitletakse terviklikult, kus hõlmatakse pettustevastase võitluse tsükli kõiki etappe ning tuginetakse paljudele sidusrühmadele, protsessidele ja meetmetele; juhib tähelepanu sellele, et selle tsükli neli etappi (ennetamine; tuvastamine; uurimine ja süüdistuse esitamine; sissenõudmine ja sanktsioonid) nõuavad riskianalüüside, aruandlusprotsesside ja koostöö tegemist ühtlustatud sekkumistega seadusandlikul, haldus-, organisatsioonilisel ja tegevustasandil; tuletab meelde kontrollikoja eriaruandes ELi finantsmaastiku kohta Eriaruanne 05/2023 „ELi finantsmaastik – keeruline moodustis, mis vajab lihtsustamist ja paremat aruandekohustust“. tehtud tähelepanekut, milles juhitakse tähelepanu sellele, et ELi eelarvet täiendavate rahaliste vahendite ja instrumentide keerukus toob kaasa üha suurema ohu, et auditi- ja kontrollisüsteemis esineb tõsiseid lünki ning puudub aruandekohustus; on veendunud, et see keerukus nõuab sama terviklikku ja sihipärast lähenemisviisi asjaomaste finantshuvide kaitseks, et võidelda õigusnormide rikkumiste ja pettuste vastu, mis võivad tekkida finantsmaastiku üldist läbipaistmatust ära kasutades; tuletab meelde, et kättesaadavate andmete praegune killustatus nõuab standarditud meetmeid, et koguda, võrrelda ja koondada teavet ja arvandmeid, eelkõige liidu rahaliste vahendite lõppsaajate ja toetusesaajate kohta auditi ja kontrolli, sealhulgas uurimiste eesmärgil;

88.juhib tähelepanu sellele, et ELi pettustevastase võitluse programm on loodud seitsmeks aastaks (2021–2027) ja 2022. aasta on selle teine rakendusaasta otsese eelarve täitmise raames, kusjuures OLAF on programmi rakendamise juhtiv talitus;

89.täheldab, et 2022. aasta rahastamisotsusega eraldati programmi „Herakles“ komponendile 15,4 miljonit eurot, pettusevastase infosüsteemi komponendile üheksa miljonit eurot ja IMSi komponendile ligikaudu üks miljon eurot, mille tulemusel anti asjaomastele rakendusasutustele toetusi ning rahastati erikoolitust, andmebaase, teadusuuringute toetamist, järelevalvet ja analüüside tegemist;

90.juhib tähelepanu sellele, et IMSi kasutavad nüüd 35 riiki, mis hõlmavad liikmesriike ja teisi abisaajariike, kus on ligikaudu 700 aruandvat organisatsiooni, hõlmates rohkem kui 3 000 IMSi kasutajat ja mitut valdkonda, sealhulgas taaste- ja vastupidavusrahastut ning muid valdkondi, nagu varjupaiga-, naabrus- ja ühinemiseks valmistumisega seotud küsimused, lisaks traditsioonilistele põllumajanduse, ühtekuuluvuse ja kalanduse valdkondadele;

91.tunnustab programmi „Fiscalis“, tolli ja tollikontrolliseadmete rahastu programmide täiendavat rolli ning usub, et selle rahalise toetuse kasutuselevõtu koostoimeline mõju toob kaasa märgatavaid edusamme maksustamise, riskidega seotud teabe jagamise ja tipptasemel tollikontrolliseadmetele ülemineku valdkonnas;

92.peab kahetsusväärseks asjaolu, et liikmesriikide osalemine Euroopa Prokuratuuris ei ole kohustuslik; märgib, et 2022. aastal osales Euroopa Prokuratuuris juba ainult 22 liikmesriiki, kusjuures samad viis riiki mis 2021. aastal hoidusid sellest; rõhutab, et liikmesriigid, kes veel ei osale, teeksid seda viivitamata; kutsub komisjoni üles stimuleerima EPPOs osalemist positiivsete meetmetega;

