1.tuletab meelde, et ÜKPga tuleb tagada, et püügitegevus ja vesiviljelus oleksid keskkonna seisukohast pikaajaliselt kestlikud ning et neid majandataks nii, et see oleks kooskõlas eesmärkidega saavutada majanduslikku, sotsiaalset ja tööhõivealast kasu ning toetada toiduvarude kättesaadavust; tuletab lisaks meelde, et ELi toimimise lepingu artiklis 39 on sätestatud, et ÜKP peab tagama varude kättesaadavuse ning kalanduse ja vesiviljelusega tegelevatele kogukondadele rahuldava elatustaseme;

2.peab kahetsusväärseks, et alates 2014. aastast ei ole ÜKP rakendamisel piisavalt arvesse võetud sotsiaal-majanduslikke aspekte, toiduvarude kättesaadavust ega ökosüsteemipõhist lähenemisviisi, mis kõik on vajalikud kalavarude säästva majandamise tagamiseks;

3.on seisukohal, et sellest tulenev negatiivne mõju kalandussektorile on suurenenud, kuna on tekkinud uued enneolematud raskused, nagu Brexit, COVID‑19 pandeemia ja energiakriis, mida ei olnud võimalik 2012. aastal, kui ÜKP välja töötati, ette näha; rõhutab, et Venemaa Ukraina-vastasel agressioonisõjal on väga kahjulik mõju sellisele valdkonnale nagu meresõidu turvalisus, mille tagajärjel on triivivate ujuvmiinide tõttu püügitegevus häiritud, eriti Mustal merel, ning elurikkus vähenenud, mida näitab eelkõige Mustas meres vaalaliste suremuse muret tekitav suurenemine;

4.väljendab heameelt selle üle, et EL on kiiresti võtnud vastu meetmed sektori toetamiseks ja olukorra leevendamiseks rasketel aegadel; rõhutab siiski, et sellise olukorra kumulatiivne mõju on viinud paljud laevastikud kokkuvarisemise äärele ja kahjustanud tuhandete ettevõtjate kasumlikkust niivõrd, et nende püsimajäämine on ohus, millel võib olla laastav mõju rannikualade tööhõivele ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele;

5.rõhutab, et ÜKP rakendamist tuleb kohandada kliimamuutuste vastu võitlemise keerulise ülesandega, mille puhul EL on võtnud kohustuse saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus;

6.on seetõttu veendunud, et ÜKP rakendamist tuleb jätkata ning vajaduse korral tuleb seda vastavalt reformida ja kohandada;

7.rõhutab, et mereannid on väga kvaliteetne valguallikas ja tervisliku toitumise oluline osa ning selle CO2 jalajälg on üldiselt väiksem kui maismaal toodetud toidul; toob seetõttu esile mereandide strateegilise väärtuse seoses Euroopa rohelise kokkuleppega ja tähtsusega mitme kestliku arengu eesmärgi saavutamises, nagu nälja kaotamine (eesmärk nr 2), hea tervis ja heaolu (eesmärk nr 3), vastutustundlik tarbimine ja tootmine (eesmärk nr 12), kliimameetmed (eesmärk nr 13) ning ookeani- ja mereökosüsteemid (eesmärk nr 14);

8.on seisukohal, et ÜKPs tuleb austada kõiki poliitikaeesmärke võrdselt; rõhutab vajadust säilitada tasakaal ÜKP kestlikkuse kolme samba vahel; toetab seetõttu ÜKP sotsiaal-majandusliku ja toiduga kindlustatuse mõõtme tugevdamist, puuduste kõrvaldamist ja eesmärkide suurendamist, samuti ökosüsteemipõhise lähenemisviisi täielikku rakendamist ja võrdsete tingimuste saavutamist selle rahvusvahelises mõõtmes;

9.on seisukohal, et kalanduspoliitika eesmärkide hulka peaks kuuluma elanikkonna kalaga varustamine toiduga kindlustatuse ja sõltumatuse tagamise, rannikukogukondade arendamise ning kalandusega seotud elukutsete edendamise ja nende ühiskondliku tunnustamise soodustamise raames, aga ka töökohtade loomine ja kalurite elutingimuste parandamine;

10.palub sellega seoses, et komisjon viiks enne ükskõik millise strateegia või õigusakti ettepaneku või poliitilise otsuse tegemist süstemaatiliselt läbi täielikud mõju eel- ja järelhindamised, sealhulgas sotsiaal-majanduslikud analüüsid, konsulteerides kõigi kalandussektori sidusrühmadega;

11.märgib, et kuigi ÜKP alusmääruses rõhutatakse poliitika keskkonnaalaseid, sotsiaal-majanduslikke ja toiduga kindlustatuse eesmärke, käsitletakse süvamere kalavarude määruses (EL) 2016/2336 üksnes keskkonnaaspekte; on seisukohal, et tulevikus peaksid kõik alusmääruse alusel koostatud õigusaktid hõlmama täielikult sotsiaal-majanduslikke ja toiduga kindlustatuse aspekte;

12.kutsub komisjoni ja nõukogu üles väärtustama poliitika kujundamisel rohkem kalanduse tähtsust toiduga kindlustatuse toetamisel kvaliteetsete mereandide tagamise kaudu, eriti sellistes kriisides nagu COVID‑19 pandeemia, aga ka selle tähtsust majanduslikus ja sotsiaalses struktuuris ning Euroopa ranniku- ja saarekogukondade kultuuri-, turismi- ja kulinaariapärandis;

13.rõhutab kalurite ja vesiviljelustootjate strateegilist rolli toiduainete väärtusahelas ja toiduga kindlustatuses, samuti naiste rolli kalurite, laevakaptenite, võrguparandajate, kaldal asuvate abistajate, pakendajate ja muude selliste tööde tegijatena ning nende tunnustamise vajadust;

14.tuletab meelde, et kõik mered ja ookean on ülemaailmne ühine hüve ning et mereressursid on avalik loodusvara, et püügitegevus ja kalavarude majandamine on nendel ressurssidel põhinev vara ja kuulub meie ühisesse pärandisse ning et neid ressursse tuleks majandada usaldusväärsete teaduslike nõuannete alusel viisil, mis tagab kogu ühiskonnale suurima pikaajalise kasu;

15.on veendunud, et kalapüügi- ja vesiviljelustooteid töötlevatele ettevõtjatele antava vähese tähtsusega abi ülemmäär tuleks viia vastavusse põllumajandustooteid töötlevatele ettevõtjatele ette nähtud sama kavaga, et tagada järjepidevus ja toiduga kindlustatus; väljendab seetõttu heameelt muudatuste üle, mille komisjon vähese tähtsusega abi kava kohta sellega seoses vastu võttis;

16.tuletab meelde, et ÜKP eesmärk on muu hulgas „tagada, et mere bioloogiliste elusressursside kasutamise kaudu taastatakse ja hoitakse püütavate liikide populatsioonid tasemetel, mis ületavad maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikke tasemeid“, ning et „maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastav kasutamise määr“ saavutatakse kõikide varude puhul „hiljemalt 2020. aastaks“ ja Vahemere lääneosa põhjalähedaste varude majandamiskavaga hõlmatud varude puhul 2025. aastaks; rõhutab siiski, et mitme liigiga püügipiirkondade puhul ei ole võimalik liike majandada maksimaalse jätkusuutliku saagikuse mudeli alusel isegi teaduslikult tuntud ja dokumenteeritud püügipiirkondades;

17.on seisukohal, et maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kasutusele võtmine kalavarude majandamise võrdlusalusena on aidanud parandada kalavarude üldist olukorda; tuletab meelde, et aastate jooksul, mil ÜKPd on kohaldatud, on kalandussektor teinud märkimisväärseid pingutusi püügisurve vähendamiseks, nii et 2020. aastal langes Atlandi ookeani kirdeosas üldine kalastussuremuse määr (F/FMSY) alla ühe;

18.rõhutab, et äärmiselt oluline on jätkata ja kiirendada tööd kalavarude taastamiseks ja maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemest kõrgemal hoidmiseks, eelkõige Vahemeres, kus üldine kalastussuremuse määr on endiselt suurem kui üks, tagades samal ajal mereandide tootmise maksimaalsel jätkusuutlikul tasemel, et tagada toiduvarude kättesaadavus ning sotsiaalne ja majanduslik kasu kaluritele ja rannikukogukondadele;

