(2)Konsulaarkaitse taotluste esitamist tingivate kriiside sagedus ja ulatus aina suureneb. COVID-19 pandeemia, 2021. aasta kriis Afganistanis, Venemaa agressioonisõda Ukrainas, konflikt Sudaanis, repatrieerimine Iisraelist ja Gazast, mitmekordsed humanitaarkriisid, looduslikud ja inimtegevusest tingitud katastroofid ning muud sarnased kriisid on andnud võimaluse teha kindlaks püsivad lüngad ja kaaluda, kuidas veelgi lihtsustada võimalust kasutada õigust konsulaarkaitsele. Liidu suutlikkust neile jätkuvatele mitmekordsetele kriisidele reageerida tuleks parandada, tegeleda puudustega ning tõhustada meie valmisoleku, teabe kogumise ja otsuste tegemise suutlikkust kriiside eel ja ajal. Senistest kogemustest õppides ning selleks, et menetlusi kodanike ja konsulaarasutuste jaoks lihtsustada, tuleks muuta direktiivis (EL) 2015/637 sätestatud reeglid ja menetlused selgemaks ja neid tuleks ühtlustada, et pakkuda liidu esindamata kodanikele – eriti kriisiolukordades – tõhusamalt konsulaarkaitset. Liikmesriikide ja liidu tasandil juba olemas olevaid vahendeid tuleks kasutada parimal viisil nii kohapeal kolmandates riikides kui ka pealinnade tasandil.

(4)Konsulaarasutuste ja kodanike õiguskindluse tugevdamiseks on asjakohane sätestada üksikasjalikumad kriteeriumid, mis aitaksid hinnata, kas liidu kodanikku tuleb pidada esindamata kodanikuks ja seega õigustatuks saama konsulaarkaitset liikmesriigilt, kelle konsulaarasutustega ta on ühendust võtnud. Need kriteeriumid peaksid olema piisavalt pragmaatilised, paindlikud ja neid tuleks kohaldada, võttes arvesse kohalikke olusid, näiteks reisimise lihtsust või julgeolekuolukorda asjaomases kolmandas riigis. Endiselt tuleks kaaluda ka selliseid olulisi aspekte nagu juurdepääsetavus, lähedus ja ohutus.

(5)Esimese kriteeriumina peaksid konsulaarasutused arvesse võtma seda, kui keeruline on asjaomasel kodanikul saada 48 tunni jooksul turvaliselt ühendust oma kodakondsusjärgse liikmesriigi saatkonna või konsulaadiga või kõnealusel saatkonnal või konsulaadil asjaomase kodanikuga, ning arvestama seejuures taotletud abi laadi ja kiireloomulisust ning kodaniku käsutuses olevaid – ennekõike rahalisi – vahendeid. Kuigi asjakohane ajavahemik sõltub iga abitaotluse asjaoludest, ei tohiks ajavahemik, mille jooksul kodanikud saavad oma kodakondsusjärgse liikmesriigi saatkonna või konsulaadiga või kõnealune saatkond või konsulaat asjaomase kodanikuga turvaliselt ühendust, mingil juhul ületada 48 tundi. Kodanikku tuleks näiteks põhimõtteliselt käsitada esindamata kodanikuna, kui ta on kaotanud oma reisidokumendid ja vajab ELi tagasipöördumistunnistust, ent oma kodakondsusjärgse liikmesriigi saatkonda või konsulaati minekuks peaks ta vahepeal ööbima või lendama, mida temalt sellises olukorras eeldada ei saaks.

(7)Esinduse puudumise mõistet tuleks tõlgendada, lähtudes eesmärgist tagada reaalselt kodaniku õigus konsulaarkaitsele. Kui kodaniku suunamine tema kodakondsusjärgse liikmesriigi saatkonda või konsulaati seaks konsulaarkaitse andmise tõenäoliselt ohtu, eriti juhul, kui asja kiireloomulisus nõuab taotluse saanud saatkonna või konsulaadi viivitamatut tegutsemist, tuleks kodanikku käsitada esindamata kodanikuna. Eriti oluline on see kriisiolukordades, kus õigeaegsest abist ilma jäämine võib tuua kodanikele kaasa väga negatiivseid tagajärgi. Ühtlasi tuleks arvesse võtta saatkonna või konsulaadi töötajate arvu märkimisväärset vähendamist, mis võib oluliselt mõjutada nende tegevuse tulemuslikkust ja tõhusust, sest see võib konsulaarabi taotlevate kodanike probleeme veel rohkem süvendada.