93.väljendab heameelt Euroopa Prokuratuuri 2022. aasta aruande üle, milles esitatakse operatiivtegevuse esimese täiskalendriaasta tulemused; täheldab, et Euroopa Prokuratuur menetles 2022. aastal 3 318 kuriteoteadet (võrreldes 2 832 juhtumiga, mis saadi 2021. aastal seitsme operatiivtegevuse kuu jooksul) ja algatas 865 uurimist (2021. aasta juunis–detsembris algatati 576 uurimist); rõhutab, et pärast Euroopa Prokuratuuri uurimisi külmutati 359,1 miljonit eurot (võrreldes 157,3 miljoni euroga 2021. aastal), mis on rohkem kui seitse korda suurem Euroopa Prokuratuuri eelarvest, ning et 2022. aasta lõpuks oli Euroopa Prokuratuuri hinnangul tekitatud 14,1 miljardi euro suurune kahju, mis tulenes väärkäitumisest, mille kohta tal oli kokku 1 117 aktiivset uurimist;

94.kutsub komisjoni üles alustama Euroopa Prokuratuuriga konstruktiivset dialoogi, et tugevdada ameti suutlikkust tulla toime pidevalt kasvavate probleemidega pettusevastases võitluses, sealhulgas kohasel juhul kõrvaldades Euroopa Prokuratuuri määruses kindlaks tehtud puudused Nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määrus (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel (ELT L 283, 31.10.2017, lk 1).; rõhutab samal ajal vajadust tagada Euroopa Prokuratuuri määruses sätestatud aluspõhimõte ja -normid, nimelt, et amet peab olema sõltumatu ja talle tuleb anda autonoomne eelarve, et tegutseda liidu kui terviku huvides ja kooskõlas tingimuslikkuse määrusega;

95.kutsub komisjoni üles tagama, et OLAFi korruptsiooni ja pettuste avastamise valdkonnas tehtava töö tõhusus ja tulemuslikkus säiliks ning et seetõttu tuleb täiskohaga töötajatele ette nähtud OLAFi aastaeelarve vähendamist kaaluda kooskõlas OLAFi tegelike ärivajadustega, nagu on kajastatud OLAFi aastaaruandes;

96.väljendab heameelt Euroopa Prokuratuuri ja Euroopa Parlamendi üleskutsetele järgnenud suuremate avastamisalaste jõupingutuste ja nende tulemuste üle, millele osutavad 22 osalevas liikmesriigis algatatud arvukad ELi pettuste uurimised, mida on Euroopa Prokuratuuri asutamisele eelnenud ajaloolisest keskmisest rohkem; kiidab sellega seoses operatsiooni Admiral, mis tõi ilmsiks käibemaksuga seotud karussellpettuse, mille pani toime mitmes liikmesriigis tegutsev organiseeritud kurjategijate rühm, kes vastutab hinnanguliselt 2,2 miljardi euro suuruse pettuse eest;

97.kiidab OLAFi ja Euroopa Prokuratuuri vahelist koostööd, mida on rõhutatud nii OLAFi kui ka Euroopa Prokuratuuri aastaaruannetes; mõistab, et kahe ameti vahel toimub korrapärane teabevahetus, eelkõige Euroopa Prokuratuuri poolt, kes on vastanud 133 kokkulangevuse või selle puudumise kindlaks tegemise taotlusele, mille OLAF saatis, et vältida samade asjaoludega seotud paralleelseid uurimisi; kutsub OLAFi ja Euroopa Prokuratuuri üles koordineerima oma aruandlust meetmete kohta, mis on algatatud selleks, et muuta nende koostöö käegakatsutavaks, võttes eelkõige arvesse OLAFi taotletud täiendavate uurimiste arvu (endine Euroopa Prokuratuuri määruse artikli 12 punkt f) ja Euroopa Prokuratuuri taotletud uurimiste toetamiseks mõeldud juhtumite arvu (endine Euroopa Prokuratuuri määruse artikli 12 punkt e);

