1.kinnitab veel kord inimõiguste universaalsust, omavahelist seotust, vastastikust seotust ja jagamatust ning iga inimese loomupärast väärikust; kinnitab veel kord ELi ja selle liikmesriikide kohustust edendada ja kaitsta demokraatiat, õigusriiki ning inimõiguste universaalsust ja võõrandamatust kogu maailmas kindlameelselt, sidusalt ja järjepidevalt; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid edendaksid jõudude ühendamist demokraatlike riikide ning asjaomaste rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide vahel, et tegeleda ohtudega ja edendada inimõigusi kogu maailmas, sealhulgas jõulise ja avaliku seisukoha kaudu, kinnitades veel kord meie pühendumust kaitsta inimõiguste universaalsust ja õigusriiki;

2.mõistab hukka totalitaarsed ja autoritaarsed režiimid nende mitmepoolsete institutsioonide, eelkõige ÜRO Inimõiguste Nõukogu kuritarvitamise pärast, püüdes neutraliseerida inimõiguste mehhanismide võimet võtta riigid vastutusele inimõiguste rikkumiste eest, samuti õõnestada ja/või ümber kirjutada rahvusvahelisi norme vastavalt nende autoritaarsele tegevuskavale; kutsub nõukogu ja liikmesriike üles tegema koostööd sarnaselt meelestatud demokraatlike liitlastega, et toetada mitmepoolsete asutuste reformi, muutmaks neid autoritaarsete režiimide pahatahtlike mõjude suhtes vastupidavamaks;

3.rõhutab, et EL peab olema täielikult valmis võitlema autoritaarsuse, mitteliberaalsuse ja äärmusluse esilekerkimise ning pahatahtliku mõju vastu, samuti inimõiguste kaitset ähvardavate ohtude ning üha suurenevate rünnakutega inimõiguste, demokraatia, õigusriigi ja rahvusvahelise humanitaarõiguse universaalsuse vastu;

4.rõhutab, et ELi inimõiguste välispoliitika kaugeleulatuv pühendumus ja retoorika nõuab, et see oleks järjepidev ja eeskujuks pühendumisel universaalsetele inimõigustele ja demokraatiale; taunib inimõiguste ja õigusriigi olukorra halvenemist kogu maailmas, sealhulgas ELis, mis õõnestab selle usaldusväärsust ülemaailmse demokraatia nõrgenemise ja inimõiguste taandumise vastu võitlemisel; palub ELil ja selle liikmesriikidel olla eeskujuks ja järgida hoolikalt inimõigusi, tagada oma kodanikuühiskonnale toetav keskkond ja tegeleda selle valdkonna negatiivsete suundumustega;

5.mõistab hukka inimõiguste ning demokraatlike põhimõtete ja väärtuste rikkumiste sagenemise kogu maailmas, nagu sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise ebavõrdsuse süvenemine, õiguste tagasipööramine, eelkõige naiste puhul, tervete sotsiaalsete rühmade pidev ja süstemaatiline tõrjutus ja diskrimineerimine, hukkamised, kohtuvälised hukkamised, piinamine, sooline vägivald, diskrimineerimine ja sooline apartheid, meelevaldsed vahistamised ja kinnipidamised, süstemaatiline ja struktuurne diskrimineerimine ja ebavõrdsus, tõrjutud ja vähekaitstud isikute ja rühmade, kodanikuühiskonna, poliitiliste oponentide ning etniliste ja usuvähemuste vastu suunatud meetmed, orjus ja sunniviisiline töö, sunniviisiline väljasaatmine, vägivalla ülemäärane kasutamine riigiasutuste poolt, tsensuur ja ähvardused sõltumatule meediale ja ajakirjanikele, samuti ohud digivaldkonnas, nagu interneti jälgimine ja interneti sulgemine; mõistab hukka autokraatlike režiimide riikidevahelised repressioonid; taunib demokraatlike institutsioonide kaitse nõrgenemist ja kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ahenemist kogu maailmas, mis tekitab inimõiguste rikkumiste eest karistamatuse; märgib, et demokraatlike riikide arv on jätkuvalt vähenenud, samas kui autoritaarsete režiimide arv on kasvanud;

6.mõistab hukka kohandatud narratiivid, mida autoritaarsed ja mitteliberaalsed režiimid töötavad välja selleks, et rünnata inimõiguste universaalsust ja õigusriiki; hoiatab, et need režiimid levitavad eespool mainitud narratiive rahvusvahelistel foorumitel, näiteks ÜRO Inimõiguste Nõukogus; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid võitleksid nende vaenulike narratiivide vastu, mis põhinevad sageli väidetel kultuurilise relativismi kohta, et varjata võimu kuritarvitamist, samuti desinformatsiooni ja välissekkumist ELi vastu; nõuab, et EL ja liikmesriigid kasutaksid kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid, sealhulgas kasutades täielikult ära ELi rahvusvaheliste kultuurisuhete potentsiaali;

7.on mures asjaolu pärast, et autoritaarsetes ja mitteliberaalsetes riikides, kus inimõiguste kaitsjaid kiusatakse taga või ahistatakse, korraldatakse rahvusvahelisi konverentse ja suure meediakajastusega üritusi ning et need riigid kasutavad selliseid üritusi reklaamikanalitena ja selleks, et moonutada oma mainet ülemaailmsel areenil seoses nende inimõiguste olukorraga;

8.juhib tähelepanu suuremale vahendite kogumile, mida autoritaarsed, totalitaarsed ja mitteliberaalsed režiimid kasutavad selleks, et luua raamistik inimõiguste õõnestamiseks seadusandlike ja muude kui seadusandlike sätete kaudu, mida kasutatakse muu hulgas valimiste korraldamiseks, kodanikuühiskonna, tõrjutud ja vähekaitstud isikute ja rühmade, vähemuste, poliitiliste vastaste, sõltumatu meedia ja kriitiliste häälte vaigistamiseks ning ohustamiseks, kohtusüsteemi kontrollimiseks ja inimõiguste kaitsjate, ajakirjanike, juristide, kunstnike ning aktivistide tagakiusamiseks, kes on nende režiimide tavade suhtes kriitilised;

9.mõistab hukka asjaolu, et autoritaarsed ja mitteliberaalsed režiimid eiravad üha enam rahvusvahelist inimõigustealast õigust, eelkõige need, mis tekitavad ja laiendavad olemasolevaid sise- ja rahvusvahelisi konflikte ning põhjustavad uusi konflikte, millel on hävitavad tagajärjed inimõigustele; märgib, et need režiimid püüavad õõnestada inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse õiguspärasust, et vältida selle kohaldamist, milleks nad on kohustatud;

10.nõuab, et hinnataks vaikse või vaikiva diplomaatia strateegia tulemuslikkust ja nõuab, et EL oleks inimõiguste kaitsmisel häälekam;

11.mõistab teravalt hukka hirmuteod, sõjakuriteod ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rasked rikkumised, sealhulgas seksuaalvägivalla, soolise vägivalla, laste väljasaatmise ning tsiviilisikute ja sõjavangide piinamise ja tapmise, mille on toime pannud Venemaa relvajõud ja nende esindajad Venemaa ebaseaduslikus, põhjendamatus ja provotseerimata agressioonisõjas Ukraina vastu, ning on nende pärast sügavalt mures; tuletab meelde, et Ukraina toetamine Venemaa-vastases sõjas on äärmiselt oluline, et reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda kaitsta; nõuab tungivalt kõigi vajalike meetmete võtmist, et tagada Ukrainas sõjakuritegusid ja inimõiguste rikkumisi toime pannud isikute tuvastamine ja vastutusele võtmine; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid jätkaksid selles valdkonnas asjaomaste sidusrühmade, meetmete ja mehhanismide, sealhulgas Ukraina prokuröride, uurijate ja kohtunike, Rahvusvahelise Kriminaalkohtu, ÜRO Inimõiguste Nõukogu uurimiskomisjoni ja üldise kohtualluvuse põhimõtte alusel algatatud riiklike kriminaaluurimiste täielikku toetamist; rõhutab, kui oluline on kiiresti koguda ja säilitada tõendeid sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude kohta, ning väljendab heameelt kodanikuühiskonna sellealaste pingutuste üle;

12.on šokeeritud ja vapustatud 2021. aasta Sahharovi auhinna laureaadi Aleksei Navalnõi mõrvast, kes ohverdas oma elu, et kaitsta demokraatiat ning seista vastu rõhumisele ja korruptsioonile Venemaal;

13.nõuab viivitamatu relvarahu kehtestamist Gazas;

14.märgib rahuloluga, et on olemas ka inimõigustega seotud head asjaolud, mis näitavad, et selles kontekstis on tehtud mõningaid edusamme seoses inimõigustega seotud üleilmsete suurte probleemidega; toetab kindlalt muu hulgas ÜRO, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE), OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) ja Euroopa Nõukogu tööd, samuti inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna organisatsioonide tööd rahvusvaheliste kohustuste muutmisel konkreetseteks meetmeteks, mida võetakse inimõiguste teostamiseks; rõhutab vajadust strateegilisema kommunikatsiooni järele inimõiguste ja demokraatia valdkonnas, mis näitab ELi pühendumust, jagades positiivseid arenguid, poliitikat ja parimaid tavasid, ning kutsub ELi delegatsioone ja ELi liikmesriikide diplomaatilisi esindusi üles tegutsema samal viisil ka kolmandates riikides; toetab Euroopa välisteenistuse kampaaniat, mille eesmärk on tähistada 2023. aastal inimõiguste ülddeklaratsiooni 75. aastapäeva, toetades ÜRO algatust „Human Rights 75“ (inimõigused 75), ning algatust „Head inimõigustealased lood“ https://goodhumanrightsstories.net/. kui viisi, kuidas jagada inimõiguste kohta positiivseid lugusid;

15.rõhutab asjaolu, et UNRWA täidab asendamatut rolli kriitilise tähtsusega abi andmisel, mille eesmärk on tagada päevast päeva 2,2 miljoni Gaza tsiviilisiku ellujäämine, kelle elu ja kõige põhilisemad õigused on suures ohus; on vastu UNRWA rahastamise peatamisele 18 riigi poolt ja tuletab meelde, et kui seda otsust ei tühistata, saavad UNRWA vahendid lähikuudel otsa; nõuab seetõttu, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid UNRWAd asjakohaste rahaliste vahenditega, et organisatsioon saaks oma elupäästvat humanitaartööd jätkata ja parandada;

16.rõhutab seost inimõiguste rikkumiste ja laialt levinud karistamatuse ning vastutuse puudumise vahel konfliktidest mõjutatud piirkondades ja riikides; rõhutab vajadust järgida rahvusvahelisi inimõigusi ja humanitaarõigust, pidades eelkõige silmas Genfi konventsioone; mõistab teravalt hukka kogu maailmas toimuvad rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised ja inimõiguste rikkumised valitsusvägede ja relvastatud rühmituste poolt, mis mõnel juhul on kujutanud endast sõjakuritegusid ja inimsusvastaseid kuritegusid; kutsub üles tagama tulemuslikult humanitaarabi kiire ja takistamatu läbipääsu relvakonfliktide ja loodusõnnetuste ajal ning looma süstemaatiliselt humanitaarkoridorid, kui ja kus see on vajalik relvakonfliktide ja sõjaolukordades; mõistab hukka autoritaarsete valitsuste katsed sekkuda humanitaarabiorganisatsioonide tegevusse ja seda piirata; tuletab sellega seoses meelde tsiviil- ja sõjaliste osalejate tegevuse omavahelise koordineerimise tähtsust; mõistab hukka katastroofilised humanitaartagajärjed ja inimõiguste rikkumised, mida põhjustavad tänapäevane sõjapidamine ja konfliktid kogu maailmas, sealhulgas tsiviilsihtmärkide pommitamine, vägistamine ja piinamine, sundümberasustamine ja ebaseaduslik väljasaatmine; juhib tähelepanu relvakonfliktide soolisele mõjule, sealhulgas naiste ja tütarlaste vastu suunatud seksuaalvägivalla kasutamisele sõjataktikana, mõjule lastele ja vähemustele ning selle keskkonnamõjudele;