(11)Taotlusi ei tohiks edasi suunata, kui see seaks konsulaarkaitse osutamise ohtu, eriti juhul, kui asja kiireloomulisus nõuab selle liikmesriigi saatkonna või konsulaadi viivitamatut tegutsemist, kelle poole pöörduti. See võib näiteks kehtida tõsise meditsiinilise hädaolukorra või pealtnäha meelevaldse või poliitiliselt motiveeritud vahistamise korral. Lisaks tuleks esindamata kodanikele nende taotluse edasisuunamisest teatada.

(13)Esindamata kodanikele konsulaarkaitset andes peaksid liikmesriigid võtma arvesse intersektsionaalset käsitlust selliste vähekaitstud rühmade erivajadustest nagu saatjata alaealised, sundabielu või abieluvangistuse ohvrid, kellele tuleks anda õigus- ja psühholoogist abi, rasedad, piiratud liikumisvõimega isikud, eakad, puuetega inimesed või isikud, kellele võib osaks saada diskrimineerimine ükskõik millisel harta artiklis 21 osutatud alusel.

(19)Tagamaks valmisoleku võimalikeks konsulaarkriisideks, mis nõuavad esindamata kodanikele abi andmist, sealhulgas loodusõnnetuste, poliitiliste rahutuste või terrorirünnakute korral, peaks kohalik konsulaarkoostöö liikmesriikide ja kolmandates riikides asuvate liidu delegatsioonide vahel hõlmama teabevahetust selliste kodanikega seotud küsimustes, sealhulgas nende julgeoleku ja ohutuse asjus, samuti tuleks selle koostöö raames koostada ühised konsulaarse erandolukorra lahendamise plaanid ja kriisidele kiirelt reageerimise mehhanismid ning korraldada konsulaarõppusi. Esindamata liikmesriikide konsulaarasutuste jaoks võib olla väga tähtis, et nad kaasatakse kohalikku konsulaarkoostöösse, kui koordineeritakse konsulaarkriisideks valmisoleku ja kriisidele reageerimise meetmeid.

(23)Konsulaarabi tõhusa koordineerimise tagamiseks tuleks ühistes konsulaarse erandolukorra lahendamise plaanides vajaduse korral arvestada ka juhtriikide ehk asjaomases kolmandas riigis esindatud ning esindamata kodanikele kriisi ajal antavat abi koordineerivate ja juhtivate liikmesriikide rolli ja vastutust. Lisaks tuleks ühiseid konsulaarse erandolukorra lahendamise plaane konsulaarõppuste raames igal aastal, ja kui see on erakorraliste asjaolude tõttu vajalik, siis sagedamini hinnata, et plaanid oleksid endiselt asjakohased. Samas ei tohiks ühiseid konsulaarse erandolukorra lahendamise plaane käsitada liikmesriikide endi kehtivaid kriisikavasid asendavatena või nende endi kodanikele konsulaarabi andmise kohustust mõjutavatena, vaid kui ühtset lähenemisviisi, mis võib täiendavalt aidata esindatud liikmesriikide jõupingutusi koordineerida.

(25)Liikmesriigid jagavad reisinõuandeid ehk teavet konkreetsetesse kolmandatesse riikidesse reisimise suhtelise ohutuse kohta ning seda tuleks korrapäraselt ajakohastada, võimaldamaks reisijatel teha teadliku otsuse konkreetse reisisihtkoha kohta, sealhulgas sellise kohta, mis asub kolmandas riigis, kus nende kodakondsusjärgne liikmesriik ei ole esindatud. Reisinõuannete andmise eest vastutab liikmesriik ise, ent on asjakohane neid nõuandeid omavahel koordineerida, et tagada nende kooskõlastatud tase, mis on eriti oluline juhul, kui tekib kriis. Selleks võiks kokku leppida reisinõuannetes osutatud riskitasemete ühtses struktuuris, kasutades Euroopa välisteenistuse turvalist platvormi. Selline koordineerimine peaks toimuma varajases etapis, kui liikmesriigid kavatsevad oma reisinõuannete taset muuta.

(26)Selleks et kriisidele tulemuslikult reageerida, on tõhus koordineerimine hädavajalik. Sellise koordineerimise tagamiseks peavad liikmesriike toetama Euroopa välisteenistuse juures tegutsev kriisidele reageerimise keskus ja komisjoni juures tegutsev hädaolukordadele reageerimise koordineerimiskeskus ning andma neile õigeaegset teavet. Liidu koordineeritud reaktsioon kriisidele on eriti oluline inimeste evakueerimist nõudvatel juhtudel, sest see aitab kiiresti ja tulemuslikult anda kättesaadavat toetust ja kasutada parimal viisil ära olemasolevad evakuatsioonivõimalused. Sel põhjusel tuleks vahetut ja asjakohast teavet, näiteks olemasolevate evakuatsioonivõimaluste kohta, aegsasti jagada, et olla võimeline kiirelt ja tõhusalt reageerima, sealhulgas juhul, kui pääste- ja evakuatsioonioperatsioonideks kasutatakse sõjalisi vahendeid. Sellega seoses peaks Euroopa välisteenistusel olema võimalik saada liikmesriikidelt automaatset ja pidevat teavet olukorra kohta kolmandates riikides.