98.on teadlik, et Euroopa Prokuratuuri ja komisjoni vahelise koostöö esimene iga‑aastane kõrgetasemeline läbivaatamine toimus 2022. aasta septembris, käsitledes muu hulgas vastastikuse aruandluse, andmebaasidele juurdepääsu ja Euroopa Prokuratuuri institutsioonilise staatusega seotud küsimusi;

99.tunneb muret teabe puudumise pärast liidu eelarvesse võlgnetavate summade haldusliku sissenõudmise kohta, mille komisjon on teostanud pärast Euroopa Prokuratuurilt saadud teavet, nagu on sätestatud Euroopa Prokuratuuri määruse artikli 103 lõikes 2, viidates Euroopa Prokuratuuri kohustusele teavitada komisjoni viivitamata ja ilma et see piiraks konfidentsiaalsust, ning nagu on sätestatud 18. juunil 2021 allkirjastatud Euroopa Prokuratuuri ja komisjoni vahelise lepingu artikli 6 lõike 4 punktis c, milles osutatakse kaitsemeetmetele ja parandusmeetmetele; palub komisjonil ja Euroopa Prokuratuuril teavitada parlamenti selle olulise vahendi rakendamisest;

100.märgib, et Euroopa Prokuratuur ja Europol on Euroopa Prokuratuuri ja Europoli juhtkomitee egiidi all teinud tõhusat koostööd mitmetes operatiivküsimustes; mõistab, et Europol toetas Euroopa Prokuratuuri taotlusel 28 juhtumit (teabevahetus, analüütiline tugi, erialateadmised) ning et Euroopa Prokuratuur on liitunud turvalise teabevahetusvõrguga (SIENA), mis tagab operatiivkoostöös turvalise sidekanali;

101.märgib, et 2022. aastal toimus asjaomaste osalejate vaheline koostöö rahuldaval viisil: Euroopa Prokuratuuri ja Eurojusti kontaktrühmad kohtusid 2022. aastal kaks korda, kusjuures Eurojustis menetleti 15 pooleliolevat Euroopa Prokuratuuri juhtumit ning Euroopa Investeerimispanga (EIP) uurimisosakond tegi 63 esildist OLAFile, Euroopa Prokuratuurile ja muudele mitmepoolsete arengupankade ametitele ja riiklikele arenguasutustele, kellele on usaldatud olemuslik tegevus; märgib, et 2022. aasta septembris osales ligikaudu 100 Euroopa Prokuratuuri prokuröri ja töötajat veebipõhisel teadlikkuse suurendamise istungil EIP ja EIFi tegevuse kohta, et suurendada 2021. aasta töökorra alusel loodud Euroopa Prokuratuuri ja EIP uurimisosakonna vahelise koostöö tulemuslikkust;

102.rõhutab lisaväärtust, mida ELi asutused annavad liidu finantshuvide kaitsele ja pettusevastasele võitlusele, eriti piiriülese kuritegevuse puhul, nagu on näha ka Euroopa Prokuratuuri ja OLAFi tegevustulemustest 2022. aastal; kordab oma üleskutset tagada, et kõigil pettusevastases võitluses osalevatel asjaomastel ELi osalejatel oleks piisavad vahendid, ning tuletab sellega seoses komisjonile ja nõukogule meelde, et iga uurimisele ja pettusevastasele tegevusele kulutatud euro tagastatakse ELi eelarvesse;

103.täheldab, et pärast EIP uurimisosakonna uurimisi jäeti 2022. aastal EIP algatatud kõrvalejätmise menetluse tulemusel neli ettevõtjat kõigis EIP rahastatavates projektides või tegevustes osalemisest kõrvale; kutsub komisjoni üles uurima võimalust ühtlustada menetlusest kõrvalejätmise kriteeriumid, mida EIP ja EIF kasutavad varajase avastamise ja kõrvalejätmise süsteemis kasutatavate kriteeriumide suhtes, võttes arvesse, et finants- ja haldusraamistiku lepingud EIP ja EIFiga hõlmavad ainult viit seitsmest varajase avastamise ja kõrvalejätmise süsteemi menetlusest kõrvalejätmise olukorrast;