19.on sellega seoses seisukohal, et maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgi rakendamisel tuleks arvesse võtta tegelikku seisu ning sotsiaal-majanduslikku, proportsionaalsuse ja toiduga kindlustatuse mõõdet, mis on sätestatud aluslepingus ning ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) tegevusjuhendis;

20.on lisaks seisukohal, et maksimaalset jätkusuutlikku saagikust tuleks arendada sellise ökosüsteemipõhise mudeli osana, mis hõlmab kõiki kalavarude seisundit mõjutavaid tegureid, sealhulgas liikide vastasmõju, globaalne soojenemine ja reostus, tagamaks et kalavarude vähenemist ei seostataks üksnes kalandussektoriga;

21.kutsub komisjoni üles uurima pärast ulatuslikku konsulteerimist sidusrühmadega võimalust kehtestada kalavarude majandamise eesmärgid, millega tagataks nii kalavarude optimaalne tase kui ka laevastike optimaalne sotsiaal-majanduslik toimimine;

22.kutsub sellega seoses üles neid liikmesriike, kes soovivad algatada projekte, sealhulgas seoses muud liiki majandamismeetmetega, nagu maksimaalne majanduslik saagikus, asjakohasel juhul alustama konsultatsioone, et teha kindlaks, kus selliseid katseprojekte oleks kõige parem ellu viia;

23.kordab seisukohti, mida väljendas oma 18. mai 2021. aasta resolutsioonis lossimiskohustuse kohta; tuletab meelde, et teatav soovimatu püük või kaaspüük on vältimatu, eriti segapüügi puhul, kuna kalad võivad olla kahjustatud, müügikõlbmatud või alamõõdulised või inimtoiduks küll kõlblikud, kuid müügikeelu all jne; tuletab lisaks meelde, et hoolimata kõigi sidusrühmade jätkuvatest pingutustest ja koostööst ei saa lossimiskohustust nõuetekohaselt rakendada enne, kui on kõrvaldatud mõningad sellised puudused nagu ladustamismahu puudumine pardal või sadama kogumisrajatistes ning erandite asjakohane kasutamine; juhib tähelepanu sellele, et need puudused takistavad nõuetekohast rakendamist, mistõttu ei saa kalavarude kohta piisavaid andmeid koguda ja keeruline on püüki täpselt hinnata, takistades seeläbi kalavarude kohta usaldusväärsete teaduslike hinnangute tegemist;

24.rõhutab, et lossimiskohustus ei ole eesmärk omaette, vaid vahend soovimatu püügi minimeerimiseks; rõhutab sellega seoses, et tänu viimastel aastatel saavutatud suuremale selektiivsusele on soovimatu kaaspüük märkimisväärselt vähenenud; rõhutab, et see on kalurite pingutuste ja teadusringkondadega tehtud koostöö tulemus, mida toetavad praktilised teadmised selektiivsemate kalapüügitehnikate ja -vahendite väljatöötamise kohta; rõhutab seetõttu, et rohkem pingutusi tuleb teha selliste püügivahendite arendamise ja kasutuselevõtu rahastamiseks, mis aitavad kaasa selektiivsusele ja paremale andmete kogumisele;

25.tuletab meelde, et Euroopa Parlament palus komisjonil hinnata lossimiskohustuse rakendamist, sealhulgas selle sotsiaal-majanduslikku mõju, kogu kalapüügi, sealhulgas väikesemahulise kalapüügi puhul;

26.on lisaks seisukohal, et–kehtivat lossimiskohustust tuleks kohaldada pragmaatiliselt, võttes arvesse iga püügipiirkonna eripära; rõhutab, kui oluline on kalurite kogemus selle kohta, millal ja kus kala püüda ning kuidas vältida samal ajal soovimatut püüki, ning väärtustab nende pingutusi selektiivsuse parandamiseks;–tuleks soodustada kvootide vahetamist liikmesriikide vahel ja tootjaorganisatsioonide vahel kvoodireservide kaudu ning tehnilist ja aegruumilist selektiivsust;–tuleks tunnistada, kui tähtis on säilitada lossimiskohustusest tehtavad erandid, mis põhinevad parimatel kättesaadavatel teaduslikel nõuannetel, ning vähendada lossimiskohustuse rakendamisega seotud halduskoormust; komisjon peaks nende läbivaatamisel seda arvesse võtma;–lossimiskohustuse rakendamine, sealhulgas kohaldamisala, tuleks läbi vaadata, et vähendada püüki piiravate liikide ja keeruliste eranditega seotud probleeme;–lossimiskohustust tuleks tulemuslikult kontrollida ja tagada selle täitmine ning samal ajal muuta see atraktiivsemaks, et parandada ettevõtjate isevastutust ja seeläbi nõuete täitmist, eelkõige stiimulite abil, näiteks soodustada tehisintellekti vahendite kasutamist selektiivsuse ja liikide tuvastamise parandamiseks ning teha Euroopa sadamates asjakohaseid parandusi ja kohandusi; kutsub liikmesriike üles kasutama selleks täielikult ära Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi (EMKVF) pakutavaid võimalusi ja toetust;

27.rõhutab, et lossimiskohustuse abil ei ole võimalik piisavalt saavutada soovimatu püügi minimeerimise eesmärki ning seda tuleks eelkõige saavutada tehniliste meetmete abil ning seda toetada saagi parema dokumenteerimisega parimate kättesaadavate teaduslike nõuannete alusel; kutsub komisjoni üles hindama muid soovimatu püügi vähendamise alternatiive ning pakkuma välja lossimiskohustuse toimimist parandavad meetmeid, otsides samal ajal jätkuvalt erinevaid viise lossimiskohustuse rakendamiseks ja selektiivsemate püügivahendite väljatöötamiseks;

28.tuletab meelde, et lubatud kogupüük ja kvoodid on kõige otsesem viis kalastussuremuse haldamiseks, kuid ühe kalavaru lubatud kogupüük võib olla segapüügi puhul probleemne (sõltuvalt püüki piiravast mõjust);

29.rõhutab vajadust parandada teaduslikke nõuandeid segapüügi kohta, võttes arvesse ka kliimamuutuste mõju ookeanidele ning lubatud kogupüügi kehtestamisel saagi koostist ja liikide väljatõrjumist kliimamuutuste tõttu;

30.rõhutab, et kvootidega hõlmatud püügipiirkondades võib püüki piiravate liikide probleem teha püügile lõpu enne, kui hooaeg on läbi, mis võib kaluritele kaasa tuua märkimisväärseid majanduslikke tagajärgi; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama praeguseid ÜKP võimalusi, nagu kvootide vahetamine või aastatevahelised ja liikidevahelised paindlikkusmeetmed, rõhutades sellega seoses, et hea kvoodisüsteem peaks hõlmama õiglast paindlikkust, kuna see võimaldaks kaluritel, kes vajavad püüki piiravate liikide jaoks lisakvoote, ja kaluritel, kellel on kvoote üle, jõuda vastastikku kasuliku tulemuseni;

31.kutsub komisjoni ja nõukogu üles kaaluma parimatele kättesaadavatele teaduslikele nõuannetele tuginedes lubatud kogupüügi kehtestamist pikemaks kui üheks või kaheks aastaks, eelkõige peamiste sihtliikide puhul, et tagada kaluritele suurem prognoositavus ja pikaajaline kindlus ning järgida maksimaalse jätkusuutliku saagikuse põhimõtet; kutsub komisjoni ja nõukogu üles kasutama teatavate kalavarude lubatud kogupüügi kaotamise võimaluse kohta parimaid kättesaadavaid teaduslikke nõuandeid, tagades samal ajal, et asjaomased kalavarud jäävad lühikeses ja keskpikas plaanis ohututesse bioloogilistesse piiridesse;

32.rõhutab, et suhteline stabiilsus, mis kehtestati neli aastakümmet tagasi, on laialdaselt tunnustatud tähtsa vahendina, millega tagada kalavarude riikidevahelisel jagamisel pikaajaline prognoositavus ja järjepidevus;

33.rõhutab, et vaatamata rahvusvahelistele ja ELi pingutustele parandada kalalaevade pardal kehtivaid ohutustingimusi, esineb siiski mõningaid puudusi, st et rahvusvahelisi konventsioone, millega kehtestatakse reeglid ja süsteemid laevade ja pardal viibivate isikute kaitseks, kohaldatakse eelkõige suuremate laevade suhtes;