17.nõuab, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid jõupingutusi, et edendada rahvusvahelise humanitaarõiguse austamist ja pakkuda ohvritele abi rahvusvahelisele õigusemõistmisele juurdepääsul ning õiguskaitse ja hüvitiste saamisel; rõhutab, et tsiviilisikute ja nende ellujäämiseks hädavajalike objektide ründamine on rahvusvahelise humanitaarõiguse alusel keelatud; nõuab, et EL ja tema rahvusvahelised partnerid kasutaksid täielikult ära kõiki asjakohaseid vahendeid rahvusvaheliste kuritegude vastu võitlemiseks, sealhulgas üldise kohtualluvuse põhimõtte kohaldamist, erikohtute loomist riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil, sealhulgas agressioonikuritegude jaoks, ning paindlike koostöö- ja rahastamismehhanismide loomist kuritegude tõendite kiireks kogumiseks ja analüüsimiseks; kutsub komisjoni üles tagama, et neid vahendeid kohaldatakse kooskõlastatult ja vastastikku täiendavalt muude asjakohaste ELi ja liikmesriikide vahenditega;

18.on tõsiselt mures territooriumide pikaajalise püsiva okupeerimise ja annekteerimise pärast; nõuab, et erilist tähelepanu pööratakse inimõiguste olukorrale ebaseaduslikult okupeeritud aladel, sealhulgas pikaajaliste okupatsioonide korral, ning mitmete külmutatud konfliktide puhul, ning nõuab tõhusate meetmete võtmist, et vältida inimõiguste ränki rikkumisi, sealhulgas eluõiguse rikkumist, liikumisvabaduse piiramist ja diskrimineerimist;

19.kordab oma üleskutset liikmesriikidele aidata ohjeldada relvakonflikte ja inimõiguste või rahvusvahelise humanitaarõiguse raskeid rikkumisi, järgides rangelt ÜRO relvakaubanduslepingu artiklit 7 ekspordi ja ekspordi hindamise kohta ning nõukogu ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP relvaekspordi kohta Nõukogu 8. detsembri 2008. aasta ühine seisukoht 2008/944/ÜVJP, millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad (ELT L 335, 13.12.2008, lk 99). ja ELi kahesuguse kasutusega kaupade määrust Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2021. aasta määrus (EL) 2021/821, millega kehtestatakse liidu kord kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi, vahendamise, tehnilise abi, transiidi ja edasitoimetamise kontrollimiseks (ELT L 206, 11.6.2021, lk 1).; nõuab tungivalt, et EL hindaks nuhkvara kuritahtlikku kasutamist, kuni on hakatud rakendama töökindlaid norme, et tagada selle kasutamise kooskõla rahvusvaheliste inimõiguste standarditega; väljendab jätkuvat muret relvastatud droonide kasutamise pärast väljaspool rahvusvahelist õigusraamistikku ning nõuab relvastatud droonide arendusprojektide inimõigustele avalduva mõju hindamist; nõuab, et EL teeks algatuse õiguslikult siduva vahendi loomiseks, mis keelaks ilma tegeliku inimkontrollita surmavad autonoomsed relvad;

20.rõhutab, kui oluline on tagada ELi poliitika sidusus territooriumi okupeerimist või annekteerimist puudutavate juhtumite osas, mis peaks juhinduma rahvusvahelisest humanitaarõigusest, et vältida inimõiguste raskeid rikkumisi kohapeal; rõhutab ELis asuvate ettevõtete vastutust kõige rangema hoolsuskohustuspoliitika rakendamise eest mis tahes majandus- või finantstegevuse suhtes nendel territooriumidel või koos nendega ning rahvusvahelise õiguse ja ELi sanktsioonipoliitika range järgimise tagamise eest, kui see on nende olukordade suhtes kohaldatav; kutsub sellega seoses komisjoni üles selgitama kohaldatavaid norme seoses ELi ja selliste territooriumide vahelise kaubavahetusega;

21.kordab põhimõttelist vastuseisu surmanuhtlusele, mis on julm, ebainimlik ja inimväärikust alandav karistusviis ning ühtlasi pöördumatu; peab kahetsusväärseks asjaolu, et vaatamata mõnes ELi mittekuuluvas riigis esinevale suundumusele võtta meetmeid surmanuhtluse kaotamiseks, ilmneb sellega seoses endiselt märkimisväärseid probleeme; taunib asjaolu, et muudes ELi mittekuuluvates riikides on selle kasutamine suurenenud ja elluviidud surmanuhtluste arv on jõudnud viimase viie aasta kõrgeimale tasemele; kordab oma nõudmist, et kõik riigid kaotaksid täielikult surmanuhtluse või kehtestaksid surmanuhtluse kaotamise esimese sammuna kohese moratooriumi; julgustab ELi ja liikmesriike kasutama kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid, sealhulgas kaubandus- ja assotsieerimislepinguid kolmandate riikidega, et töötada surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise nimel, et see kaotada;

22.rõhutab, et EL peab olema järeleandmatu püüdlustes kaotada kogu maailmas surmanuhtlus, mis on liidu inimõigustealase välispoliitika peamine eesmärk; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid surmanuhtluse kaotamist asjakohastel rahvusvahelistel foorumitel ja taotleksid sellele seisukohale võimalikult laialdast toetust; ergutab ÜRO organeid jätkama pingutusi surmanuhtluse ülemaailmseks kaotamiseks kooskõlas ÜRO Peaassamblee resolutsioonidega; kutsub asjassepuutuvaid riike üles lühendama esimese sammuna surmanuhtlusega karistatavate kuritegude ja rikkumiste loetelu; nõuab läbipaistvust surmanuhtluse ja hukkamise puhul riikides, kus sellist statistikat ei avaldata; toetab Aafrika Liidu poolt inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta niisuguse protokolli eelnõu vastuvõtmist, mis käsitleb surmanuhtluse kaotamist Aafrikas; julgustab muid kolmandaid riike ja piirkondlikke organisatsioone alustama sarnaseid protsesse, sealhulgas kodanikuühiskonna organisatsioonide sisulise kaasamise kaudu; rõhutab, kui oluline on toetada kohalikke ja piirkondlikke surmanuhtluse kaotamise alaseid püüdlusi;

23.on sügavalt mures üha suurenevate tagasilöökide pärast väljendus-, sealhulgas kunstilise eneseväljenduse ja meediavabadusele kogu maailmas, eelkõige ajakirjanike puhul; mõistab hukka ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna organisatsioonide, nn ühiskonna valvurite, rikkumisest teatajate ja loomeinimeste tsenseerimise nn välisagentide seaduste ning muude autoritaarsetes, totalitaarsetes ja mitteliberaalsetes režiimides vastu võetud seadusandlike ja muude kui seadusandlike meetmete kohaldamise kaudu, nagu suurem halduskoormus, trahvid, ähvardamine ning laimav ja demoniseeriv keelekasutus; tuletab meelde oma sügavat muret üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide kasutamise pärast vaigistamise eesmärgil ning nõuab tungivalt, et nii liikmesriigid kui ka kolmandad riigid teeksid sellisele tegevusele lõpu; märgib, et mõned neist tavadest võivad toimuda ka mitmes kauaaegses demokraatlikus riigis kogu maailmas; tunneb sellega seoses heameelt jõupingutuste üle, mida tehakse selleks, et tugevdada ajakirjanike ja aktivistide kaitset, sealhulgas ELis, põhjendamatute ja kuritahtlike hagide eest, mille eesmärk on neid vaigistada;

24.tunnistab, et äärmiselt oluline on toetada ajakirjanikke, kes seisavad silmitsi tagakiusamise ja nende turvalisust ähvardavate ohtudega, ning nõuab ajakirjanike kaitseprogrammide loomist, mis hõlbustavad vahetus ohus olevate ajakirjanike ümberpaigutamist ja ümberasustamist; peab kahetsusväärseks ajakirjanike sihipärast jälgimist ja nuhkvara kasutamist ning muid digitaalseid ähvardusi ning mõistab hukka nende eraelu puutumatuse, väljendus-, mõtte-, teabe- ja ühinemisvabaduse õiguse rikkumised, mille on kehtestanud riiklikud ja valitsusvälised osalejad; kinnitab veel kord, et juurdepääs usutavale ja usaldusväärsele teabele nii internetis kui ka väljaspool seda on demokraatlikus ühiskonnas oluline õigus;

25.kutsub kolmandaid riike üles võtma kiireloomulisi meetmeid, et vältida tarbetut või ülemäärast jõu kasutamist, ahistamist või meelevaldset kinnipidamist meeleavalduste ajal, samuti tühistama või muutma mis tahes õigusakte ja haldusdokumente, millega rikutakse õigust väljendus- ja kogunemisvabadusele;

26.nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid oma diplomaatilisi jõupingutusi kahe- ja mitmepoolse koostöö kaudu seoses akadeemilise vabaduse tsensuuri, ähvarduste või rünnakutega, eelkõige teadlaste vangistamisega kogu maailmas riiklike ja valitsusväliste osalejate poolt, millel on olulised tagajärjed õigusele haridusele, teaduse progressi eeliste kasutamisele ning arvamus- ja sõnavabadusele; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles vaatama uuesti läbi olemasolevad tugi- ja kaitsemehhanismid, et arendada sellistel juhtudel abi, sealhulgas hädaabi ja toe kindlaksmääramise ja osutamise suutlikkust; tunneb heameelt ohus olevate akadeemiliste ringkondade kaasamise üle ELi inimõiguste kaitsjate mehhanismi;

27.kutsub komisjoni üles tagama jätkuvat kõrgetasemelist toetust tippkeskusele Global Campus of Human Rights and Democracy, mis on andnud turvalise ruumi üliõpilastele ja teadlastele, kes on pidanud oma riigist demokraatia ja inimõiguste kaitsmise tõttu põgenema, ning mis on kogu maailmas inimõiguste alasele haridusele antava ELi toetuse lipulaev; toetab Inimõiguste Nõukogu 52. istungjärgul tehtud akadeemilist vabadust käsitlevat ühisavaldust, mida toetasid kõik liikmesriigid; kutsub liikmesriike ja ELi delegatsioone üles etendama keskset rolli kolmandates riikides toimuvate akadeemilise vabaduse rikkumiste jälgimisel ja nendest teatamisel; toetab akadeemilise vabaduse õiguse rakendamise põhimõtete projekti väljatöötamist ja nõuab, et EL edendaks akadeemilise vabaduse suuniste vastuvõtmist ÜRO süsteemis;

28.kordab oma muret mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabaduse õiguse rikkumise ja seonduvate vaenukuritegude pärast; rõhutab, et sellised rikkumised leiavad aset üle geograafiliste ja kultuuriliste piiride; taunib usu- või veendumusidentiteedi ärakasutamist poliitilistel eesmärkidel, sealhulgas usu- ja veendumusvähemuste ja usukogukondade väljajätmist teatavates riikides; mõistab hukka mõtte-, südametunnistuse-, usu- või veendumusvähemuste hulka kuuluvate inimeste, nende vara ja pühakodade vastu suunatud survestamise, diskrimineerimise, ahistamise ja vägivalla; mõistab hukka pühaduseteotusele, usust taganemisele ja teistele usul põhinevatele süüdistustele tuginemise, sealhulgas süüdimõistetud isikute surmanuhtluse võimaluse seoses usuvähemuste ja legitiimse inimõigustealase tegevusega, sealhulgas internetis ja sotsiaalmeedias, ning et piirata kodanikuühiskonna tegutsemisruumi üldisemalt; mõistab kõige karmimalt hukka kristlaste tagakiusamise kogu maailmas;

29.toetab täiel määral õigust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele, õigust uskuda või mitte uskuda, õigust väljendada või muuta oma usku või veendumusi või neist taganeda, kartmata vägivalda ja diskrimineerimist; mõistab hukka üksikisikute ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vastu suunatud rünnakud usuliste veendumuste rahumeelse kahtluse alla seadmise, kritiseerimise või pilkamise eest; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid oma jõupingutusi nende õiguste kaitsmiseks, tõstataksid need küsimused ÜRO inimõigustealastel foorumitel ning teeksid koostööd asjaomaste ÜRO mehhanismide ja komiteedega, sealhulgas tehes koostööd kolmandate riikidega, et neid kaitsta ja ennetada mis tahes rikkumisi; nõuab ka suuremate pingutuste ja koostöö tegemist mitmepoolsel tasandil ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu toetusel, et koguda tõendeid vaenukuritegude kohta ning tuua seega kuritegude toimepanijad kohtu ette ja maksta ohvritele hüvitist;