(28)Ühised konsulaarrühmad peaksid rajanema sellistel põhimõtetel nagu solidaarsus esindatud liikmesriikidega, võrdsus sisemisi tööstruktuure käsitlevate otsuste tegemisel, rühmade koosseisu lihtsus, kulude jagamine – iga liikmesriik, liidu institutsioon või organ kannab oma tegevuskulud ise –, paindlikkus, liidu koordineeritud reaktsiooni nähtavus ja avatus asjaomastele kolmandatele riikidele.

(30)Abivajavate liidu kodanike toetamiseks on oluline anda neile usaldusväärset ja kergesti kättesaadavat teavet selle kohta, kuidas kolmandates riikides konsulaarabi saada, sealhulgas digitaalsed kontaktivõimalused. Komisjoni talitused ja Euroopa välisteenistus peaksid tihedas koostöös liikmesriikidega levitama asjakohast teavet, sealhulgas teavet, mida liikmesriigid peavad andma oma konsulaarvõrgustike ja nende kolmandate riikide kohta, mille suhtes nad on sõlminud praktilised kokkulepped, mis käsitlevad esindamata kodanikele konsulaarkaitse pakkumise kohustuste jagamist. Teabe töötlemise hõlbustamiseks tuleks see esitada masinloetavas vormingus.

(31)Liikmesriigid peaksid võtma lisameetmeid, et aidata veelgi suurendada liidu kodanike teadlikkust oma õigusest konsulaarkaitsele, ning võtma arvesse ka puuetega inimeste erivajadusi. Kuna sellega kaasnevad vaid piiratud kulud, peaksid liikmesriigid, nagu on juba käsitletud komisjoni soovituses K(2007) 58415, trükkima liikmesriikide välja antavatesse passidesse ELi toimimise lepingu artikli 23 sõnastuse, et suurendada kodanike teadlikkust oma õigusest diplomaatiliste ja konsulaarasutuste pakutavale kaitsele. Samuti peaksid liikmesriigid levitama teavet esindamata kodanike õiguse kohta saada konsulaarkaitset nii oma reisinõuannetes kui ka konsulaarabiga seotud kampaaniates. Samuti peaksid nad tegema koostööd kolmandatesse riikidesse reise pakkuvate reisijateveoteenuse osutajate ja transpordisõlmedega, näiteks kutsuda neid lisama konsulaarkaitse saamise õigust käsitleva asjakohase teabe oma klientidele pakutavasse teabematerjali.

__________________

5 Komisjoni 5. detsembri 2007. aasta soovitus K(2007) 5841, mis käsitleb passidesse EÜ asutamislepingu artikli 20 lisamist (ELT L 118, 6.5.2008, lk 30, ELI: http://data.europa.eu/eli/reco/2008/355/oj).

(32)Direktiivi (EL) 2015/637 finantssätteid tuleks kohandada, et lihtsustada hüvitamist ja tagada endiselt rahalise koormuse jagamine. Eelkõige peaks esindamata kodanikel olema võimalik hüvitada abistava liikmesriigi osutatud teenuse kulud otse ja selle liikmesriigi kodanikega samadel tingimustel – see aitaks vältida halduskoormust, mis tuleneb kulude tagasimaksmise taotlemisest kodaniku kodakondsusjärgselt liikmesriigilt. Lisaks peaks liikmesriikidel olema lubatud selliste kulude sissenõudmisest loobuda. Kuna teatavates olukordades ei pruugi esindamata kodanikel olla võimalik tasuda kulusid kohe abi taotlemisel, eriti juhul, kui nende sularaha ja maksevahendid on varastatud, tuleb sellisteks puhkudeks ette näha, et abistava liikmesriigi konsulaarasutused võivad neilt nõuda tagasimaksekohustuse allkirjastamist. Sellisel viisil võivad abistava liikmesriigi ametiasutused nõuda kulude hüvitamist pärast seda, kui abi osutamisest on möödunud kolm kuud.