34.kordab, et pardal olevaid töö- ja elamistingimusi ei saa vaadelda ohutustingimustest eraldi; on seisukohal, et head töö- ja elamistingimused laevadel ning nende sobiv ajakohastamine parandavad kalurite ohutust ja puhkeaega; on seisukohal, et need aspektid mõjutavad otseselt ohutust pardal, kuna suur osa kalalaevadega toimuvatest õnnetustest ja vahejuhtumitest on jätkuvalt seotud inimliku eksimusega, mis on tingitud teadmiste või väljaõppe puudumisest või väsimusest;

35.nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid laevade pardal kõrgeimad ohutusstandardid, olenemata laeva suurusest; julgustab sektorit rakendama pardal parimaid võimalikke ohutustingimusi;

36.võttes arvesse praeguseid EMKVFi võimalusi toetada kalalaevade pardal tervist, ohutust, töötingimusi ja energiatõhusust, rõhutab, et praegune ELis püügivõimsuse mõõtmiseks kasutatav kogumahutavus võib takistada laevade energiatõhususe, ohutuse ja mugavuse parandamist, kuna see piirab võimalusi neid asendada ja ajakohastada või neisse ruumi juurde tekitada, isegi kui selle tulemusel laevade püügivõime ei suurene; rõhutab, et see omakorda takistab eespool nimetatud omaduste parandamist, kuna lõppkokkuvõttes edendaksid need tööhõivet, rannikukogukondade arengut ja sektori atraktiivsust, eriti noorte ja naiste jaoks;

37.võtab teadmiseks komisjoni teatise ELi kalandus- ja vesiviljelussektori energiasüsteemi ümberkujundamise kohta COM(2023)0100., mille eesmärk on tagada, et kalandussektor aitab kaasa ELi kliimaneutraalsuse saavutamisele 2050. aastaks, tagades samal ajal, et püügitegevus on ELis sotsiaalselt, majanduslikult ja keskkonnaalaselt kestlik; juhib tähelepanu sellele, et sellel üleminekul on mitu takistust, nagu püügivõimsuse praegune määratlus ja piirangud; tuletab meelde, et vesinikku, ammoniaaki või elektrit kasutavad mootorid on üldiselt raskemad ja suuremad kui samaväärsed diiselmootorid ning nende pardale paigaldamine nõuab seetõttu suuremat kogumahutavust ning et puuduvad kohandatud tehnoloogiad või need on liiga kallid ning vajaka on kalandus- ja vesiviljelussektorile keskenduvast teadus- ja arendustegevusest; peab kahetsusväärseks, et neid takistusi komisjoni teatises ei käsitleta;

38.kutsub komisjoni üles esitama ettepanekuid meetmete kohta, et reageerida vajadusele hõlbustada kalandussektori CO2 heite vähendamist, lahendada vananevate kalalaevade probleem ning parandada ohutust ja töötingimusi; on seisukohal, et sellised meetmed võiksid asjakohasel juhul hõlmata järgmist:–olemasoleva kogumahutavuse täielik ärakasutamine, järgides riiklikke ülempiire;–püügivõimsuse ümbermääratlemine, näiteks jättes püügivõimsuse arvutamisel välja sotsiaalsuse ja ohutusega seotud tonnaaži;–püügivõimsuse piirmäärade suurendamine seoses kogumahutavusega ja mootori võimsusega, suurendamata laevade püügivõimet;

39.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lihtsustama kalandussektori spetsialistidele juurdepääsu EMKVFi vahenditele;

40.kutsub lisaks komisjoni ja liikmesriike üles kiirendama teadus- ja arendustegevust, kohandama riigiabipoliitikat ning tagama koostoimes EMKVFiga piisav rahastamine, et sektor suudaks vähendada ELi laevastiku CO2 heidet Euroopa rohelises kokkuleppes ja muudes sellega seotud kohustustes nõutud lühikese aja jooksul;

41.kutsub samuti komisjoni üles vaatama läbi EMKVFi kooskõlas 17. juunil 2022 toimunud 12. ministrite konverentsil vastu võetud WTO kalandustoetuste lepinguga, et saavutada CO2‑neutraalsus; nõuab rahvusvahelistes kalanduskokkulepetes sätestatud parameetreid järgides uute laevade rahastamise heakskiitmist;

42.nõuab lisaks, et CO2 heite vähendamiseks arendataks välja majandusliku ülemineku abi, mis hõlmaks kõiki laevastikusegmente; rõhutab, et kuna laevastik on väga vana, tuleks sellist abi kasutada ka olemasolevate laevade asendamiseks tõhusamate, ohutumate, uuendusliku tehnoloogiaga ja ruumikamate laevadega, mis aitavad muuta sektori atraktiivsemaks ja edendada põlvkondade vahetumist;

43.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täiendama EMKVFi rahastamist, näiteks õiglase ülemineku fondi, programmi „RePowerEU“ ja programmi „Euroopa horisont“ kaudu, et hõlbustada CO2 heite vähendamist ja rahastada teadusuuringuid sellise õiglase ökoloogilise ülemineku soodustamiseks, milles ei jäta kedagi kõrvale;

44.nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid teeksid koostööd, et toetada teadusuuringuid ning võimaldada selektiivse kalapüügi jaoks uuenduslikke püügivahendeid ja -tehnikaid, mis aitavad oluliselt vähendada CO2 heitkoguseid ja kütuse kasutamist;

45.tunnistab mitmeaastaste kavade olulisust kalavarude pikaajalise piirkondliku majandamise peamiste raamistikena, mis põhinevad parimatel kättesaadavatel teaduslikel, tehnilistel ja majanduslikel nõuannetel, kuid peab kahetsusväärseks, et nende täielikku potentsiaali ei ole saavutatud;

46.kutsub komisjoni üles hindama olemasolevate mitmeaastaste kavade rakendamise tulemuslikkust, et tagada nende panus ÜKP eesmärkide saavutamisse; vajaduse korral tuleks neid kavasid ajakohastada ja täiustada nii, et neis võetaks arvesse sotsiaal‑majanduslikke kaalutlusi ja muutuvaid tingimusi;

47.kutsub komisjoni üles uurima koostöös teiste partneritega selles piirkonnas – nimelt ELi mittekuuluvate riikide ja asjaomaste piirkondlike kalandusorganisatsioonidega –, kas ELi ülejäänud merepiirkondade jaoks, eelkõige Vahemere idaosa ja Musta mere piirkondade jaoks võiks esitada teistes merepiirkondades kehtivate kavadega sarnanevad mitmeaastased kavad, ning kuidas saaks nendega täiendada kõnealuste merepiirkondade olemasolevaid majandamisvahendeid ja teha nende raames koostööd;

48.rõhutab vajadust tagada koostoime piirkondlike mitmeaastaste kavade ja iga merepiirkonna konkreetse merenduspoliitika vahel;

49.peab hädavajalikuks, et kõik kalavarude majandamise valdkonnas pädevad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning nõuandekomisjonid, kellel on selles tähtis roll, oleksid kooskõlas ÜKPga täielikult kaasatud mitmeaastaste kavade koostamisse, väljatöötamisse ja rakendamisse;

50.rõhutab, et kalandus on sektor, mis sõltub kõige rohkem tervetest, tootlikest ja vastupidavatest kalavarudest ja mereökosüsteemidest ning et neid ökosüsteeme mõjutavad ka paljud muud merekeskkonna kasutusviisid ja tegevusalad, nagu meretransport ja turism, linna- ja rannikualade areng, tooraine ja energiaallikate kasutamine, sealhulgas merepõhja kaevandamine, ning mõju avaldab ka merereostus ja kliimamuutused; rõhutab seetõttu vajadust parandada piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil ökosüsteemipõhise lähenemisviisi rakendamist, milles on oluline roll mitmeaastastel kavadel ja muudel majandamisvahenditel;

51.rõhutab, et mitmeaastase kavadega hõlmatud piirkondades ja ka nendega mitte hõlmatud piirkondades olevate kalavarude jaoks on vaja järjepidevaid kalavarude majandamise meetmeid;

52.soovitab tungivalt, et arvestades kalanduse ja vesiviljeluse strateegilist tähtsust tervisliku, valgurikka ja kvaliteetse toidu allikana, tunnustataks seda poliitikat komisjonis veelgi strateegilisemana ja et komisjoni vastutavates talitustes töötaks piisavalt kalandus- ja vesiviljeluse valdkonna eksperte;