104.tuletab meelde, et liikmesriikide ebatulemuslik või mitteõigeaegne koostöö või koostööst keeldumine Euroopa Prokuratuuri ja OLAFiga on tingimuslikkuse määruse kohaselt meetmete võtmise alus; palub seetõttu Euroopa Prokuratuuril ja OLAFil teatada igast juhtumist, kui liikmesriigid ei ole täitnud oma kohustust teavitada, abistada, võtta asjakohaseid meetmeid ja ettevaatusabinõusid ning tagada aruannete ja soovituste asjakohased ja õigeaegsed järelmeetmed;

105.mõistab, et finantshuvide kaitse 2021. aasta aruandes esitatud komisjoni soovituste rakendamise üldist taset liikmesriikides peetakse rahuldavaks seoses spetsiaalsete pettusevastaste IT‑vahendite integreerimisega nende pettusevastasesse võitlusesse, riskianalüüsi tugevdamisega ja üldiselt IT‑süsteemide arendamisega nii tulude kui ka kulude poolel;

106.juhib tähelepanu märkimisväärsetele erinevustele liikmesriikide vahel, mida võib endiselt täheldada pettusekahtluse avastamisel, nendest teatamisel ja järelmeetmete võtmisel; julgustab seetõttu liikmesriike võtma liidu finantshuvide kaitsmisel ennetavat lähenemisviisi ja tõhustama teabevahetust oma riiklike ametiasutuste vahel ning ELi organite ja ametitega, muu hulgas selleks, et õigeaegselt kindlaks teha tekkivad riskid ja pettusesuundumused ning nendega tegeleda;

107.kiidab heaks komisjoni kavatsuse algatada liikmesriikides loodud pettustevastaste koordineerimistalituste olukorra järelevalve; tuletab meelde, et pettustevastase koordineerimistalituse struktuuri, rolli, vastutuse ja volituste määratlust tuleks paremini selgitada, et tagada ühtsed ja ühtlustatud olukorrad kogu liidus, hõlbustades seeläbi nende koostööd ja teabevahetust; palub komisjonil veel kord ajakohastada algselt 2015. aastal koostatud pettusevastase koordineerimistalituse suuniseid, mis ei ole enam piisavad, et aidata tulemuslikult riikide ametiasutusi hästi struktureeritud koordineerimistalituse arendamisel; palub lisaks, et komisjon annaks eelarve täitmisele heakskiidu andmise eest vastutavale institutsioonile aru selles valdkonnas tehtud tööst ja järelevalve tulemustest;

108.märgib, et võimalikult paljud liikmesriigid peavad riikliku pettusevastase strateegia vastu võtma või seda ajakohastama, ning kordab, et selliste läbivaatamiste vajadus tuleneb uuest pettusevastasest maastikust, kus Euroopa Prokuratuur on nüüd täielikult toimiv, ning võimalusest teha kindlaks uued olulised riskid üha keerulisemas pettusevastase võitluse valdkonnas;

109.väljendab veel kord tunnustust selle üle, et komisjon julgustab liikmesriike võtma vastu riikliku pettusevastase strateegia, mis on seni kaasa toonud vastuvõetud riiklike pettustevastase võitluse strateegiate arvu suurenemise, kusjuures 2022. aasta lõpuks olid 15 liikmesriiki võtnud vastu riikliku pettustevastase võitluse strateegia, millest üheksa olid valdkonnaülesed ja seega katsid täielikult ELi finantshuve;

110.märgib murega, et 2022. aasta lõpuks märkisid kolm liikmesriiki (Soome, Iirimaa ja Poola), et nad ei olnud vastu võtnud ühtegi ELi finantshuvide kaitsmise strateegiat; märgib, et viis liikmesriiki (Belgia, Hispaania, Luksemburg, Madalmaad ja Rumeenia) märkisid, et nad tegelevad selle loomisega; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid vastu riikliku pettusevastase strateegia, mis näitaks, et nad suhtuvad ELi vahendite kaitsesse tõsiselt;