30.tunnistab usundite- ja religioonidevahelise dialoogi väärtust, mis viib erinevate usu-, veendumus- ja etniliste rühmade rahumeelse kooseksisteerimise ja vastastikuse mõistmiseni, ning julgustab ELi ja liikmesriike neid edendama; märgib, et ateism ja mitteuskliku rahvastiku hulk kasvab kogu maailmas kiiresti ning et seda ei tohiks mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadust käsitlevas ELi poliitikaraamistikus tähelepanuta jätta;

31.soovitab usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitsmisega väljaspool ELi tegeleval ELi erisaadikul teha tihedat ja täiendavat koostööd ELi inimõiguste eriesindaja, konkreetsete piirkondade ELi esindajate ja nõukogu inimõiguste töörühmaga ning on seepärast seisukohal, et erisaadiku ametikoht tuleks integreerida Euroopa välisteenistusse sarnaselt teiste erisaadikute ja ELi eriesindajatega; peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon pikendas erisaadiku volitusi ilma, et ta oleks eelnevalt hinnanud ametikoha tulemuslikkust ja lisaväärtust, mida on korduvalt nõudnud Euroopa Parlament; nõuab sellise hindamise läbiviimist ning selle alusel piisavate rahaliste ja inimressursside eraldamist, et võimaldada neil oma volitusi tulemuslikult täita; tuletab meelde, et sel aastal tähistati usu- ja veendumusvabaduse edendamist ja kaitsmist käsitlevate ELi suuniste 10. aastapäeva; peab kahetsusväärseks asjaolu, et kuigi suunistes on ette nähtud, et nõukogu peaks neid hindama iga kolme aasta tagant, ei ole seni ühtegi hinnangut avalikustatud; kutsub nõukogu üles seda hindamist läbi viima ja selle tulemusi Euroopa Parlamendiga jagama; toetab täielikult ELi tava juhtida seonduvaid temaatilisi resolutsioone ÜRO Inimõiguste Nõukogus ja ÜRO Peaassamblees; kutsub Euroopa välisteenistust ja ELi delegatsioone üles tõstatama partnerriikidega peetavates inimõigustealastes dialoogides ja ÜRO inimõiguste foorumitel vajaduse korral üldisi küsimusi ja konkreetseid juhtumeid, mis on seotud usu- ja veendumusvähemuste tagakiusamise või diskrimineerimisega, järgides samal ajal tulemustele suunatud lähenemisviisi ja võttes arvesse soolist perspektiivi;

32.mõistab veel kord hukka igasuguse rassismi, sallimatuse, ksenofoobia ja diskrimineerimise rassi, etnilise päritolu, rahvuse, sotsiaalse klassi, puude, kasti, usutunnistuse, veendumuste, vanuse, soo, seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi alusel; rõhutab, kui oluline on kasutada diskrimineerimisega seotud küsimuste käsitlemisel valdkonnaülest lähenemisviisi; rõhutab, et rassism, diskrimineerimine, ksenofoobia, antisemitism ja islamofoobia, samuti usuline tagakiusamine ja sellega seotud sallimatus on jätkuvalt suur probleem kogu maailmas ja COVID‑19 pandeemia on neid probleeme veelgi süvendanud;

33.mõistab hukka vaenukõne kasvava rahvusvahelise ohu, sealhulgas internetis; märgib, et naised võetakse suurema tõenäosusega internetis sihikule, millel on negatiivne mõju naiste poliitilisele osalusele ja soolisele võrdõiguslikkusele otsuste tegemisel; nõuab mõjusate meetmete võtmist, et reageerida diskrimineerivale käitumisele ja teha lõpp karistamatusele ning töötada koostöös liikmesriikidega ja Euroopa Parlamendi panusel välja konkreetsed kohalikud strateegiad, et aidata võidelda diskrimineerimise vastu kolmandates riikides, konsulteerides kohalike esindajate ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega; kordab hariduse ja dialoogi otsustavat rolli sallivuse, mõistmise ja mitmekesisuse edendamisel;

34.juhib suure murega tähelepanu kastipõhiste hierarhiate, diskrimineerimise ja inimõiguste rikkumiste ulatusele ja tagajärgedele, sealhulgas õigussüsteemile või tööhõivele juurdepääsu keelamisele, jätkuvale segregatsioonile, vaesusele ja häbimärgistamisele ning kastiga seotud tõketele põhiliste inimõiguste kasutamisel ja inimarengus; kordab oma üleskutset töötada välja kastipõhise diskrimineerimise vastane ELi poliitika ja konkreetsed kohalikud strateegiad, et aidata võidelda kastipõhise diskrimineerimise vastu riikides, mida see kõige rohkem mõjutab; soovitab Euroopa Parlamendil tegelda kastipõhise diskrimineerimise probleemiga kõigis asjaomastes komisjonides ja delegatsioonides, määrata kontaktpunkt kastipõhise diskrimineerimisega tegelemiseks ning külastades kolmandaid riike, keda see probleem puudutab, konsulteerida asjaomaste organisatsioonidega ja tõstatada kastipõhise diskrimineerimise küsimus kõnelustel kohalike ametiasutuste ja muude vastaspooltega ning korraldada rahvusvahelise rassilise diskrimineerimise päeva puhul igal aastal kuulamine, et ELi tegevused ja edusammud üle vaadata;

35.mõistab hukka igasuguse tegevuse või katse eesmärgiga õhutada, lubada või süstematiseerida piinamist või muud julma, ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist, sunniviisilisi kadumisi, meelevaldseid kinnipidamisi ja kohtuväliseid hukkamisi või nendega nõustuda mis tahes asjaoludel, sh õiguskaitse eesmärgil; kutsub kõiki riike üles võtma vastu ja rakendama mõjusaid ohvritele suunatud meetmeid, et ennetada piinamist ning muud julma, ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist, tagades samal ajal kuritegude toimepanijate vastutusele võtmise; ning taunib asjaolu, et paljudes riikides on nende kasutamine jätkuvalt laialt levinud; täheldab suure murega suundumust, et piinamisjuhtumite arv kasvab kogu maailmas ja selle toimepanijaid enamasti ei karistata; kutsub kõiki riike üles vaatama süstemaatiliselt läbi oma vastavad ülekuulamisi käsitlevad normid ja käitumisprotokollid õiguskaitse valdkonnas kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste standarditega;

36.taunib meelsusvangide olemasolu kogu maailmas ning kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles rohkem pingutama, et tagada nende tingimusteta vabastamine; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles toetama kolmandates riikides riigi ennetusasutuste ning selles valdkonnas tegutsevate kodanikuühiskonna organisatsioonide loomist ja toimimist; nõuab, et EL alustaks dialoogi kolmandate riikidega, et teha vanglatingimuste parandamine oluliseks avaliku poliitika küsimuseks, eelkõige lahendades vanglate ülerahvastatuse probleemi, kasutades alternatiive kinnipidamisele; tunnistab kodanikuühiskonna organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate olulist rolli piinamise ja muude väärkohtlemise vormide vastases võitluses ning nõuab tungivalt, et EL toetaks neid kinnipidamiskohtade jälgimisel kooskõlas piinamist käsitlevate läbivaadatud ELi suunistega;

37.tuletab meelde, et Iisraeli sõjaväekohtu süsteemis peetakse kinni 500–700 Palestiina last, kes on alles 12-aastased; märgib, et mõnda neist hoitakse kinni ilma süüdistuseta, samal ajal kui teisi süüdistatakse kividega loopimises; mõistab teravalt hukka Iisraeli riigi sellise ebaseadusliku ja ebamoraalse vangistamise ning nõuab kõigi Palestiina laste vabastamist Iisraeli vanglatest;

38.nõuab, et EL julgustaks kolmandaid riike viima oma õiguslikke tagatisi käsitlevad riiklikud sätted kooskõlla oma rahvusvaheliste kohustustega (nt piinamise kriminaliseerimine vastavalt ÜRO piinamisvastasele konventsioonile); mõistab hukka kõik inimkaubanduse ja sunniviisilise töö vormid, sealhulgas need, mida toetavad riigid, ning kõik kaasaegse orjanduse vormid; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid nende likvideerimisel juhtrolli ja lisaksid vajaduse korral konkreetse viite ELi ja kolmandate riikide vahelistesse lepingutesse;

39.märgib, et autoritaarsetes, totalitaarsetes ja mitteliberaalsetes režiimides ei austata õigust aktiivselt ja passiivselt osaleda vabadel, läbipaistvatel ja õiglastel valimistel, kuid mitmes demokraatlikus riigis esineb üha rohkem takistusi selliste õiguste täielikul kasutamisel; rõhutab, et need režiimid viivad läbi võltsitud valimisi oma võimu kindlustamiseks, kuna neil puudub tõeline poliitiline vaidlus, legitiimsus ja pluralism; nõuab jõulisemaid pingutusi vähemuste avaliku osalemise tagamiseks ning naiste ja noorte esindatuse suurendamiseks valimisprotsessides; rõhutab Euroopa Liidu valimisvaatlusmissioonide rolli nende jälgitavate valimisprotsesside sõltumatul ja erapooletul hindamisel; nõuab kolmandates riikides läbiviidavate valimisvaatlusmissioonide soovituste vastuvõtmise ja rakendamise järelmeetmeid ning nende lisamist ELi ja asjaomase kolmanda riigi vaheliste suhete põhielemendina; märgib, et üha sagedasem on olukord, kus riigid keelduvad kutsumast ELi vaatlema oma valimisi, ning kutsub Euroopa välisteenistust üles olukorda käsitlema;

40.kinnitab kultuuriliste õiguste universaalsust inimõiguste vormina, mis võimaldab üksikisikutel ja inimrühmadel arendada ja väljendada oma inimlikkust ja identiteeti; toetab ÜRO kultuuriõiguste eriraportööri volitusi muuta kultuurilised õigused inimõiguste süsteemis nähtavamaks ning edendada paremat arusaamist nende rikkumise tõsidusest ja nende teostamise võimalusest kõigi jaoks, ning nõuab eriraportööri volituste uuendamist pärast 2024. aastat; mõistab teravalt hukka ajaloo-, kunsti- ja kultuuripärandi hävitamise konfliktides, samuti ajaloo-, kunsti- ja kultuuripärandi süstemaatilise ja poliitiliselt või ideoloogiliselt sihipärase hävitamise ning suveräänsete riikide, rahvaste või vähemuste identiteedi ja kultuuri kaotamise; mõistab hukka kultuuriväärtuste ebaseadusliku väljaviimise ja nendega kauplemise; nõuab tungivalt, et kultuuriteosed ja artefaktid tagastataks nende päritolukohta; tuletab meelde, et kultuuripärandi hävitamine võib kujutada endast sõjakuritegu ja inimõiguste rikkumist, ning tuletab sellega seoses meelde rahvusvahelise kogukonna võetud kaitsmise kohustust, sealhulgas seoses kultuuripärandi kaitsmisega relvakonfliktide ajal ja nende järel;