53.nõuab, et volinike kolleegiumi tulevastes koosseisudes oleks volinik, kes tegeleks üksnes kalanduse, vesiviljeluse ja merendusega;

54.rõhutab, kui oluline on, et komisjon esitaks piisavalt üksikasjalikku teavet ÜKP määruse artiklis 50 osutatud aastaaruannete kohta, et ÜKP rakendamist komisjoni poolt saaks tulemuslikult jälgida ja hinnata; kutsub lisaks komisjoni üles muutma ÜKP läbivaatamisel artiklit 49 nii, et Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande esitamise tähtaeg oleks 10 aastat pärast läbivaatamist ja seejärel iga viie aasta tagant;

55.kutsub komisjoni üles pakkuma liikmesriikidele ÜKP eesmärkide rakendamisel ning neist kinnipidamise ja nende järgimise tagamisel paremat tuge; rõhutab, kui tähtis on see, et komisjon ja liikmesriigid oleksid kalavarude majandamisel läbipaistvad; rõhutab, et läbipaistev majandamine on tähtis ELi kodanike suur usalduse tagamiseks ja ELi kalandussektori hea maine säilitamiseks;

56.teeb komisjonile ja nõukogule ettepaneku anda Euroopa Parlamendile kalapüügivõimalusi käsitlevatel iga-aastastel läbirääkimistel vaatleja staatuse, tagades täieliku poliitilise esindatuse;

57.rõhutab, kui oluline on tugevdada ÜKPs piirkondade arvessevõtmist, võimaldades piirkondadel ja kohalikel omavalitsustel olla rohkem kaasatud kalanduse riiklike rakenduskavade koostamisse, väljatöötamisse ja hindamisse ning üldisemalt kalavarude majandamisse, kasutades samal ajal täiel määral ära ÜKP olemasolevaid võimalusi;

58.rõhutab, kui oluline on võtta arvesse piirkondlikke iseärasusi, kohaldades samal ajal ühtlustatud lähenemisviisi kalavarude majandamisele kogu ELis; julgustab liikmesriike suurendama kooskõlas ÜKP alusmääruse artikliga 18 piirkondlikes rühmades koostööd asjaomaste sidusrühmade, nõuandekomisjonide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, et töötada ühiste soovituste abil välja piirkondlikud kaitsemeetmed, mis on iga asjaomase merepiirkonna iseärasustele paremini kohandatud;

59.rõhutab nõuandekomisjonide põhjapanevat rolli sidusrühmade koostöö tugevdamisel ning nende piisava ja õiglase osalemise tagamisel ELi otsustusprotsessis;

60.rõhutab lisaks, et nõuandekomisjonid on väga olulised selleks, et pakkuda Euroopa Komisjonile ja liikmesriikidele kogemusi ja teadmisi, esitada soovitusi kalavarude majandamise ning kalanduse ja vesiviljeluse sotsiaal-majanduslike ja kaitsealaste aspektide kohta ning selgitada kalandussektori ja teiste sidusrühmade probleeme, toetades ja täiustades seeläbi õigusloomet;

61.rõhutab, et nõuandekomisjonidel on põhiroll ka piirkondade arvessevõtmise kontekstis;

62.kutsub komisjoni üles tagama, et piirkondlikel sidusrühmadel ja nõuandekomisjonidel oleks kolmandate riikidega, eelkõige Ühendkuningriigi ja Norraga peetavates läbirääkimistes ja konsultatsioonides suurem osa; juhib tähelepanu sellele, et komisjon vastutab kolmandate riikidega peetavate läbirääkimiste korraldamise eest viisil, mis võimaldab otsest suhtlust ja mõlema poole sidusrühmade vahelist teabevahetust;

63.toetab nõuandekomisjonide koosseisu, kus teiste huvirühmadega võrreldes moodustavad enamuse sotsiaal-majanduslikud osalejad;

64.rõhutab, kui tähtis on sidusrühmade aktiivne osalemine nõuandekomisjonides, mida iseloomustab hea keskkond, mis põhineb austusel, eri sidusrühmade kõigi arvamuste arvessevõtmisel, erapooletutel sekretariaatidel, roteeruvatel eesistujatel ning välistel, korrapärastel ja sõltumatutel tulemuste hindamistel;

65.rõhutab, kui oluline on kaasata nõuandekomisjonid Euroopa Parlamendi töösse, ning soovitab seetõttu korraldada nõuandekomisjonide esindajate ja parlamendi asjaomaste komisjonide vahel korrapäraseid mõttevahetusi;

66.mõistab hukka asjaolu, et puudub piisav läbipaistvus ja järelevalve selle üle, kuidas nõuandekomisjonide nõuandeid otsuste tegemisel arvesse võetakse; kutsub komisjoni üles töötama välja menetluse, et anda nõuandekomisjonidele nende soovituste tulemustest parem ülevaade, näiteks kaaluda aastaaruande koostamist, ning lisada komisjoni konkreetsetesse ettepanekutesse, näiteks asjaomaste õigusaktide põhjendustesse selgitused selle kohta, kuidas nõuandekomisjonide soovitusi on arvesse võetud;

67.kutsub komisjoni üles osalema süstemaatiliselt ja aktiivselt nõuandekomisjonide koosolekutel ning teavitama paremini nende antud nõuannete väärtusest ning kutsub liikmesriike üles andma nõuandekomisjonide toimimiseks asjakohast toetust;

68.on seisukohal, et ühine majandamine on osalus- ja jagatud vastutuse mudel, mille alus on läbipaistev, ennetav ja demokraatlik alt-üles-lähenemisviis, mis aitab vastutuskultuuri raames kaasa kalavarude majandamise alaste teadmiste ulatuslikumale jagamisele ning mis võimaldab luua usaldusvõrgustiku, et aidata vähendada konflikte ja ületada takistusi kalavarude majandamise uuenduste ja vajalike meetmete rakendamisel, samuti merekaitsealade loomisel, rakendamisel ja majandamisel seal, kus see on osutunud väga edukaks;

69.väljendab heameelt komisjoni teatises „Ühine kalanduspoliitika praegu ja tulevikus“ välja kuulutatud ettepaneku üle viia ajavahemikus 2023. aasta kevadest 2024. aasta suveni ellu ELi-ülene tulevikkuvaatav osalusprojekt „Tulevased kalurid“, mis põhineb väliintervjuudel;

70.kutsub komisjoni üles tuginema kõigis oma poliitilistes ja seadusandlikes algatustes (sealhulgas rakendusaktid, millega kehtestatakse kalapüügipiirangud) parimatele kättesaadavatele teaduslikele, tehnilistele ja majandusalastele nõuannetele (sealhulgas kalurite empiirilised teadmised) ning kalandussektori ja muude asjaomaste sidusrühmadega konsulteerimisele ja nende osalemisele ning eelnevatele sotsiaal-majandusliku mõju hindamistele, kasutades uuenduslikke vahendeid, nagu need, mis töötati välja CABFishmani projekti raames, milles analüüsitakse kalanduse mõju rannikualadele;

71.kutsub liikmesriike üles suurendama oma inim- ja materiaalseid ressursse ning tagama piisavad vahendid teaduskampaaniate ja -projektide elluviimiseks, et saada poliitikameetmetega kaitstavate liikide kohta piisavalt teadmisi;

72.nõuab, et EMKVFist toetataks tulemuslikult ELi kalalaevastikel kasutatavaid selektiivsemaid ja vähem kahjulikke püügitehnikaid ning et eelkõige toetataks kalureid, keda piirangud mõjutavad kõige rohkem, tuginedes konkreetsete püügitehnikate kasutamise teaduslikele mõjuhinnangutele; julgustab komisjoni edendama teaduslikku nn kalandusökoloogia (pêchécologie) kontseptsiooni, mille eesmärk on ühitada mere elusressursside kaitse meetmed ja säästev kasutamine;

73.on seisukohal, et nõuandekomisjonidele tuleks anda võimalus osaleda komisjoni nõuküsimistes Rahvusvaheliselt Mereuurimise Nõukogult (ICES) ning kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomiteelt (STECF), et edendada tihedamat koostööd teadlaste ja sidusrühmade vahel;

74.kutsub komisjoni üles Euroopa Parlamenti neist nõuküsimistest ja eelkõige sellest, kuidas need aitavad kaasa ÜKP eesmärkide saavutamisele, süstemaatiliselt teavitama;