111.on veendunud, et liikmesriigid saaksid kasu oma pettusevastaste raamistike korrapärasest hindamisest koos kohasel juhul ELi suunistega, mis on suunatud nende tulemuslikkuse tagamisele, parimate tavade kindlakstegemisele ja pettustevastase võitluse strateegiate läbivaatamisele, et tegeleda mis tahes tekkivate riskidega; kutsub komisjoni üles julgustama liikmesriike korraldama pettusevastaste raamistike sõltumatuid või vastastikuseid hindamisi, et suurendada järjepidevust ja kõrgeid standardeid;

112.on seisukohal, et õigusriigi tingimuslikkuse määrus on alaline vahend, mis ületab konkreetse mitmeaastase finantsraamistiku piirid ja mida tuleb kohaldada horisontaalselt, nõudena usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtete jõustamiseks üldiselt ning eelkõige ELi vahendite tõhusaks ja tulemuslikuks haldamiseks, ning et see on eeltingimus kõigile ELi vahenditele juurdepääsuks;

113.võtab teadmiseks nõukogu 16. detsembri 2022. aasta otsuse peatada 6,3 miljardi euro suuruse ELi vahendite väljamaksmine Ungarile; ootab, et komisjon ja nõukogu tühistaksid vastuvõetud meetmed üksnes juhul, kui kogutakse tõendeid selle kohta, et Ungari valitsuse võetud parandusmeetmed on praktikas osutunud mõjusaks, ning eelkõige, et juba võetud meetmete puhul ei ole täheldatud tagasiminekut; peab kahetsusväärseks, et seni on Ungari valitsus näidanud üles vähest tahet täita tingimuslikkuse mehhanismi nõudeid; kordab siiski oma arvamust, et ainuüksi 17 meedet, mille üle komisjon ja Ungari valitsus läbirääkimisi pidasid, ei ole piisavad, et tegeleda olemasoleva süsteemse riskiga ELi finantshuvidele, ning peab kahetsusväärseks, et komisjon ei nõudnud piisavaid olulisi muudatusi ja kaitsemeetmeid, et taastada kohtusüsteemi sõltumatus ja vähendada korruptsiooni taset; on väga mures meediakajastuste pärast, milles kinnitatakse, et komisjon kavatseb Ungari peatamismeetmed tühistada, kui valitsus kiidab heaks Ukrainale antava abi; on veendunud, et komisjon ei tohiks kunagi anda järele väljapressimisele, eriti kui see ohustab ELi finantshuvide kaitset;

114.peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole asjakohaste arengute osas piisavalt läbipaistev; kutsub seetõttu komisjoni üles teavitama Euroopa Parlamenti ja nõukogu kiiresti ja korrapäraselt käimasolevatest läbirääkimistest ning tuletab komisjonile eelkõige meelde tema juriidilisi kohustusi, mis on sätestatud taaste- ja vastupidavusrahastu määruse artikli 25 lõikes 2 ja õigusriigi tingimuslikkuse määruse artiklis 8;

115.tunneb muret õigusriigi olukorda käsitleva kolmanda aruande Komisjoni 13. juuli 2022. aasta teatis „2022. aasta aruanne õigusriigi kohta“ (COM(2022)0500). järelduste pärast Poola kriitilise olukorra kohta, eelkõige seoses tõsiste puudustega kohtusüsteemis Seoses riikliku kohtute haldamise nõukoja sõltumatusega on prokuratuuri toimimine endiselt murettekitav, kusjuures justiitsministri ja peaprokuröri ametis on sama isik. Poola kohtud on samuti juhtinud tähelepanu murele, et prokuröride lähetamist võib pidada üheks madalamale ametikohale viimise ja diskrimineerimise vormiks ning et distsiplinaarmenetlusi võib kasutada kohtute sõltumatuse piiramiseks, kuna kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegium tegi endiselt otsuseid. ja meediasektoris; tuletab meelde, et kuna Poola ei järgi Euroopa Liidu Kohtu otsuseid, on alates 2021. aastast makstud trahve 360 miljoni euro ulatuses, ning soovitab tungivalt, et komisjon vabastaks taaste- ja vastupidavusrahastust vahendid alles siis, kui kõik õigusriigiga seotud vahe-eesmärgid on täielikult täidetud;