41.rõhutab, et naiste õigused ja sooline võrdõiguslikkus on asendamatud ja jagamatud inimõigused, samuti õigusriigi ja vastupanuvõimeliste demokraatiate alus; taunib asjaolu, et miljonid naised ja tütarlapsed kogevad jätkuvalt diskrimineerimist ja vägivalda, eriti kõige kaitsetumad neist, konfliktide, konfliktijärgse olukorra ja sundrände tingimustes, eriti puuetega naised ja tütarlapsed, kes kannatavad kahekordse diskrimineerimise all, ning et naised ja tütarlapsed jäetakse ilma nende väärikusest, autonoomiast, sh kehalisest autonoomiast ja isegi elust; mõistab hukka püsiva ja suureneva vastuseisu soolisele võrdõiguslikkusele ja naiste õigustele, sealhulgas kõik katsed vähendada, eelkõige seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õiguste osas, olemasolevaid õigusi ja kaitsemeetmeid, samuti õigusaktid, poliitika ja tavad, mis paljudes riikides jätkuvalt eitavad või piiravad neid õigusi, mis võib võrduda soolise apartheidiga; mõistab hukka kõik soolise vägivalla vormid ja ärakasutamise ning väljendab muret naiste ja tütarlaste vastu toime pandud sundabielude ja aupõhise väärkohtlemise, vägivalla ja tapmiste pärast; nõuab, et EL, selle liikmesriigid ja sarnaselt meelestatud partnerid suurendaksid oma jõupingutusi, et tagada oma inimõiguste täielik teostamine ja kaitse; väljendab heameelt ELi ühinemise üle Istanbuli konventsiooniga ning kutsub ELi liikmesriike, kes ei ole seda veel teinud, seda võimalikult kiiresti ratifitseerima ja rakendama; toetab ELi soolise võrdõiguslikkuse ja mitmekesisuse saadiku ning ELi inimõiguste eriesindaja rolli nendes valdkondades; nõuab ELi naiste õiguste hartat;

42.tunnistab, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste edendamine ja kaitse on soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks hädavajalik, ning kinnitab õigust seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õiguste teenustele, sealhulgas kaasaegsetele rasestumisvastastele vahenditele, ohutule ja seaduslikule abordile, emade, sünnituseelsele ja -järgsele tervishoiule ning kunstlikule viljastamisele, samuti juurdepääsule teabele ja haridusele seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õiguste kohta, sealhulgas kõikehõlmavale seksuaalharidusele, ilma mis tahes diskrimineerimise, sunduse või vägivallata; nõuab, et EL, Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid võtaksid jõulisi meetmeid, ning seaksid esikohale ja edendaksid mitme- ja kahepoolsetes suhetes seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi, sealhulgas juurdepääsu ohutule ja seaduslikule abordile, kooskõlas rahvusvaheliste inimõigustealaste õigusaktide ja standarditega ning Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) suunistega;

43.tunnistab, et vähemustesse, näiteks etnilistesse, usu- või veendumuskogukondadesse kuuluvad naised on mitmes suhtes kaitsetud, eriti kohtades, kus tegutsevad radikaliseerunud grupid ja vägivaldsed relvarühmitused; mõistab karmilt hukka igasuguse vägivalla, sealhulgas seksuaalvägivalla, inimröövid, sunniviisilise ümberasustamise, inimkaubanduse või naiste tapmise, mis on toime pandud etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste alusel või mille taga on radikaalsed ja äärmuslikud eesmärgid; mõistab teravalt hukka läbipõimunud identiteediga naiste, sealhulgas etnilistesse vähemustesse kuuluvate naiste diskrimineerimise ja inimõiguste rikkumised; kutsub liikmesriike veel kord üles võtma vastu strateegiad, poliitikameetmed ja programmid, millega edendatakse tõrjutud rühmadesse kuuluvate naiste seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi ning kaotatakse süsteemsed, rahalised, õiguslikud, praktilised ja sotsiaalsed tõkked, millega nad kokku puutuvad, ning neid strateegiaid, poliitikameetmeid ja programme rakendama, ühtlasi tagama, et seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi kaitstakse ja austatakse kõikjal;

44.mõistab hukka üleilmselt levinud surrogaatemaduse, mis seab naised kogu maailmas ärakasutamise ja inimkaubanduse ohtu ning on suunatud eelkõige majanduslikult ja sotsiaalselt vähekaitstud naistele; rõhutab selle suurt mõju naistele ning naiste õigustele ja tervisele, ning toonitab selle piiriüleseid tagajärgi;

45.nõuab, et EL tegeleks soolise võrdõiguslikkuse kolmanda tegevuskava rakendamisel, ELi kohaliku soolise diskrimineerimise vastase strateegia väljatöötamisel ja asjakohases valdkondlikus töös intersektsionaalsuse probleemiga ning töötaks välja poliitika, millega võideldakse mitmesuguste diskrimineerimise vormide vastu, millega puutuvad kokku miljonid naised ja tütarlapsed, kes on langenud inimõiguste rikkumise, sealhulgas seksuaalse väärkohtlemise ja vägivalla, ümberasustamise, sunnitöö ja/või võlaorjuse, prostitutsiooni ja inimkaubanduse ohvriks, ning mis hõlmaks soolist võrdõiguslikkust ning naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamist kõigis välissuhete ja arengukoostöö aspektides, eelkõige võttes kooskõlas oma ülemaailmsete kohustustega vastu ELi feministliku välis-, arengu- ja kaitsepoliitika;

46.nõuab rohkem kooskõlastatud jõupingutusi, et kaotada seksuaalvägivalla kasutamine sõjarelvana ja võidelda sellise vägivalla toimepanijate karistamatuse vastu; kutsub komisjoni üles jätkama pingutuste tegemist selle nimel, et naiste suguelundite moonutamise tava, massiline steriliseerimine ja sunniviisiline abort kogu maailmas täielikult kaotatakse;

47.tuletab meelde, et enamik vägivaldseid konflikte kogu maailmas on muu hulgas ajendatud vähemuste kaebustest seoses tõrjutuse, diskrimineerimise ja ebavõrdsusega, mis on seotud vähemuste inimõiguste rikkumisega, nagu täheldas vähemuste küsimustega tegelev ÜRO eriraportöör; rõhutab vajadust süvalaiendada vähemuste õiguste kaitset ja kaitsemehhanismide väljatöötamist ÜRO tasandil; tuletab meelde riikide kohustust kaitsta oma rahvuslike, etniliste, kultuuriliste, usuliste või keeleliste vähemuste õigusi oma territooriumil; mõistab hukka rahvuslike, etniliste ja keeleliste vähemuste sunniviisilise assimileerimise juhtumid kogu maailmas, hoolimata rahvusvahelistest kohustustest kaitsta vähemusi, eirates nende põhi- ja inimõigusi; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid aktiivselt kolmandaid riike rahvus-, etniliste ja keelevähemuste põhiliste inimõiguste austamisel kõigis valdkondades; kutsub komisjoni üles toetama vähemuste õiguste kaitset, sealhulgas prioriteedina ELi naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahendi „Globaalne Euroopa“ inimõiguste ja demokraatia teemaprogrammi raames;

48.rõhutab ELi rassismivastase tegevuskava välismõõdet ning kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja ELi delegatsioone üles tegema koostööd partneritega kolmandates riikides, et toetada sarnaste strateegiate ja poliitikameetmete väljatöötamist, pidades dialoogi kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajate ning tõrjutud ja vähekaitstud kogukondade liikmetega, tuginedes ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo suunisdokumendile, mis käsitleb diskrimineerimist päritolu alusel, ning mis peaks hõlmama mitmesuguseid võimalikke ELi meetmeid, nagu seadusandlike muudatuste ja rakendamise edendamine, nähtavuse suurendamise kavad, toetusprogrammid;

49.mõistab hukka rändajate, pagulaste ja põgenike inimõiguste ning turvalisuse vähenemise; kinnitab veel kord nende võõrandamatuid inimõigusi ja tuletab meelde riikide kohustust neid kaitsta kooskõlas asjakohase rahvusvahelise õigusega; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kaitseksid tulemuslikult neid õigusi ELi rände- ja varjupaigapoliitikas ning sellealases koostöös partnerriikidega; mõistab hukka kasvava ksenofoobia, rassismi ja rändajate diskrimineerimise suundumuse; rõhutab, et pagulased ja rändajad, eriti dokumentideta isikud, kogevad, muuhulgas sundrände käigus, vägivalla erinevaid vorme, nagu seksuaalne ja sooline vägivald, ning paljusid takistusi, näiteks juurdepääsul haridusele, tervishoiuteenustele, inimväärsele eluasemele ja muudele põhiteenustele; on äärmiselt mures inimõiguste rikkumiste tõttu põgenike enneolematult suure arvu pärast, mis on viimase kümne aasta jooksul kahekordistunud; väljendab heameelt ajutise kaitse direktiivi Nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiiv 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel (EÜT L 212, 7.8.2001, lk 12). aktiveerimise üle ja nõuab selle kasutamist vajaduse korral; nõuab, et suurendataks jõupingutusi rändajate õiguste kaitseks ja nende juurdepääs tagamiseks kõigile põhiteenustele, sealhulgas transiidi ajal, ning et austataks tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet; nõuab ebaseadusliku tagasitõrjumise viivitamatut lõpetamist; nõuab rände ja sundrände algpõhjustega tegelemist;

50.rõhutab solidaarsuse ja liikmesriikide jagatud vastutuse põhimõtete tähtsust rändevoogude käsitlemisel, sealhulgas selleks, et leevendada esmase saabumise liikmesriikide ees seisvaid probleeme; kinnitab veel kord oma toetust rände- ja varjupaigaleppe tegevuskavale; nõuab tungivalt, et kaasseadusandjad kahekordistaksid jõupingutusi varjupaiga- ja rändealase õigusraamistiku reformi lõpuleviimiseks enne parlamendi praeguse koosseisu ametiaja lõppu;

51.nõuab tungivalt, et ELi ja liikmesriikide poolt ELi-väliste riikidega sõlmitud rändealased koostöö- ja tagasivõtulepingud oleksid rangelt kooskõlas inimõigusi, pagulasi ja mereõigust käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktidega ning eelkõige pagulasseisundi konventsiooniga; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama nii eelhindamisi kui ka seiremehhanisme, et hinnata, millist mõju avaldab kolmandate riikidega rändevaldkonnas tehtav koostöö inimõigustele, ning jagama tulemusi Euroopa Parlamendiga; on sügavalt mures tava pärast sõlmida kolmandate riikidega rändealase koostöö valdkonnas mitteametlikke kokkuleppeid, mille üle Euroopa Parlamendil puudub järelevalve; kutsub liikmesriike üles tagama läbipaistvust ning võimaldama parlamentaarset kontrolli ja demokraatlikku järelevalvet, eelkõige seoses koostööga osapooltega, kes on teadaolevalt rikkunud inimõigusi; rõhutab, et inimõigusi tuleb süvalaiendada ja jälgida kõigis Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti (Frontex) ja Euroopa Liidu Varjupaigaameti (EASO) tegevustes;

52.kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tagama täieliku läbipaistvuse kolmandatele riikidele suunatud ELi rändega seotud rahastamisel ning tagama, et see ei soodustaks otseselt ega kaudselt inimõiguste rikkumiste toimepanemist ega karistamata jätmist selliste rikkumiste eest; nõuab, et ELi rahastatavates humanitaaroperatsioonides võetaks arvesse laste ja teiste vähekaitstud isikute rühmade erivajadusi ning tagataks nende kaitse nende ümberasustamise ajal; mõistab sellega seoses hukka sisserändajatest laste paigutamise kinnipidamiskeskustesse, eriti juhul, kui nad on vanematest või seaduslikest eestkostjatest eraldatud;

53.mõistab teravalt hukka rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise võrgustikud, mis tegelevad rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubandusega, ning nõuab, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid oma jõupingutusi, et võidelda nende võrgustike vastu ja ennetada ebaseaduslikku üle piiri toimetamist, sealhulgas tehes koostööd kolmandate riikidega, järgides Euroopa ja rahvusvahelisi inimõiguste standardeid; rõhutab, et turvaliste ja seaduslike rändeteede puudumise tõttu saavad rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise võrgustikud kasu ja vastutavad inimelude traagiliste kaotuste eest rändeteedel; rõhutab, et teabe levitamine ja teadlikkuse suurendamise kampaaniad ebaseaduslik üle piiri toimetamise ohtude kohta on äärmiselt oluline;

54.märgib kahetsusega, et põlisrahvad seisavad kogu maailmas jätkuvalt silmitsi laialdase ja süstemaatilise diskrimineerimise ja tagakiusamisega, sealhulgas sundrändega; mõistab hukka põlisrahvaste õigusi kaitsvate inimõiguste ja maakaitsjate meelevaldsed vahistamised ja tapmised; rõhutab, et põlisrahvaste õiguste ja nende traditsiooniliste tavade edendamine on jätkusuutliku arengu saavutamisel, kliimamuutuste vastu võitlemisel ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel tähtis; nõuab tungivalt, et valitsused arendaksid ÜRO kestliku arengu eesmärkide kohaselt arengu- ja keskkonnapoliitikat, mis austavad majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi ning kaasavad põliselanikke ja kohalikke elanikke; kordab oma nõudmist, et EL, selle liikmesriigid ja nende rahvusvahelise kogukonna partnerid võtaksid kõik vajalikud meetmed põlisrahvaste õiguste tunnustamiseks, kaitseks ja edendamiseks, kaasa arvatud nende keel, maa, territooriumid ja varad, nagu on sätestatud ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonis, lähtudes eelkõige vaba, eelneva ja teadliku nõusoleku põhimõttest; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tagaksid heas usus osalemise ja eespool nimetatud õiguste austamise ELi kaubandusvahendite ja asjakohaste ELi õigusaktide kaudu, mida kohaldatakse ELis asuvate ettevõtete suhtes; julgustab ratifitseerima Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni nr 169 põlis- ja hõimurahvaste kohta;

55.kutsub kõiki riike, sealhulgas ELi liikmesriike, üles tagama, et põlisrahvaid ja kohalikke kogukondi kaasatakse rahvusvahelise kliimadiplomaatia kaalutluste ja otsuste tegemise protsessidesse; julgustab komisjoni jätkama põlisrahvaste ja ELi vahelise dialoogi ja koostöö edendamist;

56.rõhutab kaubanduse rolli olulise vahendina inimõiguste olukorra edendamisel ja parandamisel ELi partnerriikides, sealhulgas üldiste tariifsete soodustuste kava (GSP+) kaudu; märgib siiski, et mõnedes asjaomastes riikides on olukord paranenud vähe või üldse mitte; taunib ülemäärase ja ekspluateeriva äritegevuse kahjulikku mõju inimõigustele ja demokraatiale ning mõistab hukka need ettevõtjad, kes kasutavad ebaseaduslikult loodusvarasid, mõjutades negatiivselt inimõiguste kasutamist kohalikes kogukondades;

57.nõuab, et EL tagaks täiendavad ja ambitsioonikad Euroopa ja rahvusvahelised vahendid, millega kehtestatakse kindlad ja sisulised sätted, sealhulgas õiguskaitse kättesaadavuse ja mõjutatud inimeste tõhusa õiguskaitse kohta; nõuab selles osas kiiret ja ambitsioonikat lõplikku kokkulepet äriühingute kestlikkusalase hoolsuskohustuse direktiivi suhtes koos siduvate ELi normidega äriühingute vastutustundliku käitumise kohta seoses inim-, töö- ja keskkonnaõigustega ning sunniviisilise töö tulemusena valminud toodete keelu õigeaegset lõplikku vormistamist, et tagada nende toodete keelustamine liidu turul; rõhutab, et sidusrühmade sisuline kaasamine, mis hõlmab ohvreid, ohvrite esindajaid, töötajate ametiühinguid ja muid asjaomaseid sidusrühmi, on hoolsuskohustuse protsessi üldine ja jätkuv osa ning samuti oluline samm sunniviisilise töö avastamiseks, sellega tegelemiseks ja selle heastamiseks; rõhutab, kui olulised on heastamismeetmed ja õiguskaitse kättesaadavus, mis on kooskõlas ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetega, sealhulgas ohvritega konsulteerides võetavad rahalised ja mitterahalised meetmed; nõuab tungivalt, et komisjon soovitaks nõukogule hankida ELile võimalikult kiiresti ambitsioonikad volitused osalemiseks käimasolevates läbirääkimistes, mis puudutavad ÜRO õiguslikult siduvat instrumenti äritegevuse ja inimõiguste kohta; kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja ELi delegatsioone üles edendama ettevõtjate sotsiaalset vastutust ja aruandekohustust ning põhimõtteid kolmandate riikidega peetavas dialoogis ning toetama neid oma riiklike tegevuskavade väljatöötamisel;

58.tuletab meelde äriühingute kohustust tagada, et nende tegevus ja tarneahelad ei oleks seotud inimõiguste rikkumistega, sealhulgas keskkonna-, põlisrahvaste ja töötajate õiguste kaitsjate vastu; rõhutab riikide ja teiste osalejate, näiteks äriühingute ja ettevõtete olulisi kohustusi ja vastutust leevendada kliimamuutuste tagajärgi, hoida ära nende negatiivne mõju inimõigustele ja edendada asjakohast poliitikat kooskõlas inimõigustealaste kohustustega;

59.tuletab meelde, et õigus tööle on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 23, rõhutab sellega seoses, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) pakuvad üle kahe kolmandiku töökohtadest kogu maailmas ning võivad toetada sotsiaalsete ja majanduslike õiguste edendamist; kordab sellega seoses, kui oluline on tagada VKEdele piisavad võrdsed tingimused;

60.rõhutab, et ettevõtlusvabadus on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 16; julgustab ELi ja liikmesriike juhtima arutelu ÜROs ja muudel mitmepoolsetel foorumitel, et ettevõtlusvabadust tunnustataks kogu maailmas kui inimõigust;

61.mõistab hukka inimõiguste rikkumised, sealhulgas lesbide, geide, biseksuaalide, trans-, mittebinaarsete, intersooliste ja queer-inimeste (LGBTIQ+) ning nende õiguste kaitsjate diskrimineerimise, häbimärgistamise, segregatsiooni, tagakiusamise, nendevastase vägivalla ja nende tapmise kogu maailmas; tunnistab kaasava hariduse tähtsust, et võidelda diskrimineerimise vastu alates selle varajasest etapist; on äärmiselt mures vihkamise ning LGBTIQ+ vastaste narratiivide ja õigusaktide leviku pärast, mis on suunatud LGBTIQ+ kogukonna liikmete ja inimõiguste kaitsjate vastu; kutsub kolmandaid riike üles võtma vastu konkreetse poliitika LGBTIQ+ kogukonna liikmete kaitseks ja andma neile vahendid turvaliseks teatamiseks nende õiguste rikkumisest; kutsub kolmandaid riike üles kõrvaldama õigusnormid, mis otseselt või kaudselt toovad kaasa LGTBIQ+ kogukonna liikmete diskrimineerimise, ahistamise või tagakiusamise; kordab oma nõuet rakendada täielikult LGBTIQ-inimeste võrdõiguslikkuse strateegiat 2020–2025 kui ELi vahendit LGBTIQ kogukonna liikmete olukorra parandamiseks kogu maailmas; väljendab erilist muret mittedemokraatlikes režiimides elavate LGBTIQ+ kogukonna liimete pärast ning nõuab paindlikke mehhanisme, et kaitsta neid ja nende õiguste kaitsjaid; kutsub ELi ja liikmesriike üles rakendama oma välispoliitikas põhjalikult ja järjekindlalt ELi suuniseid LGBTIQ kogukonna liikmete kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks;

62.mõistab teravalt hukka lapse õiguste austamise vähenemise ja nende õiguste üha suureneva rikkumise, sealhulgas vägivalla, varajaste ja sundabielude, seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise, suguelundite moonutamise, inimkaubanduse, lapstööjõu, sh sunniviisilise lapstööjõu kasutamise, lapssõdurite värbamise, sealhulgas kuritegelike jõukude poolt, haridusele juurdepääsu puudumise, sealhulgas õiguse saada teavet oma kultuuri, traditsioonide ja keelte kohta, ning tervishoiu, alatoitluse, segregatsiooni ja äärmise vaesuse kaudu; mõistab hukka laste, sealhulgas etniliste vähemuste röövimise, sunniviisilise eraldamise või väljasaatmise, lapsendamise ja sunniviisilise assimileerimise, eriti sõja ja konfliktide korral; rõhutab, et kogu maailmas on endiselt palju lapsi, kes on tavaliselt ohtlikes tingimustes sunnitud töötama; kordab oma nõuet rakendada süstemaatilist ja järjepidevat lähenemisviisi laste õiguste edendamiseks ja kaitsmiseks ELi kõigi poliitikameetmete kaudu; nõuab, et kohtuprotsessidesse lisataks konkreetne lapse õigustel põhinev lähenemisviis, mis parandaks laste juurdepääsu õigusemõistmisele ja tõhusatele õiguskaitsevahenditele ning tagaks kurjategijate vastutusele võtmise; rõhutab vajadust luua kestlikud viisid taasintegreerumiseks ja heastamiseks lastele, kelle õigusi on konfliktides kogu maailmas rikutud; nõuab tungivalt ÜRO lapse õiguste konventsiooni täielikku ja ülemaailmset ratifitseerimist;

63.rõhutab hariduse rolli laste ja noorte arengus kogu maailmas; rõhutab, et juurdepääs universaalsele, kaasavale ja kvaliteetsele haridusele on inimõigus, mis peaks hõlmama teadlikkuse suurendamist nende inimõigustest, samuti sellest, mis on nende õiguste rikkumine ja kuidas sellest teada anda; märgib, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 26 kohaselt on vanematel eelnev õigus valida, millist haridust oma lastele tuleb anda; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid teeksid kõik endast oleneva tagamaks, et õigust haridusele austatakse kogu maailmas, sealhulgas pagulaslaagrites ja -keskustes; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles jätkama hariduse tugevat rahastamist liidu välisrahastamisvahendite kaudu ning toetama kolmandaid riike kvaliteetsete haridussüsteemide loomisel ja arendamisel; rõhutab, et kõik haridus- ja õppematerjalid peavad vastama UNESCO haridusstandarditele;

64.tunneb muret probleemide pärast, mis on seotud puuetega inimeste õiguste, nagu juurdepääs kaasavale ja kvaliteetsele haridusele, tervishoiule ja tööhõivele ning osalemine poliitilises elus, täieliku kasutamisega; kordab oma üleskutset, et EL aitaks kogu maailmas välja töötada puuetega inimeste hooldajaid toetavat poliitikat; kutsub kõiki sidusrühmi üles suurendama sotsiaalset teadlikkust ja võitlema puuetega inimeste diskrimineerimise vastu; kordab oma nõudmist, et komisjon ja liikmesriigid suurendaksid oma jõupingutusi, et edendada puuetega inimeste võrdseid õigusi ELi välistegevuse kaudu, sealhulgas seoses kandidaatriikidega, kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni osalisriikidena kehtivate kohustustega; rõhutab vajadust tagada süstemaatiline ja struktureeritud dialoog puuetega inimesi esindavate organisatsioonidega partnerriikides ning rakendada poliitikat, mis tagab nende inimõiguste täieliku kasutamise ühiskonnas võrdselt osalemiseks, sealhulgas oma hääleõiguse kasutamisel, võttes arvesse nende konkreetseid vajadusi ja vaatenurki; kordab oma üleskutset, et EL abistaks partnerriike sellise poliitika väljatöötamisel, mis soodustaks puuetega inimeste hooldajate kvaliteeti, kättesaadavust ja taskukohasust; nõuab, et kiiresti võetaks vastu ettepanek võtta vastu nõukogu direktiiv, mis käsitleb võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamist sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest;

65.kordab oma nõudmist ELile ja selle liikmesriikidele töötada välja uued võimalused eakate õiguste tugevdamiseks, võttes arvesse mitmeid probleeme, millega nad peavad toime tulema, nagu muu hulgas vanuseline diskrimineerimine, vaesus, vägivald, sotsiaalkaitse puudumine, üksindus ja digitaalne tõrjutus; kutsub kolmandaid riike üles võtma vastu poliitika, millega hõlbustatakse eakate juurdepääsu kvaliteetsetele, kättesaadavatele ja taskukohastele tervishoiu-, sotsiaal- ja õigusteenustele, pöörates erilist tähelepanu võitlusele vaesuse ohu vastu eelkõige eakate naiste puhul, mis on tingitud soolisest palgalõhest nende tööelu jooksul; rõhutab, et tuleks tagada nende iseseisev osalemine avalikes asjades, ning et neil peaks olema võimalik väärikalt ja täies ulatuses kasutada oma inimõigusi ja põhivabadusi;