75.rõhutab, et kalandusele ja vesiviljelusele tuleb anda poliitika kujundamisel ja ruumilisel planeerimisel teiste sektoritega võrreldes õiglane koht; tuletab meelde vajadust luua parem tasakaal meremajandusega seotud eri majandustegevusalade vahel, et vähendada ja vältida konflikte ning edendada mereruumi planeerimise direktiivi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiiv 2014/89/EL, millega kehtestatakse mereruumi planeerimise raamistik (ELT L 257, 28.8.2014, lk 135). kaudu koostoimet eelkõige avamere taastuvenergia taristutega Nagu on märgitud kontrollikoja 5. juuli 2023. aasta eriaruandes „Avamere taastuvenergia arendamise võimalikud negatiivsed tagajärjed kalandussektorile tuleb paremini kindlaks teha ja nendega tegeleda“. (https://www.eca.europa.eu/ECAPublications/SR-2023-22/SR-2023-22_ET.pdf, lk 41).; juhib tähelepanu sellele, et see nõuab sidusrühmade laialdast ja kaasavat osalemist;

76.tuletab meelde, et kooskõlas ELi toimimise lepinguga tuleb kestliku arengu edendamiseks integreerida ÜKPsse keskkonnakaitsenõuded;

77.rõhutab, et kalandust ei ole võimalik hallata eraldiseisva poliitikana, ning kutsub komisjoni üles rakendama ÜKPd koostoimes kõigi ELi avalike poliitikameetmetega, mis mõjutavad hüdrosfääri ja milles võetakse arvesse kõiki Euroopa merepiirkondadega seotud probleeme;

78.rõhutab, et ÜKP peab eelkõige olema kooskõlas ELi keskkonnaalaste õigusaktidega, iseäranis eesmärgiga saavutada hea keskkonnaseisund, nagu on sätestatud merestrateegia raamdirektiivis Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiiv 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv) (ELT L 164, 25.6.2008, lk 19)., ning selle rakendamisel tuleb võrdselt järgida kestlikkuse kolme sammast;

79.rõhutab, et muudes ELi poliitikavaldkondades ja strateegiates tuleb ÜKPd piisavalt arvesse võtta ja need peavad olema ÜKPga kooskõlas;

80.märgib, et merekeskkonna tingimuste parandamiseks kavandatud meetmete rakendamisel on vaja terviklikku lähenemisviisi, millega tagatakse kalandus- ja vesiviljelussektorile piisav toetus;

81.tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artiklis 13 on sätestatud, et EL ja selle liikmesriigid peavad ELi kalanduspoliitika kavandamisel ja rakendamisel pöörama täit tähelepanu loomade heaolu nõuetele, respekteerides samal ajal liikmesriikide õigus- või haldusnorme ja tavasid;

82.kutsub komisjoni üles veelgi suurendama teaduspõhiseid teadmisi veeloomade heaolu kohta ning võtma neid uuringuid arvesse kalanduse ja vesiviljeluse tulevase poliitika kujundamisel; rõhutab, et tulevase poliitika kujundamisel tuleks arvesse võtta ka kalanduse ja vesiviljeluse majandamise praktilist teostatavust ning ettevõtjatele ja tegevustele avalduvat võimalikku majanduslikku ja tegevuslikku mõju, samuti tuleks kaaluda vajadust tagada võrdsed tingimused rahvusvahelisel tasandil;

83.on seisukohal, et puhtalt taimsete toodete turustamine kaubanime „kala“ või kalaliikide all võib põhjustada tarbijates ostu ajal mõningast segadust; kinnitab, et tootenimetused, milles mainitakse kala või kalaliike, tuleks siseturul reserveerida loomse päritoluga kala- või vesiviljelustoodetele;

84.kutsub komisjoni üles vaatama läbi mõiste „kalandusest suuresti sõltuv piirkond“, seda ajakohastama ja omistama sellele regulatiivse sisu, nii et see tunnustus tagaks diferentseeritud käsitlemise, mille eesmärk on püügikvootide eelisjaotuse kaudu säilitada kalapüük nendes piirkondades; toetab seisukohta, et kalandusest suuresti sõltuva piirkonna ajakohastatud kontseptsiooni määratlevad elemendid peaksid hõlmama kvaliteetse loomse valgu tootmist, panust toiduga kindlustatusesse või saagile ja muudele meresaadustele suure lisaväärtuse tagamist, aga ka selle tegevuse sotsiaalset tähtsust;

85.märgib, et ÜKP mõnes aspektis ei pruugita väikesemahulise kalapüügi sektorit piisavalt arvesse võtta ning et tuleb tagada selle sotsiaal-majanduslik tähtsus paljudes rannikukogukondades ja selle strateegiline roll toiduga varustamisel;

86.on seisukohal, et ÜKPs tuleks piisavalt arvesse võtta väikesemahulise kalapüügi ja karpide sektori mitmekesisust, eripära ja probleeme;

87.juhib tähelepanu vajadusele kaasata väikesemahulise kalapüügi kutseala esindajaid rohkem kalanduspoliitika juhtimisse, kindlaksmääramisse ja elluviimisse ning nõuandekomisjonidesse;

88.on seisukohal, et ÜKP läbivaatamine peaks hõlmama väikesemahulise kalapüügi ja rannapüügi ühist, laiaulatuslikku ja asjakohast määratlust; rõhutab, et see määratlus peaks olema pragmaatiline, mõõdetav ja selge; rõhutab samuti, et see määratlus peaks tulenema asjakohasest hindamisest, milles võetakse üksnes laeva pikkusele keskendumise asemel arvesse väikesemahulise kalapüügi eriomadusi ja -kriteeriume, et jõuda selle sektoriosa tegelikku olukorda kajastava määratluseni;

89.nõuab, et komisjon teeks koos nõuandekomisjonidega ettepaneku ühtlustatud määratluse lisamiseks ÜKP alusmääruse läbivaatamisse, nii et alusmäärus hõlmaks asjakohasel juhul kõiki ELi kalandusalaseid õigusakte; on seisukohal, et eespool kirjeldatud muudatused ei tohiks mõjutada EMKVFi rakendamist praegusel eelarveperioodil;

90.rõhutab vajadust muuta nõukogu määrust (EÜ) nr 1967/2006, mis käsitleb Vahemere kalavarude säästva kasutamise majandamismeetmeid (nn Vahemere piirkonna määrus) ning milles sätestatakse reeglid püügivahendite tehniliste omaduste ja nende kasutamise kohta ning mis on kahjuks aegunud ja takistab ühise kalanduspoliitika peamiste eesmärkide, eelkõige väikesemahulise kalapüügiga seotud eesmärkide täitmist;

91.rõhutab, et artikli 17 järgi peavad liikmesriigid nende laevastikele eraldatud kalapüügivõimaluste jaotamisel kasutama läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume, sealhulgas selliseid, mis on keskkonnaalast, sotsiaalset või majanduslikku laadi; rõhutab, et liikmesriikide ülesanne on määrata kindlaks kriteeriumid, mida nad kalapüügivõimaluste jaotamisel kasutavad;

92.väljendab heameelt asjaolu üle, et praegused suurel määral ajaloolistel õigustel põhinevad jaotusmeetodid võimaldavad kalandussektoris teatavat majanduslikku stabiilsust, mis võib olla ettevõtjate jaoks uuenduste tegemise ja säästvamate tehnikate kasutuselevõtu eeltingimus;

93.rõhutab, et kergesti juurdepääsetav kalapüügivõimaluste süsteem koos läbipaistvate jaotuskriteeriumidega ja selle praktilise kohaldamise läbipaistvus võimaldab paremat kontrolli ja võrdseid võimalusi kõigile huvitatud isikutele ning kalurite jaoks suuremat prognoositavust, stabiilsust ja õiguskindlust;

94.taunib kalapüügivõimaluste jaotamise läbipaistvuse puudumist teatavates liikmesriikides ja nõuab kooskõlas kohaldatavate andmekaitsealaste õigusaktidega kriteeriumide avalikustamist;