116.kutsub komisjoni üles ajakohastama pettustest teatamise süsteemi ELi mittekuuluvates riikides kulutatud rahaliste vahendite jaoks; märgib, et uues süsteemis tuleks arvesse võtta konkreetseid probleeme, millega EL silmitsi seisab raha kulutamisel väljaspool ELi territooriumi;

117.on veendunud, et ettepanek luua horisontaalne ühine välis- ja julgeolekupoliitika sanktsioonide raamistik täiendab olemasolevaid vahendeid ning korruptsioonivastaseid sise- ja välispoliitilisi meetmeid, mis on juba heaks kiidetud laienemisprotsessis või idapartnerluse raames; on seisukohal, et suurem osalemine sellistel rahvusvahelistel foorumitel nagu ÜRO korruptsioonivastane konventsioon ja riikide korruptsioonivastane ühendus (GRECO) aitab edendada head valitsemistava ja õigusriiki, mis on laienemisprotsessi üks peamisi prioriteete;

118.kordab, et kuigi EL on praegu GRECOs vaatleja, soovitatakse tal tungivalt saada täielikult toimivaks liikmeks ja seega i) osaleda laialdaselt tunnustatud rahvusvahelise õiguse ja standardite rakendamise järelevalves; ii) suhelda horisontaalselt teiste GRECO liikmetega pettusevastase poliitika ja vahendite teemal; iii) jagada kogemusi rahvusvahelisel tasandil, et aidata tunnistada võimalikke puudusi ELi sisemistes korruptsiooni tuvastamise mehhanismides ning iv) võidelda optimaalselt pettuste vastu, aktiveerides õigeaegselt ennetus- ja avastamismeetmed; palub nõukogul esitada selge seisukoht ELi ühinemise kohta GRECOga, selgitades, kas sellele esineb konkreetset vastuseisu, ja kui see on nii, siis millise liikmesriigi poolt;

119.märgib, et aastatel 2021–2022 suurenes erandlikult nii muude õigusnormide rikkumiste arv kui ka nendega seotud rahalised summad; märgib, et juhtumite arvu suurenemine oli tingitud 2014.–2020. aastate IPA II õigusnormide rikkumistest seoses ühinemiseelse abiga maaelu arendamiseks (IPARD) Põhja‑Makedoonias ja Türgis ning et enamikus neist õigusnormide rikkumistest olid asjakohased rahalised summad alla 10 000 euro, samas kui rahaliste summade suurenemine oli tingitud IPARDiga seotud õigusnormide rikkumistest Albaanias; rõhutab, et umbes 10 % õigusnormide rikkumistest teatati pettusena ja et see protsent, mis aja jooksul muutub, suurenes märkimisväärselt 2020. aastal (17 %), saavutades tipptaseme 2021. aastal, olles 20 %; kutsub komisjoni üles säilitama nende rahastamisalgatuste üle piisav järelevalvetase ja andma Euroopa Parlamendile aru võimalikest süsteemsetest probleemidest, mis vahendite kasutamisel avastati;

120.on veendunud, et naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ vahendeid, mis on ette nähtud abi andmiseks ELi mittekuuluvatele riikidele, ja ressursse, mis on eraldatud Euroopa reageerimiseks Ukraina sõjale, ei jälgita ega kontrollita piisavalt; kutsub komisjoni üles võtma asjakohaseid meetmeid, sealhulgas viima läbi põhjalikumaid kontrolle, tagamaks, et naaberriikidele saadetavad ELi vahendid toovad kasu neile, kes seda kõige enam vajavad;