66.tuletab meelde, et õigus toidule, puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile, sealhulgas füüsiline ja majanduslik juurdepääs ohutule ja piisavale toidule, veele ja hügieenisüsteemidele, on rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigus; on äärmiselt mures probleemide pärast, mis on seotud õigusega toidule kogu maailmas, eriti sõja- ja konfliktiolukordades, ning samuti looduskatastroofide ja kliimamuutustest tingitud äärmuslike ilmastikutingimuste pärast; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid edendaksid ÜRO süsteemis kohustuslikke suuniseid, milles käsitletakse õigust toidule; nõuab, et võetaks vastu riiklik poliitika, millega võidelda nälja vastu, eelkõige laste seas, muu hulgas tõhustades rahvusvahelist koostööd, et reageerida ülemaailmsele toiduga kindlustamatusele ja anda nälja ja alatoitluse ohus olevatele elanikkonnarühmadele kiiresti abi;

67.nõuab, et EL, selle liikmesriigid ja rahvusvaheline üldsus suurendaksid viivitamata jõupingutusi, et peatada tõsise toidupuuduse tekkimine; rõhutab, et toiduga kindlustatust on süvendanud paljud konfliktid kogu maailmas, sealhulgas praegused konfliktid riikides, kes on peamised ülemaailmsed esmaste toiduainete, eelkõige teravilja eksportijad, millega kaasnevad tõsised tagajärjed mitmes maailma piirkonnas; mõistab teravalt hukka toiduga kindlustamatuse kasutamise või sellega ähvardamise poliitilise vahendina sõja pidamiseks ning toiduainete hinnaga spekuleerimise kahjulikud mõjud; nõuab eelkõige Gaza sektoris viivitamatu ja püsiva relvarahu kehtestamist, et võimaldada selle kõigile elanikele pidevat juurdepääsu toidule ja veele;

68.rõhutab, et kliimakriis ja selle mõju keskkonnale ning elurikkusele mõjutab otseselt kõigi inimõiguste tulemuslikku teostamist ning et need küsimused on omavahel seotud ja üksteisest sõltuvad; nõuab, et kiiresti võetaks vastu poliitika rahvusvahelise koostöö edendamiseks ja sellega seotud suutlikkuse suurendamiseks, nagu on sätestatud ÜRO Peaassamblee resolutsioonis 76/300; tunnustab kodanikuühiskonna organisatsioonide, keskkonnaalaste inimõiguste kaitsjate ja põlisrahvaste aktivistide äärmiselt olulist tööd keskkonna ja elurikkuse säilitamiseks ja kaitsmiseks; mõistab hukka ohu ja igat liiki vägivalla, millega peavad toime tulema keskkonnaalaste inimõiguste kaitsjad, ning nõuab nende tulemusliku kaitse tagamist; rõhutab vajadust tegeleda tulemuslikult inimeste ümberasumise küsimusega, mis on põhjustatud keskkonna hävitamisest ja kliimamuutustest ning mis suurendab inimõiguste rikkumise ohtu ja kaitsetust ärakasutamise eri vormide suhtes; nõuab, et EL ja liikmesriigid suurendaksid jõupingutusi, et toetada piirkondlikke mehhanisme, nagu ÜRO keskkonnakaitsjate eriraportöör ja Escazú leping 4. märtsi 2018. aasta piirkondlik leping teabele juurdepääsu, üldsuse osalemise ja õigusemõistmise kohta Ladina‑Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas.;

69.nõuab tungivalt, et EL, ÜRO ja piirkondlikud inimõiguste mehhanismid võtaksid suurema rolli ülemaailmsete ökosüsteemide ja keskkonnakaitsjate kaitsmisel, eelkõige juhul, kui kliimamuutused avaldavad põlisrahvastele ja kohalikele kogukondadele tõsist mõju; nõuab, et EL edendaks ÜRO tasandil algatust, et rahvusvahelised vaatlejad saaksid jälgida raske keskkonnaalase kahju tekkimist või olukordi, kus keskkonnaalaste õiguste kaitsjad on kõige rohkem ohustatud, ning suhelda ametiasutustega ja aidata neil luua keskkonnaõiguste kaitsjate jaoks kaitsetingimusi;

70.julgustab ELi ja liikmesriike edendama ökotsiidi tunnistamist rahvusvahelise kuriteona Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi alusel.

71.tuletab meelde, et üleminek puhtale energiale peab olema õiglane ja austama kõigi põhiõigusi; rõhutab, et energiasüsteemi ümberkujundamise poliitika ning projektide kavandamine ja rakendamine peaks toimuma nii, et see ei süvendaks inimõiguste rikkumisi ega kahjustaks keskkonda;

72.tunneb muret ohu pärast, mida tehisintellekt võib tekitada demokraatiale ja inimõigustele, eriti kui see ei ole nõuetekohaselt reguleeritud; väljendab heameelt nõukogu 26. juuni 2023. aasta järelduste üle, mille eesmärk on tugevdada ELi rolli ja juhtpositsiooni ülemaailmses e-valitsuses, eelkõige ELi positsiooni ülemaailmsete digitaalsete reeglite kujundajana, ning väljendab sellega seoses heameelt ettepaneku üle võtta vastu määrus, et ühtlustada tehisintellekti käsitlevad normid, mis peavad kaitsma inimõigusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele ja mittediskrimineerimisele, ja eeliseid, mida tehisintellekt võib inimeste heaolule pakkuda; rõhutab, et uus ja kujunemisjärgus tehnoloogi, nagu nuhkvara, vajab kiiresti järelevalvet, tugevat läbipaistvust ja asjakohaseid kaitsemeetmeid; rõhutab inimõigustel põhineva lähenemisviisi tähtsust sellele tehnoloogiale; mõistab hukka uue ja kujunemisjärgus tehnoloogia kasutamise sunnivahendina, et suurendada inimõiguste kaitsjate, aktivistide, ajakirjanike, juristide ja vähemuste ahistamist, hirmutamist ja tagakiusamist; on kindlal seisukohal, et nuhkvara eksport liidust kolmandatesse riikidesse, kus selliseid vahendeid kasutatakse inimõiguslaste, ajakirjanike ja valitsusvastaste isikute vastu, on põhiõiguste hartas sätestatud põhiõiguste tõsine rikkumine ja liidu ekspordireeglite ränk rikkumine;

73.mõistab hukka autoritaarsete ja totalitaarsete režiimide tava piirata kodanike juurdepääsu internetile, sealhulgas katkestada internetiühendus avalike kogunemiste ja meeleavalduste ajal; rõhutab, kui oluline on avatud, vaba, stabiilne ja turvaline küberruum, kus on kaitstud sellised põhiväärtused nagu demokraatia, inimõigused ja õigusriik; rõhutab, kui oluline on, et ELi digidiplomaatia edendaks inimõigustel põhinevat lähenemisviisi digitehnoloogiale;

74.on mures küberrünnete pärast, mis on käsitatavad hübriidohuna ja mida sageli kasutatakse tsiviilelanikkonnale mõeldud elutähtsate teenuste ja taristu vastu; on mures selle nähtuse sagenemise pärast, kuna see võib hõlmata ka elanikkonna digitaalõiguste rikkumist ja suurendada vägivalda väljaspool internetti;

75.kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles edendama desinformatsiooni ja vaenukõnet käsitlevate õigusaktide vastuvõtmist kolmandates riikides, selgesõnaliselt keelustama rassi, etnilise päritolu, rahvuse, sotsiaalse klassi, puude, kasti, usutunnistuse, veendumuste, vanuse, seksuaalse sättumuse ja soo või sooidentiteedi alusel diskrimineerimise, ning vaenu või vägivalda õhutava kõne, ning selle eest karistama, ning avaldama tehnoloogiaettevõtetele ja sotsiaalmeedia platvormidele survet inimõiguste suhtes tundliku veebikeskkonna soodustamiseks;

76.täheldab, et kuigi ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava rakendamine ELis ja selle liikmesriikides on seni olnud märkimisväärne, on see ikka veel maha jäänud ja seda on raske hinnata, kuna puuduvad tähtajalised ja konkreetsed eesmärgid; võtab teadmiseks tegevuskava vahekokkuvõttes esitatud tähelepaneku enneolematute probleemide kohta, millega maailm on alates selle vastuvõtmisest kokku puutunud, ning viimaste aastate üldist tagasilööki inimõiguste kaitsmisel, kuid rõhutab siiski, et see peaks viima tegevuskava rakendamise tugevdamiseni selle järelejäänud perioodiks, et maksimeerida inimõiguste ja demokraatia koostoimet ja vastastikust täiendavust kohalikul, riiklikul ja ülemaailmsel tasandil; väljendab heameelt selle üle, et läbivaatamise raames hinnati ELi tegevust inimõiguste kaitsjate suhtes; nõuab, et järgmise ELi tegevuskava sammastesse tuleb integreerida inimõiguste universaalsuse kaitse ja edendamine, pöörates erilist tähelepanu narratiividele ja vahenditele, mida autoritaarsed ja mitteliberaalsed režiimid oma rünnakutes kasutavad; rõhutab vajadust ületada lõhe tegevuskava strateegilise visiooni ja eesmärkide ning selle tegevusmõõtme vahel; rõhutab, kui oluline on, et liikmesriigid võtaksid endale vastutuse ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava eest ja annaksid selle strateegilise dokumendi alusel oma tegevusest avalikult aru; julgustab riiklikke ja piirkondlikke parlamente, riiklikke inimõiguste kaitse asutusi ja kohalikke kodanikuühiskonna organisatsioone tegema liikmesriikide tasandil oma ametiasutustega koostööd, et aidata kaasa ELi inimõigustealase välispoliitika elluviimisele;

77.toetab täielikult Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja poolt ELi inimõigustealase tegevuse nähtavusele ja sidususele ELi välissuhetes kaasaaitamisel tehtavat tööd; kutsub Euroopa välisteenistust üles tugevdama kolmandate riikide ja sarnaselt meelestatud partneritega suheldes nende rolli ja suurendama nende nähtavust inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel ning inimõiguste ja demokraatia tegevuskava rakendamise suunamisel; nõuab volitustega seotud töö suuremat vastutust, läbipaistvust ja nähtavust, sealhulgas avalikku aruandlust riikide külastuste, tööprogrammi ja prioriteetide kohta; on seisukohal, et volituste ulatus õigustab täiskohaga volitatud isiku nimetamist; nõuab, et järgmise ELi eriesindaja ametisse nimetamine kinnitataks alles pärast parlamendi väliskomisjoni ja selle inimõiguste allkomisjoni positiivset hinnangut ning et ELi eriesindaja annaks parlamendile korrapäraselt aru;

78.tuletab meelde naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“, sealhulgas selle inimõiguste ja demokraatia programmi olulist rolli ELi juhtvahendina inimõiguste ja demokraatia edendamisel ja kaitsmisel kogu maailmas; kordab oma nõudmist tugevdada kodanikuühiskonna organisatsioonide, demokraatiameelsete aktivistide ja meediaorganisatsioonide toetamist, sealhulgas Euroopa demokraatia rahastu kaudu, võttes arvesse praeguseid tagasilööke maailmas; rõhutab vajadust kaasata kodanikuühiskond ja teised kohalikud partnerid kogu ELi asjakohasesse välistegevusse; kordab, kui oluline on ühtlustada inimõigustel põhinevat lähenemisviisi ELi välistegevuse vahendites;

79.kordab oma nõudmist suurema läbipaistvuse järele naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi raames sõlmitud rahastamislepingute inimõigustega seotud sätete vallas ning selliste lepingute inimõiguste, demokraatlike põhimõtete ja õigusriigi rikkumise korral peatamise mehhanismide ja kriteeriumide täpsustamisel; toonitab, et EL peaks rangelt hoiduma eelarvetoetusest, mis on abi andmise vahend režiimidele, kes nähtavalt ei täida inimõiguste, demokraatia ja korruptsioonivastase võitluse rahvusvahelisi standardeid; rõhutab, et sellistel juhtudel tuleks toetust anda pigem kodanikuühiskonna kaudu; nõuab, et EL hindaks ja ennetaks eriti tähelepanelikult kolmandates riikides toimuvaid liidu omaenda poliitilisi ning projektide ja rahastusega seotud rikkumisi, luues selleks muu hulgas kaebuste esitamise mehhanismi üksikisikutele ja rühmadele, kelle õigusi ELi tegevus nendes riikides võib rikkuda;

80.tuletab meelde, et EL on teatanud oma naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahendi välistegevuse raames võetud kohustusest toetada üleminekut institutsiooniliselt hoolduselt pere- ja kogukonnapõhisele hooldusele; nõuab seetõttu tungivalt, et ELi institutsioonid välistaksid hoolekandeasutuste, sealhulgas nende renoveerimise ja ehitamise rahastamise, kui seda ei tehta deinstitutsionaliseerimise raames;

81.rõhutab, et inimõiguste klausleid tuleks kohaldada sidusalt kõigi ELi rahvusvaheliste lepingute suhtes kolmandate riikidega, sealhulgas valdkondlike ja investeerimislepingute suhtes, ning et neid tuleks tähelepanelikult jälgida ja toetada selgete võrdlusaluste ja menetluste kogumiga, mida tuleb järgida inimõiguste rikkumise korral, ning need peaksid olema aluseks inimõiguste alasele koostööle kolmanda riigiga praktilisel ja paindlikul viisil; märgib, et kuni 2014. aastani aktiveeris EL ametlikult inimõiguste klauslid kahel tosinal korral ja on sellest ajast alates võtnud nende klauslite alusel nn asjakohaseid meetmeid ainult ühel korral; kordab, et olukorras, kus ELi partnerriigid rikuvad oluliselt ja pidevalt inimõigusi käsitlevaid klausleid, peaks liit reageerima kiiresti ja otsustavalt ning viimase abinõuna peatama asjakohased lepingud, kui muud võimalused osutuvad mõjutuks;

82.nõuab, et rakendataks Euroopa Liidu Ombudsmani soovitust luua ELi kaubanduse ja rahastamisvahendite raames kaebuste menetlemise portaal, ning kohandataks komisjoni ühtset kontaktpunkti nii, et selle kaudu saaks esitada kaebusi inimõiguste klauslite rikkumise kohta, mis peaks olema kättesaadav, kodanikusõbralik ja läbipaistev; julgustab ELi institutsioone ja liikmesriike tegema ombudsmaniga tihedamat koostööd, et töötada välja uued strateegiad ja vahendid inimõiguste kaitsmiseks ja edendamiseks kaubanduse kaudu; kutsub komisjoni üles parandama teabevahetust Euroopa Parlamendiga oma kaalutluste ja otsuste osas, mis puudutavad rahvusvaheliste lepingute inimõiguste sätete jõustamist;

83.rõhutab inimõigusdialoogide olulist rolli ELi inimõigustealastes vahendites ning ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava rakendamise peamise vahendina; rõhutab, et neis dialoogides tuleks käsitleda asjaomaste riikidega kõigi inimõiguste ja demokraatia olukorda; rõhutab sõltumatute kodanikuühiskonna organisatsioonide rolli ja vajadust tagada nende õiguspärane osalemine nende dialoogide ettevalmistamise ja järelmeetmete võtmise kaudu; rõhutab, et kodanikuühiskonna osalemisel ei tohi esineda diskrimineerimist; märgib, et inimõigusdialooge tuleks pidada ELi pideva tegevuse põhielemendiks, mitte n.ö linnukese kirjasaamiseks või eraldiseisvaks vahendiks; tuletab meelde, et neid dialooge tuleb kasutada koos ja koostoimes teiste vahenditega, ning et neid tuleks pidada tulemustele orienteeritud viisil ja korrapäraselt läbi vaadata; rõhutab, et suutmatus saavutada konkreetseid tulemusi peaks mõjutama kahepoolsete suhete laiemat toimimist; kordab vajadust tõstatada üksikjuhtumeid, sealhulgas need, mida Euroopa Parlament oma resolutsioonides rõhutab, ning Sahharovi auhinna võitjad ja finalistid, ning tagada piisavad järelmeetmed; kutsub Euroopa välisteenistust ja liidu delegatsioone üles suurendama nende dialoogide ja nende tulemuste nähtavust, sealhulgas ühise pressiteate avaldamise kaudu, ja võtma piisavaid järelmeetmeid;

84.märgib, et kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkujate vastast ELi sanktsioonirežiimi (ELi Magnitski akt) on seni vähe kasutatud peamise poliitilise vahendina ELi inimõiguste ja demokraatia kaitsmisel kogu maailmas; märgib siiski ära probleemid, mida ühehäälsuse nõue tekitab nende vastuvõtmisel, ja kordab oma üleskutset võtta kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi üle otsustamisel kasutusele kvalifitseeritud häälteenamus; nõuab selle vahendi dünaamilisemat ja järjepidevamat kasutamist, sealhulgas koostöös sarnaselt meelestatud partneritega; kutsub nõukogu üles reageerima Euroopa Parlamendi resolutsioonides esitatud sanktsioonide taotlustele; toetab täielikult võimalust kehtestada sihipäraseid korruptsioonivastaseid sanktsioone seoses inimõiguste raskete rikkumistega, mis on olnud Euroopa Parlamendi pikaajaline prioriteet, ning väljendab sellega seoses heameelt komisjoni ettepaneku üle ja nõuab, et nõukogu võtaks selle kiiresti vastu kas selle lisamisega kogu maailmas rakendatavasse inimõiguste rikkujate vastasesse sanktsioonirežiimi või teistsuguse režiimi kaudu;

85.rõhutab, et sanktsioonide järjepidev ja ühetaoline kohaldamine kõigis liikmesriikides mõjutab ELi välistegevuse usaldusväärsust ja mõjusust; rõhutab sanktsioonide täieliku jõustamise vajadust ning nõuab rikkumiste ja kõrvalehoidmisega tulemuslikku tegelemist;

86.kordab oma muret autoritaarsete, totalitaarsete ja mitteliberaalsete režiimide üha sagenevate rünnakute pärast demokraatlike institutsioonide ja standardite ning kodanikuühiskonna vastu ning katsete pärast sõnastada ümber rahvusvahelisi norme; rõhutab, et demokraatia kaitse ja toetamine kogu maailmas on üha enam muutumas geopoliitiliseks ja strateegiliseks huviks; on seisukohal, et tuleb teha rohkem jõupingutusi, et suurendada teadlikkust demokraatliku kultuuri õõnestamisest kolmandates riikides, ning kordab vajadust seda tugevdada; kordab, kui olulised on ELi valimisvaatlusmissioonid ja Euroopa Parlamendi panus nende metoodika väljatöötamisse ja täiustamisse; nõuab tungivalt, et kolmandad riigid rakendaksid ELi valimisvaatlusmissioonide ja teiste rahvusvaheliselt tunnustatud organite soovitusi, et parandada tulevaste valimisprotsesside korraldust ja aidata seeläbi suurendada valimiste läbipaistvust ja seaduslikkust, et tugevdada asjaomase riigi demokraatlikke standardeid; väljendab heameelt Euroopa demokraatia rahastu töö üle ja kordab vajadust jätkata selle tegevuse ja ressursside tugevdamist;

87.on äärmiselt mures inimõiguste kaitsjate, nende perekondade, kogukondade ja advokaatide vastu suunatud rünnakute ja ahistamise pärast ning peab nende tagakiusamiseks kasutatavaid üha keerukamaid vahendeid eriti murettekitavaks; mõistab teravalt hukka seadused, sealhulgas terrorismivastased seadused, riikliku julgeoleku seadused ja laimuvastased seadused, mida kasutatakse inimõiguste kaitsjate ja valitsusväliste organisatsioonide vastu võitlemiseks, nende töö kriminaliseerimiseks ja nende häbimärgistamiseks; mõistab hukka valitsusväliste organisatsioonide ahistamise kolmandates riikides kehtivate õigusnormidega, näiteks välisagentide seaduse ja muu sarnasega, ning taunib ka muid piiranguid, millega nad oma seaduslikus töös kokku puutuvad; toetab, tunnustab ja tänab täielikult inimõiguste kaitsjaid julge ja olulise töö eest, mida nad teevad, ning ELi tegevust nende kaitse tagamiseks kogu maailmas; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kohaldaksid täielikult ja järjepidevalt inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid, edendades seeläbi ennetavat, terviklikku ja pikaajalist lähenemisviisi inimõiguste kaitsjate kaitsmisele, mis ennetab ja leevendab tõsiseid probleeme, nagu rünnakud ja ähvardused, võttes sihikule inimõiguste kaitsjad, kellel on sageli suured isiklikud kulud nende, nende perekondade ja kogukondade jaoks; rõhutab tungivalt, et on vaja põhjalikult ja õigeaegselt läbi vaadata inimõiguste kaitsjaid käsitlevad suunised, et käsitleda esilekerkivaid probleeme ja ohte ning tagada, et suunised oleksid kohaldatavad ja mõjusad inimõiguste kaitsjate kaitsmisel kogu maailmas, ning integreerida ajakohastatud suunistesse sootundlikud ja valdkonnaülesed lähenemisviisid, peegeldades inimõiguste kaitsjate erinevat tausta ja kogemusi ning võtaks arvesse konkreetseid nõrku kohti, millega nad võivad kokku puutuda;

88.juhib tähelepanu sagenevale nähtusele, mis seisneb inimõiguste kaitsjate vastu suunatud piiriülestes ähvardustes, mida teevad koduriikide ametiasutused või nende esindajad kogu maailmas; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles käsitlema niisuguste ähvarduste kindlakstegemist ja nende vastu võitlemist ELis prioriteetsena ja inimõiguste kaitsjaid käsitlevatesse ELi suuniste lahutamatu osana; julgustab komisjoni ja liikmesriike andma ELis elavatele välismaalastest inimõiguste kaitsjatele asjakohaseid rahalisi ja muid vahendeid, et nad saaksid jätkata oma inimõigustealast tööd kaugtöö vormis ning kättemaksu kartmata; rõhutab, et ELis inimõiguste kaitsjaid ahistavad kolmandate riikide ametnikud ja teenistujad ning nende abistajad – kas isikud või üksused – tuleks vastutusele võtta; rõhutab, kui oluline on pakkuda õiguskaitseasutustele koolitust ja vahendeid nende riikidevaheliste rünnakute vastu võitlemiseks;

89.nõuab, et Euroopa välisteenistus, komisjon ja ELi delegatsioonid pööraksid erilist tähelepanu ohus olevate Sahharovi auhinna laureaatide ja finalistide olukorrale, ning võtaksid otsustavaid meetmeid koostöös liikmesriikide ja Euroopa Parlamendiga, et tagada nende heaolu, turvalisus või vabastamine;

90.nõuab jõupingutusi, et suurendada inimõiguste kaitsjate kaitsmise ja toetamise ELi meetmete ja kanalite nähtavust: nõuab tungivalt, et liikmesriigid näitaks eeskuju ning töötaks välja tugevad ja mõjusad riiklikud inimõiguste kaitsjate suunised ja seadused, mis on eeskujuks teistele riikidele; tunnistab Euroopa välisteenistuse, komisjoni ja liikmesriikide kollektiivset vastutust inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste tulemusliku rakendamise tagamisel ning nõuab, et EL rakendaks inimõiguste kaitsjate suhtes tõelist Euroopa tiimi lähenemisviisi; toetab täielikult ProtectDefenders.eu mehhanisme ning kutsub ELi ja selle liikmesriike üles edendama sarnaste mehhanismide loomist sarnaselt meelestatud riikides, ning ELi, selle liikmesriikide ja kolmandate riikide ühistegevust inimõiguste kaitsjate kaitseks; rõhutab, kui oluline on, et ELi eriesindajad suhtleksid inimõiguste kaitse ja üksikjuhtumite küsimustes riikide ametiasutustega; kordab oma üleskutset komisjonile võtta ohus olevate inimõiguste kaitsjate jaoks kogu ELi hõlmava mitmekordse viisa süsteemi loomisel proaktiivne roll; nõuab seetõttu tungivalt, et liikmesriigid täiustaksid oma diplomaatilistes esindustes menetlusi ning tagaks viisa taotlemise menetluste kiiruse, arusaadavuse, juurdepääsetavuse ja saavutatavuse; kutsub lisaks liikmesriike üles ühiselt looma spetsiaalse kategooria ja integreerima selle ELi viisaeeskirja, lihtsustades seeläbi viisamenetlusi ja edendades ühtsust ELi viisataotlusprotsessis; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles koostama koostöös liikmesriikide ja Euroopa Parlamendiga iga-aastase nimekirja riikidest, kes valmistavad tõsist muret inimõiguste kaitsjate küsimuses, mis võimaldaks Euroopa tiimi koordineeritud reageerimist, juurdepääsu ressurssidele, tõhustatud järelevalvet, sihtotstarbelisi strateegiaid ja suuremat toetust kõigil tasanditel; ergutab selle nimekirja läbipaistvat esitamist ja läbivaatamist Euroopa Parlamendis, et säilitada aruandekohustus;

91.mõistab hukka, et naissoost inimõiguste kaitsjaid ohustab sooline vägivald ning nad kannatavad piisavate vahendite ja kaitsemehhanismide puudumise tõttu; mõistab hukka jätkuvad rünnakud naissoost inimõiguste kaitsjate vastu, sealhulgas seksuaalsed rünnakud, ähvardused, hirmutamise, kriminaliseerimise ja tapmised; kinnitab, et poliitiliste liidrite misogüünsete, seksistlike ja homofoobsete sõnavõttude sagenemine viimastel aastatel on normaliseerinud naissoost inimõiguste kaitsjate vastase vägivalla, eelkõige seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega tegelevate kaitsjate suhtes; rõhutab, et EL peab jätkuvalt toetama kodanikuühiskonna organisatsioone, kes edendavad naiste ja tütarlaste õigusi poliitiliselt ja rahaliselt;

92.rõhutab, et korruptsioon hõlbustab, põlistab ja institutsionaliseerib inimõiguste rikkumisi, õõnestab demokraatlikke institutsioone ning mõjutab ebaproportsionaalselt kõige kaitsetumaid ja tõrjutumaid üksikisikuid ja ühiskonnarühmi; nõuab, et korruptsioonivastane võitlus moodustaks osa kõigist ELi jõupingutustest ja poliitikast inimõiguste ja demokraatia edendamiseks; väljendab heameelt korruptsioonivastaste meetmete üle ELi välispoliitikas, sealhulgas võimaluse üle kehtestada sihipäraseid korruptsioonivastaseid sanktsioone komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 3. mai 2023. aasta ühisteatises korruptsioonivastase võitluse kohta (JOIN(2023)0012); nõuab, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid jõupingutusi kohtureformide läbiviimisel, karistamatuse vastu võitlemisel, läbipaistvuse parandamisel ja korruptsioonivastase võitlusega tegelevates asutustes kolmandates riikides ning tegeleksid teatavate ELis tegutsevate osalejate rolliga selles valdkonnas; toetab ELi ja kolmandate riikide vahelistes kaubanduslepingutes sisalduvaid korruptsioonivastaseid sätteid; rõhutab, kui oluline on, et EL ja selle liikmesriigid näitaksid eeskuju välisrahastamisele kõrgeimate läbipaistvusstandardite rakendamisega ning korruptsiooni ja karistamatuse vastases võitluses osalevatele kodanikuühiskonna organisatsioonidele, aktivistidele ja uurivatele ajakirjanikele oma toetuse suurendamisega, samuti mõjusate ülemaailmsete korruptsioonivastaste meetmete ja tugevate õigusraamistike kehtestamisega ning konfidentsiaalsusjurisdiktsioonide ja maksuparadiiside probleemiga tegelemisega; nõuab sellega seoses koostöö tugevdamist peamiste rahvusvaheliste osalejatega, nagu riikide korruptsioonivastane ühendus (GRECO), Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) ning ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC), et parandada koostoimet ja parimate tavade vahetamist korruptsioonivastaste meetmete valdkonnas;

93.kordab, et EL ja selle liikmesriigid peavad rääkima ÜROs ja muudel mitmepoolsetel foorumitel ühel häälel; on äärmiselt mures autoritaarsete ja mitteliberaalsete režiimide üha sagenevate rünnakute pärast mitmepoolsete institutsioonide, näiteks ÜRO organite ja eelkõige ÜRO Inimõiguste Nõukogu vastu, püüdes õõnestada nende tööd ja legitiimsust; peab tervitatavaks ELi ja selle liikmesriikide jätkuvat toetust ÜROle ja teistele mitmepoolsetele institutsioonidele, ning jätkuvat ja kasvavat strateegilist dialoogi ja koostööd ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga; toetab kindlalt inimõigusi ja demokraatiat käsitlevate ÜRO resolutsioonide toetamist ELi poolt; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid astuksid konkreetseid samme, et suurendada rahvusvahelise inimõiguste struktuuri tugevust ja vastupanuvõimet ning rahvusvaheliste inimõigustealaste kohustuste ja vahendite järjepidevat rakendamist; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid mitmepoolsetel foorumitel liidule enda alalise koha andmist ning tagaksid suurema koordineerimise, sealhulgas ÜRO Julgeolekunõukogus, lisaks kohale, mis on eraldatud ELi liikmesriikidele; nõuab, et ELi delegatsioonidel oleks mitmepoolsetel foorumitel suurem roll, mille jaoks neil peaksid olema asjakohased vahendid;

94.rõhutab, et inimõiguste tulemuslik kaitse kogu maailmas nõuab rahvusvahelist mitmepoolsel tasandil tehtavat koostööd; rõhutab ÜRO ja selle organite eriti olulist rolli peamise foorumina, mis peab suutma mõjusalt edendada rahu ja julgeoleku tagamist, kestlikku arengut ning inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse järgimist; tuletab meelde kõigi ÜRO liikmesriikide kohustust edendada ja kaitsta kõiki inimõigusi ja põhivabadusi, mis on sätestatud ÜRO põhikirjas ja ÜRO Peaassamblee resolutsioonis 60/251; rõhutab ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohustust käsitleda kõiki inimõiguste tõsiseid rikkumisi kogu maailmas; peab kahetsusväärseks asjaolu, et mitu ÜRO Inimõiguste Nõukogu liiget on toime pannud inimõiguste raskeid rikkumisi ja eiranud oma inimõigustealaseid kohustusi; nõuab ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmesuse kriteeriumide paremat kohaldamist; kutsub Euroopa välisteenistust üles algatama ja juhtima jõupingutusi, et saavutada ELi ja liikmesriikide kooskõlastatud seisukoht ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmesuse suhtes, mis edendaks valimisprotsessis suuremat läbipaistvust ja tulemuspõhist konkurentsi; nõuab, et ELi institutsioonid, sealhulgas tema ise, tugevdaksid veelgi suhteid ja teeksid tihedat koostööd nende ÜRO organitega;

95.rõhutab ÜRO volitatud uurimiskomisjonide ja teabekogumismissioonide tööd, mida kasutatakse üha enam rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvaheliste inimõiguste tõsiste rikkumiste juhtumitele reageerimiseks ning karistamatuse vastu võitlemiseks; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid jätkaksid ÜRO töö toetamist nii poliitiliselt kui ka rahaliselt, sealhulgas erimenetlusi ja lepingulisi organeid; mõistab kindlalt hukka kõik rünnakud volitatud esindajate ja nende volituste sõltumatuse vastu; kutsub ELi liikmesriike ja ELi demokraatlikke partnereid üles nendele katsetele otsustavalt vastu astuma ning võtma kõik võimalikud meetmed, et aidata luua turvalisi ja avatud ruume, mis võimaldaksid üksikisikutel ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel suhelda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, selle esindajate ja mehhanismidega;

96.nõuab, et EL ja liikmesriigid toetaksid piirkondlike inimõiguste süsteemide tugevdamist, sealhulgas rahalise abiga ja piirkondadevahelise kogemuste vahetamise abil; rõhutab eelkõige nende piirkondlike süsteemide raames loodud järelevalveasutuste ja kohtumehhanismide olulist rolli ning nende täiendavust ÜRO inimõiguste süsteemiga;

97.väljendab heameelt poliitilise ja rahalise toetuse üle, mida EL on andnud Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, sealhulgas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuratuurile; palub ELil ja selle liikmesriikidel jätkata Rahvusvahelise Kriminaalkohtu toetamist vajalike vahendite ning inim- ja finantsressurssidega ning kasutada kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid, et tugevdada võitlust karistamatuse vastu kogu maailmas; väljendab heameelt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu panuse üle võitluses karistamatuse vastu kogu maailmas; toetab ELi panust sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude uurimisse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu raames; mõistab hukka katsed õõnestada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd ja selle legitiimsust; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid julgustaksid oma partnereid ratifitseerima Rooma statuuti ja selle muudatusi ning laiendama seeläbi kohtu jurisdiktsiooni;

98.peab kahetsusväärseks, et ELi mittekuuluvates riikides on liikmesriikidesaatkondades ja ELi delegatsioonides täheldatud inimõiguste kaitse ja edendamise erinevaid lähenemisviise; rõhutab, et liikmesriikide saatkonnad peaksid seadma prioriteediks inimõiguste edendamise ja kaitsmise, toetades samal ajal ka kodanikuühiskonda kolmandates riikides: märgib, et see vastutus ei tohiks jääda täielikult ELi delegatsioonide kanda; nõuab, et EL ja liikmesriigid seaksid inimõigused mõjusalt kõigi ELi poliitikavaldkondade ja vahendite keskseks osaks; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid jõupingutusi inimõiguste ja demokraatia edendamiseks ja kaitsmiseks kogu maailmas; rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid peavad mitmepoolsetel foorumitel esinema ühtselt ja ühel häälel ning tegutsema tulemuslikult ülemaailmsete inimõiguste ja demokraatiaga seotud probleemide lahendamisel; nõuab, et kolmandates riikides valitseks kõigi liikmesriikide delegatsioonide ja ELi delegatsioonide vahel inimõiguste küsimustes täielik koordineeritus; kutsub ELi delegatsioone ja ELi liikmesriikide diplomaatilisi esindusi üles kasutama inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel ennetavamat lähenemisviisi;

99.rõhutab, kui oluline on tegeleda jätkuva killustatusega ELi välissuhete juhtimisel seoses inimõigustega; nõuab komisjoni rahvusvahelise partnerluse peadirektoraadi ja Euroopa välisteenistuse vahelist tulemuslikumat koordineerimist inimõiguste küsimustes teiste asjaomaste peadirektoraatide, sealhulgas kaubanduse peadirektoraadi ning rände ja siseasjade peadirektoraadiga, samuti asjaomaste ELi asutustega, nagu Frontex ja Euroopa Liidu Varjupaigaamet; väljendab heameelt selle üle, et suurenenud on ELi delegatsioonide, Euroopa välisteenistuse peakorteri ja rahvusvahelise partnerluse peadirektoraadi töö koordineerimine kiireloomuliste inimõiguste kaitsjate juhtumite puhul;

100.kutsub kõiki kolmandates riikides olevaid ELi delegatsioone üles suurendama oma toetust inimõiguste kaitsjatele kooskõlas selle valdkonna ELi direktiividega ning külastama demokraatliku opositsiooni liikmeid, aktiviste ja nendes riikides vangistatud kodanikuühiskonna liikmeid, jälgima nende olukorda, osalema kohtuprotsessidel ja tõstatama nende juhtumeid ELi inimõigustealastes dialoogides asjaomaste riikidega;

101.rõhutab ELi avaliku ja kultuuridiplomaatia ning rahvusvaheliste kultuurisuhete olulist rolli inimõiguste edendamisel ning nõuab, et Euroopa välisteenistuse strateegilise kommunikatsiooni ja tulevikusuundade analüüsi üksus suurendaks oma jõupingutusi selles valdkonnas, milleks ta peaks tuginema asjakohastele vahenditele; rõhutab vajadust anda kolmandates riikides täies ulatuses teada ELi rahastatavatest või toetatavatest inimõiguste programmidest; peab äärmiselt oluliseks, et ELi delegatsioonides ja liikmesriikide diplomaatilistes esindustes rakendatakse täies mahus ELi inimõigustealaseid suuniseid;

102.kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles kasutama tõelist Euroopa tiimi lähenemisviisi, kus kohtumiste, külastuste või muude ametlike ja mitteametlike ürituste puhul kaasatakse korrapäraselt ja sisuliselt Euroopa Parlament, kooskõlas Euroopa Parlamendi rolliga ELi ainsa otse valitud organina, kes esindab ELi kodanikke;

103.teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee 77. istungjärgu eesistujale, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ja Euroopa Liidu delegatsioonide juhtidele.