95.on seisukohal, et jaotusmeetodeid tuleks välja töötada ja kohaldada kalapüügiga tegelevate kogukondade, piirkondlike ametiasutuste ja muude asjaomaste sidusrühmadega konsulteerides, tuginedes parimatele olemasolevatele teaduslikele nõuannetele, ning tagada, et kõik laevastikusegmendid, tootja-, kalandus- ja töötajate organisatsioonid oleksid õiglaselt esindatud, samuti tuleks meetoditesse lisada kaitsemeetmed, näiteks etteteatamisaja, mis laseb kaluritel olukorraga kohaneda, kui liikmesriigid peaks otsustama oma jaotusmeetodit muuta;

96.nõuab tungivalt, et nõukogu võtaks kalapüügivõimaluste jaotamisel arvesse iga laevastikusegmendi, sealhulgas väikesemahulise kalapüügi eripära ja vajadusi;

97.tuletab meelde ÜKP artikli 17 rolli vähese mõjuga ja väikesemahulise kalapüügi stimuleerimise vahendina ning et liikmesriigid peavad kasutama selle pakutavaid võimalusi, nagu stiimulid selektiivsemate püügivahendite või väiksema energiatarbimisega või vähesema elupaikadele avalduva mõjuga püügitehnikate kasutamiseks;

98.märgib, et komisjon algatab arutelud liikmesriikide ja sidusrühmade vahel, et koostada kalapüügivõimaluste jaotamise käsiraamat eesmärgiga suurendada läbipaistvust, edendada säästvaid püügitavasid kogu ELis ning toetada väikesemahulist ja rannapüüki;

99.rõhutab tootjaorganisatsioonide rolli kestlikkuse edendamisel, toiduga varustamisele kaasaaitamisel ning kalandus- ja vesiviljelussektoris majanduskasvu ja tööhõive suurendamisel, sest nad muu hulgas–haldavad ja rakendavad kollektiivseid meetmeid,–ühendavad tootjaid, esmaostjaid ja tarbijaid tarneahelas;–edendavad tarbijate jaoks elujõulisi ja kestlikke kalandustooteid sertifitseerimissüsteemides osalemise kaudu;–edendavad kalandusreeglite järgimist, toetades jälgitavust ning parandades läbipaistvust ja andmete kvaliteeti püügideklaratsioonides, et võidelda ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu;–tegelevad mõnes liikmesriigis püügikvootide jaotamine ja haldamisega;

100.märgib veel, et paljudes liikmesriikides kuulub tootjaorganisatsioonidesse suhteliselt vähe väikekalureid ning veelgi vähem on asutatud spetsiaalseid väikekalurite tootjaorganisatsioone, mis piirab nende võimalusi pääseda seda kaudu ligi püügikvootidele; julgustab seetõttu komisjoni ja liikmesriike hõlbustama ja ergutama tootjaorganisatsioonide loomist väikekalurite jaoks ja nende poolt;

101.rõhutab, et kalurite liitudel, nagu kutseühendustel, kes järgivad ühise turukorralduse Nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1379/2013 kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta (ELT L 354, 28.12.2013, lk 1). raames tootjaorganisatsiooni peamisi eesmärke, peaks olema õigus saada rahalist abi võrdsetel alustel praegu tunnustatud tootjaorganisatsioonidega; nõuab sellega seoses, et asjaomased liikmesriigid, komisjon ja kutseühendused peaksid kooskõlastatult asjakohaseid võimalusi ja lahendusi kaaluma;

102.juhib tähelepanu sellele, et ÜKP standardid on ühed maailma kõige kõrgemad ja annavad olulise panuse keskkonnaalasesse, majanduslikku ja sotsiaalsesse kestlikkusesse, ning kuigi on veel palju arenguruumi, näitavad viimaste aastakümnete edusammud, mida on võimalik veelgi ära teha, aidates ühelt poolt kaasa kalavarude ja elupaikade kestlikkuse edendamisele ning teiselt poolt kalurite ja laevaomanike sissetuleku suurendamisele; toonitab, et kalandussektoris keskkonnaalase, majandusliku ja sotsiaalse kestlikkuse jaoks kõrgete standardite edendamine on muu hulgas äärmiselt tähtis nii uue kalurite põlvkonna ligimeelitamiseks kui ka kalandussektori pikaajalise majandusliku stabiilsuse tagamiseks;

103.märgib, et keskkonnakaitse on eurooplaste, eelkõige nooremate põlvkondade jaoks kasvav mure; rõhutab kalavarude säästva majandamise tähtsust noorte kalurite ligimeelitamiseks; nõuab sellega seoses vähese mõjuga kalapüügi edendamist;

104.kutsub lisaks komisjoni üles tagama, et osa säästva kalapüügi partnerluslepingute alusel antavast rahalisest toetusest eraldataks võimaluse korral ka noorte ja naiste paremaks integreerimiseks kalandus- ja vesiviljelussektorisse, merekeskkonna taastamiseks ning kliima- ja merekeskkonna seisundi alaste teadmiste parandamiseks;

105.rõhutab vajadust meelitada noori mitte ainult merepüügitegevusse, vaid ka kalandusettevõtte juhtimise ja vesiviljeluse valdkondadesse, et tagada sel viisil põlvkondade vahetumine kogu vesiviljelussektoris;

106.rõhutab, et põlvkondade vahetumine on tähtis eelkõige rannikualade ja ümbritsevate maapiirkondade demograafiliste probleemide lahendamiseks ning see aitab säilitada nende kultuuripärandit;

107.tunneb heameelt asjaolu üle, et 2021–2027. aasta EMKVFi raames pakutakse abi ja toetust noortele kaluritele, kes soetavad esimest korda laeva või kalandusettevõtte; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles edendama põlvkondade vahetumist, toetades kalandussektoris karjääri alustada soovivaid inimesi ja kõrvaldades sellised takistused nagu ettevõtlusega alustamise kõrged kulud, sissetulekute ebastabiilsus, sooline ebavõrdsus ja stabiilse karjääri puudumine;

108.kutsub komisjoni üles võtma koostöös liikmesriikidega uusi meetmeid, samuti sektorit võtma selliseid meetmeid, mis ergutaksid noorte ja naiste kaasamist sektori kõigil tasanditel ning edendaksid paremini põlvkondade vahetumist, eelkõige muutes kõik kalanduse ja vesiviljeluse väärtusahela töökohad atraktiivsemaks, ohutumaks ja paremini tasustatavaks;

109.rõhutab, kui oluline on tagada asjakohane teave ja koolitus, eelkõige noortele, et jagada teadmisi, eelkõige seoses kalanduse mõjuga kestlikkust puudutavatele küsimustele; usub, et see on oluline, et aidata parandada nii nende inimeste sissetulekut kui ka nende kohalike kogukondade ühtekuuluvust, eriti kõige eraldatumates rannikupiirkondades, kus on vähem töövõimalusi;

110.rõhutab, et põlvkondade vahetumisel tuleb arvesse võtta Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärke ja vajadust tagada digiüleminek ka kestlikus sinises majanduses; on siiski seisukohal, et põlvkondade vahetumine ei tohi kaasa tuua põlvkondadevahelist põrkumist ning peaks tasakaalustatud rohe- ja digiülemineku tagamiseks hõlmama igas vanuses kalureid, nii et kogemuste pärand ei läheks kaduma; nõuab lisaks suuremaid liikuvus- ja tööhõivevõimalusi kogu ELis, ilma et kalurite oskuste ja koolituse tunnustamisel esineks raskusi või piiranguid;

111.tunnistab naiste olulist rolli kalalaevade logistilises ja haldustoes ning kala turustamisel ja töötlemisel; rõhutab siiski, et see roll on sageli jäetud tähelepanuta või vaevu nähtav, eelkõige kalurite või laevakaptenitena ning teaduses;

112.kutsub seetõttu komisjoni üles looma algatusi, et tunnustada naiste tööd kalanduses ja suurendada nende nähtavust, soodustades nende kaasamist eri valdkondadesse ja toetades nende paremat esindatust kõigis esindusorganisatsioonides ja -üksustes, ning tagama meeste ja naiste võrdse tasustamise;

113.tuletab meelde, et 2020.–2025. aasta soolise võrdõiguslikkuse strateegias nõutakse, et asjaomastest ELi vahenditest, nagu EMKVFist, tuleb toetada meetmeid, mis aitavad edendada naiste töö- ja eraelu tasakaalu ja osalemist tööturul, suurendada investeeringuid hooldusasutustesse, toetada naisettevõtlust ja võidelda soolise segregatsiooni vastu;

114.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles püüdma tagada, et kõik ÜKP raames rakendatavad programmid ja meetmed, mille eesmärk on meelitada noori kalandussektorisse, aitaksid kaasa soolise võrdõiguslikkuse saavutamisele;