121.rõhutab, et seoses Venemaa agressioonisõjaga Ukraina vastu on ette nähtud, et ELi eelarve aitab märkimisväärselt kaasa Ukraina rahastamisvajaduste pikemaajaliste struktuursete lahenduste ettepanekutele; rõhutab sellega seoses vajadust kaitsta õigusriiki ja liidu finantshuve ning ennetada, avastada ja kõrvaldada pettusi, korruptsiooni, huvide konflikte ja õigusnormide rikkumisi liidu vahendite kasutamisel Ukrainas, mis peaks põhinema läbipaistvuse ja vastutuse põhimõttel; on seisukohal, et kõik seotud rahastamisvahendid peaksid nende eesmärkide saavutamiseks sisaldama rangeid sätteid ja kaitsemeetmeid;

122.tõstab esile asjaolu, et koostöö rahvusvaheliste partneritega on ülioluline, et kaitsta ELi väljaspool Euroopat kulutatud vahendeid ja ELi eelarve tulude poolt; väljendab seetõttu heameelt töökorra üle, mille Euroopa Prokuratuur sõlmis 2022. aastal Ukraina peaprokuratuuri, Albaania Vabariigi peaprokuratuuri, Moldova Vabariigi peaprokuratuuri, Montenegro kõrgeima riigiprokuratuuri, Gruusia prokuratuuri ja Põhja‑Makedoonia Vabariigi riigiprokuratuuriga, ning Ameerika Ühendriikide justiitsministeeriumi ja sisejulgeolekuministeeriumiga allkirjastatud vastastikuse mõistmise memorandumi ja koostöökokkuleppe üle;

123.soovitab peatada eelarvetoetuse andmise ELi mittekuuluvatele riikidele, sealhulgas kandidaatriikidele, kus ametiasutused silmnähtavalt ei rakenda tegelikke meetmeid laialdaselt levinud korruptsiooni vastu võitlemiseks, samal ajal tagades, et abi jõuab tsiviilelanikkonnani alternatiivsete kanalite kaudu; nõuab, et ühinemiseelsetel läbirääkimistel pöörataks suuremat tähelepanu korruptsioonivastasele võitlusele, keskendudes suutlikkuse suurendamisele, näiteks spetsiaalsete korruptsioonivastaste asutuste kaudu; kutsub komisjoni üles saatma kandidaatriikidele välja selgesõnalisi signaale, et tagasilöögid õigusriigi standardite vastu ohustavad või lükkavad edasi nende ELiga ühinemist; peab kahetsusväärseks asjaolu, et kontrollikoja eriaruande 01/2022 Eriaruanne 01/2022 „ELi toetus õigusriigi toimimisele Lääne‑Balkani riikides: pingutustest hoolimata ei ole põhiprobleemid endiselt lahendatud“. kohaselt mõjutas ELi aastatel 2014–2020 Lääne‑Balkani riikide õigusriigi parandamiseks antud 700 miljonit eurot põhireforme vähe;

124.nõuab rahvusvahelist koostööd rahvusvaheliste organisatsioonide ja naaberriikidega, et ennetada piiriüleseid pettusi; kordab sellega seoses parimate tavade vahetamise tähtsust;

125.kinnitab veel kord oma kindlat veendumust, et ainult ELi pettustevastase võitluse struktuuri tugevdamisega saab ELi finantshuve tulemuslikult ja tõhusalt kaitsta ja tõhustada, soodustades koostalitlusvõimet ja kohanemist ELi liikmesriikide ühtse pettustevastase võitluse strateegia raamistikuga, valides kvantitatiivse ja kvalitatiivse andmeanalüüsi osas suurema sissevoolu, et ületada riiklike süsteemide olemuslikud piirid, mis ei ole piisavad, et võidelda üha enam rahvusvaheliste rünnakutega liidu finantshuvide vastu;

126.teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.