(33)Kui kodanik ei ole tasunud kulusid kas kohe taotluse esitamisel või maksnud neid tagasi hilisemas etapis, kui abistav liikmesriik on tagasimaksekohustuse alusel seda nõudnud, peaks abistaval liikmesriigil olema õigus nõuda, et tasumata kulud hüvitaks esindamata kodaniku kodakondsusjärgne liikmesriik. Et vältida olukorda, kus kulude hüvitamise taotlused esitatakse pika ajavahemiku järel, tuleks abistavale liikmesriigile ja kodakondsusjärgsele liikmesriigile määrata vastavalt kas taotluse esitamiseks või kulude hüvitamiseks mõistlik tähtaeg. Tähtaja määramisel tuleks arvesse võtta probleemi keerukust, rahastu töötajate kaasamist ja abi kestust.

(41)Konkreetset liiki isikuandmeid töödeldes peaksid liikmesriikide pädevad asutused ning liidu institutsioonid ja organid tagama sobivad erimeetmed andmesubjektide huvide ja õiguste kaitseks. Võimaluse korral tuleks sellised isikuandmed krüpteerida ja töötajate õigust isikuandmete eriliikidele juurde pääseda tuleks selgelt reguleerida.

a)kui raske on asjaomasel kodanikul saada mõistliku aja jooksul turvaliselt ühendust oma kodakondsusjärgse liikmesriigi saatkonna või konsulaadiga või kõnealusel saatkonnal või konsulaadil saada ühendust asjaomase kodanikuga, võttes arvesse taotletud abi laadi ja kiireloomulisust ning kodaniku käsutuses olevaid vahendeid. Kuigi asjakohane ajavahemik sõltub iga abitaotluse asjaoludest, ei tohi ajavahemik, mille jooksul kodanikud saavad oma kodakondsusjärgse liikmesriigi saatkonna või konsulaadiga või kõnealune saatkond või konsulaat asjaomase kodanikuga turvaliselt ühendust, mingil juhul ületada 48 tundi.

2)Artiklisse 9 lisatakse järgmine punkt:

välja jäetud

välja jäetud

2.Liidu delegatsioonid toetavad kooskõlas otsuse 2010/427/EL artikli 5 lõikega 10 liikmesriike konsulaarkaitse pakkumisel esindamata kodanikele. Selleks võivad nad muu hulgas täita liikmesriikide taotlusel ja nende nimel konkreetseid konsulaarabi ülesandeid. Abistav liikmesriik ja kodakondsusjärgne liikmesriik esitavad liidu delegatsioonile viivitamata kogu vajaliku teabe vastava juhtumi kohta.

1.Artiklis 12 kirjeldatud kohaliku konsulaarkoostöö raames koostavad liikmesriigid ja Euroopa välisteenistus iga kolmanda riigi kohta ühise konsulaarse erandolukorra lahendamise plaani ja lepivad selles kokku. Ühist konsulaarse erandolukorra lahendamise plaani tuleb ajakohastada igal aastal, või erakorraliste asjaolude korral sagedamini, ja see peab sisaldama järgmist:

a)riigi konsulaarolukorra analüüs, sealhulgas ülevaade liikmesriikide saatkondadest või konsulaatidest, liidu kodanike hinnanguline arv ja nende asukoht ning liidu kodanikke kõige tõenäolisemalt tabada võivate stsenaariumide riski hinnang, näiteks sõjaliste, poliitiliste, kuritegevusega seotud ja terviseriskide ning loodusõnnetuste kohta;

Seal, kus liidu delegatsioon on olemas, koordineerib see ühise konsulaarse erandolukorra lahendamise plaani koostamist ja plaanis kokkuleppele jõudmist, tuginedes asjaomases kolmandas riigis esindatud liikmesriikide saatkondade või konsulaatide ja esindamata liikmesriikide konsulaarasutuste panusele. See võib vajaduse korral hõlmata koostööd kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. Ühised konsulaarse erandolukorra lahendamise plaanid tehakse kättesaadavaks kõigile liikmesriikidele, Euroopa välisteenistusele ja komisjoni talitustele.

4.Liikmesriigid võtavad oma õigusest lähtudes ennetavaid meetmeid, et tagada, et nende kodanikud registreerivad end pädevates riiklikes ametiasutustes või teatavad neile asutustele sobival viisil ja asjakohaste vahendite abil oma reisidest kolmandasse riiki või elamisest kolmandas riigis, eriti juhul, kui kõnealuseid kolmandaid riike ei peeta piisavalt turvaliseks.