115.kutsub komisjoni üles tegema suuremaid pingutusi, et edendada ÜKPd kui ookeanide majandamise poliitilist mudelit, kasutades ELi positsiooni piirkondlikes kalandusorganisatsioonides, vabakaubanduslepingutes, säästva kalapüügi partnerluslepingutes ning üldisemalt rahvusvahelistel foorumitel; rõhutab selle olulisust, et tagada ELi ettevõtjatele aus konkurents ning kaitsta ELi kalandus- ja vesiviljelussektori huve ülemaailmsel tasandil;

116.kutsub komisjoni üles jälgima ELi rahalise toetuse jaotamist ja tagada selle eraldamine kalandus- ja vesiviljelussektorile;

117.nõuab piirkondlike kalandusorganisatsioonide rolli tugevdamist ja palub komisjonil teha ettepanek läbirääkimisvolituste üldise raamistiku kohta nendes organisatsioonides osalemiseks; kutsub lisaks komisjoni üles tagama, et Euroopa Parlament oleks võimalikult varakult kaasatud piirkondlikes kalandusorganisatsioonides vastuvõtmiseks mõeldud meetmete ja soovituste koostamisse viisil, mis ei nõrgestaks ELi läbirääkimispositsiooni;

118.on seisukohal, et ei tohiks olla ühtegi ookeanipiirkonda ega asjaomaseid kalavarusid, mis ei ole piirkondliku kalandusorganisatsiooniga hõlmatud; kutsub komisjoni üles edendama vajaduse korral uute piirkondlike kalandusorganisatsioonide loomist ja olemasolevate kohandamist rahvusvahelistel foorumitel, et parandada kalavarude kaitset ja säästvat majandamist ning kaitsta nendes piirkondades tegutsevate laevastike kestlikku tegevust;

119.juhib tähelepanu sellele, et säästva kalapüügi partnerluslepingud kolmandate riikidega toovad vastastikust kasu nii ELile kui ka partnerriikidele; rõhutab, et hiljutised säästva kalapüügi partnerluslepingud sisaldavad inimõiguste klausleid ja neis võetakse arvesse kohaliku elanikkonna vajadusi;

120.peab hädavajalikuks, et komisjon austaks ÜKP välismõõtmega tegelemisel täielikult kõiki rahvusvahelise õiguse aspekte;

121.palub komisjonil tagada, et ÜKP eesmärgid integreeritakse täielikult ELi seisukohtadesse kõigil rahvusvahelistel keskkonnafoorumitel – nagu bioloogilise mitmekesisuse konventsioon või ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioon (CITES) –, kus arutatakse mere bioloogiliste ressurssidega seotud küsimusi;

122.on seisukohal, et imporditud veeandide suhtes tuleb kohaldada rangeid järelevalve- ja sertifitseerimismenetlusi, tagamaks, et need pärinevad säästvast kalapüügist, ning kõrgeid tervishoiu-, keskkonna- ja sotsiaalsed standardeid, mis on sama ranged kui ELi toodete suhtes kohaldatavad standardid; on seisukohal, et seda tuleks nõuda ELi poolt läbiräägitavatesse uutesse kaubanduslepingutesse lisatavate eriklauslitega;

123.juhib tähelepanu sellele, et liitu imporditavate värskete, külmutatud ja töödeldud veeandide, sealhulgas ühepoolsete tariifikvootide alusel imporditud tuunikalafilee jälgitavuse süsteem on oluline, et täita tarbijate ootusi teabe abil, mille eesmärk on parandada toiduohutust ja võimaldada kontrollida importi kolmandatest riikidest ning võtta meetmeid ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu võitlemiseks; nõuab ELis ühtlustatumat lähenemisviisi ebaseaduslikku, teatamata ja reguleerimata kalapüüki käsitlevate ELi õigusaktide rakendamisele;

124.tuletab meelde, et EL on suurim ja atraktiivseim mere- ja muude veeandide imporditurg; nõuab selle kaubandusliku tugevuse ära kasutamist, et kaitsta ELi tarbijate huve kõrgete standardite edendamisel ja ELi sektorite huve, takistada partneritel lepingutest või kohustustest taganeda ning edendada rahvusvahelisel tasandil võrdseid tingimusi, eelkõige mis puudutab sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnastandardeid;

125.väljendab heameelt asjaolu üle, et ELi ja Ühendkuningriigi kaubandus- ja koostöölepingus on otsene seos kaubandussätete ja kalandussätete vahel; kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama, et kalandusläbirääkimised Ühendkuningriigi ja teiste Kirde-Atlandi piirkonna rannikuriikidega oleksid samuti seotud kaubanduse ja ELi ühtsele turule pääsu küsimustega;

126.rõhutab, kui oluline on ELi nulltolerantsi poliitika ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi suhtes, arvestades, et seda esineb endiselt rahvusvahelisel tasandil, sealhulgas on näiteid, mis ulatuvad läbipaistmatusest seoses ebaseadusliku kalapüügiga kuni kaasaegse orjapidamiseni, nagu mõnede Hiina laevade puhul, ning peab kahetsusväärseks, et mitmel ELi turul müüakse jätkuvalt loata mereande;

127.juhib tähelepanu sellele, et komisjon ja liikmesriigid peavad ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu võitlemisel oma pingutusi kahekordistama ning tagama, et mereandide tarbimine ELis ei aitaks sellisele kalapüügile kaasa;

128.kutsub komisjoni üles tugevdama ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastases võitluses Euroopa Kalanduskontrolli Ameti rolli;

129.nõuab, et kõik kolmandate riikidega sõlmitavad vabakaubanduslepingud sisaldaksid ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastast võitlust käsitlevat osa;

130.leiab, et ÜKP mõnes aspektis ei käsitleta piisavalt äärepoolseimate piirkondade erivajadusi; kutsub komisjoni ja asjaomaseid liikmesriike üles käsitlema seda olukorda ELi toimimise lepingu artikli 349 alusel ja piirkondliku lähenemisviisi kaudu, nagu on ÜKPs sätestatud, ning tegema vajaduse korral vajalikud kohandused;

131.juhib tähelepanu äärepoolseimate piirkondade kalandus- ja vesiviljelussektori eripärale; palub komisjonil esitada programm kalanduse ja vesiviljeluse võimalustest, mis on sarnaselt põllumajandusprogrammiga spetsiaalselt kohandatud kõrvalisele asukohale ja saarelisele asendile vastavate valikmeetmete programmile (POSEI);

132.rõhutab, et ELi ja liikmesriikide toetus väikesemahulise kalapüügiga tegelevate laevastike uuendamisele on nende piirkondade jaoks äärmiselt oluline; palub komisjonil eelkõige kohandada püügivõimsuse ja püügivõimaluste vahelise tasakaalu analüüsi käsitlevad suunised (COM(2014)0545) äärepoolseimate piirkondade eripäraga;

133.rõhutab, kui oluline on teha usaldusväärsed uuringud mere bioloogiliste ressursside hindamiseks kõigis liidu vetes ja eelkõige äärepoolseimates piirkondades;

134.rõhutab vajadust toetada selektiivseid püügimeetodeid, nagu ankurdatud peibutuspüügivahendid, mida kasutatavad äärepoolseimate piirkondade väikesemahulise kalapüügi laevastikud, tingimusel et sellised vahendid aitavad kaasa säästvale ja selektiivsele püügile;

135.rõhutab, et tuleb tagada vajalikud vahendid, et parandada teaduslikke teadmisi äärepoolseimate piirkondade majandusvööndite kohta;

136.rõhutab, et kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine on peamised probleemid, millega praeguses ÜKPs piisavalt ei tegeleta;

137.rõhutab, et kalandussektori pingutused kalavarude kestlikkuse parandamiseks ja nende hea seisundi säilitamiseks pärast hea seisundi saavutamist on mõttetud, kui ei tegeleta kliimamuutustega;

138.rõhutab tungivalt, et teadusuuringutes tuleb keskenduda rohkem kliimamuutustest tulenevate keskkonnamuutuste ja kalavarude vastastikusele mõjule, vältimaks seda, et kalavarude ammendumises süüdistatakse üksnes kalatööstust;

139.rõhutab, et kalurid ja mereandide ahela ülejäänud osalised ei ole kliimamuutuste põhjustajad, vaid pigem nende ohvrid;

140.on seisukohal, et vesiviljelussektor suudab anda järjepideva panuse ühiskonna ökosüsteemi teenustesse, ning et vesiviljelus tiikides ja vetikate ja karpide kasvatamine võib aidata vähendada ELi majanduse CO2 heidet ning leevendada kliimamuutusi; rõhutab siiski, et sõltuvalt tootmismeetodist ja toodete kasutusest pärast saagi koristamist on süsiniku sidumine vetikate ja karpide kasvatamisel piiratud; kutsub liikmesriike üles edendama asjakohasel juhul toimivaid lühikesi tarneahelaid, et kliimamuutuste vastasele võitlusele kaasa aidata;

141.märgib, et teatavad vesiviljelustavad, näiteks rannakarpide või austrite kasvatus ja segakultuurid tiikides, võivad ELi kliimaalaste õigusaktide kontekstis olla edukad mudelid tulevaste heitkoguste arvestusühikute süsteemide jaoks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles sellist liiki ökoettevõtlust toetama;

142.kutsub liikmesriike üles jätkuvalt soodustama vetikakasvatuse edendamist ning hõlbustama vetikate kasutamist ja arendamist toidu ja söödana; rõhutab, et vetikakasvatuses on kasutamata potentsiaali uute töökohtade loomiseks ning ökosüsteemi teenuste ning keskkonnahoidlikuma toidu ja sööda pakkumiseks;

143.kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma ÜKP läbivaatamisel arvesse, et ookeani omadused (temperatuur, tihedus, soolsus, hapnikuga küllastatus jne) on viimase kümne aasta jooksul muutunud;

144.rõhutab vajadust vastupanuvõimelisemate ökosüsteemide järele ühendatud ja tulemuslikult majandatavate merekaitsealade kaudu, mis on vastupidava ja kasumliku kalandussektori alus;

145.rõhutab, et kalanduses saavutatakse vastupanuvõime kliimamuutustele mitmekesiste püügipiirkondade ja sihtliikide kaudu;

146.julgustab komisjoni ja liikmesriike suurendama inim- ja rahalisi ressursse kliimamuutuste ning laevastiku CO2 heite vähendamisega seotud kalandusuuringute tegemiseks, et analüüsida kliimamuutuste mõju kalanduse seisundile ja keskkonnale;

147.nõuab teadusringkondade ja sidusrühmade tiheda koostöö raames uuendusi, et jälgida kliimamuutuste mõju kalavarudele ning parandada nii reageerimisvõimet ja töötada välja kohandatud majandamisvahendid;

148.kutsub komisjoni üles kavandama kliimamuutustest mõjutatud sektorite jaoks piisavalt vahendeid ja rahastust;

149.kutsub komisjoni üles looma kalandussektoris ringmajanduse edendamiseks kalurite jaoks Euroopa programme, mille raames nad saaksid võimaluse korral koguda mereprügi ajal, mil nad kala püüda ei saa, ja seega suurendada oma sissetulekut;

150.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles käsitlema kõiki rakendamata jäänud ÜKP sätteid ja võtma nende suhtes järelmeetmeid;

151.rõhutab, et harrastuspüüki käsitlevate andmete kogumine on kiireloomuline ja vajalik; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid märgiksid lisaks mitmeaastastes majandamiskavades ja lossimiskohustusega hõlmatud liikidele Euroopa andmekogumisraamistikku, mis loodi määrusega (EL) 2017/1004 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta määrus (EL) 2017/1004 kalandussektori andmete kogumist, haldamist ja kasutamist käsitleva liidu raamistiku loomise ning ühise kalanduspoliitikaga seotud teadusliku nõustamise toetamise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 199/2008 (ELT L 157, 20.6.2017, lk 1)., kõik need liigid, mille suhtes kehtivad lubatud kogupüük ja kvoodid;

152.rõhutab vajadust selliste andmete järele, mille põhjal hinnata ELi harrastuspüügi mõju mere ökosüsteemile ja mere elusressurssidele ELi vetes, sh andmed kaaspüügi kohta (eelkõige liigid, mida kaitstakse ELi või rahvusvahelise õiguse kohaselt) ning andmed harrastuspüügi mõju kohta mereelupaikadele, sh tundlikele merealadele, ja toiduvõrgustikule;

153.rõhutab, et harrastuspüük võib kalavarusid oluliselt mõjutada; väljendab heameelt kontrollimääruse läbivaatamisel tehtud edusammude üle ja kutsub liikmesriike üles tagama, et harrastuspüük toimuks kooskõlas ÜKP eesmärkidega;

154.tuletab meelde vesiviljeluse tähtsust, et tagada pikaajaline toiduga kindlustatus ja aidata rahuldada maailma kasvavat nõudlust veeandide järele, samuti selle panust ELi kodanike jaoks majanduskasvu ja tööhõive loomisse, ökosüsteemide ja elurikkuse paremasse säilitamisse ning ressursside ringluspõhisemasse majandamisse;

155.rõhutab, et tehistingimustes peetavatel mereandidel kui valguallikal on väiksem CO2 jalajälg ja nende jaoks kulub maismaa muu loomakasvatusega võrreldes kõige vähem loodusvarasid ning neil on oluline roll kestliku toidusüsteemi ülesehitamisel;

156.tunnistab strateegiliste suuniste ja mitmeaastaste riiklike strateegiakavade rolli kestliku ja vastupanuvõimelise vesiviljeluse arendamisel;

157.peab kahetsusväärseks, et Euroopa vesiviljelus on alates 2014. aastast seiskunud ja vähe edusamme on tehtud halduskoormuse vähendamisel ning vesiviljeluse integreerimisel mere- ja rannikuala ning sisemaa ruumilisse planeerimisse;

158.rõhutab, et Euroopa vesiviljeluse täit potentsiaali ei ole veel kaugeltki saavutatud ja et EL sõltuvus impordist on väga suur, kuna peaaegu 75 % kõigist ELis tarbitavatest mereandidest imporditakse kolmandatest riikidest;

159.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama vähetroofse vesiviljeluse asemel vähese keskkonnamõjuga vesiviljelust, mis hõlmab peale molluskite ja vetikate kasvatuse ka magevee- ja merekalakasvatust; rõhutab, et kuna kalade imporditud koguste osakaal on suur (2021. aastal 94 %), siis on kalatootmine ELi turu varustamisel eriti tähtis;

160.tuletab meelde, et suured ELi mittekuuluvad tootjariigid jätkavad oma kalakasvatussektori kasvu jõulise edendamisega ja et EL on nende peamine eksporditurg;

161.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles aktiivselt toetama läbivaadatud strateegiliste suuniste ja mitmeaastaste riiklike kavade rakendamist ning edendama nende pikaajalist kestlikkust, keskendudes mitte ainult ELi vesiviljeluse keskkonnakestlikkusele, vaid ka majanduslikule ja sotsiaalsele kestlikkusele;

162.peab kahetsusväärseks, et ELi praegune kaubanduspoliitika ei taga ELi ja kolmandate riikide tootjatele võrdseid tingimusi, mis võimaldaksid vesiviljelussektoril saavutada kestlikke majandustulemusi ja aidata omakorda kaasa ELi piirkondade sotsiaalsele ja majanduslikule arengule;

163.tuletab meelde vesiviljeluse tähtsust, et tagada pikaajaline toiduga kindlustatus ja aidata rahuldada maailma kasvavat nõudlust veeandide järele, samuti selle panust ELi kodanike jaoks majanduskasvu ja tööhõive loomisse, ökosüsteemide ja elurikkuse paremasse säilitamisse ning ressursside ringluspõhisemasse majandamisse; peab kahetsusväärseks, et Euroopa vesiviljelus on alates 2014. aastast seiskunud ja vähe edusamme on tehtud halduskoormuse vähendamisel ning vesiviljeluse integreerimisel mere- ja rannikuala ning sisemaa ruumilisse planeerimisse; rõhutab, et Euroopa vesiviljeluse täit potentsiaali ei ole veel kaugeltki saavutatud ja et 75 % ELis tarbitavatest mereandidest kasvatatakse väljaspool ELi asuvates rajatistes; kutsub komisjoni üles aktiivselt toetama läbivaadatud strateegiliste suuniste ja riiklike kavade rakendamist ning edendama nende pikaajalist keskkonna-, majanduslikku ja sotsiaalset kestlikkust;

164.teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.