5.Liikmesriigid vahetavad aegsasti teavet kodanikele mõeldud reisinõuannetes tehtud muudatuste kohta, eelkõige siis, kui on tekkinud kriisiolukord, ning püüavad tagada, et antavad nõuanded oleksid järjepidevad. Liikmesriigid peaksid üksteist alati teavitama neile teatavaks saanud suurenenud turvariskidest.

2.Vajaduse korral võivad liikmesriike toetada ühised konsulaarrühmad, mis koosnevad liikmesriikide, eelkõige kriisist mõjutatud kolmandas riigis esindamata liikmesriikide, Euroopa välisteenistuse ja komisjoni talituste ekspertidest. Ühised konsulaarrühmad peavad olema valmis kiireks lähetuseks konsulaarkriisist mõjutatud kolmandatesse riikidesse. Osalus ühistes konsulaarrühmades peab olema vabatahtlik. Euroopa välisteenistus ja komisjon toetavad nende ekspertide ja ühiste konsulaarrühmade valmisolekut.

4.Abi andes võib liikmesriike toetada sellistest liidu vahenditest nagu Euroopa välisteenistuse kriisiohjestruktuurid ja selle kriisidele reageerimise keskus. Liikmesriigid võivad kaasata ka otsuse nr 1313/2013/EL (liidu elanikkonnakaitse mehhanismi kohta) artikliga 7 loodud hädaolukordadele reageerimise koordineerimiskeskuse ning asjakohasel juhul ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames toimuvaid ELi missioone ja operatsioone ning ELi kiirsiirmisvõime, nagu on sätestatud julgeoleku- ja kaitsevaldkonna strateegilises kompassis.

Liikmesriigid esitavad Euroopa välisteenistusele ja komisjonile iga kuue kuu järel järgmise teabe:

2.Liikmesriigid, komisjoni talitused ja Euroopa välisteenistus teevad lõikes 1 osutatud teabe üldsusele kättesaadavaks viisil, mis tagab esitatud teabe sidususe.

3.Liikmesriigid esitavad lõikes 1 osutatud teabe masinloetavas vormingus.

1.Liikmesriigid võtavad meetmeid, mille abil teavitada oma kodanikke nende õigusest, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu artikli 20 lõike 2 punktis c, eelkõige:

välja jäetud

Kui esindamata kodanik ei suuda lõikes 1 osutatud kulusid abistavale liikmesriigile abitaotluse esitamise ajal tasuda, võib abistav liikmesriik nõuda, et esindamata kodanik allkirjastaks tagasimaksekohustuse. Selle alusel võib abistav liikmesriik nõuda, et esindamata kodanik tasuks need kulud pärast seda, kui abi osutamisest on möödunud kolm kuud. Asjaolu, et esindamata kodanik ei suuda abitaotluse esitamisel lõikes 1 osutatud kulusid tasuda, ei mõjuta tema õigust saada konsulaarkaitset.

6.Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, millega kehtestatakse lõikes 2 osutatud tagasimaksekohustuse standardvorm, mis on kättesaadav kõikides liikmesriikide keeltes, ja standardvorm lõikes 3 osutatud tagasimaksenõude jaoks, mis esitatakse kodakondsusjärgsele liikmesriigile. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 15a lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse korras.

6.Lõikes 5 osutatud isikuandmeid töödeldes tagavad liikmesriikide pädevad asutused ning liidu institutsioonid ja organid sobivate ja konkreetsete meetmete võtmise andmesubjektide huvide ja õiguste kaitseks. Samuti kehtestavad nad vajalikud sise-eeskirjad ning võtavad vajalikke tehnilisi ja korralduslikke meetmeid, et hoida ära loata juurdepääs sellistele isikuandmetele ja nende andmete edastamine.

Käesoleva direktiivi kohaldamisel edastavad liikmesriikide pädevad asutused isikuandmeid kolmandale riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile üksnes artiklites 9, 10 ja 13a osutatud ülesannete täitmiseks ning kooskõlas määruse (EL) 2016/679 V peatükiga. Lõikes 5 osutatud isikuandmeid ei edastata, välja arvatud juhul, kui asjaomane liidu kodanik on andnud selleks eelnevalt selgesõnalise nõusoleku.

Liikmesriigid tagavad, et juhul kui rikutakse esindamata kodanike käesolevast direktiivist tulenevaid õigusi, saavad need kodanikud tegeliku juurdepääsu liikmesriigi õiguse kohastele kaebuste lahendamise mehhanismidele ja õiguskaitsevahenditele.

Komisjon hindab käesolevat direktiivi hiljemalt ... [viis aastat pärast muutmisdirektiivi ülevõtmise tähtaega] ning esitab oma peamised järeldused aruandes, mis saadetakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule.